Juta Tikk: Õppida ei ole kunagi hilja!

Õppejõud ja koolitaja Juta Tikk
Õppejõud ja koolitaja Juta Tikk

Praeguseks üle kahekümne aasta nii tudengeid kui ka kogenud raamatupidajaid ja rahandusspetsialiste õpetanud Juta Tikk on koolitajana tuntud. Ta käib üliõpilasi õpetamas Tartu Ülikoolis ja Lääne-Virumaa Rakenduskõrgkoolis Mõdrikul, annab spetsialistidele loenguid Äripäeva Akadeemias ning kui on huvilisi, teeb finantsarvestuse täienduskoolitusi ettevõtete-asutuste tellimusel.

„Minu töö koolitajana algas üheksakümnendatel. See oli aeg, kui toimus järjest palju suuri muutusi, ühiskonnakord muutus ja tekkis vajadus uute spetsialiste järele,” avaldab finantsarvestuse õppejõud ja koolitaja Juta Tikk, kuidas tema töökarjäär keskeas täiesti uue suuna võttis.

„Mulle sobib praegune koormus hästi, väga mõnus on ka bussiga Mõdrikule või Tartusse sõita. Kui vaja, saan bussis tudengite töid parandada, teinekord kuulan muusikat või vaatan filme,” kiidab ta. Palju aastaid on ta õpetanud EBS-i tudengeid ja alates 2010. aastast koostöös sihtasutusega Innove raamatupidajate kutsevõistlusi korraldanud.

Kui tavaliselt kipub koolitus ajapikku ununema, nii õpitu sisu kui ka koolitaja nimi ja nägu, siis Juta Tiku koolitus, tema välimus ja õpetamismaneer on inimestel aastaid hiljemgi eredalt meeles. Ka isiklike kogemuste põhjal võin öelda, et Juta on koolitaja, kes oskab tekitada tunde, et finantsarvestus on põnev.

Juta ise on selle tähelepanekuga nõus. „Selleks, et olla hea koolitaja, peab tundma oma ainet väga põhjalikult, teema peab endale meeldima ja peab tõesti tahtma olla õpetaja,” rõhutab ta.

Lisaks on veel olulisi tingimusi: töökoormus peab olema mõõdukas, et õppejõud või koolitaja ei tormaks loengutesse ületöötanuna, tuhat asja peas. „Sellisel juhul oled nagu autopiloodi peal, räägid materjali automaatselt ära, aga miski jääb puudu. Tunnistan, et minulgi on kunagi selliseid aegu olnud.” Viimaste aastate kiireim periood jääb nelja-viie aasta taha EBS-i doktorantuuri aega, mil õppida tuli igal vabal hetkel ja ka nädalavahetustel. „65-aastaselt sain doktorikraadi, nii et võin isikliku kogemuse põhjal kinnitada, et õppida ei ole kunagi hilja.” Siiski – kõige õigem on õppida seda, mis pakub huvi ja milleks on ka loomupäraseid eeldusi.

Tugev nii humanitaar- kui ka reaalainetes

Juta enda tööelu sai alguse hoopis teisest Eesti otsast ja teistsugusel erialal. Mõnigi võib üllatuda, kui kuuleb, et Juta on lõpetanud praeguse Eesti Maaülikooli, endise Eesti Põllumajanduse Akadeemia piimanduse inseneri-tehnoloogina. Pärast Põlva keskkooli lõpetamist kaalus Juta tegelikult mitut eriala.

„Kui rääkida mu lapse- ja koolipõlvest, siis ma olin nelja-viieline õpilane. Samas ei olnud mul koolis veel mingit kindlat plaani, mida edasi õppida või kelleks saada. Mul olid head hinded nii humanitaar- kui ka reaalainetes.” Nii pidas Juta algul plaani minna Tallinna Pedagoogilisse Instituuti inglise keelt ja muusikat õppima, aga kuna see eriala suleti just sel aastal, kui Juta keskkooli lõpetas, siis tuli plaane korrigeerida. Seejärel tuli kaalumisele eesti keel Tartu Ülikoolis, aga tundus, et see poleks ikka päris see, ja ka karjäärivõimalused olid kesisemad. „Läksingi siis EPA-sse, kus olid sisseastumiseksamiteks keemia ja füüsika – ning sain kohe sisse,” räägib Juta, kelle sõnul oli piimandus väga perspektiivikas valdkond, sest tööpõld oli lai ja teenimisvõimalus hea: sel ajal, seitsmekümnendatel, ehitati Eesti eri paikadesse ka mitu suurt piimakombinaati.

Konkurents sisse saamiseks oli tolle aja kohta väga suur. Vastu võeti 15 inimest, ühele kohale kandideeris kaheksa inimest. Samal ajal võeti vastu ka lihatehnolooge, keda oli kümme. „Lõpetasin EPA 1972. aastal. See oli inseneriharidus, kus ma sain väga tugeva põhja, sest seal olid näiteks sellised ained nagu tehniline joonestamine, kujutav geomeetria, tugevusõpetus, hüdraulika, elektrotehnika jpm.” Edasi töötas Juta üle kahekümne aasta piimanduses. Tallinna Külmhoones oli ta aastate jooksul tehnoloog, peatehnoloog ja lõpuks kommertsdirektor. Eesti taasiseseisvudes muutus aga kõik kardinaalselt. „Kõik teavad, et Eesti majandus toimis ju Venemaa heaks. Kõik see kukkus kokku.” Eesti kui noore riigi jaoks muutusid tähtsaks hoopis teised valdkonnad ja uued teadmised, eeskujuks kujunes Lääne-Euroopa.

Võta kätte ja õpi see asi ära!

„Siis mõtlesin, mis võiks olla see uus valdkond, millega peaks tegelema hakkama. Mis oleks igihaljas, aga samas ka uus ja vajalik,” meenutab Juta. Selleks „uueks ja vajalikuks” valdkonnaks saigi finantsarvestus, mis tuli endale selgeks teha. Algus ei olnud muidugi lihtne. „Nõukogudeaegne raamatupidamine oli ju hoopis midagi muud kui see, mis põhines turumajanduslikul mõtlemisel,” selgitab Juta. Seepärast ei olnud üldse oluline raamatupidamis- või isegi majandustaust. „Mulle isegi öeldi, et see on hea, kui just mina selle asjaga hakkan tegelema, kuna olen valge leht, mul pole varasemat majandusharidust, mis võiks segada uue asja omandamist. Võta lihtsalt kätte, õpi see asi ära ja hakka tegutsema.”

Juta meenutab, et sel ajal töötas ta Mainoris, mis oli väga edumeelne ettevõte. „Mainoris avanes inimestel võimalus hakata käima välismaal, eelkõige Rootsis ja Soomes. Sealt käisid inimesed meid õpetamas ja meie ise käisime jälle seal õppimas ja kogemusi omandamas.”

Samas sai Juta aru, et ainult ingliskeelsest kirjandusest finantsarvestuse teadmiste omandamiseks ei piisa ja ka keeleoskus polnud sellel ajal veel nii hea. „Sain ka aru, et need ühekordsed kursused ei anna päris vajalikku põhja selles valdkonnas. Ajaga oli samuti kitsas ja nii otsisin, kuhu kooli minna. Tartusse käia oleks olnud väga aeganõudev ja siis polnud ka Eestis bussi- ja rongitransport nii hea kui praegu.”

Keskeas uuesti ülikooli

Kuna EBS ehk Estonian Business School asus Juta kodu lähedal, siis otsustaski ta 1995. aastal minna just sinna magistriõppesse majandust õppima. „Alguses oli küll vaja ennast kurssi viia majanduse põhimõtete ja protsessidega, aga väga palju abi oli mul EPA tugevast inseneriharidusest, mis andis põhjaliku süsteemse mõtlemise, ning endisest töökogemusest.” Juta tõdeb, et külmhoone peatehnoloogi ja kommertsdirektorina oli tal vaja osata kalkulatsioone teha, teada-tunda-mõista kõiki ettevõtte protsesse, sest muidu poleks saanud töötadagi. Magistriõppes olid loengud tihti nädalalõppudel, palju oli igasuguseid uurimistöid, eksameid. „Suhtumine oli teistmoodi ja minu enda tunnetus oli teistsugune, sest EPA ajast oli palju aastaid möödas. Olin siis veel alla viiekümne, aga välismaalased imestasid, kui tublid ja püüdlikud me oleme.” Samal ajal, kui ta ise veel magistrantuuris oli, sai temast ka juba EBS-i õppejõud. „Kuid ma ei olnud ainus selline, kes seal õppis ja samal ajal ka töötas.”

Mis puutub aga inglise keele õppimisse, mida EBS-is oli vaja samuti teha, näitas Juta ka siin, et hea tahtmise ja muidugi pingutuse korral on kõik võimalik. Algus oli siiski väga raske. „Mäletan, et meie inglise keele õppejõud ei osanud sõnagi eesti keelt. Ta rääkis tavalist kiiret briti inglise keelt ja lihtsalt pidin kaasa mõtlema, ehkki ei saanud enamikust tekstist alguses aru. Olin inglise keelt siiski enne koolis õppinud ja ka juba Mainori ajal õppisin. Üks asi on kirjanduslik keel, teine asi vestlus ja suuline keel. Aga saan inglise keelega üldiselt hästi hakkama, väimehe ja tema vanematega räägin samuti inglise keeles.”

Rahvusvahelise ärijuhtimise magistrikraadi kaitses Juta EBS-is 1999. aastal ja doktorikraadi 2014. aastal. „Olen oma teadmisi pidevalt täiendanud, aga kui rääkida doktoriõppe alustamisest, siis teema „Avaliku sektori tekkepõhisele eelarvestusele üleminek” tuli minu juhendajalt professor Toomas Haldmalt Tartu Ülikoolist (mul endal mõlkus mõttes teine teema) ja oli sel ajal väga aktuaalne. Mul oli kaks juhendajat, ka professor Arno Almann EBS-ist toetas mind igati. Olen oma juhendajatele ja kõigile, kes minusse uskusid, väga tänulik.”

Doktorikraad 65-aastaselt

Doktoritööks intervjueeris Juta mitmeid spetsialiste, erinevalt magistriõpingutest sai ta ka internetist väga palju head materjali. „See oli muidugi väga pingeline periood. Kogu aeg oli õhus see küsimus, kas teema kannab ja kõik saab läbi töötatud. Kaitsmisel ei olnud keegi vastu, kuigi hääletus oli salajane. Kaitsmine oli üldiselt pingeline ja asjalik, oponendid tegid tõsist tööd, kuid mõni hetk oli isegi päris lõbus. Oli 17. juuni 2014, keskpäev, ja järsku hakkas tihedat lund sadama. Mina esinesin kõnepuldis akna lähedal, komisjon istus saali sügavuses ja nii ma siis ütlesingi, et aga vaadake, mis väljas toimub. Kui ma sain selle doktoritöö kaitstud, tekkis suur pingelangus. Premeerisin ennast Indoneesia-reisiga,” naerab Juta. Doktoriõpingute järel julgeb ta aga soovitada kõigile, ükskõik mis vanuses ka ei olda, et igal juhul tasub edasi õppida. „Mina kaitsesin oma doktoritöö ju 65-aastaselt!”

Kui see tundub liiga keeruline ettevõtmine, siis pidev enesetäiendamine peaks tänapäeval iga inimese argiellu kuuluma. „Näiteks raamatupidajad, kes on seda tööd aastaid teinud, peaksid ennast pidevalt selles valdkonnas arendama, et mitte jääda oskuste juurde, mis võivad ühel hetkel ammenduda,” leiab Juta.

Teadupärast on tänapäevane finantsvaldkond ja selle tööturg parajalt vastuolulised. Statistika ja uuringute järgi on Eesti tööjõuturul palju vabu raamatupidajaid, samas ettevõtjad kurdavad, et ei leia sobivaid töötajaid, kes näeks laiemat pilti, tunneks kõiki tööprotsesse. Juta sõnul tuleks põhjust otsida sellest, et liiga paljud raamatupidajad on keskendunud kitsalt ühele valdkonnale. Näiteks on palgaarvestajad, kes sageli muid töölõike ei tee, on müügiarvetele keskendunud spetsialistid. Kui nüüd ettevõte peaks tegema ümberkorraldusi või lausa tegevuse lõpetama, siis ei pruugigi kitsast valdkonda ülihästi tundvale spetsialistile enam sobivat tööd leiduda. Seega on üks pääsetee oma kvalifikatsiooni tõstmine, rohkemate töölõikude tundmine. Alati on hinnas kõiki arvestusvaldkondi tundvad raamatupidajad, kes saavad hakkama raamatupidamise aastaaruande koostamisega.

Teisalt võib Juta sõnul näha, et otsitakse ka teatud omadustega töötajaid ning ainult diplom või töökogemus alati töölevõtmisel ei loegi. „Raamatupidamist vajab iga ettevõte, aga eks see sõltub, mis tase on kusagil vajalik. Üldiselt võib öelda, et raamatupidamises ja rahanduses töötav inimene peaks olema hea matemaatikas. Suhteliselt naljakas on olnud kohata raamatupidamises või majandusalal töötavat inimest, kes ei tea, mis on protsent või kuidas seda arvutada. Ja seda on juhtunud! Muidugi on inimesi, kes on väga intelligentsed ja siis võib ka humanitaarinimesest saada rahanduses edukalt toime tulev spetsialist.”

Põhitõed peavad selged olema

Kui rääkida hariduse ja koolituste uutest suundadest, siis Juta tahaks, et iga rahandusinimene oskaks asju oma peaga mõista ja protsessidest aru saada. „Tihti on nii, et kui küsida, miks on mingi asi nii märgitud või debiteeritud, siis ei osatagi öelda, vaid lihtsalt tõdetakse, et programm teeb nii. See, kes programmiga töötab, peab ka ära tundma need vead, mis masin ütleb, näiteks, kas see on loogiline või ei ole.”

Loomulikult on programmid nii panganduses kui ka raamatupidamises väga suureks abiks. „Eriti tänapäeva andmemahtude ja info kiiruse juures hoiavad need palju aega kokku ja loomulikult on need vajalikud. Praegu saame ka internetist info väga kiiresti kätte. Suurepärane on, et saame võtta internetist ettevõtete aastaaruande ja seda kohe vaadata, analüüsida. Olen aga kuulnud arvamust, et finantsarvestuse aluseid ei olegi justkui vaja. Aga vaadake, kui võrrelda seda keele õppimisega, siis siin saab tuua paralleele. Te ei saa ju alustada võõra keele õppimist edasijõudnute tasemel, kui olete täitsa algaja! Ei saa hüpata kohe edasijõudnute programmi juurde. Sama asi on ka finantsarvestuses ja majanduses. Oluline on põhitõdede tundmine, sest asju tuleb mõista ja vajaduse korral kontrollida isegi siis, kui on olemas tehnoloogia, mis teeb suure töö meie eest ära,” arutleb Juta.

Samas arvab Juta, et need, kes õpivad praktilist tööd tegema, ei vaja tõesti liiga palju teooriat, seda võiks süvitsi ja suuremas mahus õppida magistri- või doktoriõppes. „Muidugi on oluline aja otstarbekas kasutamine, praegu tahetakse saada kõike kiiresti ja rohkem. Varem oli aega rohkem ja mõeldi rohkem.”

Kui küsida Jutalt, mis tüüpi inimene sobib kõige paremini raamatupidajaks, siis selgub, et päris ühest vastust anda ei saa. „Üldiselt oleks hea, kui raamatupidamises töötav inimene on kannatlik, vähemalt sel määral, et suudaks süüvida ja kontrollida olulisi andmeid, samuti peaks olema tal terav silm ja meel, et näha vigu seal, kus neid võib olla. Vahel on hea, kui ühe asja vaatab üle kaks-kolm inimest. Tihtipeale võib teise inimese pilk näha seda, mida esimene ei märka. See eeldab muidugi aega, mida meie kiires tööelus tihti napib.”

Õpetada meeldib talle nii üliõpilasi kui ka suurte kogemustega raamatupidajaid-rahandusspetsialiste. „Spetsialistid oskavad esitada spetsiifilisi küsimusi, samuti teavad nad ise ka vastuseid pajudele probleemidele,” kiidab Juta. Üliõpilased on teistmoodi toredad, nad on teadmishimulised, neil silmad säravad ja on suurem valmisolek haarata ainet laiemalt. „Tudengid soovivad saada finantsarvestusest suuremat pilti, mitte otsida lahendusi üksikutele probleemidele. Mulle noored küll meeldivad. Eks mõni ikka tahab kergemalt läbi saada ja püüab kuidagi nihverdada, aga üldiselt on kõik üliõpilased toredad ja tahavad õppida.”

Sobiva selgituse leiab alati

Kui juhtubki, et õpilased ei saa kohe mõnest teemast aru, siis Juta kasutab õppemeetodit, mille puhul püüab ta käigupealt improviseerida ning leida tudengitele sobiva selgituse ja lahenduse. „Püüan leida ka paralleele varasemate küsimuste või probleemide püstitustest ja võimalikest lahendustest, mis on siis saavutatud.” Kui tegemist on täienduskoolitusega ja mõni spetsialist küsib midagi, millele kohe ei oska vastata, siis võtab Juta osaleja meiliaadressi, mõtleb hiljem veel kõik asjad läbi ja saadab meili teel selgituse, milline võiks antud olukorras lahendus olla. Juta tunnistab, et ta tahab olla vastutulelik ja sõbralik, et koolitus oleks meeldiv, aga teisalt on tähtis, et koolituse lõpuks saaks inimesed vajalikud teemad selgeks. „Seni olen saanud päris palju head tagasisidet ja see on hea tunne.”

Siinkohal meenub Jutale üks vana hea nali õpetajate ja koolitajate kohta, mis sobib nende kordade kohta, kui õpilased ei saa teemast aru. „Õpetaja seletab esimest korda, keegi ei saa aru, õpetaja seletab teist korda, ikka ei saa keegi aru. Kolmas kord seletades hakkab õpetaja juba ise teemast aru saama, aga õpilased ei saa ikka aru.”

Juta tunnistab, et kui rääkida temast kui koolitajast, siis algusaastad üheksakümnendatel olid ikka rasked ja kes teab, ehk tuli naljas kirjeldatud olukordagi ette. „Ma ei teadnud varem, kui tohutut energiakulu ja pikka ettevalmistusaega see nõuab. Ja ilma isikliku kogemuseta poleks ma iialgi uskunud, et ka ainult auditooriumi ees loengut pidades ja auditooriumi vaadates on võimalik ära tunda andekaid inimesi. Ja hilisem tihedam suhtlemine on enamasti kinnitanud esimese hinnangu paikapidavust. Aga ma olen oma loomult uudishimulik inimene ja eks see on mind sellel alal edasi viinud. Sel ajal, kui ma alustasin, polnud ju internetist materjalide otsimise võimalust. Tuli lugeda kõiki uusi tõlkeraamatuid ja ka võõrkeelset kirjandust, et teemaga kursis olla ja võimalikult palju teada.” Need olid aastad, mil tal polnud aega eriti ilukirjandust lugeda, sest erialakirjanduse lugemine võttis kogu vaba aja.

Pedagoogide elu on tuttav

Samas avaldab Juta, et õpetamine polnud talle võõras valdkond. „Öeldakse ju, et veri ajab rähnipoja puu otsa. Ma olen pärit õpetajate perekonnast, mu ema ja isa said pedagoogilise hariduse juba Eesti Vabariigi ajal.” Juta sõnul elasid tema vanemad aga Stalini ajal üle raske perioodi, kui pärast 1950. aasta märtsipleenumit ei peetud neid ideoloogiliselt sobivaks töötama nõukogude koolis õpetajana. See oli aeg, mida vanemad inimesed siiani mäletavad, sest paljud head õpetajad sunniti lahkuma ning asemele võeti inimesed, kel polnud vastavat haridust, teadmisi ja kutsesobivust.

„Mu vanemad olid mitu aastat ilma tööta ja see oli väga raske aeg. 1954. aastal nad küll ennistati ametisse ja seejärel töötasid nii ema kui isa õpetajatena kuni pensionini ja veel ka pensionieas. Mina aga ei mõelnud õpetajaametist, kui ma EPA-sse läksin, sest tol ajal oli piimandus väga populaarne ala,” meenutab Juta.

Pedagoogidest vanematelt on Juta aga palju õppinud ning teadis juba lapsena õpetamise plusse ja miinuseid. „Kodus oli meil tähtsal kohal muusika, sest mu mõlemad vanemad olid õppinud pillimängu, ema klaverit ja isa viiulit. Tollel ajal oli see tavaline, et pedagoogid oskasid mõnd pilli mängida. Mäletan, et meil käisid külas ka teised pedagoogid ja seal nad siis koos musitseerisid. See oli aeg, kui inimesed suhtlesid omavahel väga palju.”

Juta mäletab, et õpilasena oli natuke veider tunne, kui ta koolipingis istudes vaatas ja kuulas õpetajat, kes oli eelmisel õhtul neil kodus külas käinud. „Ma ise ei tahtnud kunagi, et mu vanemad mind õpetaksid. Algkoolis seda küll oli, aga hiljem enam mitte. Mu tütar räägib täpselt sama. Kuigi ta õppis samuti majandust, siis ei kohtunud me temaga auditooriumis õppejõu ja üliõpilase rollides kordagi. Ma tean, et mõnele see sobib, kui ema on ühtlasi õpetaja, mõnikord ei ole muidugi valikut, aga mulle see ei meeldi. Ma ei tea, kas ma ei oska rolli vahetada, kuid õnneks pole pidanud seda tegema.”

Eesti võiks Taanist eeskuju võtta

Juta tütar läks pärast siinseid majandusõpinguid edasi õppima Taani, kus ta lõpetas Kopenhaageni Business Schooli, mida võib võrrelda EBSiga, kuid erinevalt Eesti kõrgkoolidest on seal väga tihedad sidemed kohalike äriettevõtetega. Ettevõtjad käivad üliõpilaste seast endale tulevast tööjõudu otsimas ning ühtlasi tellivad koolidelt üliõpilaste potentsiaali kasutades endale vajalikke uuringuid ja analüüse. Meil sellist asja ei ole, aga Juta arvates võiks olla. „Mu tütar sai tudengina tööle transpordifirmasse M¿rsk, mis on oma valdkonnas üks maailma tugevamaid ettevõtteid. Ta lõpetas kooli 2012, aga töötab seal siiani.”

Taanist rääkides meenub Jutale tema enda magistriõpingute aeg EBS-is, kui ta 1995. või 1996. aastal pidi uurima ja võrdlema Eestit ühe vabalt valitud turumajandusliku riigiga. „Sel ajal veel internetti polnud ja mäletan, et leidsin Välismajanduse Teatajast artikli Taani kohta, mis oli nagu rusikas silmaauku. Võrdlesin ja uurisin siis neid andmeid ning leidsin, et ega Eesti ei olegi Taanist väga palju maas. Praegu ma nii ei julgeks öelda. Kuna käin tütrel aeg-ajalt Kopenhaagenis külas, siis näen, kuidas elu seal muutub, mismoodi seal elu arendatakse.

Meil vaieldakse maksude teemal 10 euro üle, aga seal on astmeline tulumaksusüsteem, viimase astme maksumäär on tõeliselt kõrge, kuid Taanis on ka tööjõud üks kallimaid Euroopas. Hiljuti tehti seal uuring, kas taanlased soovivad tulumaksu langetamist, aga selgus, et ei soovi, sest nad on senise korraldusega rahul. Nad mõistavad kõrgete maksude kui sotsiaalsete hüvede allikate, mis loovad kindlustunde nii noortele kui ka eakatele, paratamatust, ja naudivad neid hüvesid.” Just Taani praegust elu vaadates soovitab Juta meie võimudele, et võiks teha uuringu Taani viimase 10–20 aasta arengu kohta, et äkki annab meil midagi üle võtta. „Meil ei ole mõtet jalgratast leiutada. See, kuidas seal elu arendatakse, kuidas kõik toimib, on muljet avaldav.”

Muljeid kogub Juta ka kaugetelt reisidelt, mida ta püüab vähemalt kord aastas ette võtta. „Ma ei ole suur looduses matkaja, aga mulle meeldib vaatamisväärsustega tutvuda, erinevate riikide kultuuriloo ja -eluga tutvuda.”

Talvisel ajal pakub rõõmu ja lõõgastust kinos käimine. Kui lähenevad maailma tuntud filmifestivalid või toimuvad Oscari nominatsiooni saanud filmide esitlused, läheb Juta võimaluse korral neid vaatama. „Veebruari lõpp ja märtsi algus on see uute filmide tulemise aeg,” lisab ta.

Armastus muusika vastu

Ehkki spordiinimeseks Juta ennast ei pea, on ta aastaid võtnud osa jooksudest. „Koolipõlves ma kehakultuurist ei hoolinud, kuigi ma oskasin uisutada ja ujuda. Õde jälle oli mul aktiivne sportlane. Mulle sobis rohkem klaverimäng, aga ma ei pidanud ennast nii andekaks, et muusikat edasi õppida või selles läbi lüüa.”

Muusika on Juta südames aga olulisel kohal siiani, ta kuulab klassikalist muusikat, külastab ooperietendusi nii Eestis kui ka mujal. Heliloojatest on tema lemmik Chopin, mida on hea kuulata meelolu tõstmiseks ja vaimu puhastamiseks. „Armastan ka oopereid sellisena, kuidas nad on originaalis esitatud ja kirjutatud. Vanade klassikute uusversioonid pole päris see, mida ma naudiksin. Käin näiteks Tallinnas Coca-Cola Plazas vaatamas Metropolitan Opera ülekandeid sellest ajast peale, kui neid näitama hakati. Ja mõni aeg tagasi õnnestus mul ära käia ka New Yorgis Metropolitan Operas, kus vaatasin Gaetano Donizetti „Anna Bolenat” Anna Netrebkoga peaosas.” Veel olen käinud kontserti nautimas Viini Muusikaühingu kuldses saalis, kust ülekantavad uusaastakontserdid jõuavad televisiooni vahendusel tervesse maailma, ja Viini Riigiooperis Giuseppe Verdi „Simon Boccanegrat” kuulamas.

Nüüd, kui töögraafik pole enam nii tihe ja aega on rohkem, loeb Juta meelsasti ilukirjandust. „Ausalt öeldes meeldivad mulle ka kriminaalromaanid, aga ma võtan neid kui ajaviidet.”

Tulevikku vaatab Juta optimistlikult ja lootusega, et oleks tervist ja tööd jätkuks just parasjagu. Need ajad on möödas, kus sai ööd ja päevad rabatud. „Noorena võib nii rabeleda, aga enam ei taha. Nüüd tuleb rahulikult võtta. Leidsin niisuguse ala, mis mulle meeldib. Praegu olen väga rahul sellega, mida teen. Seda ei ole liiga palju ega ka liiga vähe, on parasjagu.”

Juta ütleb, et juhtus kord kuulama Kuku raadiost Keskpäevatundi, kus Priit Hõbemägi ütles välja mõtte, millega ta oli kohe väga nõus. „Ta ütles, et tööandjad peavad õppima teisiti suhtuma tööotsijatesse, kes on eakamad. Nemad ei pea rabelema hommikust õhtuni, nad on spetsialistid, kes teavad oma väärtust ja teevad oma tööd väga hästi. Nad ei vaja juhendamist ega kantseldamist. Kui aga tööandja suhtub töötajasse, kes on ennast tõestanud ja oma ala spetsialist, nagu algajasse, siis asjad ei toimi.” Juta peab enda tugevuseks ka sihikindlust, järjepidevust. „Kui ma midagi ette võtan, pean sellega lõpuni minema,” ütleb ta, viidates ka magistri- ja doktoriõpingutele. „Peab jätkuma uudishimu, sest siis areneb inimene edasi.”

See, et vanemaid ja kogenud töötajaid on Eesti tööturul tegelikult vaja, on Juta ise kogenud, kuid muidugi loodab ta, et ajaga hakatakse neid veelgi enam väärtustama. „Olin väga uhke, kui mind pärast doktorikraadi kaitsmist kutsuti Tartu Ülikooli tööle, pean seda väga suureks tunnustuseks. Minu soovitus kõigile raamatupidajatele on sama: kunagi ei ole hilja õppida!”

Juta Tiku soovitused raamatupidajatele

• Raamatupidajad on nagunii õppimisvõimelised ja -huvilised, sest elu ja seadused nõuavad seda, aga soovitan kogu aeg juurde õppida, koolitustel käia ja end arendada. Kasulik on osata rohkem kui ühte töölõiku, õppida nägema laiemat pilti – ja teie tööalane tulevik on kindlam.

• Uudishimu on oluline. See aitab areneda, edasi liikuda, olla tööalaselt heas vormis ka vanemas eas.

• Väikeettevõtjate raamatupidamist ja aruandlust on lihtsustatud, aga arvan, et see pole päris õige. Soovitan raamatupidajatel teha rohkem, kui praegu nõutakse, sest see aitab paremini kogu tegevust mõista, äri kontrolli all hoida ning tööalast kvalifikatsiooni tõsta.

Osale arutelus

  • Kaire Uusen, vabakutseline ajakirjanik ja koolitaja

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Paindlik NOOM pakub erilahendusi

Üks korralik majandustarkvara on kohaldatav Teie ettevõtte soovide ja vajadustega. Astro Balticsi loodud majandustarkvaraga NOOM saate kindlad olla, et tarkvara suudab kaasas käia kõikide erisoovidega, mis Teie ettevõtte arenedes võivad tekkida.

Majandustarkvara RAPID

Tarkvaraga RAPID saate korraldada keskmise või väikese ettevõtte raamatupidamise ja majandusarvestuse - laoarvestus, palgaarvestus, teenindus, üüriarvestus, jm. RAPIDi tasuta versiooniga saab töö tehtud üksikettevõtja, alustav ettevõte või mittetulundusühing.

Valdkonna tööpakkumised

KAARLI HAMBAPOLIKLIINIK otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tripod Grupp OÜ

30. november 2018

Uudised

Tööriistad