Varude ligikaudne hindamine

Juta Tikk käsitleb varude ligikaudset hindamist
Juta Tikk käsitleb varude ligikaudset hindamist

Kauplustes on inventuuride sage läbiviimine aja- ja töömahukas. Aruannete koostamiseks on aga vaja teada kaubavaru maksumust soetushinnas ja müüdud kaupade soetusmaksumust. Tähtis on ka sellise kaubavaru planeerimine, mille puhul oleks tagatud kaupluse häireteta töö, aga mis ei oleks ebamõistlikult suur.

Samane probleem tekib ka tootmisettevõtetes, kus tootmisprotsess koosneb üldjuhul paljudest etappidest ja toote valmistamiseks kasutatakse suurt arvu komponente. Raamatupidamisarvestust hõlbustavad sel juhul kuluarvestusest tuttavad meetodid: tootmisettevõttes standardhinna meetod ja kaubanduses varu jaehinna meetod. Ka RTJ 4 „Varud” lubab neid meetodeid kasutada.

Väljavõte RTJ 4 „Varud” punktist 14:

14. Varude soetusmaksumuse mõõtmisel võib kasutada ka standardhinna meetodit, jaehinna meetodit või viimast ostuhinda, kui selle meetodi tulemusena saadud soetusmaksumus on ligilähedane tegelikule soetusmaksumusele. Standardhinna meetodi puhul võetakse arvesse materjalide ning tarvikute, tööjõu, efektiivsuse ja tootmisvõimsuse kasutamise normtasemed. Neid vaadatakse üle regulaarselt ja vajadusel korrigeeritakse vastavalt tegelikele tingimustele. Jaemeetodil varude soetusmaksumuse määramiseks vähendatakse varude müügihinda vastava brutomarginaali protsendi võrra. (SME IFRS 13.16)

Standardhinna meetod

Standardhinna meetod sobib kasutamiseks tootmisüksustes, mida iseloomustab masstoodangu valmistamine homogeensete korduvate toimingute abil. Toodete raamatupidamisarvestust peetakse nende kalkuleeritud omahinnas, mis leitakse nn standardkulude põhjal ja mida korrigeeritakse perioodiliselt tegelikele tootmiskuludele vastavaks. Standardhind (standardkulu) on üksiku toote või tootepartii valmistamiseks planeeritud kulu, mis põhineb ettevõtte standarditel – tehnoloogilistel juhenditel, normatiividel, retseptidel. Praktikas kasutatakse toote tehnoloogiliste juhendite jms asemel ka mineviku kogemustel põhinevaid standardeid, kus on määratud toote koostis ja valmistamise reeglid, mis on aluseks tooraine (materjalide, komponentide), tööjõu ja tootmise üldkulude kalkuleerimisele. Tootmise üldkulud arvutatakse standardse üldkulude määra ja eelarvestatud kulukäiturite abil.

Standardhinna meetodi rakendamine tähendab varude ja müüdud toodete kulu lihtsustatud hindamist, mis kindlasti võimaldab kokku hoida aega ja raha, kuid mille puuduseks on meetodi eeldus, et kulud lühiajalises perspektiivis oluliselt ei muutu.

Turbulentses majanduskeskkonnas aga võivad standardkulud muutuda väga kiiresti (näiteks toorme hind piima- või lihatööstuses). Üks lahendus on korrigeerida kiirelt muutuvat standardkulu näiteks inflatsioonimääraga või muu mõistlikel alustel valitud koefitsiendiga. Standardhinna meetodi rakendamine eeldab ka, et standardhinda (standardkulu) võrreldakse regulaarselt tegelike kuludega. Ka siin võib tekkida probleem. Kui hälbeanalüüsi tulemused saavad teatavaks hiljem ja seetõttu korrigeerimine tegelike kuludega viibib, võib korrigeeritud teave osutuda eksitavaks ja ajalise nihke tõttu tuua rohkem kahju kui kasu. Küll aga võimaldab ajakohase majandustarkvara kasutamine hälbeanalüüse ja vajalikke korrektiive teha enam-vähem reaalajas.

Standardhinna meetodi rakendamise oluline kasu seisneb selles, et standardhinna kalkuleerimine eeldab põhjalikku ja igakülgset süvenemist ettevõtte äriprotsessi, mis omakorda võimaldab tuvastada kitsaskohti, näiteks näha põhjendamata kulukohti või ülemäära suuri kulusid ja rakendada vastumeetmeid.

Jaehinna meetod

Jaehinna meetod põhineb kaupade perioodilisel arvestussüsteemil, kus müüdud kaubad arvutatakse ja kantakse kuluks perioodi lõpul. Samuti arvutatakse kauba lõppjääk soetusmaksumuses. Kui perioodilise arvestussüsteemi rakendamisel on oluline koht arvestusperioodi lõpul läbiviidaval inventuuril, millega tuvastatakse kaupade jääk soetusmaksumuses, siis jaehinna meetodi eripära on see, et perioodide aruandeid saab koostada arvutuste põhjal ilma kaubajäägi inventuuri tegemata. Siiski on soovitatav inventeerida kaubajääk vähemalt majandusaasta lõpul, kuid inventuur tehakse jaehindades, mis võimaldab olulist töö ja aja kokkuhoidu võrreldes kaubajäägi inventeerimisega soetusmaksumuses.

Jaehinna meetodi rakendamisel tuleb kindlasti erilist tähelepanu pöörata kaupade füüsilise säilimise kindlustamisele.

Jaehinna meetodit kasutatakse tavaliselt jaekaubanduses, et mõõta varusid, mis sisaldavad suurt arvu kiiresti muutuvaid kaubaühikuid, millel on samalaadne müügikäibe brutorentaablus (RTJ-is 4 nimetatud brutomarginaali protsendiks, gross profit margin) ning mille suhtes on ebaotstarbekas kasutada teisi soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid. Jaehinna meetodil toimub müüdud kaupade kuluks kandmine ja kaubajäägi soetusmaksumuse arvutamine kas kaalutud keskmises soetusmaksumuses või soetamise järjekorras (FIFO). Rakendada saab ka LIFO-t, ent kuna Eestis LIFO-t ei kasutata, siis seda siin artiklis ei käsitleta.

Jaehinna meetodi rakendamine kaalutud keskmise järgi

Jaehinna meetodi rakendamine kaalutud keskmise järgi koosneb järgmistest toimingutest:

1) peetakse kauba algjäägi ja ostude arvestust nii kaupade soetusmaksumuses (cost) kui ka jaehinnas (retail);

2) täpsustatakse kaubaressursi (algjääk + ostud) müügihinda, liites tavapärasele müügihinnale eraldi juurde sellised ebaregulaarsed juurdehindlused (markup, mark-on), mis on tavalisest juurdehindlusest suuremad, ja lahutades sellised ebaregulaarsed mahahindlused (markdown), mis küll vähendavad kauba tavapärast jaehinda näiteks kvaliteediprobleemide tõttu, kuid mitte soetusmaksumusest madalamaks;

3) arvutatakse kaubaressursi soetusmaksumuse ja jaehinna suhtarv (cost-to-retail ratio), mida kasutatakse müüdud kaupade kulu ja kauba lõppjäägi arvutamiseks. Selles punktis tuleb Nikolai & Bazley (2003) õpikus lk 344–351 selgitatud ning SME IFRS-is 13.16 ja sealt ka RTJ 4 punktis 14 esitatud jaehinna meetodi rakendamises sisse erinevus. SME IFRS-is ja RTJ-is 4 on soetusmaksumuse ja jaehinna suhtarvu (cost-to-retail ratio) asemel sisse toodud analoogia varude hindamise brutorentaabluse meetodiga, st arvutatakse müügikäibe brutorentaablus (gross profit margin) eeldusel, et kõik soetatud kaubad on realiseeritud;

4) tuvastatakse tegelik perioodi müügitulu;

5) rakendatakse emba-kumba punktis 3 arvutatud suhtarvu müüdud kaupade kulu ja kauba lõppjäägi arvutamiseks perioodi tegelikust müügitulust lähtudes. Arvutuskäik sõltub sellest, kumba suhtarvu kasutatakse, kuid arvutustulemused, st müüdud kaupade kulu ja kauba lõppjäägi maksumus on ühesugused.

Kui kaupade kuluks kandmine toimub soetamise järjekorras (FIFO), toimitakse nii, et kauba algjäägi maksumust suhtarvude arvutustesse ei kaasata, kuigi algjäägi arvestust peetakse ikka nii soetus- kui ka müügihinnas. Teisisõnu – FIFO-t rakendades ignoreeritakse eeltoodud toimingute skeemi punktides 2 ja 3 kauba algjäägi maksumust nii soetus- kui ka müügihinnas. Küll aga arvutatakse soetusmaksumuses ja müügihinnas perioodi kaubaostud, kusjuures müügihinda korrigeeritakse ebaregulaarsete juurde- ja mahahindluste võrra eespool selgitatud viisil. Edasi arvutatakse ikka ja ainult perioodi kaubaostu andmetel kas soetusmaksumuse ja müügihinna suhtarv (cost-to-retail ratio) või müügikäibe brutorentaablus (eeldusel, et kõik perioodil soetatud kaubad on realiseeritud).

Tuvastatakse perioodi tegelik müügitulu ja rakendatakse ühte neist suhtarvudest perioodi müüdud kaupade kulu arvutamiseks tegeliku müügitulu põhjal. Kauba lõppjäägi arvutamiseks liidetakse nüüd perioodi kaubaostu andmetele kaupade algjäägi maksumus ja lahutatakse arvutatud müüdud kaupade kulu.

Müügikäibe brutorentaablus

Kuna SME IFRS-is ja RTJ-is 4 on eelistatud kasutada müügikäibe brutorentaablust, siis edaspidistes ülesannetes ja küsimustes ongi jaehinna meetodit selgitatud ainult müügikäibe brutorentaabluse abil nii kaalutud keskmise kui ka FIFO näitel.

Oluline on meeles pidada, et jaehinna meetodi kasutamisel arvutatakse müügikäibe brutorentaablus eeldusel, et kõik soetatud kaubad on realiseeritud.

Sellisel eeldusel arvutatud koefitsienti rakendatakse hiljem tegeliku müügitulu suhtes müüdud kaupade kulu ja kauba lõppjäägi arvutustes.

Müügikäibe brutorentaablus, mis väljendab soetusmaksumusele lisatud juurdehindlust tavaliselt protsentides, on finantsaruannete analüüsist tuttav suhtarv:

Kui majandusüksus kasutab kasumiaruande skeemi 2, on brutokasum loetav kasumiaruandest. Skeemi 1 korral on vaja brutokasum arvutada täiendavalt, sest müüdud kaupade kulu ei ole skeemilt 1 otse välja loetav.

Eri kaubagruppidele võib rakendada erinevat juurdehindlust, seega võib nende müügikäibe brutorentaablus olla erinev. Mõistagi tuleb siis eraldi arvutada iga kaubagrupi soetusmaksumus ja müüdud kaupade kulu ning seejärel gruppide andmed summeerida.

ÜLESANNE 1

Majandusüksuse müügitulu vaadeldaval perioodil on 180 000 eurot. Müüdud kaupade kulu on 126 000 eurot. Majandusüksus kasutab kasumiaruande skeemi 2.

Väljavõte majandusüksuse kasumiaruandest (eurodes):

Müügitulu 180 000

Müüdud kaupade kulu (126 000)

Brutokasum 54 000

Küsimus 1

Kui suur on müügikäibe brutorentaablus?

a) 100%;

b) 43%;

c) 30%;

d) 70%.

Küsimus 2

Kui suur on müüdud kaupade kulu ja müügitulu suhtarv?

a) 30%;

b) 100%;

c) 43%;

d) 70%.

Küsimus 3

Kahe suhtarvu – müügikäibe brutorentaabluse ning müüdud kaupade kulu ja müügitulu jagatise – summa on alati 100% ehk 1. See väide on

a) tõene;

b) väär.

RTJ 4 järgi arvutatakse jaehinna meetodil kauba soetusmaksumus kauba müügihinnast brutomarginaali protsendi (sisuliselt kaubanduslik juurdehindlus) lahutamise teel:

kaubad soetusmaksumuses = kaubad müügihinnas – kaubanduslik juurdehindlus.

Kaubavaru soetusmaksumus perioodi lõpul arvutatakse järgmiselt:

kauba lõppjääk soetusmaksumuses = kauba algjääk + kaubaostud – müüdud kaupade kulu.

Eeltoodust näeme, et jaehinna meetodi olemuse mõistmiseks saame tugineda kasumiaruande skeemile 2, käsitledes kaupade müügihinda müügituluna, kaubaressurssi soetusmaksumuses müüdud kaupade kuluna ja brutokasumit kaubandusliku juurdehindlusena. Müügikäibe brutorentaabluse arvutame lähtudes eeldusest, et kõik kaubad on realiseeritud. Arvestusperioodi lõpul, kui on teada tegelik müügitulu, arvutatakse müügikäibe brutorentaabluse abil brutokasum, siis kasumiaruandesse kantav müüdud kaupade kulu ja seejärel bilanssi kantav kauba lõppjääk.

ÜLESANNE 2

Majandusüksuse kauba soetusmaksumus arvestusperioodi algul on 50 000 eurot. Perioodi jooksul osteti sama kaupa 150 000 euro eest. Selle kauba arvestuslik kaubanduslik juurdehindlus on 30%. Perioodi müügitulu on 180 000 eurot.

Küsimus 4

Kui suur on kaubaressurss soetusmaksumuses ülesande 2 andmetel (eurodes)?

a) 50 000;

b) 150 000;

c) 200 000;

d) 20 000.

Küsimus 5

Missugune alltoodud kaupade soetusmaksumuse arvutamise põhimõtteline skeem vastab RTJis 4 esitatule?

a) müügitulu – brutokasum;

b) müügitulu – kaubaressurss;

c) müügitulu – kauba jääk perioodi algul;

d) müügitulu – müüdud kaupade kulu.

Küsimus 6

Kui suur on brutokasum ülesande 2 andmetel RTJ-is 4 esitatud skeemi järgi arvutades (eurodes)?

a) 50 000;

b) 150 000;

c) 54 000;

d) 126 000.

Küsimus 7

Kui suur on müüdud kaupade kulu ülesande 2 andmetel RTJ-is 4 esitatud skeemi järgi arvutades (eurodes)?

a) 50 000;

b) 150 000;

c) 54 000;

d) 126 000.

Küsimus 8

Müüdud kaupade kulu saab ülesande 2 andmetel ja jaehinna meetodit rakendades arvutada ka järgmiselt: 180 000 × (1 – 0,3). See väide on

a) tõene;

b) väär.

ÜLESANNE 3

Vaadeldaval perioodil on kauba algjääk ja ostud soetusmaksumuses ning müügihinnas järgmised:

Küsimus 9

Kui kogu kaubaressurss oleks realiseeritud, siis kui suur oleks brutokasum (eurodes)?

a) 32 000;

b) 42 000;

c) 37 000;

d) 111 000.

Küsimus 10

Kui suur on ülesande 3 andmetel ja eeldusel, et kogu kaubaressurss on realiseeritud, müügikäibe brutorentaablus sajandiku täpsusega?

a) 78,32%;

b) 28,11%;

c) 72,46%;

d) 24,18%.

Küsimus 11

Kui ülesande 3 andmetest lähtudes on perioodi tegelik müügitulu 102 000 eurot, siis kui suur on perioodi kasumiaruandes müüdud kaupade kulu täisarvuks ümardatuna jaehinna meetodit kasutades (eurodes)?

a) 22 442;

b) 73 447;

c) 77 336;

d) 28 569.

Küsimus 12

Kui suur on ülesande 3 andmetel kaubajääk perioodi lõpul bilansis jaehinna meetodit kasutades (eurodes)?

a) 116 000;

b) 102 000;

c) 79 564;

d) 38 664.

Küsimus 13

Milline on ülesandes 3 varude kuluks kandmise järjekord jaehinna meetodil?

a) FIFO;

b) kaalutud keskmine soetusmaksumus;

c) ühiku tegeliku soetusmaksumuse meetod;

d) mitte ükski eeltoodutest.

ÜLESANNE 4

Vaadeldaval perioodil on kaubaostud soetusmaksumuses ja müügihinnas järgmised:

Küsimus 14

Kui suur on müügikäibe brutorentaablus sajandiku täpsusega perioodi kaubaostude andmetel eeldusel, et kõik kaubad on müüdud?

a) 80,13%;

b) 20,57%;

c) 24,32%;

d) 21,44%.

Küsimus 15

Kui suur on ülesande 4 andmetel perioodi kasumiaruandes müüdud kaupade kulu (eurodes) täisarvuks ümardatuna, kui jaehinna meetodil kantakse kuluks kaubad nende soetamise järjekorras (FIFO)?

a) 20 415;

b) 81 030;

c) 88 893;

d) 77 194.

Küsimus 16

Kui suur on kaupade lõppjääk bilansis ülesande 4 andmetel jaehinna meetodi ja FIFO kooskasutamisel (eurodes)?

a) 29 413;

b) 22 277;

c) 69 418;

d) 38 806.

Ka jaehinna meetodit rakendades näeme, et müüdud kaupade kulu kasumiaruandes ja kaupade lõppjääk bilansis on muudel võrdsetel tingimustel erinevad, sõltudes sellest, kas müüdud kaup kantakse kuluks kaalutud keskmises soetusmaksumuses või soetamise järjekorras (FIFO).

KASUTATUD KIRJANDUS

• Nikolai, L. A., Bazley, J. D. (2003) Intermediate Accounting. 9th ed. Thomson, South-Western

• RTJ 4 „Varud”

• Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete rahvusvaheline finantsaruandlusstandard (SME IFRS)

KÜSIMUSTE VASTUSED

1. Vastus: c) 54 000 / 180 000 × 100% = 30%.

2. Vastus: d) 12 6000 / 180 000 × 100% = 70%.

3. Vastus: a)

4. Vastus: c) 50 000 + 150 000 = 200 000.

5. Vastus: a) Jaemeetodil varude soetusmaksumuse määramiseks vähendatakse varude müügihinda vastava brutomarginaali protsendi võrra.

6. Vastus: c) 180 000 × 0,3 = 54 000.

7. Vastus: d) 180 000 – 54 000 = 126 000.

8. Vastus: a) Kahe suhtarvu – müügikäibe brutorentaablus ja müüdud kaupade kulu suhe müügitulusse – summa on alati 100% ehk 1.

9. Vastus: c) 153 000 – 116 000 = 37 000.

10. Vastus: d) 37 000 / 153 000 × 100% = 24,18%.

11. Vastus: c) 102 000 × 0,2418 = 24 664; 102 000 – 24 664 = 77 336;

alternatiivne arvutuskäik: 102 000 × (1 – 0,2418) = 77 336.

12. Vastus: d) 116 000 – 77 336 = 38 664.

13. Vastus: b)

14. Vastus: c) (111 000 – 84 000) / 111 000 × 100% = 24,32%.

15. Vastus: d) 102 000 × 0,2432 = 24 806; 102 000 – 24 806 = 77 194;

alternatiivne arvutuskäik: 102 000 × (1 – 0,2432) = 77 194.

16. Vastus: d) 116 000 – 77 194 = 38 806.

Osale arutelus

  • Juta Tikk, Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lektor

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Vabaned rutiinsest paberitööst ja saad pühendada oma aja inimestele!

Me usume, et tarkvara peab kiirendama ja lihtsustama tööd ning vältima inimlikke vigu. Et seda saavutada palgaarvestuses, on mõistlik teha arvestus samas programmis, kus on selle aluseks olevad andmed – palk, koormus, puhkused, haiguslehed, lisatasud, töögraafikud jne.

Majandustarkvara RAPID

Tarkvaraga RAPID saate korraldada keskmise või väikese ettevõtte raamatupidamise ja majandusarvestuse - laoarvestus, palgaarvestus, teenindus, üüriarvestus, jm. RAPIDi tasuta versiooniga saab töö tehtud üksikettevõtja, alustav ettevõte või mittetulundusühing.

Valdkonna tööpakkumised

KAARLI HAMBAPOLIKLIINIK otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tripod Grupp OÜ

30. november 2018

Uudised

Tööriistad