3. mai 2007
Jaga lugu:

Ennast otsides...Lugu välismaal töötamise teemal

Kogemused, mille inimene saab koduriigist kaugemal töötades, on hoopis teistmoodi kui tavaline sisseharjunud elu, ning need kogemused võivad aidata ennast tõelisemalt leida, usub Kethrin Sihtmäe, kes läheb sel suvel taas Ameerikasse tööle.

Kethrin on oma 24 eluaasta jooksulpäris mitmeid kordi välismaal elanud, õppimas võitööl käinud. Ka sel suvel on tal plaan Ameerikassepõrutada, et seal raamatumüügiga elatist teenida.Tegelikult on elatise teenimise võimalusest olulisem Kethrinisisemine soov teada saada, kas ta on müügitööksõige inimtüüp ning kas müügitöölon tema jaoks tulevikuväljavaadet.

Kethrin on tegelikult TallinnaTehnikaülikooli lõpetanud rõivatootmise eriala,hetkel jätkab õpinguid Tehnikaülikoolimagistrantuuris materjalitehnoloogia erialal. Lõpetanudrõivatootmise, on ta saanud laiahaardelise ülevaatekõikidest protsessidest õmblustööstuses, onõppinud mudelidisainimist, saanud ettekujutusetootmisprotsesside planeerimisest ning omandanud rohkemmajanduslikku-praktilist mõtlemist.

Aga Kethrini unistus ei ole hetkeltöötada oma õpitud erialal. Tema soov on tegeledasügavamalt eneseotsinguga.

Töömoemaailmas

Esimene tõsisema sammu avastadaennast välismaal astus Kethrin 2005. aasta augustis, kui läkssõbrannaga pooleks aastaks õppima Taani Jüütimaaletekstiili ja kunsti kallakuga rahvaülikooli, mida Taaniskutsutakse nimega FolkHojskole.

Kogemus oli igati hariv ning jubaTaanis tekkis idee edasi minna Londonisse. Et kuulsas moepealinnaspraktiseerida tuntuma rõivadisaineri käe all õpitudteadmisi.

„Küsimusele, miks tahtsin minnapikkade traditsioonidega moelinna Londonisse praktikale, on vastuseidrohkem kui üks. Esikohal oli soov osa saada disaineritemaailmast, oma silmaga näha nende igapäevategemisi ja saadaüldisemat ettekujutust moemaailmast,“ räägibKethrin, kes soovis täiendada ka inglise keelt ning avastada uutriiki.

Et kõike soovitut kogeda, hakkasKethrin sõbrannaga kirjutama e-maile kümneteledisaineritele, kelle kontaktid leiti internetileheküljelt, mistutvustas London Fashion Week’il osalejaid (neti leheküljeaadress on:

http://www.londonfashionweek.co.uk/).

Enamik vastuseid, mis tüdrukuteletulid, ei olnud just eriti lootustandvad. Kuni lõpuks vastasüks Jaapani ja Norra disainerite tandem – kunagised kursaõedülikoolist „The Royal College of Art" – ning nemad olidvalmis noori eestlannasid kolmeks kuuks enda meeskonda võtma.

Leidnud praktikakoha ja saanud jaatavavastuse Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnastvastava stipendiumi võimalikkusele, sõitsidki Kethrinja tema sõbranna 2006. aasta jaanuaris kolmeks kuuksLondonisse, kus nende elus pöörati justkui täiesti uuslehekülg.

MidaLondonis õppis?

„Kogesin, et disaineri töönädalei ole esmaspäevast reedeni ega kesta vaid 40 tundi,“ toob tavälja ühe mälestuse. Ja lisab samas rõõmsamalilmel, et kõik tema töökaaslased olid töögrupishästi toredad. „Igaühes oli midagi erilist jameeldejäävat. Olime koondunud ühte ruumi erinevatestkultuurilistest keskkondadest: Jaapanist, Hiinast, Norrast, Rootsist,Eestist, Inglismaalt, Iirimaalt. Suhtlesime inglise keeles. Kunaseltskonnas oli päris palju jaapanlasi, õppisime mõnedpäevad naljaviluks jaapani keelt.“

Londoni töökogemuse kaudu saiKethrin ennekõike teada ja näha, kuidas üleüldsemoeetendusi ette valmistatakse ning kuidas kogu maailma tippmoe"kellavärk" töötab.

Olles disaineri abi, tuli tal rõivaidlõike järgi välja lõigata ja isegi kokkuõmmelda. Jaapani ja Norra disaineritandem tegi erinevaidmudeleid, kuid töötati koos. Nad olid Kethrini sõnulpisidetailideni nõudlikud ja jäid seetõttu ennesuuri etendusi vahel ajahätta.

„Üldiselt tegime kogu praktikalveedetud aja jooksul lõigete paljundust, mulaaže,juurdelõikust, õmblesime näidismudeleid jateostasime lõppviimistluse. Esialgu võttis aega, etharjuda uute töötingimustega.“

Samas tuli eestlannadel kohanedasjaoluga, et täita tuli kõiki tööülesandedjärjekorras, nagu ülemused nõuavad. „Ehk siisomapoolne inspiratsioon ja nägemus tuli mitmel korral teostamatajätta.“

Disainerid olid samas siiski kasuhteliselt mõistvad. Kui midagi nässu läks ja seeuuesti tegemist vajas, ei suhtutud halvustavalt. Kui Kethrinile vaheltunduski, et tööandjad on pisut liiga nokkivad ja viimsepiirini ideaali taga nõudvad, siis lõppkokkuvõttesoli see ju ka nende kollektsioon ning kõik abilised pididkiandma maksimumi, et tehtud töö oleks võimalikultlähedane disainerite visiooniga.

Edasi - Ameerikat avastama!

Inglismaa töökogemus olipiisavalt positiivne, et Kethrini hinge jäi elama soov minnaveelkord välismaale tööle. Kui üks tuttavsoovitas suvelaagritööd Ameerikas, võttis Kethrinvõimaluse vastu ning jõudis eelmisel suvel ICCPprogrammi kaudu tööle New Yorki lähistelelastelaagrisse.

Ametipositsioonilt köögimeeskondakuulununa oli ta koos ühe teise töötajaga vastutavaksisikuks „saladbari“ (ehk siis salativaliku) eest. Et seeoleks piisavalt mitmekesine, tervislik ja igale eri kultuuriesindajale koostisosadelt vastuvõetav. Laagris oli näitekska juudiusku inimesi, kes võisid süüa vaid koshertoitu (juudiusu dieedi järgi). Selle kõigega tuliKethrini sõnul arvestada.

„Kuid esimene asi, mis mind üllatas,oli Ameeriklaste söömisharjumused. Levinud arusaam, etburger ja dieet-cola on nende igapäevane menüü, oliümber lükatud. Erinevad salatid ja

lisandid põhisöögikõrvale olid enesestmõistetavad. Kuna programmi eesmärkoli tutvustada oma riiki, valmistasin mitmeid kordi eestipäraseidsalateid, mis lastele väga maitsesid.“

Ameerikast tagasi tulles oli Kethrinõnnelik ja rahul, et oli kauge teekonna ette võtnud.Kokkuvõttes koges ta Ameerikas ennekõike seda, midapaljud Ameerikas käinud eestlased on tõdenud – etsealne kultuur on palju avatum ja inimesed suhtlemisaltimad kui siin.

Veelkord kaugele mandrile?!

Praegu käib Kethrin koolitustel,kus teda ja teisi noori inimesi valmistatakse ette raamatumüügitööksAmeerikas. Kethrin küll teab, et see töö ei pruugiolla kergemate killast, kuid küsib samas kohe elufilosoofiliselt– mis üldse tähendab „mitte kerge“?

Ta on välismaal töötamiseaegadest õppinud, et kui kardad mõnda probleemi, võidjuba ette läbi mängida selle probleemi lahendused. Ning kuiprobleem tegelikult kerkibki, oskad olukorda juba kiiremini japaremini lahendada.

„Kõiki asju luuakse kaks korda– nagu näiteks maja ehitus, millele eelneb vaimne loomine jajärgneb füüsiline loomine,“ on üks temafilosoofilisi mõtteterasid.

Välismaal töötamisekogemused on Kethrinile juurde andnud palju enesekindlust ja julgust,oskuse positiivsemalt mõelda. Samuti on ta välismaaltöötamise kaudu tutvunud erinevate kultuuridega, sealhulgastoitumistraditsioonidega.

Raamatumüügitöölesõidab Kethrin juuni alguses. "Tahaksin reisiga saavutadarohkem mittemateriaalseid asju: aru saada, kas mul jätkubenesekindlust erinevates olukordades, kas oskan toime tullasituatsioonidega, mil olen tähelepanu keskpunktis jne.“

„Tegelikult ei ole määravju mitte see, mis juhtub, vaid see, mida juhtunu suhtes ette võtta!“on Kethrini üks esimesi mõtteid, mille abil ta loodabAmeerikas vastutusrikka tööga hakkama saada.

Autor: Aive Antsov

Jaga lugu:
RAAMATUPIDAJA UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad raamatupidaja uudised igal nädalal enda postkasti.

Raamatupidaja.ee toetajad:

Enimloetud
Marianne Lõhmus
Marianne Lõhmusraamatupidaja.ee ärijuhtTel: 6670405Marianne@raamatupidaja.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin Puhkanraamatupidaja.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee