Hiljutise workshop’i käigus, milles keskenduti maksimaalsete juhtimistulemuste saavutamisele, puhkes huvitav vestlus, kui arutati suhtlust tööpaigas. See sai alguse ühe osalise küsimusest: „Kuidas saada inimesi kuulama?"
Nagu arvata võib, huvitas selle küsimuse vastus kõiki osalisi. Ning kuigi me arutlesime sel teemal peaaegu tund aega, leidsime, et kõige tõesem vastus küsimusele „Kuidas saada inimesi kuulama?“ on „Ei saagi.“
Kuidas ka üritaksid, inimesi ei saa tegelikult panna end kuulama. Siinkohal võib esitada semantilise argumendi, et inimesed ju „kuulevad“ sind kõnelemas. Kuid kuulmine on passiivne tegevus, mis esineb alati, kui kõrv võtab vastu helilaineid. Kuulamistegevus aga, mis seisneb püüdmises mõista teise inimese seisukohta, on seotud tahtega. Seda ei saa peale sundida. Inimesed peavad otsustama kuulamise kasuks; vägisi ei saa neid seda tegema panna.
Kuna mu publik koosnes keskastmejuhtidest, otsustasime vaadelda „inimeste kuulama panemist“ mitme vaatenurga alt. Lõppude lõpuks ei ole keskastmejuhtide ülesanne ainult suhtluse võimaldamine „allapoole“ meeskonna kaudu, nad peavad ka pingutama, et hõivata kõrgema ja tippastmejuhtide tähelepanu.
„Inimeste kuulama panemise“ esmaseks aspektiks on ehk sõnumile sisu andmine. On miljoneid sõnumeid, mis püüavad inimeste tähelepanu kõikide suhtluskanalite kaudu (nagu lühisõnumid, interneti suhtlusprogrammid, sotsiaalne meedia ning isegi „vanamoodne“ e-post), ning kui sõnumil pole konkreetse isiku jaoks sisu, vaadatakse sellest tõenäoliselt lihtsalt mööda.
Tunne oma publikut
Üks moodus, kuidas anda sõnumile sisu, on veenduda, et see ühtib inimese huvide ning väärtustega. Muidugi võib sõnumiga püüda jõuda tähtsa eesmärgini, kuid kelle jaoks see tähtis on?
Kui isik, kellega sa suhtled, on innukalt huvitatud majanduskasvust ning sinu temaatika käsitleb koolitusprogrammi, mida sa püüad oma meeskonnas läbi viia, siis kui sa ei osuta sellele, kuidas kõnealune koolitus võiks firmat tugevamaks muuta, on tõenäoline, et isik, kelle poole sa pöördud, otsustab sind mitte kuulata.
See tähendab, et ta isegi ei taha su sõnumit mõista ning keskendub oma meeltes kiirelt millelegi muule.
Niisiis tuleb esmase asjana, kui tahad „panna inimesi kuulama“, tunda oma publikut.
Näita eeskuju
Veel üks hea soovitus, kuidas oma sõnumit edukalt edastada, on nõuanne, mille ma sain oma mentorilt kakskümmend aastat tagasi: anna seda, mida tahad saada. Teisisõnu, kui tahad, et inimesed sind kuulaksid, pead kõigepealt kuulama neid.
See põhimõte ühtib juhtimisguru Stephen Covey harjumusega number 5 tema bestsellerist „Ülimalt efektiivsete inimeste seitse harjumust“: „Kõigepealt püüdle mõistmise, siis alles mõistetud saamise poole.“ Seda võib käsitleda ka kui teistele eeskuju näitamist. Pole oluline, kas edastad oma sõnumit üles- või allapoole, enda kuulamisoskuse arendamisega mõjutad sa oma soovitud suhtluse atmosfääri. Võta seda nii: tõenäosus, et inimesed sind kuulavad, suureneb, kui sa ka ise kuulad hoolikalt.
Püüa kõrvaldada takistusi
Kolmandaks tuleb sul arvestada, et efektiivse kuulamise teel on mitmeid takistusi. Näiteks mõned inimesed on tõeliselt halvad kuulajad oma isikliku ebakindluse tõttu. Nemad võivad kuulamist (kui teise inimese vaatenurga mõista püüdmist) võtta tegevusena, mis muudab neid haavatavaks, ning seda seetõttu vältida. Nende loogika on järgmine:
„Kui ma tõeliselt püüan kedagi mõista ning saan teada fakte, mis õõnestavad midagi, millesse mina usun, jätab see mind lolli valgusse ning seda ma ei taha.“
Teiseks takistuseks on väärarusaam, et „mõistmine“ võrdub automaatselt „nõustumisega.“ On inimesi, kes arvavad, et kui nad tunnistavad end mingit teemat mõistvat, tähendab see, et nad nõustuvad sellega. Kuigi „mõistmine“ ja „nõustumine“ pole sünonüümid, on inimesi, kes nende vahele võrdusmärgi tõmbavad ja tulemusena kuulamast keelduvad.
Ühest küljest on tõsi, et me ei saa teiste isiklikke valikuid määrata ega sundida teisi inimesi end kuulama, kuid me saame siiski mõjutada atmosfääri, mille ise loome.
Sellest ideest kantuna tegi mu keskastmejuhtidest koosnev publik meie vestlusest kokkuvõtte. Ei, inimesi ei saa „panna“ kuulama, kuid me saame mõista, mis kedagi paelub, ning siduda oma sõnumi selle teemaga, et nende tähelepanu püüda. Samuti saame näidata eeskuju, olles ise head kuulajad.
Ning kui märkame takistusi, mis ei lase kellelgi kuulata, saame pingutada, et meie hääletoon, sõnadevalik ja kehakeel on „turvalised“ ning mitteähvardavad.
Nii et: ei, inimesi ei saa panna kuulama. Kuid järgides ülaltoodud soovitusi, saab siiski muuta kuulamist lihtsaks valikuks.
Autor: Lemmi Kann, Dan Bobinski
Seotud lood
Infopanga võlaregister on viimase nelja kuu jooksul aidanud ettevõtetel võlglastelt tagasi saada keskmiselt 47% võlgadest ja augustis tõusis see näitaja koguni 79%-ni.