Välislähetuse maksuprobleemid

Tõnis Jakob
Maksukonsultant Tõnis Jakob analüüsib välislähetuse maksuprobleeme

Töölähetuse kulude maksustamisega seotud probleeme käsitleb põhiliselt tulumaksuseadus (TuMS). Kui töötaja töölepingujärgne töö tegemise koht asub välisriigis ja ta saadetakse sealt töölähetusse, siis tuleb tema töölähetuse kulusid hüvitada töökoha riigi normide kohaselt ja mitte Eesti normide järgi.

Tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 kohaselt ei maksustata tulumaksuga:

„1) ametnikule, töötajale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele tööandja või tema asemel kolmanda isiku makstavat teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud kulude hüvitist ning välislähetuse päevaraha ja välislähetustasu, samuti teenistuja perekonnaliikme eest makstavat nimetatud kulude hüvitist ning teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisega seotud kolimiskulude hüvitist.

Välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär on 50 eurot välislähetuse esimese 15 päeva kohta, kuid kõige rohkem 15 päeva kohta kalendrikuus, ja 32 eurot iga järgneva päeva kohta. Käesoleva punkti esimeses lauses nimetatud kulude hüvitiste ja välislähetuse päevaraha tulumaksuvabalt maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsuse määrusega;

11) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikule tööandja või tema asemel kolmanda isiku poolt tehtavaid samas punktis nimetatud väljamakseid töö tegemise kohas kehtivates piirmäärades, kui töö tegemise koht asub välisriigis.”

Töölähetuse kulude hüvitamine

Tulumaksuseaduse kohaselt saab tööandja töölähetuse kulusid hüvitada nii töötajale kui ka juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani (edaspidi juhtorgani) liikmele.

Töölepinguga töötaja töölähetuse kulude hüvitamist käsitleb eraldi veel töölepingu seaduse (TLS) § 21 ja § 40.

Töölepingu seaduse § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule, mistõttu äriühingu juhatuse või nõukogu liikme töölähetuse kulude hüvitamist ja maksustamist käsitleb TuMS.

Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrusega nr 110 (töölähetuse kord), kusjuures see määrus kehtestatakse töölepingu seaduse § 40 lõike 3 ja  tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 1 alusel, mis tähendab, et see määrus reguleerib nii töölepinguga töötaja kui ka äriühingu juhtorgani liikme töölähetusi.

Arvestades sportlaste ja loovisikute spetsiifikat, ei maksustata TuMS § 19 lg 3 punkt 10 kohaselt tulumaksuga TuMS § 13 lg 3 punktis 1 nimetatud piirmääras ja korras spordiseaduse §-s 7 nimetatud isikule spordilähetusega ning loomeliidu poolt loovisikule tema loometööga seotud lähetusega seoses makstavat kulude hüvitist ning välislähetuse päevaraha.

Residendist füüsilisele isikule sätestatud töölähetuse kulude hüvitamise reeglid kehtivad ka siis kui töötaja või äriühingu juhtorgani liige on mitteresident (TuMS-i § 31 lg 1 punkt 7).

Töö tegemise koht ja tööjõu rent

Töölepinguseaduse § 21 lõige 1 sätestab, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta, mis tähendab, et töölähetuse seisukohalt on oluline kokkulepitud töö tegemise koht ja töölähetus algab töö tegemise kohast.

Töölepinguseaduse §-st 20 tuleneb, et töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud ning eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.

Samas on Eesti praktikas mõnikord kokku lepitud, et töötaja töökoht on terve Eesti ja siis tekib küsimus, et ka siis töötajat Eestis töölähetusse saata ja töölähetuse kulusid hüvitada ei saagi.

Seda küsimust on Riigikohtu praktikas käsitletud siiski selliselt, et ka siis saab hüvitada töötajale vastavad kulud.

Riigikohus märkis lahendis 3-3-1-86-10 järgmist:
„25. Sõidupiletite, majutuskulude, kindlustuse, viisade eest tasumine ning muud kuludokumentide alusel hüvitatavad väljamaksed ei pruugi alati olla erisoodustusena maksustatavad ka juhul, kui neid ei tehta seoses töölähetusega.

Eelnimetatud kuludokumentide alusel tehtavate väljamaksetega seonduvalt tuleb järgida TuMS § 12 lg-s 3 sätestatut ning välja selgitada, kas väljamakseid tehakse töötaja või tööandja huvides ning nende seotus ettevõtlusega.”

Kui töötaja töökohaks on märgitud Eesti ja Eesti tööandja saadab töötaja tööandja asukohast mõnda teise Eesti linna teatud ajaks tööd tegema, siis on Maksu- ja Tolliamet seda selgitanud järgmiselt: „Ei saa lähetust vormistada, kuna töö tegemise koht/piirkond on Eesti. Lähetuse mittevormistamine ei välista ettevõtlusega seotud kulude hüvitamist kuludokumentide alusel vastavalt TuMS-i § 12 lõikele 3.”

Kui töötaja töölepingus märgitakse töö tegemise koht, siis äriühingu juhtorgani liikme suhtele äriühinguga TLS sätted ei kehti ja kohaldub võlaõigusseaduses toodud käsunduslepingu sätted ja neil tihti kirjalikku lepingut ei olegi.

Töölähetuse korra § 1 lõike 3 kohaselt juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme puhul loetakse töökohaks koht, kus juhtimis- või kontrollorgani liige oma ametiülesandeid harilikult täidab. Seega, kui näiteks juhatuse liige elab ja töötab püsivalt Soomes ja nõukogu liige püsivalt Rootsis, siis tuleks ettevõttes dokumenteerida, et nende isikute töökohad on vastavalt Soome ja Rootsi ning nende isikute puhul tuleks lähtuda vastavate riikide töölähetuse eeskirjadest.

TLS § 6 lg 5 sätestab, et kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja teeb tööd, alludes ajutiselt kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juhtimisele ja kontrollile (renditöö), peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale, et tööülesandeid täidetakse renditööna kasutajaettevõttes.

Seega töötaja rendileandmisel on renditöötaja töökohaks kasutajaettevõtte asukoht ning töölähetused saaksid alata kasutajaettevõtte asukohast.

Kui näiteks renditöötaja töökoht (st kasutajaettevõtte asukoht) on välisriigis, siis teda Eestist välismaale töölähetusse saata ja maksuvaba päevaraha maksta ei saa, sest tema töölähetused algavad kasutajaettevõtte asukohast.

Lisaks tuleb arvestada, et TLS § 6 lg 8 sätestab spetsiifilise reegli pikaajalisele välismaale tööle saatmisele.

Töölepinguseaduse § 6 lõige 8 sätestab, et kui töötaja ja tööandja lepivad kokku, et töötaja töötab kauem kui ühe kuu riigis, mille õigust ei kohaldata tema töölepingule, peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale enne tema ärasõitu riigis töötamise aja, töötasu maksmise vääringu ning riigis viibimisega seotud hüved ja riigist tagasipöördumise tingimused.

Päevarahade maksmisel ja maksustamisel on eriti oluline töölähetuse kestus. Töölepingu seaduse § 21 lõike 2 kohaselt ei või töötajat töölähetusse saata kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemat tähtaega.

Seega töölähetus võib kesta kauem kui 30 kalendripäeva, mida on rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium.

Kohtupraktika töötamise koha ja töölähetuse kestuse kohta

Töötamise koha ja töölähetuse kestusega seotud küsimusi on korduvalt käsitletud kohtupraktikas. Näiteks Riigikohtu lahendi 3-3-1-86-10 sissejuhatava osa punktis 1 on märgitud järgmist:

„Maksuotsuse kohaselt käsitas Eutelor OÜ töötajate välisriigis töötamist ebaõigesti töölähetusena kuni 1. juulini 2009 kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 51 mõttes. Tegemist oli töötajate rentimisega Soome äriühingutele. Tuginedes maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 84 leidis maksuhaldur, et töölepingutes on töö tegemise koht (Narva ja Tallinn) märgitud vääralt ning töötajad ei viibinud välisriigis (Lätis, Soomes) lähetuses, vaid töötasid töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohas. Kuna tegemist polnud töölähetustega, ei olnud Eutelor OÜ-l õigus tasuda ka töötajate viisade ja reisikindlustuse eest ilma neilt kui erisoodustustelt makse tasumata.”

Sama Riigikohtu lahendi (3-3-1-86-10) punktis 6 on toodud Tallinna Ringkonnakohtu käsitlus ning ringkonnakohus märkis, et halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja kõnealuste töötajate puhul ei olnud tegemist liikuva iseloomuga tööga, kuna liikumine ei toimunud igapäevaselt, vaid vastavalt objektil tööde valmimisele.

Riigikohus märkis lahendis 3-3-1-86-10 veel järgmist:

„15. ... Seejuures ei pea pikaajalisele välislähetusele tingimata eelnema töötamine Eestis, vaid lähetusse saatmine on mõeldav ka vahetult pärast töölepingu sõlmimist. Pikaajalise (üle ühe kuu kestva) välislähetuse tingimused tuli TLS-i § 26 lõike 3 kohaselt kajastada ka töölepingus.

18. Olukorras, kus lähetused tuvastamist ei leia, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid TuMS § 13 lõikest 1 ja § 41 punktist 1, SMS § 2 lg 1 punktist 1, TKindlS § 40 lõike 1 punktist 1 ning KoPS § 7 lõikest 1 lähtuvalt käsitada palgatuluna.

19. Kohtud pole asja lahendades pidanud oluliseks eristada, kas tegemist oli või ei olnud renditööjõuga. Erinevalt haldus- ja ringkonnakohtust leiab kolleegium, et kui tuvastatud on töötamine välisriigis, võib maksustamise aspektist tähendust omada, kas tegemist oli renditööga või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames.”

Antud juhul on oluline arvestada, et eeltoodud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis (3-3-1-86-10) oli tegemist tööjõu rendile andmisega, mille puhul renditöötaja töökoht on kasutajaettevõtte asukoht. Märgime, et halduskolleegium käsitleb maksuvaidlusi.

Töölähetuse küsimusi on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud teisest vaatevinklist.

Näiteks Riigikohtu lahendis 3-2-1-187-13 märgiti järgmist:

„14. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid kokku leppinud hageja töö eritingimuseks töölähetuse. Nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 lõike 1 kui ka alates sellest ajast kehtiva TLS § 21 lõike 1 järgi võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Seega on töölähetuse mõiste määratlemiseks oluline mitte töötaja elukoht ja töö tegemine väljapool elukohta, vaid töölepingus kokku lepitud töö tegemise koht ja töö tegemine muus kohas. Järelikult ei ole tähtis, kus oli hageja elukoht enne töölepingu sõlmimist või töölepingu täitmise ajal.

Ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et töölähetuseks töölepingu seaduse tähenduses ei saa pidada kümnekuulist töötamist Soome Vabariigis, ilma et hageja oleks tegelikult Eesti Vabariigis töötanud või tema töö tegemise kohta Eesti Vabariigis oleks kindlaks määratud. Nii enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 51 kui ka alates nimetatud ajast kehtiva TLS § 21 kohaselt võib töölähetus poolte kokkuleppel kesta rohkem kui 30 järjestikust kalendripäeva. Sellest järeldab kolleegium, et töölähetus võib poolte kokkuleppel olla ka tähtajatu. 1

16. Pooled olid töölepingu p-s 4.2 leppinud kokku, et päevaraha maksmisel kohaldatakse Eesti Vabariigi seadust. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10, p 18). Kolleegium on 7. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 tehtud otsuse p-s 20 järeldanud, et ka 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 5 lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrusega nr 110 kinnitatud „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.”

Seega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvamuse kohaselt võib töölähetus poolte kokkuleppel olla ka tähtajatu.

Riigikohtu halduskolleegium aga märkis, et pikaajalise (üle ühe kuu kestva) välislähetuse tingimused tuli TLS-i § 26 lõike 3 kohaselt kajastada ka töölepingus.

Tööjõu rendi eripärad

Töölähetus aga algab töölepingus määratud kohast. Tööjõu rendi kohta on Maksu- ja Tolliamet oma kodulehel selgitanud järgmist:

Rentimine pikemaks ajaks ühele isikule

Näiteks Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt ühele konkreetsele Soome isikule. Sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus peaks märkima töö tegemise asukohana vastava töö tegemise reaalse asukoha (Soome isiku asukoha piirkonna) ning sellist töötajat ei saa käsitleda Eestist Soome lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Soomes viibimise eest maksuvaba päevaraha.

Rentimine pikemaks ajaks erinevatele isikutele ühte piirkonda

Juhul kui töötajat renditakse pikemaks ajaks erinevatele isikutele ning töökoht ühe rendilevõtja juures ei ole püsiv, tuleb hinnata töötaja töötegemise asukoha fikseerimisel töötamise tegelikke asjaolusid. Kui töötajat renditakse küll erinevatele isikutele, kuid need asuvad ühes piirkonnas, tuleks sarnaselt eelkirjeldatud situatsioonile fikseerida töö tegemise asukohana vastava töö tegemise asukoha reaalne piirkond ning sellist isikut ei saaks käsitleda vastavas piirkonnas lähetuses olevana ega maksta talle maksuvabalt päevaraha. Kui isikut renditakse aga erinevatesse piirkondadesse, tuleb töö tegemise asukohana töötajaga sõlmitavas lepingus fikseerida see piirkond, millega selline töötamine on enim seotud. Näiteks kui Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt mitmetele Helsingis asuvatele isikutele, peaks sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus märkima töö tegemise asukohana vastava piirkonna (nt Helsingi) ning sellist töötajat ei saaks käsitleda Eestist Helsingisse lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Helsingis viibimise eest maksuvaba päevaraha.

Rentimine lühemaks ajaks erinevatele isikutele eri piirkondades

Kui Eestis tööjõurendiga tegelev isik rendib oma töötajaid lühemateks perioodideks erinevates piirkondades asuvatele isikutele, nt 2 kuud Eestis, 1 kuu Soomes ja 1 kuu Rootsis, võib sõltuvalt asjaoludest olla sellise isiku viibimine Soomes ja Rootsis käsitletav töölähetusena, mille eest võib isikule maksta maksuvaba päevaraha. Eestis on maksuvabade päevarahade maksmine võimalik juhul, kui renditud töötaja rendilepingu järgne töökoht on kaugemal kui 50 km tema tavapärasest töökohast. Kui renditöötaja tavapäraseks töökohaks on kokku lepitud Eesti, siis eestisiseselt ei ole tegu lähetusega ning maksuvaba päevaraha maksta ei saa.

Hindamaks seda, kas tööjõurendis osalevate isikute puhul on lähetuse vormistamine ning maksuvaba päevaraha maksmine põhjendatud, lähtub maksuhaldur töö tegemise reaalsest asukohast ning maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust (kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule).

Seega Maksu- ja Tolliameti arvates on ainult väga spetsiifilistel juhtudel võimalik tööjõu rendi korral töölähetus ja maksta maksuvaba päevaraha.

Kuivõrd kohtupraktika ja maksuhalduri seisukohad võimaldavad erinevat tõlgendamist, siis arusaamatuste vältimiseks võiks taotleda maksuhaldurilt kirjalikku selgitust enne töötajate pikaajalist välislähetust.

Praktikas lähtub maksuhaldur üldjuhul Riigikohtu halduskolleegiumi selgitustest ja mitte niivõrd tsiviilkolleegiumi seisukohtadest.

Töö liikuv iseloom

Riigikohtu lahendis 3-3-1-86-10 on toodud Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et ehitusobjektil töötamisel ei olnud liikuvat töö iseloomu, sest liikumine ei toimunud igapäevaselt, vaid vastavalt objektil tööde valmimisele. Sellest võib järeldada, et ehitaja töö ei ole liikuva iseloomuga.

Sellest tuleneb vahetegemine välislähetuse päevarahade maksmisel sõltuvalt sellest kas töö on liikuva või püsiva iseloomuga ning liikuva iseloomuga töötamise korral (näiteks rahvusvaheliste autovedude autojuhid) on päevaraha maksuvaba maksmine võimalik.

Rahvusvahelistel autovedudel töötavatele autojuhtidele maksuvaba päevaraha maksmise küsimust on arutatud Tallinna Ringkonnakohtus ning lahendis 3-08-442 on märgitud järgmist:

„7. Lepinguvabaduse põhimõte ei tähenda, et töötaja ja tööandja võiksid maksuvaba päevaraha maksmise ja seega ka maksudest hoidumise eesmärgil vormistada töölepingus töö tegemise asukoha tegelikest asjaoludest erinevalt ning maksuhalduril tuleks sellise kokkuleppega igal juhul arvestada. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldustega, et kaebaja autojuhtide töötamine rahvusvahelistel vedudel on töölähetus ning kaebaja poolt autojuhtidele tehtud väljamaksed on maksuvabad päevarahad, mistõttu on vaidlustatud maksuotsusega neilt väljamaksetelt arvestatud maksude tasumiseks kohustamine põhjendamatu.

9. Ringsõidud algasid ja lõppesid Eestis. Seega, vaatamata maksuhalduri poolt kindlaks tehtule, et valdava osa töö ajast viibisid autojuhid väljaspool Eestit, pole alust väita, et autojuhid värvati tööd tegema ainult välismaal (Venemaal, Norras ja/või muudes Skandinaavia riikides) ning et nende töö tegemise tegelik asukoht oli väljaspool Eesti Vabariiki ja töölepingus töö tegemise asukohaks Eesti märkimine on väär. Autojuhtide töö tegemise asukoht oli nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Kaugsõiduautojuhtide igapäevaselt ringsõitude tegemisega kaasnevat olukorda saab iseloomustada kindla püsiva töö tegemise koha puudumisena, kuid ka püsiva töötegemise koha puudumise korral tuleb tagada töötajatele samaväärne kaitse võrreldes püsiva töökohaga töötajatega.

10. Püsiva asukohaga tööd saab teha töökoha läheduses elav isik ning kaugemal elaval töötajal on võimalik elukohta vastavalt muuta. Sellist võimalust ei ole juhul, kui töö on liikuva iseloomuga.

11. Erinevalt näiteks laeva ja lennukimeeskondadest, kelle puhul on ettevõtjal võimalik korraldada tasuta kollektiivtoitlustamist, pole see veokijuhtide puhul võimalik. Isegi kui veokijuhid saavad ööbida sõidukis ning seoses sellega täiendavaid majutuskulutusi reeglina ei teki, nii nagu ei teki ka lähetuskohta jõudmiseks sõidukulusid, on mõeldamatu nõuda, et nad peaksid sõidukis või selle kõrval valmistama ka oma toidu või soojast toidust loobuma.

12. Olukorras, kus autojuhid teostasid Eestist lähtuvaid rahvusvahelisi kaubavedusid ning töö iseloomust tulenevalt neil kindel püsiv töötegemise asukoht puudus, pole seaduse mõttega vastuolus kajastada töölepingus töö tegemise asukohana Eestit. Töö tegemise asukohana kogu Euroopa käsitlemine on ebamõistlikult lai määratlemine, mis ei taga töötajate kaitset. Ringkonnakohtu hinnangul tuleks olukorras, kus rahvusvahelisi sõite teostaval veokijuhil püsiv töökoht puudub ja töö on seotud alaliste ringsõitudega, lähtuda töö tegemise asukoha määratlemisel samuti tööandja tegevuskohast ning arvestada sellega, kus on auto peatuspaik koduriigis.”

Eeltoodud põhimõtted rahvusvahelistel vedudel töötavatele autojuhtidele päevaraha maksmisel ei ole muutunud. Samas tuleb märkida, et maksuvaba päevaraha maksmise puhul on kohus rõhutanud, et pole alust väita, et autojuhid värvati tööd tegema ainult välismaal. Kui autojuhi tegelik töötamise koht oleks olnud ainult välismaal ning puuduks auto peatuspaik Eestis, siis tuleks töö tegemise asukoha määratlemisel arvestada sellega, kus riigis on auto peatuspaik. Eeltoodust tuleneb, et kui näiteks Eesti ettevõte teenindab pika ajavahemiku jooksul (st mitmete kuude jooksul) ainult kindlat välismaal asuvat firmat ja auto peatuspaik on välisriigis, siis on autojuhi töökoht vastavas välisriigis ja töölähetuse kulusid tuleks hüvitada vastava välisriigi eeskirjade kohaselt ja Eestis maksuvaba päevaraha ei saaks maksta.

Kolmas isik

Tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkt 1 ja  11 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kolmanda isiku makstavat teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud kulude hüvitist.

Tulumaksuseadus kolmanda isiku mõistet ei täpsusta, kuid Töölähetuse korra § 5 sätestab, et juhul kui töötajale maksab välislähetuse päevaraha kolmas isik, on tööandja kohustatud päevarahana maksma vähemalt §-s 3 sätestatud alammäära ja kolmanda isiku makstava summa vahe, kusjuures töötaja on kohustatud esitama tööandjale kolmanda isiku kinnituse päevaraha maksmise kohta või ise kinnitama selle saamist.

Kolmanda isiku kohta on Maksu- ja Tolliamet oma kodulehel märkinud, et kolmas isik on isik, kes ei ole tööandja ning lisaks selgitanud:

„Eesti tööandja peab vormistama oma töötajale lähetuse ja võib kinnitada kolmandale isikule tema poolt töötajale hüvitatava välislähetuse päevarahade suuruse. Selle alusel otsustab kolmas isik, kas tema poolt makstavalt välislähetuse päevarahalt kuulub tulumaks kinnipidamisele või saab ta selle hüvitada maksuvabalt.”

Kui töölähetuse päevaraha maksab mitu isikut, siis töölähetuse korra § 8 sätestab:
„(1) Juhul kui päevaraha maksab ainult kolmas isik või lisaks tööandjale ka kolmas isik, kohaldatakse päevarahale või päevarahade summale § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmäära, arvestades esimesena tööandja makstavat päevaraha.

(2) Kui §-s 6 nimetatud juhul maksavad päevaraha mitu tööandjat, kohaldatakse päevarahade summale § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmäära, arvestades kõigepealt esimesena lähetusse saatmise otsuse teinud tööandja makstavat päevaraha.”

Seega, kui kolmas isik soovib oma huvides mõne teise ettevõtte töötajat saata töölähetusse, siis tuleks tal paluda selle inimese tööandjal vormistada töötaja töölähetus ja tööandjaga kokku leppida selle inimese lähetuskulude hüvitamises.

Üle normi makstud päevaraha

Kui enne 2016. aastat oli üle normi makstud päevaraha osa tööandja jaoks erisoodustus ja ainult kolmanda isiku poolt makstud päevaraha puhul tuli kolmandal isikul üle normi makstud päevaraha summalt tulumaks kinni pidada, siis alates 1. jaanuarist 2016 peavad kõik üle normi makstud päevaraha osalt tulumaksu kinni pidama.

Töölähetuse korra § 9 sätestab:

„(1) Maksuvaba piirmäära ületav osa maksustatakse kui tulumaksuseaduse §-s 13 nimetatud tasu.

(3) Kolmanda isiku makstud päevarahalt tulumaksu kinnipidamisel võetakse tööandja poolt kasutamata päevaraha maksuvaba osa arvesse juhul, kui kolmandal isikul on tööandja kinnitus töötajale makstava päevaraha suuruse kohta.”

Isikliku sõiduauto kasutamine töölähetuses

Töölähetusse võib minna ka isikliku sõiduautoga ning sellisel juhul saab sõiduauto kasutamise kulusid hüvitada kahte moodi – kas auto kasutuse otsesed kulud (nt kütus, parkimine, teemaks jms) hüvitatakse töölähetuse kuluaruande kaudu või sõiduauto hüvitisena sõiduarvestuse alusel, kuid üks ja sama töösõit ei saa kajastuda korraga mõlemas arvestuses.

Seda asjaolu rõhutab ka töölähetuse korra § 2 lg 4, kus on märgitud, et kulude hüvitamisel töölähetuse määruse alusel hüvitatakse sõiduauto lähetuses kasutamisega otseselt seotud, täiendavalt tekkinud kulud, välja arvatud remondi- ja hoolduskulud.

Samas tuleb arvestada, et isikliku sõiduauto hüvitis töösõitude eest on kuni 0,3 eurot kilomeeter, mis on mitu korda suurem kui sama vahemaa läbimiseks kulunud kütusekulu.

Maksimaalne maksuvaba sõiduauto hüvitis kalendrikuus on 335 eurot ehk 1117 kilomeetrit töösõite.

Kui näiteks ühes kuus on maksimaalne maksuvaba sõiduauto hüvitise summa juba täis saanud ja vaja oleks samas kuus minna töölähetusse isikliku sõiduautoga, siis saab hüvitada töölähetuse kuluna sõiduauto kasutuse otsesed kulud. Sõiduauto töölähetuses kasutamise kulud peavad olema tõendatud algdokumentidega.

Sõiduauto hüvitise saamiseks tuleb pidada vastavat sõiduarvestust (Vabariigi Valitsuse 14.07.2006. a määruse nr 164 § 4), seepärast sõiduauto hüvitis ja töölähetuse kulude hüvitamise arvestus tulenevad erinevast õiguslikust alusest ja on seetõttu raamatupidamises erinevad kuluaruanded. Sõiduarvestuse puhul on eriti oluline, et arvestuses oleks näidatud kuhu, kelle juurde ja milleks sõideti, selleks et oleks tõendatud töösõit.

Töölähetuse otsus

Töölähetuse korra § 2 lõige 3 näeb ette, et töölähetuse kulude hüvitamiseks ja päevaraha maksmiseks teeb tööandja kirjalikult väljendatud otsustuse ning lähetuskulude väljamaksmise aluseks olevas dokumendis näidatakse töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja välislähetuse päevaraha määrad.

Praktikas kipuvad töölähetuse otsused olema napisõnalised ja neist ei selgu töölähetuse eesmärk ja seos tööandja ettevõtlusega ning tihti puuduvad muud tõendid töölähetuse kohta. Mõnes ettevõttes nõutakse töötajatelt peale töölähetust eraldi aruannet, millest nähtub täpsemalt töölähetuse sisu ja seos tööandja ettevõtlusega. Praktikas nõuab maksuhaldur kontrollimiste käigus täiendavaid tõendeid töölähetuse eesmärgi ja seotuse kohta ettevõtlusega.

Tallinna Ringkonnakohtu lahendis 3-09-773 märgiti järgmist:

„13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduri järeldustega ka Norra reisiga seoses tehtud kulutuste ettevõtlusega seotuse osas. Olukorras, kus reisi seotuse tõendamiseks apellandi ettevõtlusega on esitatud vaid infovoldikuid või broðüüre ja üks e-kiri, milles vahetatakse teavet B. T. E. telefoninumbri kohta, ei saa pidada raamatupidamisdokumente piisavaks, et asuda seisukohale, et reis on tehtud seoses apellandi ettevõtlusega. Pelgalt apellandi juhatuse liikme vande all antud seletus ja maksumenetluses antud seletused ei ole piisavalt usutavad. Halduskohus ja maksuhaldur põhjendasid oma seisukohta veenvalt reisi puhkusereisile omase marsruudi ja ajaga.

Olukorras, kus maksuhalduril on tekkinud nende asjaolude pinnal põhjendatud kahtlus, et kantud kulutused ei ole seotud ettevõtlusega ning seetõttu maksu määramine on põhjendatud, on maksukohustuslase ülesanne tõendada, et maks määrati valesti. Ringkonnakohtu arvates ei ole apellant usutavalt tõendanud, et selle reisi raames üldse mõnda tööga seonduvat äriühingut külastati.”

Eeltoodud kohtulahendis selgub, et ainult ütlustest ei piisa, vaid hinnatakse kõiki asjaolusid kogumis.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad.

Tööle ja koju sõit

Tulumaksuseaduse §-s 48, mis käsitleb erisoodustusi, tehti alates 1. juulist 2017 kaks olulist muudatust, mis puudutab töötaja tööle ja koju sõitu ning majutuskulusid töö tegemise kohas.

Tulumaksuseaduse § 48 lg 51 käsitleb töötamist kaugemal kui 50 kilomeetrit elukohast ja § 48 lg 56 käsitleb töötaja majutamist töökoha lähedal, kuid mõlemad sätted rakenduvad ainult töölepingu alusel töötavale isikule ja mitte äriühingu juhtorgani liikmele, kellele töölepingu seaduse sätted ei laiene.

Mitte kumbagi neist eeltoodud sätetest ei ole käsitletud töölähetuse korras ja eeldatakse, et inimese töölepingujärgne töökoht ongi üle 50 kilomeetri kaugusel elukohast, kusjuures töö- või elukoht võivad olla ka välisriigis ja tegemist võib olla ka piiriülese töölkäimisega.

TuMS § 48 lõike 51 teine lause sätestab:

„Samuti ei loeta erisoodustuseks tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast või kui tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta, või bussiga liiklusseaduse tähenduses.”

Antud juhul on oluline, et elukoha ja töökoha tegelik vahekaugus on vähemalt 50 kilomeetrit. Kuivõrd tegemist ei ole töölähetusega, vaid töölkäimise kulu hüvitamise erijuhtumiga, siis antud juhul võib tööandja kinni maksta töötaja tööle ja kojusõidu kulu kas ühistranspordiga või ettevõtte autoga või isikliku autoga ning välislähetuse päevaraha ei maksta.

TuMS § 48 lõige56 käsitleb töötaja majutust juhul, kui töökoht asub elukohast üle 50 kilomeetri kaugusel ning sätestab järgmist:

„Erisoodustuseks ei loeta tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja majutamiseks, kui on täidetud mõlemad alljärgnevad tingimused:

1) töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast ja töötaja omandis ei ole töökohale lähemal asuvat eluasemena kasutatavat kinnisvara ning need tingimused on täidetud kogu majutamise perioodil;

2) kulutused majutatava töötaja kohta on kuni 200 eurot kalendrikuus majutamise korral Tallinnas või Tartus ja kuni 100 eurot muudel juhtudel.”

Tulumaksuseaduse § 48 lõige 56 käsitleb juhtumit, kui töötaja töölepingujärgne töökoht on üle 50 kilomeetri kaugusel elukohast ning eeldatakse, et töötaja töötab seal pikemat aega ja tegemist ei ole töölähetusega. Sellisel juhul erisoodustuseks ei loeta tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja majutamiseks eeldusel, et töötajal ei ole töökoha läheduses asuvat isiklikku eluaset.

Ka piiriülestel juhtudel saab seda rakendada, kuid kui näiteks töötaja elukoht on Eestis ja töökoht on välisriigis üle 50 kilomeetri kaugusel elukohast, siis välisriigis majutuskulu saab hüvitada kuni 100 eurot kalendrikuu kohta.

Kui töötaja töökoht on välisriigis, siis tuleks Eesti tööandjal arvestada veel paljude muude asjaoludega välisriigis, sest see võib kaasa tuua tööandjale püsiva tegevuskoha tekkimise välisriigis, terve rida erinevaid registreerimisi vastavates riigiorganites ja maksukohustusi välisriigis, töötaja töötasult tulumaksu maksmise välisriigis jne.

Osale arutelus

  • Tõnis Jakob, OÜ Marisett juhtiv maksukonsultant

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Paindlik NOOM pakub erilahendusi

Üks korralik majandustarkvara on kohaldatav Teie ettevõtte soovide ja vajadustega. Astro Balticsi loodud majandustarkvaraga NOOM saate kindlad olla, et tarkvara suudab kaasas käia kõikide erisoovidega, mis Teie ettevõtte arenedes võivad tekkida.

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Valdkonna tööpakkumised

AIANDUSKESKUS HANSAPLANT otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Hansaplant Hulgi OÜ

31. mai 2018

LIDL is looking for SENIOR PAYROLL CONSULTANT

Fontes PMP OÜ

31. mai 2018

BonBon Lingerie otsib RAAMATUPIDAJAT

BonBon Lingerie OÜ

26. mai 2018

Uudised

Tööriistad