4. märts 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
KAUBAMÄRGID: Kaubamärgi litsentsisaaja õiguskaitse kaubamärgiõiguse rikkumise korral
17. detsembril 2008. a tegi Riigikohus otsuse olulises vaidluses – AS Stol-I hagi osas AS Liviko vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
AS Stol-I (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi AS Liviko (kostja) vastu 1 760 000 krooni saamiseks. 14. juunil 2005. a suurendas hageja hagihinda 16 483 942 kroonini. Hageja nõudis kostjalt nii varalise kahju hüvitamist kui ka intressi summalt, mida hageja ei saanud õiguste rikkumise tõttu tulutoovalt kasutada.
Riigikohtu olulisemad seisukohad olid alljärgnevad:
Maakohus oli oma otsuses leidnud, et 1. maini 2004. a kehtinud kaubamärgiseadus (edaspidi KaMS) § 36 lg 1 p 2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti (tegemist on nn legaaltsessiooniga). Seega saab litsentsiaat nõuda ka kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal litsentsiaat kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu eelnimetatud seisukohtadega. Riigikohus nõustus nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu põhjendusega, et varasema KaMS § 36 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt saab hageja nõuda kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal tema kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus.
Varasema KaMS § 21 kohaselt võib kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist. Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist. Samuti ei tulene enne 1. maid 2004. a kehtinud kaubamärgiseadusest, et litsentsileping hakkab kehtima lepingu kohta kande tegemisest. Kuna kaubamärk "Stolichnaya" registreeriti, sai hageja varasema KaMS § 17 lg-st 1 tulenevalt õigused kaubamärgi registreerimistaotluse saabumise kuupäevast alates ehk 2. veebruarist 1993 tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr
, p 15).
Kuivõrd ei maakohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe nõudest loobumise kohta, ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et kostja pahameel, et hageja jättis oma õiguse kohtusse pöörduda pikka aega kasutamata, ei ole põhjendatud, kuna üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda põhimõtet on väljendanud Riigikohus juba 2. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr
.
Samuti kordas Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohta, et kaubamärgi õiguskaitse tekibkaubamärgi registrisse kandmisel tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse saabumise kuupäevast.
Täiendav informatsioon: partner Priit Lätt ([email protected]) või jurist Hele Karja ([email protected]).
Autor: Priit Lätt, Hele Karja
Jaga lugu 
Liitu Raamatupidaja iganädalase uudiskirjaga, et ükski oluline teema valdkonnas ei jääks märkamata.
Raamatupidaja.ee toetajad: