Ülle Pärl: rahvusvaheline mõõde akadeemilises töös on eksistentsiaalse kaaluga

Ülle Pärl
Ettevõtja, konsultant ja akadeemik Ülle Pärl usub endasse

Kui Ülle Pärl oli seitsmendas klassis, lubas ta endale, et ei hakka mitte iialgi õpetajaks. Et vanne oleks veenvam, pani selle päevikusse kirja ka. Ajapikku lubadus ununes ning nüüd on Ülle üks nõutumaid majandusarvestuse lektoreid, kelle energia ja sihikindlus muudavad maailma.

„Eks toona antud lubadust mõjutas mõnevõrra asjaolu, et mõlemad minu vanemad olid õpetajad, isa pealegi veel koolidirektor väikeses maakohas,” alustab Ülle Pärl, kes on sündinud ja kasvanud Paide lähistel. Hiljem Eesti Maaülikoolis õppides ja oma esimest kõrgharidust omandades oli ta päris pikka aega veendunud, et ala, millega kohe kunagi tegeleda ei tahaks, on raamatupidamine. „Üks põhjuseid näis olevat toonane tunnetus raamatupidajast kui ilmetust, kurja moega tädist,” jätkab Ülle muigamisi.

„Kohe kindlasti ei ole ma puhas õppejõud, ning kohe kindlasti pole ma puhas akadeemik ja teadlane – vastupidi! Arvan, et minu kohta on ehk kohane öelda prakadeemik, mis on täiesti rahvusvaheline sõna,” leiab Ülle. „See on siis nii praktik ? ettevõtte juht, ettevõtja, konsultant, juhtimistiimi liige ? kui ka akadeemik,” põhjendab ta.

Kui annad õpetajana endast, saad ka tagasi

„Muide, õpetama sattusin täiesti juhuslikult,” jutustab Ülle. „Olin parasjagu kolmanda lapsega kodus, kui üks kolleeg ütles, et sul ei ole ju mitte midagi teha, ja sa niikuinii oskad õpetada, tule ja anna üks kursus,” räägib ta päevast, mil ühel avaliku täiendõppe kursusel oli selle läbiviija haigeks jäänud ja oli vaja asendajat. „Tegin selle ühe kursuse ära,” jätkab Ülle. „Kuid mis tegelikult juhtus, oli see, et kursuse lõppedes tõid kõik – umbes viisteist inimest – mulle sületäie lilli. Ääremärkuse korras mainin, et tegemist oli täiesti tavalise raamatupidamise täiendõppe kursusega,” räägib Ülle ning tema hääl muutub kõneledes soojaks. „See oli mulle väga huvitav kogemus. Sest tegelikkuses juhtub nii äris töötades kui ka ettevõtluses laiemalt küllaltki harva, et sa saad mingil moel tänu kelleltki tagasi,” mõtiskleb Ülle, keda pani toona kogetu teatud tasandil enda jaoks asju ümber hindama.

„Mõistsin, et tegemist on tööga, mis eeldab vahetut suhtlust inimestega, ja ka vahetut tagasisidet. Nägin, et kui selles rollis endast anda, siis saad selle ka kohe tagasi. Aga seda üksnes ja ainult sellisel juhul, kui sa seda ise annad,” ütleb Ülle.

Olulisim kujundaja Nõo kool

Ülle esimene kõrgharidus on Eesti Põllumajanduse Akadeemiast, nüüdsest Eesti Maaülikoolist: ökonoomika ja organiseerimise diplom kiitusega (cum laude). Tänapäeva mõistes on see eriala majandusanalüüs ja juhtimine. Valik maaülikooli kasuks tuli Üllele lihtsalt ning peegeldab ehk mõnevõrra tema veidi isepäist loomust. „Sain koolis hästi hakkama. No julgen öelda, et ikka väga hästi. Ning kõigile mu ümber tundunuks ilmselt väga loogiline, et järgmine samm on Tartu Ülikool. Ent tundus seesmiselt õige teha veidi teisiti,” lausub ta ning lisab, et tegelikkuses oli tema isiksuse kujunemises olulisim hoopiski Tartu lähistel asuv reaalainete süvaõppeklassidega Nõo Keskkool, nüüdne Nõo Reaalgümnaasium. Selle legendaarset asutajat ja juhti Kaljo Aigrot võrdleb Ülle olemuslikult ühe teise oma olulise õpetaja, Ülo Vooglaiuga. „See kolm aastat Nõo Keskkoolis olid tõeliselt tähtsad. See oli keskkond, kus olid õpetajad, kes tõepoolest õpetasid loogiliselt ja loominguliselt mõtlema, õpetasid elus hakkama saama,” räägib ta.

Kord oli „vana Aigro” ühel kooli aktusel ütelnud: „Teate lapsed, teil saab elus raske olema”. Õpilased olid hämmingus – olid ju kõik sinna kooli saanud suure konkursiga ning arvasid end olevat targad, tublid ja hästi hakkama saajad. Mis raskus võiks neid ees oodata? „Raske saab teil olema seepärast, et te oma edaspidises elus ei aktsepteeri ülemusi, te ei aktsepteeri hierarhiat. Te olete harjunud pidama kollektiivi liikmeid võrdseteks. Teised, kellel pole Nõo kooli kogemust, ei pruugi sellest aga aru saada,” olla Kalju Aigro ütelnud.

Ülle nendib, et see on vähemasti tema puhul siiani nõnda. „Organisatsioonide puhul on ju kõigil erinevad rollid – juhi roll on tervikut tunnetada ja strateegiliselt mõelda, suhelda ning inimesi mõista ja motiveerida. On mitmeid eri tasandi ja fookusega meeskonnamängijate rolle, kes kõik peaksid sulanduma tervikuks ja moodustama ideaalis sünergiliselt toimiva terviku,” räägib Ülle. „Ent ma tõepoolest ei aktsepteeri klassikalist hierarhiat, pigem peavad rollid organisatsioonis olema tasakaalus,” lausub ta.

On õpetajaid, ja õppejõude, kes mõjutavad meid terve elu

Ülle tõdeb, et tal on olnud õnn ja rõõm sattuda tööle Mainori Kõrgkooli ajal, mil Ülo Vooglaid selle ideoloogiat oluliselt mõjutas. „Mäletan, et pidin esimesel aastal mingil puhul ühel koosolekul sõna võtma. Ei ole meeles, mida täpselt või mille kohta ma ütlesin, kuid meeles on Ülo Vooglaiu kommentaar hiljem õhtusöögilauas: „Sellel koolil on vedanud, et Ülle Pärl siin on.”” Ülle ei mõista praeguseni, mis sellise hinnangu põhjustas, ent pelgalt mõte sellele tegevat südame soojaks. „Selliste inimeste tunnustus on lihtsalt niivõrd oluline,” poetab ta.

Veel meenutab Ülle hea sõnaga professor Ülo Kaevatsit, kelle õpilane on tal samuti olnud au olla. „Olin toona Tallinna Tehnikaülikooli doktorantuuris ning sõitsin iga neljapäeva õhtul Tartust Tallinna tema teadusfilosoofia loengusse. Tema suuline eksam oli juba iseenesest midagi, mis oli väärtus omaette – kõik need diskussioonid, mis seal toimusid ja kogu see õhustik,” meenutab ta.

Tartu Ülikooli magistriõpingute perioodist on Üllele mällu sööbinud veel professor Vambola Raudsepp, kelle peale ta pärast üht loengut suisa tulivihane oli. „Pärast poolteist tundi kestnud seminari, kus me püüdsime analüüsida mingeid majandusseoseid, ootasin põnevusega, kuhu me välja jõuame. Seminar lõppes aga professor Raudsepa kokkuvõttega „Nojah, nagu ma kartsingi, selle meetodiga me sellele küsimusele vastust ei leia. Võib-olla ei olegi sellele vastust olemas.” Ma ei saanud mitte tuhkagi aru, kuidas siis nii? Kas see on ülikool?! Olin raisanud ära poolteist tundi, ning kuna mul oli tollal juba endal iga nädal umbes 20 tundi loenguid, siis tundus see selgelt ebaloogiline ajakasutus,” meenutab Ülle, kelle silmis on professor Raudsepp siiani tegelikult iidolistaatuses, sest tema oli üks neid mõtlema innustavaid õpetajaid, kes kohati omal moel suisa sundis asjadest aru saama ja süvitsi tunnetama.

Akadeemilise perekonna leidmine

Ühe eredama ja põnevama perioodina oma elust kirjeldab Ülle doktoritöö kirjutamise aega. „Tegin võrreldes „tavateadusega” erialaselt täiesti teistsuguseid asju. Otsisin vastust küsimustele, mis teistele minu eriala inimestele tundusid sel hetkel võõrad, meetoditega, mis olid ja on Eesti majandusteaduse keskkonnas vähe kasutusel ning kasutasin filosoofilist ja teoreetilist raamistikku, mis vähemalt sel ajal oli tavajuhtimisteaduses suhteliselt tundmatu. „Kui midagi tehakse täiesti teistmoodi, siis tegelikult ei oska keegi alul hinnata, kas see on hea või halb, kas see võiks olla õige või vale. Ehk siis tegelikult selleks, et ka ise aru saada, kellegagi nõu pidada ja mingi pidepunkt leida, ei jäänud mul muud üle kui tugev, rahvusvaheline võrgustik luua, üles leida oma „akadeemiline perekond,” jätkab ta.

Ülle on äärmiselt tänulik oma doktoritöö juhendajale, Tallinna Tehnikaülikooli professorile Jaan Alverile, kes tal kohe doktorantuuri esimesel aastal soovitas minna suurele rahvusvahelisele konverentsile. See oli aastal 2005 Euroopa Raamatupidajate Assotsiatsiooni aastakongress Rootsis Göteborgis. „Ma olin nagu laps mänguasjapoes. Tahtsin kõike seda teadmist, mis seal koos oli (ca 800 ettekannet) kohe endale. Püüdsin aru saada, mis on meie eriala kuumimad teemad, millega tegeletakse. Olin lummatud võimalusest olla maailmas toimuva keskel. Ahmisin endasse sisse kõike uut ja huvitavat”. Järgmisel aastal suundusin Tartu Ülikooli doktorantuuri ning jätkus väga hea koostöö professor Toomas Haldmaga. Tema kannatlikkus on tegelikult just see, mis tasakaalustas heas mõttes minu entusiasmi. Tänu Toomase kaasamõtlemisele ja tema kannatlikkusele sain paljud asjad selgemaks, mõistsin, kuidas peaks asjad kirja panema nii, et ka teised paremini aru saaksid.

Olulised inimesed teel teadusmaailma on olnud minu Tampere Ülikooli juhendaja Salme Näsi ning Erkki Laitinen Vaasa Ülikoolist. Nimetan neid oma akadeemiliseks emaks ja isaks. Salme oma tõeliselt emaliku ja hoolitseva ning vajaduse korral ka range suhtumisega. Ega temaga üldiselt väga pikka juttu ei olnud. Kuid iga sõna, mis ta ütles, oli kulda väärt. Väga läbimõeldud ning tugines suurel kogemusel. Nalja sai ikka ka. Meenutamist väärivad meie rongikoosolekud liinil Helsingi–Tampere (töögraafiku tiheduse tõttu püüdsin Tamperesse sõitmise aja kokku viia mõne Salme Helsingi päevaga – nii saime mõlemad tunnikese segamatult keskenduda jutuajamisele). Või siis juhendaja seminar reede hilisõhtul ühes Tampere pubis. Ümberringi käis reedeõhtune melu, ka meil oli tellitud klaas õlut, kuid meie laual olev paberivirn (hulk väljaprinditud artikleid ja muid materjale) oli kõrgem kui õlleklaasid. Või siis üks töökoosolek spaa ujumisrajal. Ujusime peanupud veest väljas kõrvuti radadel ning samal ajal panime paika uurimuse struktuuri.

Kui endasse uskuda, toetab sind kogu ilm

Erkki ilmus kuidagi minu akadeemilisse ellu just siis, kui tundus, et paks hall sein on ees. Ehk sel hetkel, kui pärast esimesi kuid Tamperes ei osanud enam edasi teed näha ning mõlgutasin allaandmise plaane. Ka edaspidi sattus ta kohal olema just siis, kui tema tuge enim vaja oli. „Ja seda ka kirja teel – ta ilmus välja just niisugustel hetkedel, kui olin täiesti alla andmas, ning tema nõuanded juhatasid uuele ja õigele rajale,” meenutab Ülle ning leiab, et vahel ongi nõnda, et elu ise toetab kõikide märkide ja juhtumitega sinu tegemisi, kui endasse ja oma ideesse kõvasti uskuda.

Ent tagasilööke ja emotsionaalseid madalseise tuli Üllel Soomes veedetud esimese talve jooksul küll – oli nii päevi, mil kõik tundus mõttetu ning ainuõige mõte näis kõik sinnapaika jätta ja koju sõita. Ühel niisugustest päevadest asus ta hommikuse laevaga tagasiteele koju. „Laevas olles märkasin, et üks härrasmees ajab endale parasjagu tantsukingi jalga. Jõudsin mõelda, et no on alles krapsakad need soomlased, kell on ju alles kümme hommikul,” naerab Ülle. „Ent veidi aja pärast lähenes too mees mulle ning kutsus tantsima. Selgus, et polegi soomlane, hoopis eestlane oli,” jätkab Ülle. Veel selgus, et mees on professor klaveri erialal. Küsimuse peale tema doktorikraadi teema kohta kostis mees „doktorandi ja juhendaja koostööst”. Nii sai Ülle kinnitust teadmisele, et koostööst juhendajaga ja laiemalt oma akadeemilise perekonna leidmisest oleneb tegelikult ääretult palju. „Tema doktoritöö väide oli, et doktoritööst saab asja siis, kui juhendaja ja doktorandi vahel on hea klapp ja koostöö, vastasel juhul asi ei toimi,” tõdeb ta.

See teadmine andis Üllele tõuke minna veel ühele konverentsile Brüsselisse ja hakata aktiivselt otsima oma laiemat rahvusvahelist akadeemilist perekonda. Pianistist härrasmees oli mõjunud inspireerivalt ja julgustavalt ning oli samuti omamoodi märgiline.

Vedamisi on Ülle sõnul talle osaks saanud kaunis palju – nimelt oli tal õnn kohtuda professor Norman Macintoshiga. „Kahjuks küll natukene hilja, sest see oli tema viimane konverents, millest ta osa võttis, aga sain temaga rääkida, ja mul on tema oma käega kirjutatud kiri ja arvamus minu uurimuse kohta. Samuti on mul foto, kus oleme koos ning arutame minu artiklit. Ka tema puhul võib julgelt öelda, et tegemist on vaieldamatult meie eriala legendaarse kujuga,” räägib ta.

Veel on Üllel hea meel, et Robert Scapens oli nõus olema tema doktoritöö oponendiks ja eksamineerijaks. „Ka tema on oma ajastu ja selle valdkonna tõeline grand old man, Manchester ja Groningen on tema põhilised ülikoolid. Et ta üldse nõus oli, oli mulle tõesti üllatav,” avaldab ta. „Ma olen siiani heas mõttes hämmeldunud, et kõik need rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud inimesed mind ilma pikema jututa toetama asusid. Sest olgem ausad – ega algul mul olnud inglise keeltki. Kuidas ma toona suhtlesin, ei oska ma praegu öelda. Püüdsin naeratada õiges kohas,” möönab Ülle. „Selles mõttes on mul hirmsasti vedanud, et olen sattunud selliste inimestega kokku ja nendega koos töötama, et sellised inimesed on minusse uskunud,” lausub ta.

Kahekordne doktorikraad

Ülle on inimene, kes Eestis esimest korda sai kaks doktorikraadi ühe kaitsmisega. „Nüüd, tõsi, on juba ka järgijaid,” kostab ta. Doktoritöö kirjutamise käigus liikus Ülle sõnul kõik selle poole, et tundus mõistlik kaitsta doktorikraad Soomes Tamperes. Samas oli ta alustanud doktorikraadiga Tartu Ülikoolis ja veidi ka Tallinna Tehnikaülikoolis. „Olin selleks hetkeks „talvitunud” üsna mitu talve juba Tamperes ja sealt väga suurt tuge saanud, nii tundus mingi hetk, et ka kaitsmine tuleb nimelt seal,” jutustab Ülle. „Mõtlesin, et see pole kõikidele osapooltele hea, ja nuputasin, kuidas leida variant, mis sobiks kõikidele osapooltele,” jätkab ta. Nii helistaski ta Tartu Ülikooli teadussekretärile ja küsis, kas tuleb kõne alla, et üks ja sama töö tuleb korraga kahes ülikoolis kaitsmisele. „Sain vastuse, et jah – see pole keelatud, kuid pretsedent puudub. Ning et varem on tehtud nõnda, et veidi on muudetud ja samas siis küllaltki sarnast teemat erinevates ülikoolides kaitstud,” räägib ta.

Nii pöörduti siis koos Salme Näsiga sama küsimusega Tampere Ülikooli poole. Sealt saadi vastus, et põhimõtteliselt ju võiks. „Märtsis 2012, mil see pöördumine aset leidis ning koolidesse sai see mõte idanema pandud, käivitas koolidevahelised läbirääkimised (Tampere oli sealjuures initsiaator, sest seal oli plaanis reaalne kaitsmiskoht), mille tulemusel allkirjastati kolmepoolne leping, millel oli kolm osapoolt – Tartu Ülikool, Tampere Ülikool ja mina,” jätkab Ülle ning lisab, et leping sai allkirjastatud üksnes nädal või paar enne tegelikku kaitsmist. „Kuna tegemist oli millegi enneolematuga, võttis kõik protseduuriliselt pisut enam aega,” lausub ta.

Kaitsmine Tamperes, videosillaga Tartusse

Nii toimus doktorikraadi kaitsmine lõpuks reaalselt Tampere ülikoolis, videosillaga Tartusse. Otsus tehti kahe ülikooli ühiskomisjoni poolt. „Huvitavaks tegi selle loo fakt, et Tamperes on minu doktorikraadi spetsialiseerumine juhtimine ja arvestus, Tartus aga majandusteadus, mis on tegelikult üpriski erinevad asjad,” ütleb Ülle, kes usub, et see on õige, sest läbis enda sõnul Tartu Ülikoolis kõik programmis ettenähtud ained ja väga palju rohkemgi veel, ja samas on kogu see protsess läbi tehtud nii Tartu Ülikooli kui ka Tampere Ülikooli reeglite alusel.

Ülle põhjendab mõlema ülikooli valmidust sääraseks erilahenduseks asjaoluga, et ülikoolidele on ääretult oluline koostöö ja ka doktorikraadide arv. „Selle lepingu nimi on samuti koostööleping,” selgitab Ülle, kelle sõnul alustatakse tihtipeale uurimusega ühes ülikoolis, ent jätkatakse hoopis mõnes muus, kus on võib-olla näiteks parem tehniline baas. „Seetõttu on tänapäeval väga keeruline tõmmata piire, kustsaadik on tegu kahe erineva organisatsiooniga ja kustmaalt nad moodustavad sisuliselt ühtse terviku,” lausub Ülle ja lisab, et aasta hiljem rakendati sarnast lepingut Tartu Ülikooli ja ühe Rootsi ülikooli vahel.

Miks töötab üks ja sama info organisatsiooni eri osades erinevalt?

Ülle leiab tagantjärele, et praktikuna oli tema tehtud doktoritööl valdkonna tasandil tervikuna kaunikesti suur kaal – nimelt huvitas teda juba pikemat aega, mispärast üks ja sama info töötab organisatsiooni eri osades erinevalt. „Teisisõnu – arvestus on informatsiooni kogumine, analüüsimine ja kasutamine. Ja mina olen olnud selle kasutamise poole peal, sest kogumine on lihtne, selle saab jätta masinate hooleks,” selgitab ta. „Ehk et – andmed töötavad ühtemoodi, inimesed käituvad sama info baasil organisatsiooni eri osades erinevalt,” jätkab ta. „Ja sellest, kuidas konkreetne inimene aru saab, sõltub edasine tõlgendus, kuidas seda infot mõistetakse ja kuidas sellega edasi talitatakse,” ütleb Ülle.

Esimesed kaks aastat uurimisprotsessist, millest suure osa veetis Ülle Tamperes, püüdiski ta enda sõnul leida teooriate hulgast sobivat seoste komplekti, mida oleks võimalik kasutada huvipakkuva protsessi kirjeldamisel, analüüsimisel ja selgitamisel. Mina nimetasin seda kommunikatsiooniks,” räägib Ülle. Kahe aasta möödumise järel ja sellel teemal tõsisemat peamurdmist jõudis ta ühel hetkel punktini, mil edasine jätkamine näis mõttetu. „Tulin ära koju ja sain aru, et edasi ei ole mõtet enam minna, seda pole olemas,” jätkab ta.

Nii jõudis Ülle juba harjuda mõttega, et tühja kah – lõppeb see tee ära, siis lõppeb, ega elu seepärast seisma jää. „Mõtlesin, et loen edasi oma loenguid, teen raamatupidamist ja katki pole midagi,” räägib Ülle talle omasel rahulikul ja enesekindlal toonil.

Leidis Juri Lotmani semiootikaraamatust doktoritööle teooria

Nii võttis ta lapsed ja läks jalgrattamatkale. „Olime just kusagil Soomaa lähistel, õhtu tuli peale ning otsisime parasjagu ööbimiskohta, kuid selgus, et võimalusi selleks tolles Viljandimaa piirkonnas, kuhu välja olime jõudnud, vaat et polnudki. Helistasin Kõpu vallavalitsusse ja uurisin, et ehk leidub sealkandis mingisugunegi võimalus. Sain vastuseks, et jah, metsavahi majas on palju tube ja et ehk nad võtavad teid,” jutustab Ülle edasi. Võtsidki. Ent õhtu edenedes polnud seal kohapeal suuremat teha ning majaperenaine soovitanud nende seltskonnal raamaturiiulit uurida, et seal pidavat üht-teist leiduma. „Astusime raamaturiiulile lähemale ja üllatusin rõõmsalt – Juri Lotmani semiootika raamatud. Sügaval metsa sees, metsavahi talus!” jätkab Ülle emotsionaalsemalt. „Viskasin voodisse pikali, lõin raamatu esimese lehekülje lahti, lugesin esimese rea ja ütlesin oma pojale: tead, ma leidsin teooria, see on nüüd olemas!”, ei hoia Ülle emotsioone tagasi. „Nii oligi – võtsin põhimõtteliselt Lotmani kultuurisemiootika, seejärel pöördusin Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi juhataja professor Peeter Toropi juurde ja osalesin mõnes tema loengus, samuti võtsin mõned Mihhail Lotmani jt loengud, et sellest täpsemini aru saada,” kõneleb ta edasi. Veel leidis Ülle nende loengute käigus enda jaoks Roman Jakobsoni kommunikatsiooniteooria. „Põhimõtteliselt võtsingi ma Roman Jakobsoni kommunikatsiooniteooria, mida täiendasin Juri Lotmani sisekõne aspektiga,” avaldab Ülle. „See on see aspekt, mida teistel maailmas ei ole kasutada, ja mispärast teised minu eriala inimesed, kes on käinud sama tee läbi mis minagi, ei ole jõudnud kaugemale sellega. Põhjus on siin selge – see teooria ilma selle sisekõneta ei ole dünaamiline, ei ole rakendatav,” kõneleb Ülle edasi. „Ent kui see jupp sinna juurde panna, siis tekib süsteem, mille alusel – vähemasti mulle tundus sel hetkel – on võimalik seda probleemi analüüsida,” täiendab ta.

Märgilised kokkusattumused

Ülle sõnul olid tema doktoritöö õnnestumise juures olulised kaks õnnelikku kokkusattumust, mis muutsid sõna otseses mõttes kõike. „Üks oli see, et leidsin „metsast” Juri Lotmani semiootika, teine aga asjaolu, et üks ettevõte, kellega olin varem koostööd teinud, kutsus mind paari aasta möödudes ettevõttesse tagasi. Olin neile loonud juhtimisarvestuse süsteemi aastatel 2002/2003. See sai toona valmis ning ma soovisin tegeleda edasi uute asjadega, nii lahkusin sel hetkel tollest ettevõttest. Ent aeg oli edasi liikunud, ettevõttes oli toimunud ridamisi muudatusi ja nad kutsusid mind tagasi,” jutustab Ülle. „Mis oli juhtunud, oli see, et ettevõte oli sisuliselt vabalanguses, kahjumid suurenesid, ja ma julgen väita, et ettevõte oli kontrolli alt täiesti väljas,” kõneleb ta.

Ent süsteem, mille Ülle oli ettevõttesse loonud, töötas perfektselt. „Andmeid korjati, aruandeid tehti, tehniliselt oli kõik olemas, ent reaalses elus see ei toiminud. Ehk et tegelikult oli see minu jaoks ideaalne „kaasus”, mida vajasin oma hüpoteesi tõestamiseks. Olin leidnud täpselt selle, mida vajasin.”

Ülle andis oma jah-sõna aastaseks koostööks selles ettevõttes ning töö võis alata. „Ütlesin kohe, et ma ei hakka finantsjuhiks, ent olen kindlasti tippjuhtimise tiimis. Ainus tingimus, mille omalt poolt seadsin, oli, et saan kasutada kogu infot, mida siin selle aja sees näen ja kuulen, kasutada oma uurimuses, ja võin teha kõikidega intervjuusid ja neid kasutada,” ütleb Ülle, kelle sõnul on tema doktoritöö sisuliselt jutustus sellest aastast. „Kuidas me selle süsteemi siis uuesti tööle panime ja kuidas see erinevate inimeste juures toimis,” selgitab ta.

Teooria oli Üllel nüüd välja töötatud ja olemas, vaja oli leida sellele sisuline kandepind ja rakendus. „Ehkki mul olid olemas kõik intervjuud ja vajalik info, ei julenud ma seda otsekohe kasutama hakata, sest ma ei tundnud end veel kuigi kindlalt,” kommenteerib ta. „Esmalt ei olnud ma kindel, kas suudan seda kasutada, kas see osutub kasutatavaks, kas see annab mingit mõistlikku infot.”

Nii võttis Ülle veel mõnda aega hoogu, ent kui analüüs viimaks valmis sai, oli ta siiralt rõõmus – leitud oli mudel, mille alusel oli võimalik analüüsida sotsiaalseid protsesse organisatsioonisiseses informatsiooni kasutamises,” ütleb ta.

Kuna organisatsioonid koosnevad inimestest ehk subjektidest, siis on ka inimeste antav tõlgendus kõigele subjektiivne. Ent kuidas analüüsida protsesse, mis sisaldavad informatsiooni tõlgendamist nondesamade subjektide poolt, on ju sedavõrd palju tasandeid, mida arvesse võtma peab.

„Esimene küsimus ongi analüüsitavuse tekitamine. Ehk et miks teised kommunikatsiooni mudelid, mis ei ole Jakobsoni mudelid, ei paku analüüsitavust? Seda seetõttu, et need on enamasti neljadimensioonilised ja seda on natuke liiga vähe, valdkond, mis igasse dimensiooni jääb, on liialt suur,” selgitab Ülle. „Jakobsoni mudelil seevastu on kuus dimensiooni, mida analüüsil arvesse võetakse – see muudab valdkonnad veidi väiksemaks ja detailsemaks ja loob seeläbi analüüsitavuse,” jätkab ta.

Relational constructivism eeldab mõlema poole samaaegset vaatlust

Veel lisas Ülle olemasolevasse analüüsi relational constructivism’i. „Kui räägime nn tavalisest lääne konstruktivismist, siis peetakse selle all silmas, et inimesed, meist igaüks loob tähendusruumi, st konstrueerib enda jaoks sotsiaalsed seosed ja sotsiaalse ruumi. Näiteks selle, mis on organisatsioon või milline ja kui hea on parasjagu ilm. Relational constructivism väidab, et reaalsuse loomine ning sündmuste ja märkide tõlgendamine toimub kahe inimese vahel, kahe inimese koostöös, mitte ainult ühe inimese peas. Seega vaadelda tuleb mõlemat poolt korraga, ja aru saada, mis nende vahel toimub,” selgitab Ülle, kelle sõnul põhineb kogu tema teooria peamiselt tasakaalul. „Tuleb otsida neid suhteid, kus seesama tasakaal on enim paigast ära. Kui kaks poolt näevad asja väga erinevalt, siis see on see koht, kust tekib süsteemi sisse „viga” või siis peitub seal oluliselt erinev teadmine, innovatiivne lähenemine,” jätkab ta. „Kui leiame selle suurima „errori” organisatsioonis üles, siis põhimõtteliselt on meil, millega tegelema asuda, mida uurima hakata,” selgitab ta edasi.

Relational constructivism oli ligikaudu kümme aastat tagasi ka lääneühiskonnas suhteliselt harvakasutatav ja uus asi. „Tõtt-öelda paningi ma teoorias kokku meie erialal kasutuses olevaid, ent samas väga erinevaid komponente kokku,” jätkab ta.

Üks Ülle kolleege oli kogunisti naljatanud, et „mida sa ometi teed – sa võtad kaks teooriat ja teed neist klõpsti! kolmanda”. Selle peale vastanud tarmukas naine, et ega seal olegi muud suurt – leiad nende kahe asja ühise pidepunkti ning erisused, ja lood silla nende kahe mõtte vahel,” naerab Ülle, kes alustas kogu selle teemaga nüüdseks üle kümne aastat tagasi. „Tolleaegsete arusaamade kohaselt arvestusest ja kommunikatsioonist koos sisuliselt veel ei räägitudki,” märgib ta.

Nüüdseks on Üllel hea meel, et 2014. aasta oktoobris välja antud globaalne juhtimisarvestuse raamistik algab lausega: „Arvestus algab ja lõpeb kommunikatsiooniga”. „Kümme aastat tagasi ei osatud arvestust ja kommunikatsiooni kuidagi omavahel sidustada, nüüd aga tõdetakse, et see ongi kõige alus,” ütleb Ülle ja jätkab, et sarnane paralleel on ka IT ja arvestuse kokku kuulumises. Ülle algatusel ja eestvedamisel loodi Mainori Kõrgkoolis integreeritud magistriprogramm infotehnoloogia ja finantsjuhtimise erialal juba aastal 2006.

Arvestus algab kommunikatsioonist

„Arvestus ei ole numbrid ega aruandlus, arvestus on inimtegevus, ja see kõik algab kommunikatsioonist sellepärast, et esimene ja olulisim asi on, et keegi kusagil peab aru saama, milliseid andmeid on vaja koguda, ja see sõltub juba suhtlemisest, interpretatsioonist,” ütleb Ülle.

Praeguseks õpetab Ülle – peamiselt magistriõppes ? kolmes ülikoolis, hinnates kõrgelt nii rahvusvahelist kui ka ülikoolidevahelist koostööd laiemalt. „Teiste ülikoolidega koos töötamise kogemused on äärmiselt olulised. Olen väga tänulik võimaluse eest töötada Tamperes, Sydneys ja Mikkelis. Samuti teaduskoostöö mitmete kolleegidega Soomest, Poolast, Austraaliast, Norrast ja veel paljudest riikidest. Kui me mujal ei käi ja teistega koostööd ei tee, siis ei saagi olla arengut. Maailm meie ümber muutub nii kiiresti, et üksinda oma nurgas pusides ei suuda me kuidagi sammu pidada. Ma ei kujuta ette, et ei osaleks rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, ilma selleta oleks mõeldamatu olla n-ö rahvusvahelisel areenil,” sõnab Ülle sõbraliku muigega. „Olen praegu valitud dotsent kolmes ülikoolis,” ütleb ta ning leiab, et iga ülikool on erinev ning akadeemilises plaanis need erisused üksnes rikastavad.

Hiljutisel Pärnu Raamatupidamiskonverentsil kõneles Ülle integreeritud mõtlemisest ja sellest, kuidas tegelikult tänapäeval on arvestus väga teistsugune, kui see oli paarkümmend aastat tagasi.

Oluline on esitada õigeid küsimusi ja näha seoseid

„Võib öelda, et aastaaruandluse põhimõtted on pöördumas pea pealt jalgadele. Jah, just „õiges” suunas”. Tänapäevane infotehnoloogia ja digiteerimine võimaldab organisatsioonidel välises suhtluses kasutada hoopis laialdasemaid võimalusi kui seda on ainult finantsandmed ja -keel ning IFRS-iga määratletud standardid,” rääkis Ülle Pärnu Raamatupidamiskonverentsil. „Tihenev konkurents ning aina kiirenevad protsessid ja elutsüklid nõuavad avatumat suhtlemist ja kiiremat reageerimist. Järjest olulisemaks muutub koostöö erinevate osapooltega. Infotehnoloogia võimaldab paremini kirjeldada ja üles leida seoseid. Seoste nägemine ja analüüs tekitab sageli vaateid ja küsimusi, mida varem ei osatud näha ja küsida. Oluline pole enam mitte niivõrd korrektsete vastuste pakkumine, kuivõrd (õigete) küsimuste üles leidmine,” oli tema toonane ja ka praegune sõnum. 

Ülle on väga tänulik oma perele, abikaasale, kes on kogu aeg tema kõrval olnud ja kõikides tegemistes teda toetanud tegemaks neid asju, mis talle meeldivad. „Meil on kolm täiskasvanud last ja kaks lapselast,” lausub ta õnnelikult. Muide, ka oma abikaasaga kohtus Ülle Nõo kooli matemaatika eriklassis.

Osale arutelus

  • Kairi Oja, vabakutseline ajakirjanik

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Taavi Majandustarkvara

Taavi Majandustarkvara iseloomustab laialdane funktsionaalsus, integreeritavus ja hea klienditugi. TAAVI Majandustarkvara aitab ettevõttel luua tervikliku integreeritud infosüsteemi, mis käib pidevalt ajaga kaasas.

TAAVI PALK – parim valik kõigile palgaarvestajaile

Töötasude arvutamist ja maksustamist puudutava seadusandluse igaaastane muutumine ja uute peensuste jätkuv lisandumine on palgaarvestusest teinud ühe komplitseerituma valdkonna finantsarvestuses.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad