Christer Haimi: kõik on tulnud justkui iseenesest

CH Konsultatsioonid OÜ juht Christer Haimi
CH Konsultatsioonid OÜ juht Christer Haimi

Nüüdseks mitu aastat oma raamatupidamis- ja konsultatsioonibürood CH Konsultatsioonid juhtinud Christer Haimi ütleb end olevat ennekõike protsesside käivitaja. Tõsi, neid protsesse on ta käivitanud juba üksjagu ning kõik need on ka reaalselt ja edukalt ellu viidud.

Kuidagi on kujunenud nii, et kui Christerit kusagile kasvõi paariks kuuks midagi üle vaatama või kedagi asendama on kutsutud, on sellest välja kasvanud paari-kolmeaastane töösuhe ja mõni suuremat sorti arendusprojekt, millest alul mõeldagi ei osatud. „Kõik on justkui ise minu juurde tulnud, kõik on kujunenud justnagu iseenesest, ilma et ma oleksin midagi spetsiaalset selleks teinud,” ütleb mees, kes on käivitanud mitu üleriigilist finantsprojekti ja loonud struktuure, mis on mitmes suures riigiasutuses aluseks siiani.

Praegu juhib Christer nii meil kui ka võõrsil raamatupidamisteenust ning äri- ja maksukonsultatsioone pakkuvat ettevõtet CH Konsultatsioonid, aidates ettevõtetel siseneda Eesti ja Soome turule.

Kõrgkooli valik tuli pimeda juhuse kaudu

Paradoksaalsel kombel ei olnud õppimine tema jaoks kooli ajal sugugi prioriteet. Kui Christer oli nii 15–16-aastane, oli ta oma vanemaile enda sõnul üsna raske tegelane – kohe kindlasti polnud neil temaga lihtne. „Tegime sõpradega koolis ikka kõik selleks, et nalja saaks, õppimine ise oli selgelt teisejärguline teema ning vaatasime, et kuidagi vähima pingutusega sellest kõigest läbi saaks,” naerab ta. „Üldse oli nii, et ega mul ka keskkooli lõppedes mingeid teab mis sihte polnud ning isegi kõrgkooli valik tuli mingi täiesti pimeda juhuse kaudu,” jätkab Christer, kes tuli pärast kooli lõppu Tartu poisina Tallinna ühte erakõrgkooli, mida praeguseks enam alles pole.

„Mul olid Tallinnas paljud sõbrad ja tuttavad juba ees, nii ma siia tulingi, kusjuures hämmastav on, et Tartu Ülikooli ma tollal vist isegi ei kaalunud,” jätkab ta ja näib, et imestab selle üle nüüdseks pisut. „Nagu öeldud, polnud õppimine keskkooli ajal minu tugevaim külg ning ju ei olnud minus seetõttu ka ülemäära kõrget eneseusku, et ma võiksin sinna sisse saada, ja nii ma ei üritanudki. Samuti oli minus tollal mingi seletamatu soov Tartust ära saada,” jutustab Christer.

Kui Christer peaks praegu erialavalikut uuesti kaaluma, teeks ta panuse samadele kaartidele. „No ega ma jääksin ikka selle juurde, mida ma hästi oskan. Ehkki saan hakkama kõigi vajalike „meestetöödega” nagu näiteks maakodus saega võsa maha võtmine. Siiski ei pea ma end mingiks eriliseks meistrimeheks, olen ikka pigem selline pastakaga töötaja mees,” sõnab ta avala muigega ning on tunda, et tegelikult peitub siin paras annus elutervet eneseirooniat. Sest samavõrd suure entusiasmiga, kui mees räägib oma tööst, kõneleb ta toimetamistest maakodus, mis on viimastel aastatel olnud tema peamine taastuspaik ja energiaallikas. „Kasvuhoonet parandasin ka ja no sain hakkama küll,” kinnitab ta.

Pärast kõrgkooli lõppu otse Maksuametisse tööle

Pärast ülikooli lõppu sai Christer praktikakoha toonases Tartu Maksuametis, mispeale talle seal tööd pakuti. Alul sai temast maksuinspektor, hiljem osakonna juhataja asetäitja. „Kuna kõikvõimalikele maksualastele küsimustele tuli vastata väga palju, tekkis mul teatav enesekindlus, küsimused kordusid ja teadmised kinnistusid ajas,” jutustab ta. „Nii hakkasid ühel hetkel ka sõbrad ja tuttavad oma küsimustega minu poole pöörduma. Alul vastasin heast südamest, ent küsijaid tuli juurde ja juurde ning mingil hetkel naljatasid juba ka sõbrad, et kas ma raha ei tahagi,” räägib ta muigamisi. Nii alustas ta ühel hetkel FIE-na, tehes esimesi arglikke samme ettevõtluse vallas, säilitades samas turvatunde töösuhete näol. „Ega ma toona päris oma ettevõtte loomisest tõesti ei julenud veel undki näha, see oli pigem selline sammhaaval kompamine ja katsetus,” räägib ta.

Ent sammud läksid pikemaks ja Christer jätkas tasapisi maksukonsultatsioone, vaikselt hakkas lisanduma ka ettevõtteid, kes palusid abi raamatupidamisega, ja ajapikku tekkisid ka päris oma kliendid, kelle raamatupidamise ta enda vastutada võttis. Maksuametiga jäi Christer seotuks kolmeks ja pooleks aastaks ning seda perioodi peab ta siiani kõige suuremaks stardirajaks ja koolipingiks. „Tõsi, õppisin sel ajal ikka tohutult,” lausub ta.

Kipub olema nii, et kui Christer midagi teeb, teeb ta seda kogu südamega ja teisiti ta lihtsalt ei oska.

Mõne aja pärast kandideeris mees Cleanaway finantsanalüütiku ametikohale, millega jäi seotuks samuti paariks-kolmeks aastaks. „Kuidagi on nii kujunenud, et kõik minu töösuhted on jäänud nii paari-kolme aasta pikkuseks,” räägib mees ning põhjendab seda ise sellega, et just nii kauaks ajaks on üks või teine suurem muudatusprojekt teda sidunud või väljakutset pakkunud. „Eks ma olen tõesti pigem selline muutuste juhtija, protsesside käivitaja tüüp,” lausub ta. „Kui töö, mida mind tegema on kutsutud, saab valmis, ja ma jõuan soovitud tulemuseni, ei paku see mulle enam pinget ja leian, et on aeg see töö kellelegi teisele üle anda, minu roll ja missioon on selleks korraks täidetud,” jutustab ta.

Millalgi Cleanaways töötamise ajal hakkas Christer tundma, et vajab enam vastutust, ning asus aktiivselt uusi võimalusi otsima. Saabus päev, mil Christerile tehti ettepanek asuda korraldama tollal vastloodud Ida-Viru Keskhaigla rahaasju ning ta asus tööle Kohtla-Järvele, olles suure osa töönädalast kohapeal ja naastes koju Elvasse, kus ta tollal elas, vaid nädalavahetusteks. „Vastutus, mis mulle toona 25-aastase noore mehena osaks sai, oli pehmelt öeldes suur – ligi tuhande töötajaga organisatsioon ning parasjagu pirakas eelarve, mida mul tuli otsast lõpuni ja sisuliselt nullist kokku ajama hakata,” meenutab ta ajajärku, mis oli tema jaoks samuti omamoodi Mauruse kool. Ent just sel ajal otsustasid nende perre sündida kaksikud poisid, kes tahtsid siia ilma tulla veidi varem kui pidanuks. „Enneaegse sünni tõttu oli nendega tõesti palju enam hoolt, kui muidu ehk olnuks, ja ma asusin kiirelt otsima võimalust leida tööd Tartu piirkonnas, sest pidin naisele toeks olema,” jätkab ta.

Kujunes nõnda, et Tartumaale naasmise hetkeks olid kriitilised ülesanded, mille haigla oli Christeri õlule pannud, Kohtla-Järvel veedetud aastaga lahendatud, ja ta võis rahuliku südamega lahkuda. „Julgeksin loota, et oli lennukas aasta ja saime päris suure töö tehtud,” lausub ta tagasihoidlikult.

Kui hakkas paistma aeg, mil lapsed pidid kooli minema, otsustas perekond siiski Tartu kasuks ja nii loobuti ajapikku Elvas asunud, vanavanematelt saadud kodust, mida aastatega renoveeritud. „Ei kujutanud enam hästi ette, et lapsed oleks pidanud koolipäeva keskel Tartust Elvasse ja siis näiteks tagasi sõitma, või siis kusagil tundide kaupa oma ringide algust ootama,” jutustab Christer. „Lasteaia ajal oli lihtne – nad käisid Tartus lasteaias, seega võtsime õhtul lapsed ja sõitsime tagasi Elvasse,” meenutab ta.

Vangide rahamajandust klaarima

Mõne aja pärast ristus Christeri tee Tartu vanglaga, kuhu oli parasjagu vaja uut rahaarvestuse süsteemi. „Kinnipeetavatega on nii, et sularaha neil vangis olla ei tohi, kuid neil on oma kontod, kuhu nende pereliikmed ja sugulased neile võivad raha kanda,” avab ta. „Laekunud raha tuli jaotada seaduses määratud fondidesse. Laekunud summast 50% läks haginõuete katteks, mis jõudsid kohtutäiturite vahendusel kahjukannatajateni. 20% laekunud summast läks vabanemisfondi, ehk kui kinnipeetav vanglast vabaneb, on tal kogunenud vahendid, et oma eluga alustada, vanglas kasutamiseks jäi kinnipeetavatele 30% laekunud summast. Lisaks tuli väljastada kinnipeetavatele väljavõtteid laekunud summadest ja nende kasutamisest.

Kokkuvõttes pidi vangla osutama kinnipeetavatele pangaga sarnast teenust,” räägib Christer ja lisab, et samas olid summad väga väikesed ning keskmised kanded tihtipeale vaid paari-kolme krooni piires. „Oli paradoksaalne, et kõike seda tehti toona veel osaliselt perfokaartidel ja arvestust peeti Exceli tabelites. Mingit elektroonilist arvestust ei olnud, kõike tehti sisuliselt käsitsi ja raamatupidaja töökoormus oli meeletu,” meenutab ta.

Kogu selle aja mõlgutas Christer mõtteid oma ettevõttest, ent samas leidis ta justkui alateadlikult põhjuseid seda otsustavat sammu veel mitte teha. „Ju ei olnud ma selleks ikka veel päriselt küps,” leiab ta tagantjärele. Ühel hetkel tundis ta siiski, et üks töö hakkab teist segama – FIE-ndus nõudis omajagu aega ning tuli teha valikuid. „Mäletan end küsimas endalt, kumb ma siis ikkagi olen, palgatöötaja või ettevõtja, ja kes ma siis ikkagi olla tahan,” räägib Christer. Sellest kõneledes muutub tema ilme kuidagi otsustavaks. „Taipasin, et kusagilt peab alustama. Kuna parasjagu olid vanglas mingid olukorrad, mis motivatsiooni vähendasid, näis hetk olevat õige ja tegin otsuse – lahkusin vanglatöölt ja alustasin lõpuks ometi päriselt oma ettevõttega. Veel on mul meeles, et mõtlesin selgelt – miks pagan ma seda küll varem ei olnud teinud,” räägib mees, kes nüüdseks juhib ühte Eesti suurimat raamatupidamisbürood.

Ettevõtte loomise algus oli tõsiselt raske

Algus oli Christeri sõnul tõesti raske – tööpäevad venisid poolde öösse ja kõike tuli ise teha. „Nõnda jätkus kõik üsna kaua aega, kuni suutsin võtta tööle esimese töötaja,” jätkab ta. „Mäletan seda tunnet, mis mind valdas, kui olin suutnud talle palga ning riigile maksud ära maksta ja mitu kuud järjest tööd tagada,” jätkab ta ajamatka. „See tuli tohutu pingutuse tulemusena ja ma tegin tollal ikka pööraselt tööd,” lausub ta. „Õnneks ma nautisin seda tööd ja sestap tuli seda ka üha juurde, asjad liikusid ja kõik läks lennuga,” kirjeldab Christer ajajärku, mil tulevik oli talle veel tundmatu, ent eneseusk ja entusiasm suur.

Siis tehti Christerile taas vanglast ettepanek asuda kinnipeetavate rahade arvestust uuendama. „Parasjagu oli sealne direktori asetäitja majanduse alal asunud õppima Ameerikasse ja mind kutsuti teda asendama. Kuna olin varasema vangla finantsosakonna juhataja kogemusega, siis tundsin vanglas toimuvat hästi ega vajanud sisseelamiseks aega, seega oli küllaltki arusaadav, et nad taas minu poole pöördusid,” jätkab ta. „Väljakutse oli korralik ja loobuda ma ka ei suutnud,” tunnistab ta.

Nii naasis ta vanglasse ja asus looma kinnipeetavate rahaarvestuse süsteemi nimetusega K-Raha, nüüd juba elektroonilist. „Seda oli juba pikalt luua üritatud, ent alati oli tulnud midagi vahele, mis kogu projektile pidurit vajutas,” lausub Christer. Nii valmis pikkade päevade ja kuude töö tulemusel programm, mis suutis ise aru saada, kas tegemist on süüdimõistetuga, kelle tulu jaotatakse kohtutäiturite vahel (seda siis, kui kinnipeetav oli põhjustanud varalist kahju) või mitte, ning kuhu ja kellele kui palju tema tulust tuli kinni pidada. „Kui vangid tahtsid poodi minna, soovisid nad teada oma rahalist seisu ehk et kui palju neil on võimalik kulutada,” jätkab Christer. „Kui varem toimus see arvestus erinevates vanglates paljudes eri programmides, sh ka perfokaartidel ja arhailisel moel, siis nüüd arvutas selle summa neile programm,” naljatab Christer.

Varem tegid kinnipeetavad, keda oli ühtekokku tuhatkond, tihtipeale raamatupidajaile etteheiteid, et nende rahaga on hooletult ümber käidud, kui ei osatud neile kohe täpset ja kiiret ülevaadet anda. „Nüüd kadusid sedalaadi probleemid ja asjad sujusid, vangidel oli oma rahakoti seisust selge ülevaade ja kohtutäituritele tehtavaid ülekandeid, mida oli sageli viiesaja piires, sai nüüd teha ühe nupuvajutusega,” kõneleb Christer.

Elu viskas teele uue väljakutse

Kui see süsteem sai edukalt loodud, lootis Christer, et nüüd saab ta rahus oma ettevõttele pühenduda. Ent taas ei olnud määratud nii minema – sedapuhku oli tema jaoks varuks ettepanek Kohtute Raamatupidamiskeskusest, kuhu teda paluti asenduse korras kõikvõimalikke uuenduslikke reforme ellu viima. „Mul olid muudatuste juhtimiseks kõik eeldused – olin selles süsteemis võõras ja mul puudus inimestega isiklik, emotsionaalne side,” jätkab ta. „Et tol ajal oli riigis põhiteemaks raamatupidamise tsentraliseerimine ning seetõttu oli mulle pandud ülesande peamine motiiv vähendada kulusid ja tõsta efektiivsust, tähendas see üsna paljudele ka töökoha kaotust ning minul kui organisatsioonivälisel inimesel oli seda mitmel põhjusel lihtsam teha,” räägib Christer, kellele loodus on andnud väga tugeva diplomaatiataju.

Kõige selle foonil „tiksus” vaikselt edasi Christeri oma ettevõte, millel tol ajal hoidis silma peal tema abikaasa. „Tema seal peamiselt tegutseski, mina vaatasin vaid õhtuti ja nädalavahetuseti asju üle, kuid täit pühendumist ma endale siis lubada ei saanud,” jätkab ta. „Töötajad olid ikka väga tublid ja lojaalsed, tagantjärele imestan, et see firma nii kaua vastu pidas, sest ega neid keegi tollal väga motiveerinud ega suunanud, kuidagi inertsist tegutses see kõik,” möönab Christer.

Kui täitus aasta Kohtute Raamatupidamiskeskuses, sai Christeri missioon jälle justkui täidetud. Ent taas oli olnud väga tõhus aasta. „Suhtlesime tihedalt erinevate IT-arendajatega ning käis väga intensiivne mõttetöö kohtunõuete arvestuse süsteemi osas,” jätkab Christer ja lisab, et sealne süsteem oli märksa keerukam, kui vanglas. „Näiteks võis mõni kohtuotsus olla 60 lk pikk, sealjuures oli nõude summa toodud ära kohe dokumendi alguses resolutsiooni osas. Lõpuosas aga võis leiduda klausel, mis sätestas, et poole sellest kulust katab riik, ja kui raamatupidaja või arvestaja selle koha märkamata jättis, oli pahandus kolossaalne,” selgitab Christer. „See oli ikka väga spetsiifiline ja ülipunktuaalne arvestus, mida seal teha tuli,” lisab ta.

Kinnipeetavad kutsuti appi kolima

Ühe värvikama kogemusena Kohtute Raamatupidamiskeskuse ajast toob Christer välja aja, mil masu tulemusel oli vaja kulusid kõvasti koomale tõmmata ja asutusele soodsam üüripind leida. „Leidsime soodsama üüripinna Tasku keskuses Tartus, ent kuna uue üüripinna konkursil tekkis kahe üürileandja vahel vaidlus, venis lepingu sõlmimine sedavõrd pikale, et eelmise üüripinna lepingu ülesütlemise tähtaeg saabus ja olime sunnitud välja kolima.

Lisaks ei tulnud eelmine üürileandja meile kuidagi vastu tähtaja pikendamise osas ehk muutus kergelt kiuslikuks. „No mis ma ikka keerutan – sisuliselt tõsteti meid tänavale,” lausub Christer, tehes ka seda talle omase tasakaalukusega. „Otsisin võimalusi paigutada asutuse eri osakonnad erinevatele pindadele, sest tööd katkestada ei olnud võimalik,” meenutab ta. „Kui kokkulepitud uus üüripind lõpuks meie jaoks valmis oli, kutsusin ma kinnipeetavad appi kolima – kinnipeetavad kruvisid nii lahti kui ka kokku kõik lauad ja toolid ning aitasid kogu mööbli kohale tuua,” räägib ta. „Ei, omapärane aeg oli.

Praegu vaatan, et oleksin võinud ju end kehtestada ja nõuda, et ministeerium eraldaks vahendid ja telliksin kogu teenuse sisse, kuid ma võtsin seda toona kui seiklust ja väljakutset, ning samas oli minus piisavalt riigimehelikkust, et tahta riigi raha kokku hoida,” kõneleb mees, kel on enda sõnul tehtule tagantjärele vaadates vaevumärgatav nukrus hinges, kuna hetkel, mil ta riigi asjadega lõpparve tegi, ei tundnud ta, et seesama riik talle kasvõi grammivõrdki tänulik oleks olnud.

Ettepanek luua Riigi Tugiteenuste Keskus

Riigi teenistusse jäi Christer tegelikult veel mõneks ajaks – toonane Justiitsministeerium tegi talle ettepaneku jätkata veel ühe aasta ja koondada kogu Justiitsministeeriumi valitsemisala personali- ja palgaarvestus (ühtekokku 3600 inimese osas) Kohtute Raamatupidamiskeskusesse. Oli jällegi möödunud aasta ja seatud eesmärgi täidetud ning Christer oli valmis lahkuma oma ettevõtte juurde. „Nüüd tehti mulle taas, ent siis juba Rahandusministeeriumi poolt ettepanek luua Kohtute Raamatupidamiskeskusest riigi raamatupidamisbüroo ja tuua see Justiitsministeeriumi valitsemisalast üle Rahandusministeeriumi valitsemisalasse,” jätkab ta. Asutuse nimeks pandi Riigi Tugiteenuste Keskus, mis eksisteerib sama nime all siiani. „Taas näis väljakutse mulle ahvatlev, ja taas jäi mu oma ettevõte on-hold-režiimile,” muigab mees.

Ka selle looga jäi Christer seotuks üheks aastaks. Kõik talle pandud ülesanded said eeskujulikult täidetud, ent kuna süsteem on teadupoolest suurem kui inimene, oli ühest ajutisest asendamisaastast saanud märkamatult neli aastat riigiteenistust ja uus projekt liita kaheksa ministeeriumi valitsemisala raamatupidamine Keskusega oli juba viie aasta pikkune. „Pealegi hakkas mu tervis juba vaikselt ületöötamisest märku andma, et aeg oli teha muudatusi,” räägib Christer.

Nii ei näinud ta enam suurt motiivi end riigile pühendada. „Otsus sai selge – andsin oma lahkumisest teada ja nii sündiski,” räägib ta. „Võtsin seepeale kuuks ajaks aja täiesti maha ega teinud suurt midagi,” jätkab ta. Seejärel haaras ta oma firmal sarvist, sõna kõige otsesemas mõttes, ja tegi sedagi üksnes nii, kuis oskas – täie pühendumisega.

Teenuseosutajana raamatupidamisbüroos väga prõmmida ei saa

Nüüdseks on CH Konsultatsioonidel kaks bürood Tartus, üks Tallinnas ja üks Soomes Vantaal. „Ei salga, et soome klientuur on meile käibe tasandil päris suure kaaluga, ja ettevõte kasvab üsna suurel kiirusel,” lausub Christer, kes veedab iga kuu mitu päeva Soomes toimetades.

Raamatupidamisäri on Christeri sõnul üks tihedama konkurentsiga ärisid üldse, sarnanedes mõnevõrra tõlkebüroodega. „Et oma raamatupidamisäri teha, on sellele turule sisenemise kulud pea olematud – piisab, kui rentida sülearvuti 50 euro eest kuus ja raamatupidamistarkvara, mille saab ka kümne euro eest kuus,” räägib ta.

Ühtekokku on raamatupidamisteenuse osutajaid Eestis umbes 4700 ja turumaht jaotub käibe alusel umbes 25 000 eurot ettevõtte kohta aastas. „Väga suures osas on raamatupidamisteenuse pakkujad ühemehefirmad, pluss veel koduraamatupidajad, kes põhitöö kõrvalt lisa teenivad,” avaldab Christer. „Pole kahtlust, see on karm äri. Mingi kullaauk see kohe kindlasti ei ole!”

Christer ütleb, et peab raamatupidajaist, kes ametis mõnes raamatupidamisbüroos, väga lugu. „Kui sul on sedavõrd nutti ja teravust, et suudad end kiirelt ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, on see väga suur asi, kõik ei suuda seda mitte,” sõnab ta. „Sestap ei sobi mitte iga raamatupidaja tööle raamatupidamisbüroosse,” räägib Christer oma kogemusest.

Mingit meeletut sihti, kuhu peaks jõutama, Christer oma ettevõttega seadnud ei ole. „Praeguseks on meil tööl 22 raamatupidajat ja me osutame teenust ligikaudu viiesajale ettevõttele,” lausub ta.

„Ent ju siis oleme pidanud midagi ka hästi tegema, sest meid ikka otsitakse üles,” lausub Christer ning lisab, et selles valdkonnas jõutakse kliendisuheteni valdavalt soovituspõhiselt.

Veel toonitab Christer, et raamatupidamisbüroos töötav inimene peab suutma mõelda klienditeeninduse võtmes. „Kui oled mõnes ettevõttes pearaamat, saad vajadusel rusika lauale lüüa ja nõuda, et „kus mu tšekid on?”, kuid teenust osutavas ettevõttes ja kliendisuhtluses sa väga palju prõmmida ei saa,” naljatab Christer, ja ju on tema jutus omajagu tõtt.

Christer pole nõus stereotüübiga, justkui töötaksid raamatupidamisbüroos kuidagi lihtsakoelised inimesed. „See on tõest väga kaugel. Risti vastupidi – see on roll, kus erialase silmaringi laius mängib iseäranis suurt rolli,” kostab ta.

Kalender on Christeril paigas ligikaudu poolteist kuud ette. „Praegu, aprilli keskpaigas, tean ma oma tegemisi ette maikuu lõpuni. Ent juunikuus on veel vabu aegu,” naljatab ta.

Christer ütleb, et talle meeldib väga klientidega suhelda ja nende olukordadele lahendusi leida. „Tihtipeale olen ma kliendi ja raamatupidaja vaheline puhverisik, kes suudab neid üksteisele arusaadavaks muuta,” sõnab ta. „Ma naudin suhtlust ja seda tunnet, et suudan leida lahendusi!”

Rutiinset tööd Christer enda sõnul ei talu. „Klassikalist raamatupidajat, kes talub rutiini, ei saaks minust iial. Ma olen ikka protsesside juht ja ideede käimatõmbaja, rutiin teeks mu haigeks,” naerab Christer. Küllap on tal õigus.

Osale arutelus

  • Kairi Oja, vabakutseline ajakirjanik

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Paindlik NOOM pakub erilahendusi

Üks korralik majandustarkvara on kohaldatav Teie ettevõtte soovide ja vajadustega. Astro Balticsi loodud majandustarkvaraga NOOM saate kindlad olla, et tarkvara suudab kaasas käia kõikide erisoovidega, mis Teie ettevõtte arenedes võivad tekkida.

Parima juhtimisaruandluse ja automatiseeritud raamatupidamisega majandustarkvara Suno365

Columbus Eesti on toonud turule uue täisfunktsionaalse majandustarkvara Suno365. Tegu on pilvepõhise ja kuutasulise majandustarkvaraga (ERP) ettevõtetele, kes hindavad kaasaegseid lahendusi taskukohaste kuludega.

Valdkonna tööpakkumised

TALOT otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Talot AS

30. september 2018

RAMIRENT otsib oma AR osakonda SOOME GRUPI JUHTI

Ramirent Shared Services AS

02. oktoober 2018

BALTIC CONNEXIONS OÜ otsib OSTUASSISTENT-RAAMATUPIDAJAT

Baltic Connexions OÜ

28. september 2018

Uudised

Tööriistad