21. märts 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tean, kui palju muret ja probleeme võib järsku juurde tulla, mitte et neid muidu ei oleks, kui ühel päeval avastad end täiesti üksi kasvatamas kahte väikest last. Ei, ega probleem pole, et neid üksi kasvatada tuleb. Keerulisem kogu ettevõtmise juures on pigem see, et osata jagada olemasolev aeg nii, et kannatajaid poleks. Ja see tähendaks ideaalis seda, et töö saaks tehtud ning tegemisest rõõmugi tuntud, et oleks piisavalt vabalt olemise aega, et lapsed oleksid puhtad, terved ja muidu tublid, aga mis olulisim - ära kuulatud ning mõistetud.

Kõik me aga teame, et absoluutset ideaalset pole olemas, sest peaks ju ideaalne olema midagi sellist, mida ei saa paremaks muuta ega ümber kujundada. Muidugi on olemas asju, mida me ideaalseks peame. Kui need asjad koos meiega arenevad ja "paika loksuvad", siis nad võivad ideaalseks jäädagi. Kui aga homme mõelda tänasele ideaalile välja "parandusettepanek", siis lakkab ideaal olemast ideaal kuni parandusettepaneku realiseerumiseni.

Seega siis, kuna ideaalset pole olemas, on aga palju üle pea kasvanud tegemisi, on lapsed kes väga vajavad tähelepanu, on ülimalt piiratud aeg, et puhata ja mängida, ei jäägi üle muud kui hakata otsima "parandusettepanekuid" ehk võimalusi tulemuslikumalt hakkama saada. Mingit "loksumist" pole ju silmapiiril märgata.

Mõistmine, et suhe ja läbisaamine ühe oma lapsega ei ole just kõige ladusam, jõudis minu teadvusse juba üsna ammu. Arusaamine, niisamuti kui ka tõe probleemiks tunnistamine, aga alles hiljuti - tõde on ju ikka valus, olgu see kui oluline, puudutagu see keda või kuidas tahes. Lõpuks saab aga igal teol, antud juhul küll siis pigem tegemata jätmisel, olema oma tagajärg.

Nagu eespool juba mainitud, kasvatan kahte last: 9 ja 6 aastast tütart. Igale emale on loomulikult tema oma laps kõige armsam. Ja eks nii tundu minulegi, kuidas teisisti! Ometi ent tundub, et kohati kipub midagi, mis võõrastav ning harjumatu, sooja ja arvestavat suhtumist varjutama. Miks?

Suurtes tegemiste tuhinas, aja nappuses ning tundega, et kui kohe ei tee, ei saa kunagi tehtud, sai osa kohustustest väiksema lapse osas sujuvalt vanema lapse õlule veeretatud (ei ole vabandatav, tean). Raske ja vägagi vastutusrikas ülesanne, kui järele mõelda. Nii kasvaski lapsest väike-suur inimene, kellel omad vaated ning ainus arusaam laps olemisest saigi kui tohutu vastutamine ning otsuste vastuvõtmine. Laps, kel lisaks lapse muredele ka mitte kõige väiksem lisa töösse uppuva lapsevanema muredest. Nii mõnigi kord kahjuks avastan isegi end siiani osatamas: "Oled suur tüdruk, kuidas küll nii võib?", samas kui võiks naljatades ja erilist dramaatilisust üles näitamata lihtsalt lohutada: "Ikka juhtub!" On seegi ehk tingitud sellest, et harjumuslikult, või mis veel hullem, hirmu- ja õudusttekitav - enese mugavuse mõttes, ei oskagi last enam lapsena näha?

Arusaamatused aga hakkasid tekkima just otsuste vastuvõtmise kohalt - kuidagi liiga julged ja vabameelsed minu arvates ja mitte kuigi vastutustundlikud. Tahan-teen, ei taha-ei tee.. tahan-lähen, ei taha-ei lähe.. Eks on tõsi küll, et inimene tegutseb enamasti kolmel kindlal juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi, ning eks esimene ning viimane ajend tegutsemiseks ongi iseäranis iseloomulik väikesele inimesele, ehk siis lapsele, aga kas on ikka päris õige nii, et ainult täiskasvanul olgu valikuta kindel "peab"? Ja siit siis saabki alguse teineteise mittemõistmine, vastastikused süüdistused tähelepanematuses või hoolimatuses.. tahtlikult või tahtmata...

Kriitika, hukkamõistmise ja mõistmatuse eest ei saa end kaitsta ega neid tagasi tõrjuda muidu kui oma vigadest õppides. Üks viis selle saavutamiseks on otsida abi asjatundjatelt. Enese jaoks leidsin, tõsi küll, koolipsühholoogi kaasabil ja soojal soovitusel sobivaima võimaluse Gordoni Perekooli näol.

Lyndon Johnson on öelnud: "Pole raske teha seda, mis on õige. Raske on teada, mis on õige." Gordoni Perekoolist loodan leida targa vihje lapse parema mõistmise suunas ning võimaluse mõelda kuidas "võiks" olla õige. Oma leidudest ja tähelepanekutest Perekoolis püüan ülevaate anda ka mõningate artiklite näol, mis siin rubriigis edaspidi ilmuvad.

Autor: Anne-Ly Raudhein