Raamatupidamisega rikkaks? – nõuete kajastamine

Loogiline on, et masuurikaks saamiseks peaks olema piisavalt vabu ressursse, et saaks ära kasutada neid võimalikke soodsaid pakkumisi, mida suure tõenäosusega järjest enam tekib. Kuid sama oluline on ka omada pidevalt objektiivset pilti oma finantspositsioonist (varade ja kohustuse seisust) ning tegevuse tulemustest ja rahavoogudest. Ilmselt ma ei eksi, kui ütlen, et viimane (objektiivne pilt oma finantspositsioonist) ongi üheks eelduseks vabade ressursside tekkimiseks.

Järgnevalt käsitlekski ühte valdkonda, mille osas pahatihti on ettevõtete juhatused liiga optimistlikud, mistõttu ei anna finantsaruanded reaalset pilti olukorrast.

Nõuded ostjate vastu

Kõige tüüpilisem vara liik, mille osas audiitoritel ja ettevõtetel pea alati tekivad diskussioonid, on nõuded ostjate vastu. Sama kehtib ka tegelikult muude nõuete osas, nt antud laenud.

Krooniliste võlglaste tabelid „kaunistavad“ regulaarselt erinevate väljaannete lehekülgi, mis tähendab, et kreeditoride käest raha kätte saamine on praeguses olukorras sageli keeruline ning vahel ka võimatu. Bilansis peaks aga nimetatud nõuded kajastuma reaalselt laekuvas summas ehk juhtkonna ülesanne on regulaarselt kontrollida ja hinnata millised nõuded on laekumata ning mis on nende kättesaamise tõenäosus. Kui seda ei tehta, siis tegeldakse enese ja ka omanike petmisega, sest ebareaalselt suured nõude saldod annavad muuhulgas vale pildi ettevõtte käibekapitalist ehk võimest täita lühiajalisi kohustusi.

Enamasti on ettevõtetel teatud üldised põhimõtted paigas, kuidas nõudeid hinnata, nt 6 kuud ületähtaja hinnatakse alla 30%, 1 aasta ületähtaja 60% jne. Kuid eriolukordades nagu praegu, tavareeglid ei kehti ehk korrigeerivaid samme tuleb vastu võtta tunduvalt varem. Seda nii raha juhtimise pärast, ehk mida varem ja süsteemsemalt võlgu ja võlglasi taga ajama hakatakse, seda kiiremini ilmselt raha ka kätte saadakse; kui ka selleks, et bilanss korrektne oleks.

Nõuete hindamine on murekohaks sageli ka aastaaruande koostamisel ehk, kas ja kuidas võtta arvesse bilansipäeva järgselt saadud infot. Näiteks, kui ettevõtte müüs 2008 detsembri alguses kliendile kaupu, kus arve maksetähtaeg on 5. jaanuar 2009. Juunis 2009 koostab ettevõte oma 31.12.2008 lõppenud majandusaasta kohta aastaaruannet ning nimetatud nõue on veel laekumata, siis kuidas peaks käituma?

Õige vastus on, et nimetatud nõuet peaks vähemalt osaliselt lugema ebatõenäoliselt laekuvaks ning vastavalt ka bilansis kajastama teda väiksemas summas, kui just mingeid selgeid tagatisi ei ole. Üldreegliks võib võtta, et bilansipäeva järgselt selgunud info mõne kliendi makseraskuste kohta kinnitab bilansipäeval eksisteerinud olukorda, mistõttu tuleb seda ka bilansipäeva seisuga alla hinnata. Erandiks saab olla vaid olukord, kus kliendi makseraskus on tekkinud mõne bilansipäeva järgse sündmuse tõttu. Näiteks kui ülalnimetatud klient tegutses „Mustika“ keskuses, kus oli tulekahju märtsis 2009 mis põhjustas kliendi makseraskused, siis ei peaks nimetatud nõuet alla hindama.

Bilansipäeva järgsed sündmusi tuleb arvesse võtta ka vastupidise stsenaariumi korral – bilansipäeval on tähtaja ületanud nõue, mille osas on tehtud allahindlus, kuid pärast bilansipäeva ja enne aastaaruande koostamist laekub nõue täies ulatuses. Sellisel juhul tuleb juba aastavahetuse seisuga allahindlus tühistada.

Kindlasti ei saa allahindluste tegemata jätmist põhjendada vaid oma suutmatusega hinnangut teha, sest alati peaks olema võimalik hinnata, et kas pigem on tõenäoline summade laekumine või vastupidi ning kas klient on andnud mingeid tagatisi või mitte. Mõistagi ainult hiromant suudab täiesti täpseid hinnanguid teha ning loomulikult reaalne elu erineb päris tihti tehtud hinnangutest. Audiitorina soovitan eksida konservatiivsuse poole, et ei tekiks tulevikus halbu üllatusi.

Sarjas „loll on, kes vabandusi ei leia“ on vahel ilmunud ka selliseid mõtteid, et ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlust ei saa teha, kuna kui nõue bilansis alla hinnata, siis sellega tunnistatakse nõue lootusetuks ning temaga enam edasi ei tegelda. Õnneks on selliseid mõtteid aastatega vähemaks jäänud ning pea kõik on mõistnud, et nõuete allahindlus ei takista kuidagi tööd nende sissenõudmiseks.

Niipalju siis lühidalt nõuded ostjate vastu kajastamisest. Kuna õiglase finantspositsiooni näitamiseks tuleb ka muid varasid ning ka kohustusi korrektselt kajastada, siis on plaanis mõnda huvitavamat valdkonda kommenteerida ka tulevikus.