Burnout ehk läbipõlemissündroom

Üha enam inimesi tunneb end juba hommikuti väsinuna, jõuetuna, eelseisev töö büroos tundub vaid vältimatu kohustus. Tulemus - kõik kasvab pikkamööda üle pea! Halvimal juhul võib tagajärjeks olla inimese kokkuvarisemine, mille diagnoos on burnout ehk läbipõlemine.

Psühholoog Axel Koch toob välja läbipõlenu klassikalised sümptomid ja häiresignaalid: esimesena tekib inimesel võrdlus, kuidas oli situatsioon enne ja kuidas on see täna ning tänane situatsioon tundub kalduvat oluliselt halvemuse poole. Sellele lisanduvad kehalised häiresignaalid nagu haigused, kergesti ärritatavus, hajameelsus, unustamine, kestev sisemise tühjuse tunne ning pidev paine, et on vaja end kokku võtta ja edasi pingutada.

Tagamaad peituvad töises argipäevas

Inimene, kelle diagnoosiks hiljem saab burnout, reageerib tüüpiliselt järgnevalt: ta ignoreerib hoiatavaid signaale ning langeb järk-järgult läbipõlemise lõksu. Näide elust: Mark Burmann, 42-aastane meesterahvas, kes on aastaid rabanud eduka karjääri nimel reklaamiagentuuris 60-tunniseid töönädalaid: „Kokkuvarisemine ei tulnud loomulikult üleöö! Alguses olin ma täielikult tööle pühendunud, rabasin tööd teha nagu hull, aga millalgi võttis see mu läbi. Igapäevane büroomelu ei pakkunud enam rahuldust ning aegamisi hiilisid mu töösse esimesed suuremad vead.”

Ka tema läbis sama teekonna, mis paljud läbipõlemissündroomiga inimesed enne teda. Ta tõmbus endasse, justkui kapseldus, süüdistas omaenda vigades kolleege ning lõpuks kolleegidest isoleerituna ja ülemuste poolt lootusetuks tunnistatuna kaotas oma töökoha .Töökohakaotus, eksistentsiaalsed hirmud, unetus, sageli lõpptulemusena ka stress isiklikus elus: negatiivseid tagajärgi võib olla lõputult palju. Seetõttu soovitavad psühholoogid läbipõlemise sündroomi tekkimisel kiiresti reageerida. Inimene, kes juba pikka aega hommikuti tujutult tööle läheb ning end pidevalt kurnatuna tunneb, peab endalt küsima, miks see nii on. Kindlasti ei maksa oma ülekoormatust mahasalata ning loota, et midagi iseenesest paremaks muutub. Tuleb muuta oma hoiakut ning otsida probleemi tagamaid igapäevases töös. Probleemist haaratu peab tegema otsustavaid järeldusi ning muutma kogu elukorraldust.Julgus muutuda

Tegelikkuses ei ole see loomulikult nii lihtne, sest inimene, kellel tõepoolest on läbipõlemissündroom, saab sellest ise alles viimasena aru. Lõputu kohusetunne sunnib inimest pidevalt tagant ning endale sisendatakse teadmist, et edasi minna saab vaid nii, nagu seda senimaani on tehtud. Huvitav on seejuures fakt, et vähesed põlevad läbi põhjusel, et ümbritsev nõuab neilt ebarealistlikult palju. Tegelikkuses kannatavad nad pinge all, mis nad ise endale on seadnud. Inimene usub, et ta suudab ning peab kõigele vastu. Nii saab see aga kesta vaid mõned aastad.

Mis siis tõepoolest aitaks takistada asjade üle pea kasvamist? Läbipõlemise peatamiseks on vaja eneseületust, ühte julget otsust, iseennast aidata: see on pingutus, mis end ära tasub. Kes oma elu iga päev pisut muudab, sellel on pikemas perspektiivis oodata edu: kindel päevaplaan aitab lõdvestuda, reeglipärased pausid töö juures ja tööst selgelt eraldatud eraelu, kus töised vajadused tagaplaanil ning perekond kõige tähtsam. Kui eesmärk on läbipõlemisest üle saada, on kõige tähtsam tugev isiklik tagala ning perekonna ja sõprade ärakuulamine. Küsige oma lähedalseisvatelt inimestelt, kas nad märkavad teie juures muutusi ja te saate hindamatut tagasisidet.

Loe lisaks: Burnout ehk läbipõlemissündroom