RP: lühiajaline lähetus Euroopa Liitu Vormiga E101

Töökohariigi sotsiaalkindlustuse üldreeglist on aga ka erandeid. Neist levinuim on töötaja lühiajaline lähetus, millest kirjutas ajakirja RP sotsiaalkindlustusameti välissuhete juhataja asetäitja Reet Kabi.

Lähetuse ajal jääb välisriigis ajutiselt töötava inimese suhtes kehtima tema alalise töökohariigi sotsiaalkindlustus. See erandreegel on paika pandud määruse 1408/71 artiklis 14(1)a ja eesmärk on ennekõike edendada teenuste osutamise vabadust ettevõtetele, kes suunavad oma töötajaid väljapoole asukohariiki. Põhireegli (töökohariigi sotsiaalkindlustus) alusel oleks liikmesriigi territooriumil tegutsev tööandja kohustatud registreerima tavapäraselt koduriigi sotsiaalkindlustussüsteemi alla kuuluvad töötajad välisriigi sotsiaalkindlustussüsteemi, kuhu nad mõneks kuuks tööle lähetatakse. Selline olukord oleks rändtöötajatele pigem kahjulik, sest lühikeste tööperioodide puhul välistavad riiklikud õigusaktid tavaliselt teatud sotsiaaltoetused.

Lähetuse mõiste sotsiaalkindlustusreeglite kontekstis ei ühti selle defineerimisega tööõiguses! Lähetusena käsitletakse töötaja välisriiki suunamist lühiajaliseks, kuni 12 kuud kestvaks perioodiks ettevõtte poolt, kellega töötaja on tavaliselt seotud. Seda perioodi saab pikendada veel 12 kuuks. Lähetuse vältel tuleb töötaja eest tasuta lähetajariigi seadustes ette nähtud sotsiaalkindlustusmakseid ning töötajale jääb jätkuvalt kehtima koduriigi ravi-, pensioni- ja töötuskindlustus.

EL-i koordinatsioonireeglitest tulenevate haldus- ja tõlgendusküsimustega tegelev Euroopa Komisjoni juurde loodud võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon on kehtestanud lähetussertifikaadi, vormi E101 „Kohaldatavat seadusandlust puudutav tõend”, millega lähetuses viibiv inimene tõendab vastuvõtva riigi ametkonnale, et kõik sotsiaalkindlustusmaksed tasutakse tema eest koduriigis, kus talle samuti on tagatud kõik sotsiaalõigused ja -hüved.

Vormi E101 olemasolu lähetatud inimesel võivad kontrollida välisriigi maksuametnikud, tervishoiuinspektorid, ametiühingute esindajad jms. Vanade EL-i riikide pikaajaline praktika näitab, et kergekäeliselt vorme E101 ei anta. Alusetult väljastatud vorme võidakse vastuvõtvas riigis tühistada ja nõuda tagantjärele sotsiaalkindlustusmaksete tasumist õigesse riiki.  Konverentsil, koolitusel jms üritusel osaleja ei tarvitse tõendit E101 vormistada..

Oluline on, et kui vastuvõtva riigi ametnikud (tööinspektor, maksuhaldur jne) tulevad näiteks Soomes asuvale ehitusobjektile, siis võrreldakse soome tööandjalt saadud personalidokumendid (töölepingud, maksudeklaratsioonid jms) töökohal tegelikult viibivate inimeste nimekirjaga. Kui mõne inimese andmed puuduvad ettevõtte maksudeklaratsioonis, siis tõendamaks, et inimene töötab ehitusobjektil seaduslikel alustel, tuleb lähetatud töötajal esitada  vorm E101. Vastasel korral võidakse tööandjat süüdistada illegaalse tööjõu kasutamises.

Samamoodi võib kohalik maksuamet nõuda ühepäevase kontsertiga esinenud muusikutelt kohaliku sotsiaalmaksu tasumist – on teada juhtum, kui Londoni sümfoonia orkestri muusikud said kokkulepitust kolmandiku võrra väiksema honorari, sest neil ei olnud kaasas vorme E101 ja Itaalia maksuametile tuli lisaks tulumaksule tasuda ka sotsiaalkindlustusmaksed. 

Kokkuvõtvalt – vormi E101  olemasolu kontrolli kriteeriumiks on  välisriigis saadud töötasu või muu maksustatav tulu, olenemata lähetuse kestusest

Lähetuse minimaalset ajalist piirangut ei ole, maksimaalseks lähetuse kestuseks on, nagu eespool öeldud, 12 kuud. Ettenägematute asjaolude tõttu saab seda perioodi ka pikendada.

EL-i halduskomisjon on 13. detsembri 2000. aasta otsuses nr 181 kehtestanud vormi E101 väljastamise tingimused.

• Ühes riigis tegutseva ettevõtte ja tema teise riiki lähetatud töötaja vahel peab säilima otsene seos kogu lähetusaja vältel.• Ettevõttel peab olema seos oma asukohariigiga.

Et jätta oma töötajad koduriigi sotsiaalsüsteemi alla, peab ettevõtte tegevus asukohamaal  olema teatud ulatusega ja moodustama olulise osa asjaomase ettevõtte kogutegevusest. Euroopa Kohus leidis kohtuasjas C-202/97, et kindlakstegemiseks, kas ettevõte viib tavapäraselt ellu olulise osa oma tegevusest asukohamaal, peab vormi E101 väljastamist kaaluv ametnik uurima kõiki kriteeriume, mis iseloomustavad nimetatud äriühingu tegevust.

Need kriteeriumid võivad olla registreerimiskoht, juhtkonna asukoht; asukohariigis ja välisriigis töötava juhtivate töötajate arv. Samuti on kriteeriumiks riik, kus lähetatavad töötajad palgatakse; riik, milles sõlmitakse enamik lepinguid klientidega; äriühingu ja töötajate vaheliste ning äriühingu ja tema klientide vaheliste lepingute kohaldatav õigus ning käive igas asjaomases riigis piisava tüüpperioodi vältel. See nimekiri ei ole ammendav, kriteeriumide valikut tuleb kohandada iga juhtumi asjaoludega.

Kohus jõudis ka järeldusele, et liikmesriigis asutatud ehitusettevõte, mis saadab oma töötajaid välisriiki, kus toimub ettevõtte kogu tegevus, v.a administreerimine, mida tehakse koduriigis, ei saa tugineda määruse 1408/71 lähetussätetele ning nimetatud ettevõtte töötajatele kehtivad selle riigi sotsiaalkindlustusõigusaktid, kus nad tegelikult töötavad. Lähetussertifikaatide E101 väljastamine ei ole sel juhul põhjendatud.

Euroopa Kohus jätab liikmeriikidele võimaluse otsustada iseseisvalt tüüpperioodi kriteeriumide üle. EL-i maade väljakujunenud halduspraktika kohaselt loetakse lähetava ettevõtte harjumuspärase tegevuse näitajaks tüüpperioodi vältel vähemalt neljakuulist vormi E101 väljastamisele eelnevat tegutsemist asukohamaal; ettevõtte arvestatava tegutsemise nõude täitmist peetakse täidetuks, kui vähemalt 25% kogutegevusest toimub koduriigis. Samuti peab lähetuse ajal olema kehtiv tööleping firma ja töötaja vahel ning lähetatavad töötajad tuleb eelnevalt arvele võtta Eesti Haigekassas (edaspidi EHK).  

 Tavareegli (töökohariigi sotsiaalkindlustus) alusel töötaval inimesel ei tarvitse vormi E101 kaasas olla, sest tema eest tasutakse sotsiaalkindlustusmakseid töökohariigi maksuametile. Samas läheb vormi E101 tarvis korraga mitmes riigis töötaval isikul, sest sotsiaalmaksu tasutakse tema eest vaid ühes riigis, mujal peab inimene kohalikule maksuametile tõendama oma sotsiaalkindlustatust vormiga E101.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui inimene töötab mitmes riigis, siis ühes neist tasutakse tema töötasult sotsiaalmaksu, teistes töökohariikides võidakse teda ilma vormita E101 illegaaliks pidada. See põhimõte kehtib nii ühele ja samale tööandjale eri riikides töötavale isikule, kui ka eri riikides paiknevatele tööandjatele.

Näiteks kui Eesti perearst käib tööl ka Soome haiglas, laienevad talle samad reeglid ja olenevalt alalisest elukohast tuleb sotsiaalmaks tasuda kas Eestis või Soomes. Samaaegselt mõlemas riigis omada ravi- ja pensionikindlustust ei saa. 

Alati tuleb meeles pidada, et  EL-i  sotsiaalkindlustusreeglid on töötaja-, mitte tööandjakesksed ja vastu võetud inimeste vaba liikumise edendamiseks läbi töötajate sotsiaalõiguste garanteerimise.

Refereeritud ajakirja RP septembrinubmrist.

Ajakirja RP saab tellida SIIT.