Pakutakse isiklikku tagatist – millele tähelepanu pöörata?

Isikliku tagatise andmine suurendab võlausaldaja usaldust ja kindlust võlgniku ja tema majandustegevuse suhtes ning võib olla ainsaks pääseteeks võlgniku ajutise maksejõuetuse korral. Mida peaks aga võlausaldaja isikliku tagatise pakkumisel silmas pidama, et antud tagatis ka õigustaks täiendavat usaldust?

Vastamaks tõstatatud küsimusele tuleb esmalt ja eelkõige selgitada peamiselt levinud isiklike tagatiste – käenduse ja garantii – erinevusi.

Käenduse kitsaskohad

Äritehingutes on saanud tavapäraseks olukord, kus näiteks toorme tarnija nõuab võlgu oleva lepingupartneri omanikult käendust, saamaks täiendavat kinnitust ja tagatist selles osas, et lepingupartnerile esitatud arved saavad ühel hetkel ka tasutud. Käenduse puhul tuleb aga kindlasti pöörata tähelepanu sellele, et käendus on tagatis, mille kehtivus sõltub otseselt tagatavast võlasuhtest (selle kehtivusest), milleks on lihtsustatult öeldes võlgniku võlg.

Sisuliselt tähendab see seda, et võlausaldaja peab alati silmas pidama, et käenduse korral on käendajal võlausaldaja vastu samad vastuväited, mis võlgnikul. Teisisõnu, kui võlgniku ja võlausaldaja vahel on või võib potentsiaalselt tekkida vaidlus võlakohustuse osas, siis saab samadele argumentidele tugineda ka käendaja (seda ka juhul, kui võlgnik eelnimetatud asjaoludele ise ei tugine).

Eeltoodu tõttu võib olla tagatise arvel oma nõude rahuldamine sama keeruline kui nõude esitamisel võlgniku vastu. Nõude realiseerimiseks peab võlausaldaja pöörduma kohtusse ja kandma kohtumenetlusega seotud kulud (hagi koostamine, riigilõivu tasumine), mistõttu võib käendus tagatisena osutuda võlausaldaja jaoks kasutuks. Kuna paljud võlasuhted ei ole vormistatud kirjalikeks lepinguteks, võib tagatise andja seda olukorda ära kasutada ja esitada tagatise saajale hulganisti erinevaid vastuväiteid, tekitades võlausaldajale hulganisti lisakulusid

Garantii eelised

Puhkudeks, kus võlgniku ja võlausaldaja vahel võib tekkida vaidlus võlgnetava kohustuse pinnalt mistahes põhjustel, on võlausaldajale oluliselt paremaks tagatiseks esimesel nõudmisel täidetav garantii, mida väljastatakse rahaliste kohustuste mittetäitmise juhtudeks.

Nimelt ei sõltu garantii sellega tagatavast võlasuhtest ning garantiist tuleneva õiguse maksmapanekuks piisab üksnes garantiis märgitud eelduste täitmisest, misjärel tagatise andjal tekib kohustus tasuda võlgniku kohustus. Seega on garantii maksmapanekuks üldjuhul vaja garantii andjale esitada üksnes vastav nõue ja muud garantiis märgitud dokumendid, mistõttu on garantiinõude esitamisel tõenäosus sattuda keerukate vaidluste keskmesse oluliselt väiksem.

Samas on aga garantii puhul piiranguks asjaolu, et garantiid saab väljastada üksnes majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kas see tähendab, et esimesel nõudmisel garantiid rahalise kohustuse täitmise tagamiseks saavad väljastada üksnes pangad?

Lühidalt öeldes saavad garantiisid väljastada ka muud teatavatele kriteeriumidele vastavad füüsilised ja juriidilised isikud. Nimelt on Riigikohus oma hiljutises lahendis märkinud, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks.Seega saab printsiibis garantiid kui tugevamat tagatist nõuda ka lepingupartnerite osanikelt ja aktsionäridelt ehk kõigilt isikutelt, kes on niivõrd tihedalt seotud võlgnikuga, et võlgniku ja tagatist väljastava isiku tegevus ja majanduslikud huvid suures osas kattuvad. Seejuures ei pea garantii väljastamine olema garantiid väljastava isiku igapäevaseks majandus- või kutsetegevuseks.

Samas on kohus rõhutanud, et ka siinkohal peab hindama seda, kas võlgnik oleks sõlminud tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui võlgnik oleks tagatislepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega ning tegemist ei saa olla garantiilepinguga. Selline tõlgendusprintsiip toob praktikas kaasa reeglina siiski olukorra, kus äriühingu osanik või aktsionär ei tegutse tagatist andes tarbijana ning garantii antakse võlausaldajale tagatise andja isiku majandus- või kutsetegevuses ehk kehtivalt. 

Tagatislepingute vormistamisest

Käenduse puhul tuleb kindlasti veel tähelepanu pöörata asjaolule, kes on käenduse andjaks. Nimelt näeb võlaõigusseadus ette erinõuded juhtudeks, kui väljastatakse nn tarbijakäendus (käendus, mille annab tarbija ehk isik, kes ei tegutse oma kutse- või majandustegevuses).

Sellisel puhul tuleb kindlasti kokku leppida käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma. Vastasel juhul on käendusleping tühine. Seejuures on ka siinkohal kohaldatavad garantiiga sarnased põhimõtted, mille kohaselt eeldatakse, et tegemist ei ole tarbijakäendusega juhul, kui käendaja oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks ja tegutses lisaks näiteks ka juhatuse liikmena.

Nii garantii kui ka käenduse puhul ei ole seadusandja ette näinud kohustuslikku vorminõuet va tarbijakäenduse puhul, mil käendaja avaldus peab olema kirjalikus vormis. Kõnealuste isiklike tagatiste puhul on oluline märkida, et mõlemal juhul eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduse või garantii andmisega, mistõttu piisab üksnes isikliku tagatise andja vastavasisuliselt avaldusest ja selle teatavaks tegemisest võlausaldajale. 

Lõpetuseks tuleb märkida, et nii käendus kui ka garantii on tagatised, mis laienevad kogu tagatise andja varale, mis kahtlemata muudab isiklikud tagatised võlausaldaja silmis atraktiivseks. Samas peab silmas pidama, et tihtilugu võib ka käendaja enda vara olla koormatud erinevate kohustustega nt pandiõigustega, mis vähendavad võlausaldajale antud tagatise väärtust.   

 

 

 

Autor: Lemmi Kann, Sander Kärson