Võlad ja võlglased: majanda nii, et sissenõutavaid arveid ei teki

Veel parem lahendus on müüja jaoks tõhus raamatupidamine, et jälgida ostja maksekäitumist. Korralik raamatupidamise tarkvara näitab müüjale, kas klient on võlgu, kas tema krediidilimiit on ületatud, kui palju talle on veel turvaline müüa ja millal ta viimased võlad tasus. Samuti on oluline jälgida, kui pikka aega see klient varem võlgu oli.

„Selline järjepidev raamatupidamise jälgimine ja kõigi punktide täitmine annab kindluse, et teie töötajad peavad kinni kehtestatud krediidipoliitikat. Ettevõttele pole ju kasu krediidipoliitikast, kui töötajad seda ei järgi! A ja O on korrektne raamatupidamine ning programmide suhtlemine finantsasutustega, et jooksval päeval tulnud laekumised oleksid automaatselt kajastatud - makse teinud ostja nime, selgitust ja viitenumbrit näeb reaalajas,” selgitab ekspert. „Ja need võimalused on tänapäeval kõigil olemas – pigem on küsimus, kas juhid ja raamatupidamise eest vastutavad isikud on osanud need kasutusele võtta. Meie kasutame raamatupidamisprogrammi AccountStudio, kus on kõik vastavad võimalused ja automaatsed integratsioonid olemas,” toob Lepvalts välja.

Tõsine probleem on Lepvaltsi sõnul heausklike inimeste petmine. „Võlgnikud oskavad inimesi ära rääkida. Nad udutavad sageli suurtest rahalaevadest, mis on kohe tulemas, ja neid usutakse. Tegelikult on need unistuste rahalaevad juba aastaid tulemas ja nad lihtsalt petavad teisi. Räägivad, et homme maksavad, aga see „homme” on aina edasinihkuv silmapiir. Kogenud ettevõtjad näevad selle enamasti läbi, aga leidub neidki, kes võivad sellistele ärarääkimisele väga lihtsalt alluda. Minu soovitus on hoida meel kindel ja süda kõva: võlglane on võlglane ja talle ei tasu heast peast oma ettevõtte raha ära anda. Las ta läheb ja tekitab neid probleeme kellegi teise õuel, kui see üldse võimalik on!”

Lepvalts nendib, et väga hästi saavad oma krediidipoliitikat korraldada ka väikesed ettevõtted. „Kui ostjad on suured ja tuntud firmad, võiks eeldada, et nende finantsasjad on korras, arved saavad makstud ja riskima ei pea. Kui väikeettevõtja ei saa anda pikki maksetähtaegu nagu suured ettevõtted sageli soovivad, võib proovida kasutada arvelduslaenu, ent jah – riskid jäävad siis ikkagi enda kanda,” selgitab ta.

„Hea variant on faktooring, ent jällegi on nii, et kui ostja ei maksa teatud aja jooksul võlga ära, tuleb probleem müüja õuele tagasi. Plussiks on aga see, et vähemalt teoreetiliselt peaks faktooringu andja vaatama, mis ettevõtted omavahel tehinguid teevad, mis tähendab ju sisuliselt topeltkontrolli ostja üle. Samas ei vastuta faktooringu andja probleemide korral ning ka selle tehingu tagatised on suhteliselt nõrgad,” nendib Lepvalts.