Tulu- ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise eelnõust

Muudatused sotsiaalmaksu maksmise regulatsioonis

Ka ülejäänud eelnõuga kavandatavad muudatused, mis on otsesemalt suunatud töökohtade tekke soodustamisele ja töötute tööturule tagasi toomisele, on seotud peamiselt sotsiaalmaksu maksmise regulatsiooni muutmisega. Eelnõuga soovitakse näiteks luua võimalus sotsiaalmaksu miinimumkohustuse (4350 krooni) summeeritud arvestuseks. Nimelt, kehtiva seaduse järgi on mitmes kohas osalise tööajaga töötava isiku puhul, kelle tasu ei ületa kusagil sotsiaalmaksu miinimumkohustuse arvutamise aluseks olevat kuumäära (4350 krooni), kohustus maksta sotsiaalmaksu vähemalt eelnimetatud kuumääralt sellel tööandjal, kes arvestab tulumaksu kinnipidamisel tema maksuvaba tulu.

Eelnõuga kavandatava muudatuse kohaselt peaks maksuvaba tulu arvestav tööandja maksma sotsiaalmaksu summalt, mis arvestades ka teise tööandja makstud tasu oleks selle isiku kohta kokku võrdne vähemalt kuumääraga (4350 krooni). Eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et kui näiteks esimene tööandja maksab töötajale töötasuna 2500 krooni ja teine tööandja 1500 krooni, on esimese tööandja makstav sotsiaalmaks 941 krooni ((4350-1500)*33%) ja teise tööandja makstav sotsiaalmaks 495 krooni ning kavandatava muudatuse tulemusena ei peaks maksuvaba tulu arvestav tööandja maksma sotsiaalmaksu mitte 4350 kroonilt, vaid 2850 kroonilt. Maksuvaba tulu arvestav tööandja saaks oma kohustust vähendada juhul, kui tal on töötaja vahendusel saadud teise tööandja kinnitus (nt palgateatis vms) temalt saadava tasu suuruse kohta. Kui töötaja palk peaks muutuma hiljem, siis peab töötaja esitama uue tõendi.

Tegemist on iseenesest positiivse muudatusettepanekuga, kuid siiski võib esile tuua mõningad praktikas ilmneda võivad probleemid juhul, kui eelnõu peaks jõustuma olemasoleval kujul. Näiteks, kui tegemist on tükitööga, siis peaks töötaja suure tõenäosusega palgateatise vm töötasu tõendi esitama iga kuu uuesti. Ilmselt ei saa välistada võimalust, et töötajad ei pruugi uue tõendi esitamisega järjekindlad olla. Eelnevast tõusetub aga küsimus vastutusest. Täpsemalt, kes vastutab, kui töötaja ei esita uut tõendit töötasu vähenemise korral või lahkub teiselt töölt sellest teatamata, põhjustades selliselt olukorra, kus sotsiaalmaks jääb ettenähtud ulatuses maksmata? Näiteks juhul, kui töötaja haigestub ning hiljem selgub, et sotsiaalmaksu on vähem makstud, oleks vastutav ikkagi ilmselt tööandja, kuid seda lihtsalt teadmatusest.

Pikaajaliste töötute tööhõive parandamine

Lisaks eeltoodule on eelnõus tähelepanu pööratud ka pikaajaliste töötute tööhõive parandamisele. Selleks on ette nähtud võimalus, et töötu, kes on 9 kuud 12-kuulise perioodi jooksul töötuna arvel olnud, tööle võtmisel osalise tööajaga võib tööandja maksta sotsiaalmaksu tegelikult makstud tasu pealt (mitte tingimata vähemalt kuumäära s.o 4350 krooni pealt). Siinkohal peab samuti mainima, et mida pikem on inimese töötuks olemise periood, seda keerulisem on tema tagasipöördumine tööturule. Seega võiks kavandatava muudatuse positiivne mõju olla veelgi suurem, kui eelmainitud nõutav 9 kuu pikkune töötuna arvel olemise aeg oleks lühem - näiteks 6 kuud. Muuhulgas võimaldatakse ka palgatoetuse maksmist juhul, kui võetakse tööle isik, kes on töötuna arvel olnud järjest vähemalt 6 kuud (16–24-aastaste noorte puhul 3 kuud).

Kokkuvõttes võib öelda, et eelnõu näol on tegemist positiivse algatusega, mis vajaks täpsustamist ja muutmist, et kavandatavate muudatuste tulemuslikkus oleks veelgi suurem. Antud juhul peaks eelkõige arvestama seda, et isegi kui eelnõu täiendused/muudatused tähendaksid esialgu riigile mõningat lisakulu, siis lõppkokkuvõttes on töötu võimalikult kiire tööturule naasmine igal juhul kasulikum..

Eelnõu ja selle seletuskirjaga on võimalik lähemalt tutvuda SIIN

Artikkel ilmus Kaubandus-Tööstuskoja Teatajas .

Autor: Lemmi Kann, Mart Kägu