Autor: Lemmi Kann • 27. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Vastus: Mhmh, tulevad küll!” kirjutab kommenteerija aliase Mhmh all ning jätkab:

„Kuna energiat ei saa suurtes mahtudes salvestada ja tuuleenergia toodang on äärmiselt juhusliku iseloomuga, siis praegune tuuleenergia "kasutamine" praktikas saab toimuda vaid teiste elektrijaamade, kas siis kohalike või välismaiste abil ja arvelt! Eesti põlevkivielektrijaamadega tuuleenergia kõikumiste kompenseerimine suurendab viimaste saastamist (suureneb kütusekulu, suureneb C02 õhku paiskamise hulk) ja vähendab rahalist tulu. Välismaiste jaamadega kompenseerimine tähendab kohalikele lihtsalt suuri rahalisi väljaminekuid. Saastamine toimuks siis lihtsalt piiri taga naabermaal,” selgitab lugeja oma seisukohta ning lisab, et tuuleenergeetika võimsad dotatsioonid rikuvad ja moonutavad ka elektrituru ning võrdse kohtlemise printsiipi.

„Ilma dotatsioonideta püstitaksid tuulikuid vaid väikeharrastajatest talunikud!” märgib lugeja, kelle hinnangul avaldab massiline tuulikute püstitamine keskkonnale kindlasti otsest negatiivset mõju, kuna näiteks ca 70% maha pidurdatud tuul mõjutab kindlasti antud piirkonna kliimat. Lisaks tekivad tuulikuparkide ümbruses suured müraprobleemid ja akustilised resonantsid.

„Tuulik on üks keskkonnavaenulikumaid viise elektrit hõõruda. Emake Maa just alles teatas mõni aeg tagasi, et tema on siin peremees ja kui me mõistusele ei tule, hakkame kõik jala käima nagu kiviajal. See müüt CO2-st ja muust on käivitanud palju miljardiärisid, kus keskkonnamõju on muudetud raskemini märgatavaks ja hinnatavaks kuid palju suuremaks kui lihtsal kivipõletusel,” sekundeerib talle Sandolfin.