Tõnis Elling: käibemaks võib ka lõbus olla!

Maksunõustaja ja käibemaksuekspert Tõnis Elling
Maksunõustaja ja käibemaksuekspert Tõnis Elling

Tuntud maksunõustaja ja käibemaksuekspert Tõnis Elling tunnistab ajakirjale Raamatupidamise Praktik, et koolitustel ei räägi ta sugugi ainult maksudest, vaid püüab ka inimeste tuju tõsta, sest õppimine peab olema meeldiv.

Nii mõnigi kord alustab Tõnis loengut umbes selliste sõnadega: „Elu on ilus, inimesed!” või „Miks te mossitate? Teil on ju kõik hästi, olete terved ja teete vajalikku tööd. Kas teate, et käibemaks võib ka lõbus olla?!” Sellega on esimene jää murtud. Kui otseselt polegi vaja seda teha, aitab omapäraselt energiline ja humoorikas algus tõsiseid kuulajaid rõõmsamaks teha ning koolituseks ette valmistada. Nimelt on Tõnis veendunud, et oskus elust rõõmu tunda ja väikeste asjade üle mitte viriseda on tähtsamad kui käibemaksutõed. Kui inimene teeb oma tööd vastumeelselt või on talle õppimine vastumeelne ja tusatuju tekitav, siis peaks ta ehk hoopis eriala vahetama.

Juhul kui keegi arvab, et koolitusel ei tasuks ikka komejanti teha, siis Tõnise enam kui viisteist aastat kestnud õpetamis- ja koolituskogemus kinnitab vastupidist. Ta on seitse korda valitud Sisekaitseakadeemia Finantskolledži parimaks lektoriks, sh ühel aastal koguni terve akadeemia parimaks. Tema koolitusi oodatakse ja neid nauditakse, sest esineda, maksudest rääkida ja neid nii- ja naapidi analüüsida ning sekka naljakaid lugusid rääkida Tõnis oskab. Üks tudeng küsis Tõniselt alles mõni aeg tagasi, kas ta pole mõelnud lavakunstiõpingute peale. „Muidugi on aastate jooksul olnud ka neid, kes ütlevad, et kaldun teemast kõrvale või olen liiga rõõmus, aga ma teen seda teadlikult. Miks ma just nii koolitan? Ilmselt see on mulle omane ja sobib. Koolitajad peavadki erinevad olema. See on minu tee.”

Koolitustest pole pääsu

Vahelepõikena tuleb öelda, et alates 2018. aasta juunist, kui Tõnis Elling asus tööle BIG 4 ettevõtte Deloitte Advisory kontoris, on tema põhitöö maksunõustamine. (Lisaks Deloitte’ile kuuluvad maailma nelja juhtiva finantsteenuste pakkuja ehk BIG 4 sekka Ernst&Young, KPMG ja PricewaterhouseCoopers – toim).

„Deloitte’i tulin sel põhjusel, et kutsuti. Olen ligi viisteist aastat töötanud paralleelselt mõlemal pool – koolitanud, õpetanud ja siis samal ajal ka nõustanud. Kui lisada see, et õpin praegu Tartu Ülikoolis doktorantuuris – mitte küll väga kiiresti ja edukalt, aga siiski –, olin sellest pidevast ringi tuuseldamisest pisut tüdinenud. Mõtlesin, et lähen ühe töö peale, aga päris nii pole läinud,” tõdeb Tõnis. Oma maksutarkusi tuleb tal endiselt jagada. „Kes teavad, et olen käibemaksuvallas tegev, kutsuvad mind ikka. Iga nädala või paari tagant satun kuhugi koolitama. Ma ei tee ainult ärikoolitusi raamatupidajatele, vaid õpetan veidi ka tudengeid. Eelmisel kevadel, kui mõtlesin, et aitab ülikoolidest, helistati Tartu Ülikoolist ja kutsuti sinna. Nüüd sõidan Tartu vahet ja õpetan seal õigusteaduse magistreid.”

Tõnise põhivaldkond on käibemaks, mis on tema suur armastus, kui maksude kohta üldse nii saab öelda, aga loomulikult tuleb tal maksuteemaga laiemalt tegelda. „Meil on siin Deloitte’is üsna väike seltskond, seega me ei saa väga spetsialiseeruda, aga tõsi on, et kuna Eestis teatakse mind kui käibemaksu asjatundjat, siis minu töölauale satuvad pigem käibemaksualased küsimused ja teemad. Küll aga pean ka tulumaksu ja rahvusvahelise maksustamisega tegelema. Siia kuuluvad riikide vahel liikuvate ehk piiriüleste töötajate maksuküsimused. Muidugi kõige lihtsam ja kiirem on minu kui nõustaja jaoks see, kui tulevad käibemaksuküsimused. Muude teemadega meeldib tegeleda seepärast, et ma soovin areneda ja targemaks saada.”

Maksunõustaja peab olema hea müügimees

Arutelule, millised on 2018. aastal klientide maksudega seotud probleemid, vaatab Tõnis natuke teisiti. „Probleeme üldjuhul pole, on vaid erinevad võimalused, mille vahel tuleb valida ja parim lahendus leida. Kui on näiteks piiriülesed tehingud, siis ehkki EL-is peaks käibemaks olema sarnaselt üles ehitatud, on liikmesriikidel ikka erinevused. Kui välismaalased tulevad Eestisse, siis uurivad nad, kuidas meil täpselt maksustamine käib, millised on Eesti peamised erisused ja tehnilised nüansid. Muidu on töö nagu maksunõustamine ikka, aga kliendi huvi on leida võimalikult optimaalne ja ökonoomne süsteem, ehk täpselt nii palju makse maksta, kui on Eestis vaja.”

Kui keegi soovib teada maksunõustaja omadusi, siis Tõnisel on vastus kiirelt olemas: „Sa pead olema ka müügimees, teisiti ei saa!” Tõnise sõnul ongi hea nõustaja puhul kaks võimalust läbilöömiseks ja hea töö trumbiks: punkt üks – kas tead midagi väga hästi ehk palju paremini kui teised, ja punkt kaks – oled hea müügimees. „Väga tagasihoidlik pildile ei pääse. Siin on vaja parasjagu edevust ja julgust lisaks teadmistele,” rõhutab ta. Siiski, ainult müügimehed, kel teadmisi pole, ei saa samuti hakkama.

On veel üks aspekt, mis Tõnise sõnul on maksunõustaja töös tööturul levivast praktikast erinev. Kui mujal sektorites vaadatakse üha sagedamini viltu, kui keegi on ühes ettevõttes või ametis viis aastat järjest, siis maksunõustaja kohta see ei käi. „See tööjõupuuduse teema on küll Eestis juba äraleierdatud, aga kui uusi inimesi otsime ja küsime vestlusele tulijalt, kui kauaks ta tahab meile tööle tulla, siis tihti vastatakse: „Ehk aastaks.” Samas oleme talle enne seda küsimust just pikalt-laialt selgitanud, et nõustajaks saab inimene alles miinimum nelja-viie aastaga,” räägib Tõnis. Hoopis tõsiselt võetakse ja eksperdiks peetakse maksunõustajat, kellel on ette näidata kümme või kakskümmend aastat kogemust. „Tänapäeva maailmas toimub üks tõmblemine, ei taheta süveneda, nii ei leia me ka inimest, kes oleks nõus panustama ja pingutama, et saada kunagi heaks.”

See on Tõnise arvates ajastu probleem, sest nagu öeldud, pole inimesed enam 40 aastat ühes kohas tööl. Ka tööandjad ning mitmesugused elu-, värbamis- ja karjäärinõustajad räägivad, et kui juba viis aastat lööb ette, tuleb töökohta või lausa ametit vahetada. „Maksunõustamise alal on aastal 2018 vastupidi, siin on just pikk kogemus oluline,” rõhutab Tõnis.

Samas avaldab ta, et kuigi maksunõustaja töö on vastutusrikas, vaja on teadmisi, suurt töötahet, suurt kogemustepagasit, müügimehe oskusi ja palju muud, on see ikkagi lihtsam kui paljud teised tööd. „Ütlen noortele aeg-ajalt, et maksunõustaja töö tulemusel keegi reeglina surma ei saa, vähemalt mina ühtegi juhtumit ei tea! Summad on muidugi suured, kui miski läheb valesti, kui oma klienti valesti nõustad või õpetad, aga kogemuste kasvades see tõenäosus väheneb. Fakt on see, et kui oled siin alal 20 aastat tegutsenud, siis kõik teavad, et päris jama sa ikka ei aja.”

Probleeme tuleb igas töös ette, sest kõik inimesed on ekslikud ja olukorrad on erinevad.

„Aga ma ei ole kahetseja tüüpi. Mul on veendumus, et iga asi on millekski hea. Tean, et olen oma töös eksinud, ka nõustamisel, aga proovin oma vigadest õppida ja tunnistan vigu. Kui arst eksib, siis sellel on tagajärjed. Meie valdkonnas saab õnneks asja parandada. Vahel tuleb eksimus enesekindlusest, näiteks kui ma ei vaata seadusest kõike täpselt järele, sest ma tean, mul on see seadus peas. Ja siis selgub, et üks asi ei olnud nii täpselt meeles. Püüan kõik vead ära parandada ja järgmisel korral vaatan seadusest järele, aga ebameeldivad kogemused ja asjad lükkan endast eemale, ei jää nende külge nii-öelda rippuma.”

Seda soovitab ta ka koolitusel osalevatele inimestele – elus peab oskama teha vahet asjadel, mida saad muuta ja mida ei saa. Minevikku muuta ei saa. Mõistlik oleks siiski oma vigadest õppida. „Öeldakse küll, et tark õpib teiste vigadest, aga asi seegi, kui enda omadest midagi kõrva taha paned.”

Esimene töökoht miilitsas

Tulles tagasi artikli alguse juurde, tunnistab Tõnis, keda on mitu aastat järjest austatud parima kõneleja tiitliga, et tal polnud kunagi soovi hakata õpetajaks või koolitajaks. See kõik on juhuslikult ta ellu tulnud ja jäänud.

„Pean nüüd selle loo selgitamiseks minema tagasi kaugele minevikku. Lapsepõlves tahtsin pigem traktoristiks saada, sest see tuli mul hästi välja. Onu pani mind kuueaastaselt traktori rooli ja sinna ma ka jäin. Kõik suved olin maal vanaema juures ning aitasin heina ja muid talutöid teha. Keskkooli lõpetasin 1990, see oli esimene aasta, mil poisse ei võetud enam kohustuslikus korras vene sõjaväkke,” meenutab ta. Noortele meestele anti võimalus minna sõjaväe asemel kaheks aastaks asendus- ehk tööteenistusse. „Minul oli valik selline – kas haiglasse meditsiinivennaks, koristajaks ehk kojameheks või miilitsasse. Mulle tundus nendest kolmest kõige ägedam miilitsa töö, sest olin näinud „Politseiakadeemia” filme ja noore mehena arvasin, et oleks väga äge!”

Kui alguses oli töö miilitsas, siis juba 1991. aastal tehti Eesti Politsei. „Töötasin algul Tallinna Lenini rajooni siseasjade osakonnas, aga siis, kui 1991. aastal avati Nõmmel senise miilitsakooli ruumides Eesti Vabariigi Politseiakadeemia, mõtlesin, et võiks sinna õppima minna,” meenutab Tõnis. Politseiakadeemias õppis ta kaks aastat ja seejärel töötas poolteist aastat Politseiametis, K-komando eriüksuses, kus ta mõistis, et õigusvaldkond sobib talle väga hästi. „Niisiis, kui politsei-aeg läbi sai, läksingi edasi õigust õppima. Seega on mul lisaks politseiharidusele kaks bakalaureusekraadi ja magistrikraad õiguse vallas, ehkki viimase saamine võttis päris pikalt aega. Praegu õpin doktorantuuris, aga mingit tähtaega, millal peaks kraadi saama, ma endale seadnud ei ole, sest mu praeguses töös pole see oluline.”

Pärast politseis töötamist sattus Tõnis pärast erinevaid erasektori töid ja tegemisi kaitseministeeriumisse. „Kui ma ei eksi, siis olin seal pool aastat olnud ja hakkasin juba sisse elama, kui minu ülikoolikaaslane, kes praegu on halduskohtunik, aga sel ajal töötas juristina maksuametis, mis siis kandis nime Tallinna juriidiliste isikute maksuamet, teatas korraga, et sinna otsitakse osakonnajuhatajat. Talle tundus, et mina olen just selline inimene, kes võiks sinna sobida, ehkki ma ei teadnud sel ajal maksudest midagi, sest politseinikud üldiselt ei mõelnud selle peale.”

Topeltpalk ja pöördeline elumuutus

Põhjus, miks uus pakkumine Tõnisele ahvatlev tundus, peitus ennekõike pakutavas töötasus.

„Kui mu mälu ei peta, siis võrreldes kaitseministeeriumiga pakuti mulle maksuametis kahekordset palka. Mäletan ka seda, kuidas mul nagu võluväel tekkis suur huvi maksude vastu. Tundsin, et sinna pean ma minema,” naerab Tõnis, kellest saigi üleöö Tallinna juriidiliste isikute maksuameti maksujärelevalve osakonna juhataja.

„Esimene aasta või natuke vähem koosneski osakond vaid minust. Toonane direktor Aivar Sool võttis mind tööle eesmärgiga, et osakond alles luuakse ning tegelda tuleb eriti hullude maksumaksjatega ja teha koostööd politseiga. Kuna politseitaust mul oli olemas, siis selles mõttes ma neile sobisin.”

Tõnis tunnistab, et juhustel on tema elus üldse suur roll, sest kui poleks seda pakkumist tulnud, siis kes teab, kas ta oleks ka kunagi koolitajaks saanud? Maksuametis oli ta neli ja pool aastat ning tuli sealt ära, kui oli tõusnud direktori asetäitjaks. „Vanust oli mul sel ajal 32. Väga kogenud ei olnud, aga kui alustasin osakonnajuhina, kellel polnud algul ühtegi alluvat, siis lõpuks oli mu alluvuses ligi sada inimest,” nendib ta.

Pärast maksuametist lahkumist oli Tõnis veendunud, et nii kõva taustaga meest kui tema tahavad kõik tööle ning tööpakkumisi tuleb uksest ja aknast. „Poole aasta pärast sain aru, et keegi mind tööle ei taha. Minu tollane abikaasa märkas sel ajal lehes kuulutust, et Sisekaitseakadeemia otsib käibemaksuõppejõudu. Kuna mul mingit tööd ei olnud, saatsin sinna oma avalduse ning juba järgmisel hommikul kutsuti mind vestlusele. Ülejärgmisel päeval olin uues ametis ja sinna tööle vormistatud.” Niiviisi pooljuhuslikult sattus Tõnis õpetajaks. „Kuna see oli kevadine aeg, aga loengud pidid algama sügisel, siis oli mul terve suvi aega ette valmistada. Mõtlesin, et õpetan natuke, ainult ajutiselt, aga jäin sinna 13 aastaks! Nii see kuidagi läks.”

Teooria kõrval on tähtis praktika

Kui Tõnis oli akadeemias paar-kolm aastat töötanud, tekkis tal mõte tegelda ka nõustamisega. „Tunnistan ausalt, et õppejõupalk polnud eriti hea. Samas teadsin Tartu Ülikooli näitel, et pea kõik õppejõud ja professorid tegid õpetamise-juhendamise kõrvalt ka muud tööd, et lisaks teooria tundmisele oleks ka praktilised teadmised. Üks osa töötas kohtunike või advokaatidena ning mulle see süsteem väga meeldis, sest on jube hea, kui näed, mis päriselus toimub.” Oma töös on Tõnis samuti tihti kogenud, et nii tudengid kui ka raamatupidajad, keda ta koolitab, hindavad seda väga, kui koolitajal on ka praktiline töökogemus. „Nii läksin Rimessi tööle (alates 2012 kannab nime Grant Thornton Baltic OÜ – toim) ja mõlemad tööandjad olid selle sammuga nõus.”

Tõnis selgitab, et lapseeas oli tal suureks eeskujuks vanem vend Indrek. „Olen alati rääkinud kõigile seda juttu päris tõsiselt, et meie peres läks mõistus vennale ja mina sain jõu poole,” naerab Tõnis. Vanem vend läks ülikooli õppima ajalugu, mida on õppinud ka paljud Eesti tipp-poliitikud ja muidu targad mehed. Hiljem õppis ta nii Oxfordis kui ka Cambridge’i Ülikoolis. „Mul oli keskkoolis ka ajalugu puhas viis ja kõik õpetajad arvasid, et lähen venna eeskujul sama asja õppima, aga tunnistan, et mul ei olnud sel ajal üldse mingit eesmärki. Mõtlesin, et huvitav oleks hoopis vastuvoolu ujuda ja inglise keelt õppida, ehkki käisin täiesti tavalises „huligaansuse kallakuga” Tallinna 37. keskkoolis, mitte inglise keele erikoolis. Kusjuures tõe huvides tuleb tunnistada, et meie kooli lõpetajate tase oli väga hea. Reaalainete õpetajad olid superhead.”

Siiski ei läinud Tõnis eksamile mütsiga lööma, vaid võttis kevadel ühe tuttava eraõpetaja juures inglise keele tunde, et konkurentsis läbi lüüa. „Sõitsin siis Tartusse inglise keele sisseastumiseksamit tegema. Mäletan, et silma järgi vaadates oli 90% tüdrukud, kõik kusagilt erikoolist, Tallinna 7. keskkoolist ja mujalt. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada. Teadsin ka taustainfot, et kui punktidega vähegi üle läve hüppan, siis võetakse mind vastu, sest olen mees ja et tekitada kursusel mingit „soolist tasakaalu”.” Lõpuks jäi siiski paar punkti puudu, aga Tõnis mäletab siiani eredalt, kui ta Tartust bussiga tagasi sõites endamisi mõtles: „Küll on hea, et sisse ei saanud!”

Õiged asjad tulid juhuslikult

Õiged asjad on ta ellu tulnud kas õigel ajal või natuke hiljem, aga alati pigem juhuslikult. Nagu mainitud, siis tööteenistuse järel politseikooli minnes olid pooled õppeained õigusained, millest Tõnisel tekkis huvi juura vastu. „Mulle ilmselt sobib õigus, sest mul ei ole kunagi olnud probleemi nende ainete õppimise ja vastamisega. See kõik tuli kuidagi lihtsalt. Tagantjärele mõtlen, et järelikult see oligi õige asi, et sattusin politseist õigusvaldkonna peale, sealt edasi maksude maailma ja siis koolitama,” arutleb ta.

Maksundust saab Tõnise sõnul õpetada väga hästi nii majandus- kui ka juurataustaga. „Sisekaitseakadeemias on olemas maksunduse ja tolli eriala – seal saavad noored nii maksunduse, majanduse kui ka õigusalased teadmised, mis on väga hea kombinatsioon.”

Tõnis tunnistab, et pärast 15 aastat koolitajana töötamist ei tea ta tegelikult, mida temas hinnatakse, ja see polegi talle oluline. Tähtis on see, et tänu juhustele on ta sattunud ala juurde, mis talle meeldib ja mis on vaheldusrikas. „Mis seal salata, arvan, et olin Sisekaitseakadeemias oma neli-viis aastat õpetanud, enne kui hakkasin ise aru saama, millest räägin. Samuti julgen öelda, et käibemaks on Euroopa Liidu üks keerulisemaid makse üldse. Loomulikult on ka tulumaksul keerulisi aspekte, aga mida rohkem hakkasin käibemaksust aru saama, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Nagu enne ütlesin, siis meie valdkonnas loevad kogemused. Ja kuidagi on nii sattunud, et esinemine mulle probleeme ei tekita.”

Kuidas saada heaks esinejaks?

Tõnis ütleb, et kõigele vaatamata ei arva ta, et on meeletult hea esineja, aga oma kogemus on tal juba olemas ja päris verest välja ei löö ka suurema publiku ees. Selle eelduseks on muidugi see, et tead, millest räägid. Siinkohal avaldabki Tõnis saladuse, miks ta just nii õpetab, nagu ta seda teeb, ja miks ta ei hooli, kui keegi ütleb, et ta veiderdab liiga palju.

Enne seda tuleb Tõnisel aga veel üks ammune lugu ära rääkida. „Kui ma Sisekaitseakadeemiasse tööle läksin, siis mind ei valitud üleöö ametisse seepärast, et ma oleksin väga tark olnud või minus oleks suurt potentsiaali nähtud, vaid see oli mitme asja kokkusattumus. Sel hetkel oli Sisekaitseakadeemias koostöös Hollandi koolitajatega käimas Twinning-programm, mille eesmärk oli õpetada Eesti õpetajaid õpetama.” Nimelt arvasid välismaalased, et ega siin kõiki õpetamise tarkusi ei teata, ja neil oli ka õigus. „Eelmine käibemaksuõppejõud, kes seal oli, solvus, läks hollandlastega riidu ja tuli sealt poole projekti pealt ära. Kuna projekt jätkus, oli eurorahade kättesaamiseks vaja uut inimest ja nii võeti kiiresti mind. Sattusin lihtsalt õigel ajal õigesse kohta. Olin nii-öelda asendusliige.”

Tõnis meenutab, et kuna ta liitus programmiga teistest hiljem, saadeti ta kohe Hollandisse järeleaitamistunde võtma, et teistele järele jõuaks.

Teadupärast on tänapäeva tudengid üsna pretensioonikad ega kuula, kui õppejõud ei suuda ennast huvitavaks teha. „Mõni tukub, teistel on mobiil ees. Ausalt öeldes ma ei viitsi rääkida, kui keegi ei taha kuulata. See on vastastikune, mul kaob samuti kohe huvi ära. Olen tudengitele öelnud, et kui teid ei huvita, siis ma ei hoia teid siin. Kui aga tahate, siis räägin.” Aga just sellel ammusel Twinning-programmi koolitusel Hollandis õpetati Tõnist, et see ongi loomulik, et inimestel kaob mingil hetkel tähelepanu ära, eriti, kui sul on 6–8 tundi päevas loenguid. Öeldi, et kui tekib see koht, siis peaks seda märkama ja tuleb rääkida auditooriumile mingi lugu, mis tõmbab tähelepanu tagasi. „Lugusid mul jätkub! Minuga on elus päris palju juhtunud. Alguses viin neid selle looga minema ja siis toon aine juurde tagasi. Enamasti on need lood naljakad ja lõpevad hästi. Siis neil jääb see meelde ja nad jätkavad aine kuulamist.”

Seda võtet oli Tõnis juba ise intuitiivselt kasutanud – ja hollandlased kiitsid teda selle eest. „Seal olid väga toredad spetsialistid, kes ütlesid, et mul on omapärane sõbralik ja vahetu stiil, mida peaksin hoidma ja arendama.” Kui aga endised tudengid vastu tulevad, siis vahel nad ka norivad Tõnise kallal, öeldes, et neile jäid meelde ainult „käibemaksuvälised lood”.

Kui hiljem on Tõnis käinud juhtimiskoolitustel, siis on öeldud, et tal on ka omapärane juhtimisstiil. „Olen selline, kes pigem kaasab palju tarku ja tublisid inimesi enda ümber. Ehk siis meeskonnainimene, mitte autokraat. Kui läksin pärast keskkooli politseikooli, olin üks nooremaid ja kasvult väiksemaid, aga sain õige pea rühmavanema abiks. Kunagi sain jalgpallimeeskonna kapteniks, kuigi olin üks nooremaid ja üldse mitte parim mängija. Nii et ilmselt mingid liidriomadused on mul olemas.” Seda oskust on vaja ka koolitajal-lektoril.

Ei karda olla loll

On tudengeid, kes mäletavad siiani Tõnise erilisi lugusid, näiteks kuidas ta käis esimest korda oma sünnipäeval langevarjuga hüppamas ja maandus värskelt sõnnikuga kaetud põllul. Samal õhtul ootasid sugulased teda tundide viisi pidulauda ning olid veendunud, et Tõnist enam pole – telefone sel ajal polnud ja kusagilt ei saanud infot.

„Kõigile see loengu ja jutustamise stiil muidugi alati ei meeldi, aga ma teen seda teadlikult.” Hollandi spetsialistid õpetasid sedagi, et lektor peab olema näitleja või suisa kloun. Viimasel aastal, kui ta sisekaitseakadeemias õpetas, küsiski üks tütarlaps, kas Tõnis pole mõelnud lavakunstikooli õppima mineku peale. „Selleks pole vist vajadust,” naerab ta. Kuid sama võtet kasutab ta ka raamatupidajaid koolitades. „Ütlen koolitustel raamatupidajatele viisakalt, et mis te mossitate, kas juhtus midagi? Käibemaks võib olla ka lõbus ja tore olla! Enamasti see toimib, vahel räägin anekdoote, peame dialoogi.” See ongi põhjus, miks Tõnise loengud pole kunagi igavad, ehkki teema tundub paljudele kõrvaltvaatajatele keeruline, ja miks teda parimaks kõnelejaks on nimetatud.

Nalja kõrval on tähtis ka koolituse sisu ja kvaliteet, et kõik oluline saaks räägitud ja inimesed saaksid asjast aru. Kui ta viisteist aastat tagasi pidas oma esimesi loenguid päevaõppe tudengitele, sai Tõnis mingi aja pärast aru, et tudengeid saab ära lollitada, sest neil pole kogemusi ja nad ei oska küsida. „Kui sa õpetajana eksid, siis see ei paista välja. Algul kartsin väga, et mis siis saab, kui tudengid küsivad midagi, mida mul slaidide peal pole ja mida ma ei tea. Nüüd on vastupidi, soovin iga kord, et küsitaks ometi minult midagi, mida ma ei tea, et ma saaks pärast koolitust minna ning uurida ja mõelda. Ma ei karda enam olla loll. See on suurim muutus, mis minu kui koolitajaga on nende aastatega toimunud.”

Kui küsida suurimate saavutuste kohta, on Tõnisel vastus kiirelt olemas: „Kõige ägedam on ikkagi see, et mul on neli ülilahedat last – Maria (14), Katarina (12), Artur (8) ja Silvia (6). See on nii vinge, et toob alati naeratuse näole. Tõsi, see ei ole küll nii väga minu saavutus, vaid ikka laste ema. Superlahe, et ta oli nõus mulle need lapsed kinkima.”

Kui aga rääkida tööst, siis Tõnis mäletab, kui kaks kolleegi sisekaitseakadeemiast tunnistasid aastaid hiljem, et nad poleks iial uskunud, et temast võiks saada õpetaja. „Mulle meeldis see arvamus seepärast, et näitab, et kunagi ei tasu esimese mulje põhjal järeldusi teha. Inimestes on peidus rohkem.”

Loomulikult on parima lektori tiitlite saamine talle oluline. „Uhke tunne oli ka siis, kui sain nelja ja poole aastaga riigi maksuameti suurima allasutuse direktori asetäitjaks, olles vaid 30-aastane.” Praegu on Tõnise jaoks ülihea tunne see, kui inimesed lähevad koolituselt koju rõõmsatena ja lubavad jälle tulla. „Järelikult läks hästi ja suutsin neile midagi pakkuda. Ilmselt on see sama ka päris näitlejatega. Kui publik on rõõmus ja rahul, siis see on parim tunne.”

Tütar tahab „turistiks” saada

Tõnis tunnistab, et paljud head lood, mida kuulajatele rääkida, on seotud tema lastega. „Väike tüdruk on veel lasteaias, aga kolm vanemat last käivad Tallinna Saksa Gümnaasiumis. Hea, et nad seal õpivad, sest kui keeled on selged, saab elus ka paremini ja kiiremini edasi liikuda,” nendib ta.

Tõnisel ei oleks midagi ka selle vastu, kui tema lapsedki tulevikus juurat õpiks. Esimene tütar on sellele ka kunagi viidanud. „Mu teine tütar Katarina kirjutas kunagi aastaid tagasi lasteaias, et tema tahab turistiks saada. Tal läks segi, kas õige oli turist või jurist. Ütlesin talle, et turist olla on ka väga hea valik, aga enne võiks juristiks hakata ja raha teenida,” naerab Tõnis, kelle sõnul on ta lapsed justkui kõik sarnased, aga samas ka igaüks omamoodi.

„Mariale on loodus väga palju andnud. Taipab asju poolelt sõnalt ja saab aru, mis õige, mis vale. Minu rõõmuks mängib jalgpalli, see on ala, mis mulle siiani kõige rohkem meeldib. Tuli just Tabasalu võistkonnas Eesti meistrivõistlustel hõbedale.” Maria meenutab Tõnisele tema venda Indrekut nooremana – on tark ja intelligentne.

„Katarina on aga väga järjekindel ja töökas. Kui talle miski meeldib, siis pusib ja harjutab lõpmatuseni. Tegeleb akrobaatikaga ja on selles väga hea. Õppimine on natuke teisejärguline, aga kontrolli all. Temas näen rohkem ennast noores eas.” Poeg Artur on isa sõnul tohutu empaatiavõimega ja hoolitsev meesterahvas. „Ülihea mäluga ja sportlik. Üllatab tihti oma vanaema (kes on muide maailma parim ema ja vanaema) ja ema imearmsate komplimentide-meelitustega. Füüsiliselt väga võimekas, kui viitsib ja leiab sobiva ala, millega tegeleda. Praegu käib kergejõustiku- ja korvpallitrennis.”

Pesamuna Silvia otsib veel oma teed, aga kangust on tal kõigi vanemate õdede ja vendade eest. Tõnise sõnul on ta tõeline südametemurdja. „Nooremad lapsed Artur ja Silvia on rääkinud, et tahavad issi eeskujul politseinikuks saada. Ehkki ma algul miilitsas ja hiljem politseis kaua ei olnud, on mul miilitsa sinel siiani alles. Eks lapsed on ikka kuulnud lugusid, kuidas issi pätte taga ajas.”

Kõige tähtsam on tervis

Tõnis on eluaeg ka sporti teinud. „Olen jalgpalli mänginud. Alustasin mängimist koos praeguste kuulsuste Martin Reimi ja Mart Poomiga, aga jätsin pooleli. Alguses oli treener tore, aga pärast edasi liikudes tuli uus ja tema enam ei meeldinud.” Seejärel tegeles Tõnis vehklemise, võrkpalli ja korvpalliga. Hiljem tulid karate, poks ja kickbox. Sõpradega koos asutas Tõnis oma jalgpalliklubi ja mängis hiljem Eesti erinevates liigades.

Täiskasvanuna hakkas Tõnis aktiivselt jalgrattaga sõitma ja võttis osa ligikaudu kahekümnest rattamaratonist. „Olen ka jõusaalis mütanud.” Viis-kuus aastat tagasi hakkas ta regulaarselt jooksma ja suusatama ning on nüüdseks läbi teinud seitse täispikka jooksumaratoni ja lugematul arvul kohalikke rahvajookse. „Esimene oli Rooma maraton. Sinna minemise mõte tuli mul sõbra Kailiga ühel ajal. Nüüd mõtlen vaikselt täispika triatloni peale, aga pole selleni veel jõudnud.” Poolpika triatloni tegi Tõnis läbi juba paar aastat tagasi, kuid regulaarset harjutamist takistavad alatasa kimbutavad tervisehädad. „Täispikale distantsile ei taha minna nii, et kogu üritus oleks ainult kannatus. Põhi peab all olema. Vähemalt on mingi eesmärk. Kui aga rääkida talispordist, siis on mu vaieldamatu lemmik mäesuusatamine. Kui vähemalt korra aastas mägedesse ei saa, siis on midagi korrast ära.”

Ehkki väliselt naerusuine ja alati optimistlik, on Tõnise elus olnud ka raskusi, mida üldse aimata ei oskaks. Ta rõhutab kõigile, et trenni peab hoolimata vanusest tegema mõistusega, et vältida vigastusi ja ülepingutust. „Vigastusi on mul olnud üsna palju, enamik tingitud ühest jamast haigusest, mida olen põdenud. Piltlikult võin öelda, et olen Põhja-Eesti regionaalhaiglas kliendikaardiga patsient. Seal olen palju olnud ja minuga on tehtud igasuguseid asju – mu käe sees on siiani raudplaat ja mind on igatpidi õmmeldud ja korrastatud. Aga mul on olnud ka kaks rasket operatsiooni, mis panid mind elule teistmoodi vaatama.”

Tõnis on vahel mõelnud, et kui ta poleks heade arstide juurde sattunud ja õigel ajal abi saanud, oleks kõik võinud teisiti lõppeda. „Olen tänulik arstidele ja spetsialistidele, kes mind ravisid ja ka praegu jälgivad. Mõeldes sellele, mida olen kõik läbi elanud ja kogenud, on mul tõesti tunne, et mingi hea jõud kaitseb ja hoiab mind.” Tõsi küll, iga päev ta oma hädadele ei mõtle.

Pärast viimast karmi kogemust tervisega on Tõnis eriti veendunud, et tuleb olla positiivne, ja seda mõtet süstib ta inimestesse ka kõigil koolitustel. Mõtlemise abil saab palju asju muuta. „Ei ole mõtet mossitada. Inimesed muretsevad täiesti mõttetute asjade üle ega saa aru, mis on elus tõeliselt tähtis ja kui kergelt võib kõik muutuda või kaduda. Kui sa oled terve, ole õnnelik. Kui sa ei taha oma tööd teha ja oled seepärast torssis, siis vaheta eriala, aga vinguda pole mõtet.”

Tõnise sõnul ei suuda ta ka üldse viha pidada, see on nii koormav ja raiskab kallist aega. „Korra ärritun ja siis on kõik möödas. Ma küll ei unusta mulle tehtud halba, aga ma ei pea viha. Mis läinud, see läinud.” Seda suhtumist soovitab ta kõigile.

Kolm soovitust raamatupidajatele

1. Elu mõte ei ole töö tegemine. Töö on vahend, et saaks elada.

2. Pole mõtet viriseda ja muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa.

3. Kurjus, viha ja kiusamine ei vii edasi. Rohkem huumorit, sallivust ja positiivsust.

Osale arutelus

  • Kaire Uusen, vabakutseline ajakirjanik ja koolitaja

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Merit Palk

Merit Palk on kaasaegne pilvetehnoloogias palgaprogramm, kus professionaalsed võimalused on ühendatud kasutamise lihtsusega. Teil pole vaja süveneda erinevate tasude ja maksude arvestamise nüanssidesse, kogu tarkus on programmis olemas ning tulemus alati 100% õige.

Vabaned rutiinsest paberitööst ja saad pühendada oma aja inimestele!

Me usume, et tarkvara peab kiirendama ja lihtsustama tööd ning vältima inimlikke vigu. Et seda saavutada palgaarvestuses, on mõistlik teha arvestus samas programmis, kus on selle aluseks olevad andmed – palk, koormus, puhkused, haiguslehed, lisatasud, töögraafikud jne.

Valdkonna tööpakkumised

PricewaterhouseCoopers otsib RAAMATUPIDAJAT

PricewaterhouseCoopers AS

04. veebruar 2019

Uudised

Tööriistad