Hea enesetunne aitab keerukate olukordadega toime tulla

Liisa Paavel
Kogemusnõustaja Liisa Paavel annab nõu, kuidas vaimset tervist hoida

Küllap oleme kõik näiteks arsti ooteruumis, enne töövestlust, tähtsat koosolekut või eksamile minnes kohanud mõnda inimest, keda vaadates mõtleme: ta on stressis. Milles see väljendub?

Tõenäoliselt on see inimene rahutu ega püsi paigal, ei suuda meiega vesteldes keskenduda, teeb teatud sundliigutusi (sätib pidevalt juukseid kõrva taha, närib huuli vms) või sundtegevusi, näiteks kontrollib pidevalt, kas mobiilile on mõni märguanne saabunud, rüüpab masinlikult klaasist vett või vaatab kogu aeg kella. Tema keha on pinges ja võib-olla hoiab ta käsi endalegi märkamata rusikas. Nägu on samuti pinges – laup kortsus, huuled kokku surutud ja lõualuud krampis. Need on stressimärgid, mida teisi inimesi vaadeldes ei ole sugugi raske märgata. Kuidas aga meie endaga on, kas märkame stressimärke ka iseenda juures? Ja kui märkame, siis kas ja kuidas tegutseme?

Hea vaimne tervis muudab stressile vastupidavamaks

Sageli annavad meie lähedased või töökaaslased meile kas otseselt või kaudselt märku sellest, et nad muretsevad meie pärast ja neile tundub, et oleme pinges ja vajame puhkust. Kuidas me reageerime? Sageli vihastame või pahandame, kui selline olukord tekib. Millegipärast tundub meile sageli, et väsinud, kurnatud ja stressis olles oleksime justkui nõrgad, väärtusetud, ei saaks oma elu või tööga hakkama. Võtame isiklikult, kui keegi juhib meie tähelepanu sellele, et oleme närvilised, unustame või ei suuda teisi inimesi ja olukordi tähele panna. Ja väga õige – peamegi isiklikult võtma, kuid mitte halvas mõttes.

Tegelikult tuleb rõõmustada, et meie ümber on inimesi, kes meid märkavad ja meist hoolivad. Isegi juhul, kui nad teevad seda süüdistaval moel, on meil siiski võimalik sellest olukorrast võita, mõeldes, et järelikult on minuga tõesti midagi lahti, kui minu käitumist niiviisi tagasi peegeldatakse. Ja ma saan sellega midagi ette võtta, et olukord paraneks.

Küsimus on ju tegelikult meie enda enesetundes, mis peaks kindlasti olema meie jaoks esmane prioriteet, kuna heast enesetundest algab meie elus hulk olulisi asju – kui tunneme end vaimses plaanis hästi, suudame teha iseenda jaoks kasulikke otsuseid, vaadata oma elu kaugemas perspektiivis ning olla iseendaga rahul ja oma lähedaste jaoks meeldiv kaaslane. Meil on piisavalt enesekindlust ja vaba mõtteruumi, et olla loovad ja tunda elust mõnu.

Hea vaimne tervis ja enesega rahulolu muudab meid stressile vastupidavamaks. Mida suuremas stressis inimene on, seda halvemini mõjuvad talle edaspidised stressiolukorrad ning ta ei tule nendega toime, järgneda võivad läbipõlemine, ärevushäire, paanikahäire ja depressioon. Mida paremas seisus on aga vaimne tervis ja enesetunne, seda edukamalt tuleme stressiolukordadega toime ja suudame oma emotsioone juhtida.

Positiivne ja negatiivne stress ning püsistress

Stress on täiesti tavaline ja vahel lausa vajalik reaktsioon iseenda mobiliseerimiseks, et keeruka olukorra või ülesandega toime tulla. Tavapäraselt langeb stressitase pärast väljakutsuva olukorra möödumist ning me suudame rahuneda ja oma toimetulekut tagantjärele adekvaatselt hinnata. Stressi saab jagada kaheks: positiivseks ja negatiivseks. Kehale mõjuvad need tegelikult aga ühtviisi kurnavalt. Positiivne stress tabab meid enne positiivseid sündmusi meie elus: näiteks lapse sünnipäeva korraldades või enne pulmi, lapse sündi, uuele töökohale asumist ja muudes sellistes olukordades, negatiivne stress aga näiteks siis, kui oleme töökoha kaotanud, lähedase inimesega tülis või oma soorituse kohta halba tagasisidet saanud. Negatiivse stressi puhul pigem kardame ja muretseme, et peagi täitub meie peas valmis mõeldud negatiivne stsenaarium, ning võimalik, et kahetseme oma otsuseid, positiivse stressi puhul oleme aga ootusärevuses ja loodame, et positiivne stsenaarium veelgi paremini täituks.

Stressi kogedes on ohumärgiks see, kui stressi põhjustanud olukord on möödas, aga me ei suuda enam rahuneda.

Siis on tegu püsistressiga, millest võib välja kujuneda ärevushäire või depressioon. Kõige ohtlikum selle olukorra juures on see, et tõenäoliselt me ise kohe ei mõista, et meiega on midagi lahti ning stressiolukord on tegelikult möödas ja enam ei ole vaja muretseda. Meile tundub, et kõik on jätkuvalt halvasti ja isegi kui selleks hetkeks on „oht” möödas, on uus juba taamal terendamas. Oleme kaotanud võime püsida käesolevas hetkes – selle asemel liigume minevikku (meenutame, kui raske aeg oli) ja tulevikku (muretseme, kui raske aeg ees ootab). Me ei anna oma mõistusele ja kehale võimalust rahuneda.

Võti on iseendale tähelepanu pööramises

Kui mõni meie sõpradest kurdab, et on stressis ja üleväsinud, soovitame tal puhata ja mõtted mujale suunata. Sama on pereliikmetega – kaalume võimalusi, kuidas abikaasa või laste stressi leevendada, ning mõistame, et rasked ja keerukad olukorrad koolis või tööl kurnavad inimest ning tekitavad muremõtteid. Kuidas on aga meie endaga? Miks on nii, et asetame iseenda sageli viimasele kohale ja mõtleme, et „küll läheb üle” või „eks kannatan ära”.

Siia juurde saan tuua ühe oma kliendi loo, kes võttis ühendust, saates mulle lühida kirja, mille sisu oli, et ta vajab nõustamist seoses pingetega uuele töökohale asumisel. Kohtusime ja juba enne vestlust sain kliendi kehakeele kaudu teada, et pinged on tõepoolest suured: noor naine tuli kiires tempos uksest sisse, astus enne, kui jõudsin teda edasi juhatada, nõustamiskabinetti, istus esimesele ettejuhtuvale toolile ning asus üleriideid ära võtmata, närviliselt ühes käes telefoni ja teises autovõtmeid mudides, rääkima.

Esimese lausena teatas ta: „Mina olen siis Heidi (nimi muudetud) ja ma ei ole nüüd umbes nädal aega üldse maganud, paari tunni kaupa, kui sedagi, aga tööpäevad on pikad ja teate, ma ei saa enam mitte midagi aru, suudan päevas mõned meilid saata, aga suurema osa lihtsalt vaatan arvutiekraani ning muretsen, et kui ma midagi teha ei suuda, siis lastakse mind lahti, aga ma alles sain selle töö!”

Edasises vestluses selgus, et klient oli umbes kümme aastat tagasi pärast oma esimese lapse sündi sattunud esimest korda lugema artiklit sünnitusjärgsest depressioonist ja mõelnud, et äkki tal on see, sest kirjeldatu tundus väga sarnane tema olukorraga sel ajal. Siiski tundus talle, et nõustaja poole pöördumine ei ole tema jaoks, sest ta on tugev naine ja alati kõigega ise toime tulnud. Järgmised kümme aastat oli enesetunne vahepeal parem ja vahepeal väga halb, ta ostis ise apteegist erinevaid käsimüügis olevaid und, söögiisu ja rahunemist soodustavaid ravimeid ning püüdis toime tulla. Viimase suurema madalseisu ajal otsustas ta, et püüab asuda karjääri tegema – äkki aitab elule uue eesmärgi andmine masendust leevendada – ja kandideeris vastutusrikkale ametikohale. Ta sai selle ning minu juurde jõudis pärast kahte esimest töönädalat, kui pidev pinges olek tema enda ja tema pere elukvaliteeti juba olulisel määral segama hakkas. Selgus ka, et tema abikaasa oli juba aastaid rääkinud, et Heidi võiks nõustaja juurde minna, kuna tundub, et tal on depressioon ja ärevus. Naine aga pigem solvus selliste vihjete peale, kuna arvas, et depressioon ei sarnane sugugi sellega, mida tema koges. Sageli arvatakse, et depressioon on „kusagil mujal” ja „kellelgi teisel” – tegelikult on meie ümber väga palju inimesi, kes on seda kogenud või parajasti kogevad. Samamoodi on väga palju neid, kes on depressiooni edukalt ravinud ja elavad igati rahuldust pakkuvat elu. Kui depressiooniga mitte tegeleda, siis on tõenäosus, et see kordub, suur. Kui depressioonimärkide ilmnemisel minna nõustaja juurde või teraapiasse ja vajaduse korral kasutada sobivaid ravimeid, on seisundi kordumise tõenäosus väiksem.

Eespool kirjeldatud Heidi loo puhul tasub kindlasti välja tuua seda, et tema uus ametikoht nõudis äärmist täpsust ja korrektsust, suur osa tööst oli seotud eelarve ja numbritega ning tema tööst sõltus oluline osa ettevõtte aastatulust. Tal olid iseenda suhtes äärmiselt kõrged nõudmised, kuid püsistressis olemine ja depressioonimärgid segasid tunduvalt tema keskendumisvõimet ja muutsid tegevuse aeglaseks. Ta oli esimese kahe töönädala jooksul juba ühe korra tõsiselt tööülesande täitmisel eksinud ning kuigi viga oli lihtne parandada, tundus talle endale, et tõenäoliselt ta varsti sel ametikohal enam töötada ei saa, kuna leitakse uus inimene, kes ei eksi.

Püsistressis olles hakatakse negatiivseid sündmusi üle tähtsustama.

Kui oleme puhanud ja heas vaimses toonuses, suudame mõista, et ebaõnnestumised on elu loomulik osa, ja saame oma vigu parandada. Kui oleme aga püsistressis, oleme veendunud, et iga pisiviga on määrava tähtsusega ja seda ei ole võimalik heastada. Ja isegi kui on, siis tulemus ei ole ikkagi enam ideaalne. Olles perfektsionistid, peame siiski endale aeg-ajalt hingamisruumi andma ja kahe jalaga maa peal püsima, et säilitada vaimne tasakaal.

Mida ette võtta?

Stressi leevendamiseks on palju viise ja olulisim on leida enda jaoks sobivaim. Mõni inimene ütleb, et parim lõõgastus on metsas jalutamine, teine peab jalutamist ajaraiskamiseks, kolmas leiab, et jalutada võib küll, aga iga kord uuel loodusrajal, kuna muidu hakkab igav. Väga levinud stressileevendaja on jooga või muu venitustreening, milles on esindatud ka mõtluse või keha teadliku tunnetamise pool. Uuringud on tõestanud, et stressi leevendab hästi igasugune füüsiline tegevus ja ka esteetilised naudingud – taas saab igaüks endale sobivaima valida. Oluline on, et pärast stressi leevendamisele suunatud tegevust see ka teie enesetundes väljenduks, et tunneksite end rahulikumana ja pingevabalt. Ekstravertne inimene armastab pingeid vabastada tõenäoliselt suheldes ja näiteks koos sõpradega aega veetes, introvertne inimene pigem omaette mõtteid mõlgutades ja raamatut lugedes. Enda jaoks parima pingetest vabanemise viisi avastamine annab meile võimsa tööriista, mida saame kasutada läbi kogu elu. Selle nimel tasub tegutseda!

Püsistressi, ärevushäire ja depressiooni puhul on esmane soovitus pöörduda nõustaja või terapeudi poole.

Vahel, olenevalt juhtumist, lisanduvad nõustamisele ja teraapiale ravimid, mis võivad tõsta meeleolu või olla suunatud lihtsalt une ja söögiisu tagamisele, et füüsilises plaanis parem hakkaks ja oleks võimalik päevarütm luua või taastada.

Stress, läbipõlemine, ärevus ja depressioon on osa paljude inimeste elust. Oluline on mitte defineerida iseend nende seisundite kaudu. Need on seisundid, millest on võimalik taastuda ja väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks saada ning iseennast märksa põhjalikumalt tundma õppida.

Stressi füüsilised märgid:

  • peavalu;
  • värisevad käed;
  • südamepekslemine, valu rinnakus;
  • kõrgenenud vererõhk;
  • unehäired, väsimus;
  • söögiisu kadumine või liigsöömine;
  • halb mälu;
  • seedehäired, kõhulahtisus, kõhukinnisus;
  • kergesti ehmumine;
  • õõnes tunne kõhus.

Stressimärgid, mis avalduvad käitumises:

  • kergesti ärritumine;
  • kiire tüdinemine;
  • sundliigutused, sundtegevused – ohkamine, huulte närimine, hammaste kokku surumine;
  • sallimatus inimeste suhtes;
  • keskendumisraskused, hajameelsus;
  • negatiivsed hoiakud.

Depressiooni sümptomid (peavad olema kestnud järjest vähemalt kaks nädalat):

  • masenduse tunne;
  • lootusetuse tunne;
  • üksildustunne;
  • väsimus, mis ei möödu puhates ega magades;
  • kurnatuse tunne;
  • motivatsioonipuudus;
  • huvi kadumine;
  • keskendumisraskused;
  • muutused söögiisus;
  • lisaks erinevad füüsilised sümptomid alates peavalust kuni seedehäireteni.

Ärevushäire sümptomid:

  • pidev pingetunne;
  • võimetus lõdvestuda;
  • pidev muretsemine;
  • negatiivsed mõtted;
  • sundmõtted;
  • keskendumisraskused;
  • unehäired;
  • muutused söögiisus;
  • hirmutunne (surmahirm, hirm kaotada enda üle kontrolli, hirm hulluks minna);
  • terviseärevus: hirm erinevate haiguste avaldumise ees iseendal või oma lähedastel;
  • võimalik on ka paanikahäire esinemine, erinevate foobiate (nt sotsiaalfoobia) avaldumine;
  • lisaks erinevad füüsilised sümptomid alates peavalust ja iiveldusest kuni värisemiseni.

Arengukeskus Avitus on meeleoluhäirete ja stressispektri häirete valdkonnas tegutsenud alates 2006. aastast. Suuname oma tähelepanu läbipõlemise, püsistressi, depressiooni ja ärevushäire ennetamisele ja leevendamisele nii individuaalse nõustamise kui ka rühmatöö- ja koolitusprogrammide kaudu ning osaleme pikaajalistes projektides, olles partneriks Töötukassale ja Sotsiaalkindlustusametile.

Lisaks toetame supervisioonitöö, teavitustöö ja vaimse tervise foorumiga ning koolitame ja nõustame spetsialiste ja tööandjaid.

Lisainfo veebiaadressil: www.avitus.ee

Osale arutelus

  • Liisa Paavel, Arengukeskuse Avitus kogemusnõustaja ja koolitaja

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Parima juhtimisaruandluse ja automatiseeritud raamatupidamisega majandustarkvara Suno365

Columbus Eesti on toonud turule uue täisfunktsionaalse majandustarkvara Suno365. Tegu on pilvepõhise ja kuutasulise majandustarkvaraga (ERP) ettevõtetele, kes hindavad kaasaegseid lahendusi taskukohaste kuludega.

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Valdkonna tööpakkumised

RICKMAN TRADE OÜ otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Rickman Trade OÜ

23. september 2018

TALOT otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Talot AS

30. september 2018

BALTIC CONNEXIONS OÜ otsib OSTUASSISTENT-RAAMATUPIDAJAT

Baltic Connexions OÜ

28. september 2018

Uudised

Tööriistad