Kui palju palgaläbipaistvus ja andmepõhine aruandlus muudavad raamatupidaja tööd?

Palgalõhe puhul tekib aga küsimus, mida täpselt üldse võrreldakse. Näiteks ühe ettevõtte kõrgemalt tasustatud ametikohtadel töötab rohkem mehi ja madalamalt tasustatud ametikohtadel rohkem naisi, tähendab see Lepvaltsi sõnul, et palgalõhe sõltub täiesti objektiivsetest põhjustest, alustades haridussüsteemist kuni meeste ja naiste füsioloogiliste erinevusteni. Ja mida kõrgemale hierarhias minna, seda rohkem tulevad mängu subjektiivsed teemad.

Samas ei tähenda see, et tööandja võiks palgaerinevusi lihtsalt põhjendamatult enda otsuseks kuulutada. Direktiiv annab töötajatele muu hulgas õiguse saada teavet oma palgataseme ja võrreldavate töötajate keskmiste palgatasemete kohta ning keelab töötasu avalikustamist piiravad lepingutingimused. Seega muutub oluliseks küsimus, kas ettevõttes on palgakorraldus tegelikult läbimõeldud või on palganumber kujunenud aastate jooksul suuresti läbirääkimiste tulemusena. Lepvalts toob välja, et suuremate ettevõtete tippjuhtkonnal palgatingimused ongi väga erinevad, olenedes sellest, kui julge keegi on palganumbrit küsima, millised on tema varasemad kogemused ja mida tööandja on valmis välja käima.

Palgaläbipaistvuse direktiivi aruandluskohustused sõltuvad töötajate arvust. 250 või enama töötajaga ettevõtted peavad palgaandmed esitama esimest korda 7. juuniks 2027 ning edaspidi igal aastal. 150–249 töötajaga ettevõtete puhul on sama esimene tähtaeg 2027. aasta 7. juuni, kuid edaspidi tuleb aruandlus esitada iga kolme aasta järel. 100–149 töötajaga ettevõtete esimene kohustus saabub direktiivi järgi 2031. aastal. Alla 100 töötajaga ettevõtetele direktiiv iseenesest kohustuslikku perioodilist palgalõhe aruandlust ei kehtesta.

„Bürokraatliku põhiraskuse peavad kandma suuremad ettevõtted, kellel on üle 100 töötaja,“ leiab Lepvalts. Samas ei tähenda töötajate arvust sõltuv aruandluskohustus, et väiksemad ettevõtted võiksid teema täielikult kõrvale jätta. Kui palgatingimused on seni olnud objektiivsed ja sooneutraalsed, ei pruugi tööandja igapäevases palgaarvestuses midagi radikaalselt muuta. Küll aga peab ta olema valmis oma otsuseid selgitama.

„Samas võrdlema ja mõõtma peaks ikkagi võrreldavaid asju,“ ütleb Lepvalts. „Füüsilise töö puhul võib see olla näiteks tehtud töö hulk, kuid vaimse töö puhul muutub panuse mõõtmine märksa keerulisemaks. Direktiiv ei anna paraku vastust sellele, kuidas iga ameti puhul inimese tegelikku panust mõõta. Lõpuks võime maanduda sotsialismis – maksame kõigile ühepalju ja lõpuks ei tee keegi midagi. Reaalsuses on nii, et kui tahetakse hinnata, kas töötasu on õiglane, tuleb esmalt kokku leppida, milliste näitajate alusel tööd võrreldakse.”

Teine suur muutus puudutab raamatupidaja igapäevatööd. Maksu- ja Tolliamet liigub andmepõhise aruandluse poole, mille eesmärk on viia andmete esitamine järjest enam otse majandustarkvarast MTA-le. Alates 1. oktoobrist 2026 muutuvad TSD lisade 1 ja 2 andmete esitamise põhimõtted, failivorming ja deklaratsiooni vaade.

„Esmalt tekib küsimus, kas siis seni ei esitatud deklaratsioone andmete põhjal,“ ütleb Lepvalts. „Kuid siiski on muudatusel oma loogika: kui palgaväljamakse andmed liiguvad kohe maksuametisse, saab võimalikele vigadele või vastuoludele kiiremini jälile ning väheneb oht, et mõni maksuarvestust mõjutav muudatus on raamatupidamisprogrammis jäänud tegemata. Näiteks ei ole kogumispensioni määr jõudnud programmi või muu info ei ole liikunud.”

Oluline muutus on see, et deklaratsiooni koostamine ja andmete edastamine hakkavad rohkem eralduma. Eesmärk on, et ettevõte ei peaks tulevikus andmete esitamiseks tingimata e-MTAsse sisse logima, vaid andmed liiguksid liidese kaudu otse majandustarkvarast. MTA koostab nende algandmete põhjal deklaratsiooni. Samas jäävad esialgu alles ka käsitsi sisestamise ja failiga esitamise võimalused.

„Raamatupidaja töö ei kao, vaid muutub,” nendib Lepvalts. „Kui varem oli deklaratsiooni esitamine üks konkreetne protseduur, siis edaspidi muutub eriti oluliseks see, millised algandmed on raamatupidamisprogrammis õigesti kirjeldatud ja millised neist liiguvad automaatselt edasi. Ja lõpuks määrab raamatupidaja, kas need andmed saata või mitte. Aga mina näen siin korraga nii võitu kui ka riski. Võib-olla läheb asi kiiremaks, aga samas on rohkem katkiminevaid komponente seal vahel, näiteks programmi side maksuametiga. Kui raamatupidaja jätab nupulevajutuse viimasele hetkele, võib juhtuda, et maksuameti server on just siis maas.“

Nii palgaläbipaistvuse kui ka andmepõhise aruandluse puhul jõuabki küsimus lõpuks üsna sarnase põhimõtteni: kas ettevõtte andmed ja reeglid on tegelikult korras enne seda, kui keegi neid kontrollima hakkab. Palgaläbipaistvuse direktiiv toob rohkem tähelepanu sellele, miks üks töötaja teenib rohkem kui teine, andmepõhine aruandlus aga sellele, kas palga kohta süsteemi sisestatud andmed liiguvad õigesti riigini. Lepvaltsi seisukoht on nagu iga muudatuse juures: „Elame selle üle ja eks aeg näitab, kas sellest kasu oli!”