Milline leping sõlmida raamatupidamisteenuse puhul?

Maret Hallikma
Maret Hallikma jagab soovitusi raamatupidamisteenuse lepingu sõlmimiseks

Raamatupidaja oskusi läheb suuremal või vähemal määral vaja igal vähegi aktiivsemalt majanduses tegutseval isikul, olgu selleks äriühing, mittetulundusühing või korteriühistu, samuti näiteks FIE-na tegutsejal.

Raamatupidaja teeb sageli oma põhitöö kõrvalt suuremaid või väiksemaid „otsi” või tegutseb lausa iseseisva ettevõtjana oma äriühingu kaudu või on registreerinud ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks. Tihti aga tekib küsimus, milline leping tuleks kliendiga sõlmida püsiva raamatupidamisteenuse osutamiseks või mõne ühekordse töö tegemiseks.

Valida on peamiselt kolme lepinguliigi vahel: tööleping, töövõtuleping või käsundusleping.

Töölepingu sisu

Töölepingu poolteks on tööandja ja töötaja. Tööleping sõlmitakse siis, kui pooltevaheline töösuhe on planeeritud pikaajalise ja püsivana. Nimetatud lepingu puhul on selge, et selle saab tööandja sõlmida üksnes füüsilise isiku, mitte ettevõtjaga ning ka lepingu täitmine (töö tegemine) peab toimuma isiklikult. Töötaja peab alluma tööandja juhistele ja kontrollile, tavaliselt töötama ka kindlaksmääratud ajal jms. Ka tööandjal on omad kohustused: tööandja peab tagama töötajale vajalikud töötingimused ja andma töövahendid, järgida tuleb töö- ja puhkeaja kohta käivaid nõudeid, samuti öötöö ja ületunnitöö regulatsiooni. Töötajal on õigus ka puhkusele.

Töösuhte puhul on tegu alati tasulise lepinguga, st töötaja peab saama töötasuna vähemalt kehtestatud miinimumtasu (praegu täistööaja korral 470 eurot kuus).

Tavaliselt on inimesel üks nn põhitöökoht ning kui vaja, siis tegutseb ta põhitöökohal töötamise kõrval teiste lepingute alusel (käsundus, töövõtt). Põhimõtteliselt on võimalik ka mitme töölepingu üheaegne kehtimine. Seejuures võivad need töölepingud ette näha täistööaja (ehk n-ö täiskohaga töötamise) kõigil juhtudel, seadus ei piira füüsilise isiku töötamist kasvõi viiel kohal korraga. Ka teistelt tööandjatelt ei pea nõusolekut küsima (v.a juhul, kui töölepingu sõlmimine teise tööandjaga läheb vastuollu mõne erireegliga, näiteks kehtestatud konkurentsipiiranguga). Samas peab füüsiline isik arvestama, et ööpäevas on siiski 24 tundi ja pole reaalne, et ta jõuaks näiteks kolmes kohas täistööajaga töötada.

Käsundusleping ja töövõtuleping

Kui tegemist ei ole siiski töösuhtele iseloomuliku olukorraga ning raamatupidaja tegevus kvalifitseerub rohkem iseseisvaks teenuse osutamiseks, on asjakohasemad lepingu liigid käsundusleping või töövõtuleping. Mõlema lepingu puhul on tegemist sisuliselt võlaõigusliku teenuse osutamise lepinguga, millele põhiosas kehtivad sarnased reeglid. Kuna tegemist on sarnastele reeglitele alluvate lepingutega, tekib tihtipeale küsimus, mille poolest need lepingud omavahel erinevad ja kumba lepingut tuleks konkreetsel juhul eelistada.

Lepinguid eristatakse omavahel peamiselt selle poolest, et käsundusleping on oma olemuselt suunatud tegevusele ehk teenuse osutamisele kui protsessile, töövõtuleping aga konkreetse tulemuse saavutamisele.

Raamatupidaja tööpõllu puhul võib öelda, et käsundusleping on kohane regulaarse raamatupidamisteenuse osutamisel, töövõtuleping aga pigem konkreetse töö tegemiseks – näiteks aastaaruande koostamiseks, erikontrolli läbiviimiseks vms.

Lepingute iseloomust tulenevalt sõlmitakse käsundusleping tavaliselt kas tähtajatult või mingiks pikemaks perioodiks, töövõtuleping aga konkreetse ülesande täitmiseks, mille puhul nähakse küll ette töö valmimise tähtaeg, ent kui tulemus on saavutatud, siis leping lõpeb.

Käsunduslepingu puhul on iseloomulik ka see, et tavaliselt on käsundi puhul tegemist n-ö usaldussuhtega ning paljudel juhtudel on käsundi täitmiseks vaja teada selliseid andmeid, mis ei ole kolmandatele isikutele vabalt kättesaadavad. Nii on raamatupidamisteenuse korral raamatupidajal tavaliselt juurdepääs ettevõtte detailsetele majandustulemustele, mõnel juhul ka näiteks pangakontodele jms. Seetõttu eeldab seadus käsundisaajalt saladuse hoidmise kohustuse täitmist ning vastav säte on juba võlaõigusseaduses käsundi puhul eraldi välja toodud.

Töövõtulepingu puhul seadus sellist konfidentsiaalsetele andmetele juurdepääsu ei eelda, ent kui töö seda eeldab (näiteks raamatupidamisalase erikontrolli tegemine vms), siis tuleks lepingus saladuse hoidmise kohustus kindlasti sätestada. Paha ei tee muidugi saladuse hoidmise kohustusele viitamine ka käsunduslepingu korral. Iseäranis ärisaladuse hoidmise kohustuse puhul on soovitav lepingus määratleda info hulk, mis ärisaladuse kaitse alla kvalifitseerub.

Praktikas ei ole tegelikult nende kahe lepingu liigi vahel näpuga järje ajamine ülemäära oluline ning näiteks raamatupidamisteenuse puhul ei juhtu tegelikult midagi, kui sisu poolest töövõtule omane suhe saab käsunduslepingu pealkirja või vastupidi. Samuti võivad pooled sõlmida lihtsalt teenuse osutamise lepingu, ilma et lepingus oleks eraldi välja toodud, kas tegu on töövõtu või käsundiga. Vaidluse korral lähtutakse lepingus kokkulepitud teenuse sisust.

Teenuse osutamise lepingute puhul on pooled vabad kokku leppima tasu maksmise tingimustes. Puudub miinimumtasu nõue ning kohustus maksta tasu perioodiliselt.

Eriti töövõtulepingu puhul on tavaline, et tasu makstakse töövõtjale alles pärast nõuetekohase töö tegemist. Käsunduslepingu puhul võivad pooled küll leppida kokku tasu maksmise teatud ajavahemike järel, kuid eeldus on siiski see, et tasu makstakse käsundi täitmise saavutamise järel (näiteks igakuiste aruannete ja maksudeklaratsioonide esitamise järel). 

Erinevalt töölepingust puudub mõlema võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu puhul alluvussuhe teenuse tellija ja teenuse osutaja vahel (käsunduslepingu puhul vastavalt käsundiandja ja käsundisaaja ning töövõtulepingu puhul tellija ja töövõtja). Teenuse osutaja kasutab tööks oma töövahendeid ja otsustab ise, millal ja kuidas ta tööd teeb. Muidugi võib ka siin olla erandeid – näiteks kui raamatupidaja peab töötama andmetega, millele ta pääseb juurde vaid konkreetses asukohas konkreetsetel kellaaegadel – aga see ei muuda lepingulist suhet veel töösuhteks, kui kõik muud tingimused lepingus viitavad siiski iseseisvale teenuse osutamisele.

Kui tööleping peab üldjuhul olema kirjalik, siis võlaõigusseadus annab teenuse osutamise lepingute puhul vormivabaduse, mis tähendab, et lepingu võib sõlmida ka näiteks suulises vormis. Suulise lepingu puhul on aga hilisema vaidluse korral keerulisem tõendada, millistes lepingutingimustes oli kokku lepitud. Seetõttu tuleks suulisi lepinguid võimaluse korral vältida või vähemalt fikseerida lepingu olulised tingimused (tähtajad, tasu jms) kasvõi poolte vastastikuste kinnitustega e-kirja teel.

Teenuse osutaja iseseisvus teenuse osutamisel tähendab ka seda, et erinevalt töösuhtest on teenuse osutajal vabamad käed abiliste kaasamisel. Kui ettevõttes töötav raamatupidaja peab iga päev isiklikult tööle tulema, siis teenuse osutamise korral võib teenuse osutaja tellida omakorda allhanke või kaasata teenuse osutamisel oma töötajaid. Siiski näeb seadus ette, et käsunduslepingu puhul eeldatakse pigem, et käsundisaaja täidab lepingu isiklikult, töövõtu puhul sellist eeldust ei ole. Samas võib lepingutes selles osas ette näha eritingimusi.

Lõpptulemuse eest vastutab siiski isik, kes lepinguga on võtnud endale teenuse osutamise kohustuse. Teenuse osutaja kannab seega ise teenuse osutamisega seotud peamised riskid ning hangib ka teenuse osutamiseks vajalikud vahendid. Tavaliselt arvestatakse, et töövahenditega jm teenuse osutamisega seotud kulud on juba teenuse hinna sisse arvestatud ning teenuse tellija neid eraldi ei hüvita.

Maksustamise eripärad

Töölepingu puhul on selge: tööandja kohustus on arvestada, kinni pidada, deklareerida ja tasuda kõik maksud ja maksed, mis seadusest tulenevalt töötajale makstavale palgale kohalduvad. Tulumaks, kogumispensioni makse ja töötuskindlustuse töötaja poolse osa makse peetakse palgast kinni, sotsiaalmaks ja töötuskindlustuse tööandja poolne makse tuleb tööandjalt riigile lisaks.

Nii käsundus- kui ka töövõtulepingu puhul sõltub maksude tasumine sellest, millise tegutsemisvormi on valinud raamatupidajast käsundisaaja või töövõtja.

Kui raamatupidaja tegutseb tavalise füüsilise isikuna, siis kohalduvad maksustamisel samad reeglid nagu töölepingu puhul. Raamatupidaja võib aga tegutseda ka kui äriregistris registreeritud ettevõtja (FIE) või mõne äriühingu, näiteks raamatupidamisteenuste osutamiseks loodud osaühingu kaudu. Sellisel juhul tööjõumakse lepingu alusel makstavale tasule ei kohaldata ning kõne alla võib tulla üksnes käibemaks, kui teenuseosutajast FIE või osaühing on käibemaksukohustuslane. Tööjõumaksud arvestab FIE oma aastadeklaratsioonis ise ning osaühing siis, kui ta teeb oma juhatuse liikmele või töötajale palgaväljamakse.

Kui osaühing jaotab omanikule dividende, siis arvestatakse tulumaksu kasumieraldistelt. Tähtis on, et FIE puhul oleks lepingus kindlasti fikseeritud, et teenust osutav isik tegutseb lepingus füüsilisest isikust ettevõtjana, et hiljem ei tekiks küsimusi, kumba poole kohustuseks on teha makstavalt tasult maksuarvestus.

Osale arutelus

  • Maret Hallikma, advokaadibüroo Primus vandeadvokaat

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Veebipõhine Microsoft Dynamics NAV majandustarkvara terviklahendus

Tänapäeva ettevõtete väljakutseks on pidev ärikeskkonna muutumine. Majandus- või äritarkvara peab seejuures olema paindlik, kasvama koos ettevõttega. Samas tuleb koguda ja vaadata oma andmeid täiesti uuel viisil, et teha tuleviku otsuseid, mitte konstateerida minevikku. Majandustarkvara peab olema kaasaegne, hästi integreeritud ja aitama tööaega kokku hoida.

Kiire ja lihtne aruandlus ja palgaarvestus

Raamatupidamistarkvaraga AccountStudio muudad aruannete koostamise ja palkade arvestamise kordades lihtsamaks ja kiiremaks.

Valdkonna tööpakkumised

Maxima otsib FINANTSANALÜÜTIKUT

Maxima Eesti OÜ

22. detsember 2017

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Uudised

Tööriistad