20. november 2017
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Uued võimalused käibemaksu maha arvamiseks

Tõnis Elling tutvustab uusi võimalusi käibemaksu maha arvamiseks
Foto: erakogu
Kas teadsid, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ka siis, kui müüja ei ole registreeritud käibemaksukohustuslane? Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht Tõnis Elling selgitab, millistel tingimustel seda teha saab.

Oktoobris jõudis Riigikohtus lõpule vaidlus selle üle, kas ostja saab sisendkäibemaksu maha arvata, kui müüja ei olnud müügi hetkel nõuetekohaselt käibemaksukohustuslaseks registreeritud[1]. Euroopa Kohus on selleteemalisi vaidlusi lahendanud juba mitmeid ja kohus on korduvalt öelnud, et kui isik käitub nagu maksukohustuslane ja tema poolt väljastatud arvel on näha kõik vajalikud rekvisiidid, siis ei takista ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust müüjapoolsed võimalikud formaalsuste täitmata jätmised (näiteks ei olnud müüja nõuetekohaselt registreeritud käibemaksukohustuslaseks).

Nüüd jõudis esmakordselt üks selline vaidlus ka Eestis Riigikohtusse välja. Riigikohus toetus otsuse tegemisel ulatuslikule Euroopa Kohtu praktikale selles osas ja sellega on ka Eestis seni kehtinud seaduse grammatiline tõlgendamine ajalooks saanud.

Riigikohus rõhutas, et käibemaksuseaduse (KMS) sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas käibemaksudirektiiviga[2].

Kuigi KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda järeldusele, et sisendkäibemaksu on võimalik arvestada ainult teiselt käibemaksukohustuslasena registreeritud või selleks kohustatud isikult saadud arve alusel, ei ole selline tõlgendus kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohtadega käibemaksudirektiivist tuleneva sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuste kohta.

Käibemaksudirektiivi art 168 järgi on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusteks, et maksukohustuslane peab kaupu või teenuseid kasutama oma maksustatavate tehingute tarbeks ja et neid kaupu või teenuseid peab talle tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane. Direktiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid[3].

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud[4].

Riigikohus oli teiselt poolt maksuhalduriga nõus, et liikmesriikidel on õigus rakendada oma finantshuvide kaitseks ja maksudest kõrvalehoidmise vältimiseks vajalikke meetmeid, sh kehtestada lisaks registreerimiskohustusele muid kohustusi (käibemaksudirektiivi art 273 lg 1). Samas ei või direktiivi art 273 lg 2 järgi nimetatud võimalust kasutada selleks, et kehtestada täiendavaid arvetega seotud kohustusi lisaks direktiivi 3. peatükis sätestatud kohustustele. Liikmesriigi võetavad meetmed ei tohi minna kaugemale nende kehtestamise eesmärgist ja seada kahtluse alla käibemaksu mahaarvamise õigust, mis on ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõte[5].

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et maksukohustuslasel on õigus maha arvata käibemaks, mille ta on tasunud teisele maksukohustuslasele, kes ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud, kui arvetel on märgitud direktiivis nõutud andmed, eeskätt teave, mis võimaldab tuvastada arve koostanud isiku ja osutatud teenuste või tarnitud kauba laadi[6].

Tuginedes eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale jõudis Riigikohus järeldusele, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel.

[1] 3-15-838

[2] 3-3-1-51-15

[3] C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41.

[4] C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60.

[5] C-438/09: Dankowski, p 37.

[6] C-438/09, p 38; C-324/11: Tóth, p-d 32–34.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700