Jaan ja Lehte Alver – paarismängijad nii elus kui ka töös

Jaan ja Lehte Alver
Jaan ja Lehte Alver on majandus- ja finantsarvestuse esipaar Eestis

On ebatavaline, et mees ja naine saavutavad sedavõrd hea klapi, et tahavad ja suudavad olla paar nii töös kui ka eraelus. Jaan ja Lehte Alver juhivad koos TTÜ majandusarvestuse suunda, koostavad õpikuid, kirjutavad teadusartikleid ning parandavad maailma. Suhtlemine nendega mõjub kui mitu peatükki Jaan Krossi romaanist „Wikmani poisid”.

Kirjeldage oma teed majandus- ja finantsmaailma. Mis mõjutas toonast erialavalikut ning kui palju mõjutasid teie valikuid tollal teie vanemad?

Jaan Alver (J. A.): Pärast Tallinna 21. Keskkooli lõpetamist 1972. aastal astusin isa soovitusel tollase nimega Tallinna Polütehnilise Instituudi ehk TPI (praegune Tallinna Tehnikaülikool ehk TTÜ) majandusteaduskonda õppima sellisele erialale nagu „Majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine”. Pärast TPI lõpetamist suunati mind tööle inseneriks-programmeerijaks tollase Eesti Põllumajanduse Akadeemia ehk EPA arvutuskeskusse, kus koostasin suurel arvutil programme omaaegsele Tartu naha- ja jalatsikombinaadile mitmesuguste ülesannete lahendamiseks.

1974. aasta algul kutsuti mind Tartu Aparaaditehase äsjaloodud arvutuskeskusse kaasa lööma suure elektronarvutil põhineva automatiseeritud juhtimissüsteemi (AJS) loomisel. Tööjaotuse korras jäi minu vastutusalaks põhitootmise operatiivse juhtimise allsüsteem. See oli minu jaoks väga huvitav ja õnnelik leid. Töö eeldas väga mitmekesiseid teadmisi ja oskusi: tööstusökonoomika, tootmise juhtimise ja planeerimise tundmist, seostatud ülesannetekompleksi projekteerimise ja programmeerimise oskust jpm. Aastal 1980 tegi tollane Tartu Aparaaditehase direktor Aksel Kangro mulle ettepaneku asuda juhtima tehase plaani-ökonoomika osakonda. Nii töötasin ma tehases ühtekokku kuni 1984. aasta veebruarini. Kuna olin kaitsnud 1982. aastal väitekirja ja omandanud majandusteaduse kandidaadi kraadi (võrdsustatud praeguse Eesti doktorikraadiga) ning õppejõu- ja teadustöö tõmbas, siis võtsin vastu Tartu Ülikooli raamatupidamise kateedri tollase juhataja Eugen Kaitsa tööpakkumise.

Lehte Alver (L. A.): Pärast Pärnu I Keskkooli lõpetamist 1978. aastal astusin Tartu Ülikooli majandusteaduskonda õppima sellisele erialale nagu „Rahandus ja krediit”. Vanemad toetasid seda otsust igati, eriti pärast lõpetamist jääda ülikooli juurde tööle ja minna aspirantuuri (praegune doktorantuur).

Kumbki teist pole raamatupidamise eriala lõpetanud, ometi olete praegu Eesti ainsad raamatupidamisprofessorid. Kuidas te raamatupidamise juurde jõudsite?

J. A. ja L. A.: Kõigepealt tuleks täpsustada mõningaid termineid/mõisteid. Ameerika Ühendriikide raamatupidamisguru Charles Horngren on öelnud: „Raamatupidamine on niisama palju majandusarvestus kui aritmeetika on (kogu) matemaatika”. Seepärast on tänapäevase arvestusspetsialisti nimetusena Eestis kasutatav nimetus „raamatupidaja” üpris ebatäpne ja ajale jalgu jäänud. Ei ole ju õige nimetada raamatupidamiseks majandusüksuse plaanide-eelarvete koostamist või majandustegevuse analüüsimist ning vastavaid spetsialiste raamatupidajateks. Tänapäeval eristatakse inglise keeles termineid „bookkeeping” ja „accounting”, mille eesti vasted on vastavalt „raamatupidamine” ja „majandusarvestus”. Paraku pole seni leitud sobivat vastet ingliskeelsele tegijanimele „accountant”. Venelased, kes on samasuguses olukorras, on muuseas hakanud kohati kasutama kirillitsas kirjutatud ingliskeelset terminit „ekkaunt(ant)” või „ekauntant”.

L. A.: Pärast doktoritöö kaitsmist asusin tööle Tartu Ülikooli raamatupidamise kateedris. Õpetasin raamatupidamist. Kuna nõukogudeaegne raamatupidamine oli väga reglementeeritud ja põhines kodeeritud kontoplaanil, siis ei olnud see kuigi huvitav. Pärast turumajandusliku raamatupidamise või õigemini majandusarvestusega tutvumist Ühendriikides mõistsin, et tegemist on vägagi huvitava erialaga.

J. A.: TPI-s oli mul õppekavas raamatupidamise algkursus, mis tollal kandis nimetust „Raamatupidamise teooria”. Õppejõuks oli nõukogude perioodi ainus raamatupidamisprofessor, meie raamatupidamise grand old man Erik Linnaks. Tegin talle ka kursusetöö, mida hinnati viiega. Kuigi tehases töötamise ajal olin vastutav paljude aruannete koostamise, kuluarvestuse (sh omahinna kalkuleerimise) ja ettevõtte majandustegevuse analüüsi eest, tehes koostööd pearaamatupidajaga, ei tegelnud ma ometigi raamatupidamisega. Ülikoolis raamatupidamise kateedris töötades õpetasin automatiseeritud juhtimissüsteemide loomist ja infotöötlust, alates 1990. aastast ettevõtte majandustegevuse analüüsi. Alles Ühendriikides olles avastasin enda jaoks majandusarvestuse ning Lehte mõjutusel spetsialiseerusingi ümber.

Tasuks ehk täpsustamist, et ka Toomas Haldma Tartu Ülikoolist on majandusarvestuse professor. Tõsi on aga see, et Lehte on Eestis ainuke finantsarvestust õpetav professor.

Palun rääkige Ameerika-õpingutest põhjalikumalt, mis või kes teid sinna viis?

J. A. ja L. A.: 1991. aastal, veel enne Eesti taasiseseisvumist, käivitus Bostoni lähedal asuva Bentley kolledži eestvedamisel mitmeaastane projekt „Training of Trainers”, mille eesmärk oli anda Eesti kõrgkoolide õppejõududele teadmisi turumajandusest, Ühendriikide haridussüsteemist, kõrgkoolides õpetatavatest erialadest jpm. Meil oli selle programmi raames võimalik viibida 1992. ja 1993. aastal seal kuus kuud (kokku neli suvesemestrit). Otsustasime, et kõige kasulikum oleks õppida, st saada Ühendriikides erialane kõrgharidus. Oli ju turumajandus meile tundmatu maa. Ameeriklased aktsepteerisid meie soovi ja nii saidki meist „tudengid”. Käsime koos üliõpilastega loengutes, tegime kodutöid ja sooritasime eksameid. Kokku võtsime seal kaheksa ainet („Finantsarvestuse alused”, „Juhtimisarvestus”, „Kuluarvestus”, „Finantsjuhtimine”, „Finantsarvestuse keskkursus I”, „Finantsarvestuse keskkursus II”, „Finantsaruannete analüüs”, „Audiitorkontroll”), sooritasime 21 eksamit ja saime tunnistused õppeainete eduka läbimise kohta. Hinded olid peamiselt kas A (kõrgeim hinne) või A?. Suhtlesime Ühendriikides kohalike õppejõududega ning tutvusime majandusarvestuse õppekavaga, selle ideoloogia ja ülesehituse põhimõtete, õppeainete omavaheliste seoste, järgnevuse ja eeldusainetega. Ameerika kolleegid olid väga abivalmid ja vastasid hea meelega küsimustele. Saime ka neile midagi huvitavat pakkuda. Nimelt tuli finantsaruannete analüüsi kursusel meeskonnatööna analüüsida aktsiaseltsi. Meile sattus Microsoft. Arvasime, et see on midagi kursusetöö sarnast. Tegime päris põhjaliku töö, kasutades turumajanduses nii levinud suhtarvuanalüüsi koos akadeemik Uno Mereste loodud kompleksanalüüsi metoodikaga. See meeldis õppejõule nii väga, et ta palus luba kasutada meie tööd oma loengutes õppematerjalina.

Sügava mulje jättis Ühendriikide õppekirjandus. Õpikud olid väga selges keeles, paljude näidetega, rikkalikult illustreeritud ja värvitrükis. Iga peatüki lõpus oli lahendamiseks 50–100 ülesannet. Täiesti vapustas õpikuga kaasnev tugi – õppejõule kõigi ülesannete lahendused (nii lahendusteraamatuna kui ka värviliste kilede komplektina, tänapäeval on need muidugi arvutipõhised slaidid), eraldi ülesanded ja testiküsimused (kolm kuni neli tuhat!) eksamite jaoks, metoodiline abimaterjal, kassetid videoklippidega iga teema kohta, audiitorkontrolli aines isegi neljaosaline mängufilmi sugemetega õppefilm. Üliõpilastel olid õpiku juurde metoodilised õppematerjalid koos testiküsimustega (vastused toodud) ja ülesannetega (lahendused lisatud). Tänu ameeriklastest kolleegidele tõime 1992. aastal Ühendriikidest 11 ja 1993. aastal 8 kastitäit kirjandust (ja seda käe otsas!). Neid materjale oleme jätkuvalt kasutanud, muidugi pidevalt kirjandust uuendades.

Mil moel eristuvad teie silmis 25 aasta tagused majandustudengid praegustest? Kui, siis mis on muutunud hoiakutes, tunnetuses, käitumises?

J. A. ja L. A.: 1993. aastal alustati Tartu Ülikoolis bakalaureuseõppega. Kõige populaarsemad erialad olid pangandus, rahandus ja majandusarvestus, kus kehtestati üliõpilaste piirarvuks 60. Kuna olime Ühendriikides tutvunud majandusarvestuse õppekavaga, selle ülesehituse põhimõtete, õppeainete omavaheliste seoste, järgnevuse ja eeldusainetega, aitasime luua analoogilise õppekava ka Tartu Ülikoolis. Üliõpilased olid väga huvitatud. Kuna eestikeelset erialakirjandust polnud (tegelikult on see vaat et olematu siiani), hakkasime kasutama ingliskeelseid õpikuid ja nende tugimaterjale, mis olime Ühendriikidest toonud. Palju abi oli USA-st TÜ-le kingituseks saadetud õpikutest (näiteks finantsarvestuse keskkursuse õpikuid saabus ülikooli raamatukokku 87 eksemplari). Kuigi üliõpilaste tollane võõrkeeleoskus polnud kõige parem, korvas selle suur teadmishimu ja õppimistahe. Kuna tollased üliõpilased olid koolis õppinud ainult ühte võõrkeelt (vene keelt nõukogude ajal võõrkeeleks ei peetud), siis oli eelis neil, kes olid koolis inglise keelt õppinud. Siiani on meeles, kuidas kaks saksa keelt õppinud üliõpilast meie küsimusele, kas neil ingliskeelse õpiku põhjal õppimine raskeks ei lähe, vastasid: „Oleme juba aasta käinud inglise keele tunnis. Ärge meie pärast muretsege. Teie asi on õpetada, meie mure on aru saada.”

Rääkige lähemalt majandusarvestuse erialast, mille järgi valite aineid?

J. A. ja L. A.: Esimest korda koostasime majandusarvestuse õppekava Tartu Ülikoolis. 1995. aastal kutsus Madis Habakuk meid EBS-i (Estonian Business School). Ta oli kuulnud meie õpingutest USA-s ja TÜ-s loodud majandusarvestuse õppekavast ning soovis, et teeksime sellise õppekava ka EBS-i. Käivitasime majandusarvestuse õppekava 1996. aastal magistriõppes. Kava osutus väga populaarseks, 100 MBA magistrandist kolmveerand valis majandusarvestuse õppesuuna. Meie pealekäimisel soetati kooli raamatukokku kõigi õppeainete tarvis korralikud ingliskeelsed õpikud. Kuna EBS-is oli selle loomisest peale väga olulisel kohal inglise keele õpe (EBS-i nimetasid paljud naljatamisi isegi ärikallakuga keeltekooliks), oli õpetada kerge. Üliõpilased said erialase kõrghariduse sisuliselt kahes – eesti ja inglise – keeles.

J. A.: 2003. aastal kutsus mind vana tuttav, tollane TTÜ majandusteaduskonna dekaan Alari Purju (olin tema ülikooli diplomitöö juhendaja ja ülemus Tartu Aparaaditehase arvutuskeskuses) TTÜ-sse majandusarvestuse instituuti juhatama. Aasta hiljem järgnes ka Lehte. Sel ajal toimus üleminek nn 3 + 2 õppele. Jõudsime Lehtega ümber korraldada nii bakalaureuseõppe kui ka magistriõppe õppekava.

Majandusarvestus on küllaltki lai valdkond, kus tinglikult saame eristada finantsarvestust ja juhtimisarvestust. Võib öelda, et eriala õppekava loomisega tegime algust juba Ühendriikides õppides, kus esimesed teadmised saime just vestlustest USA õppejõududega. Oleme alati tuginenud seisukohale, et eriala kujundamisel peab lähtuma sisust, sellest mida ülikooli lõpetaja peab teadma ja oskama. TTÜ-s on meil olnud õnn valida meeskonda nii oma endisi õpilasi kui ka tuntud praktikuid – neid, kes jagavad meiega samu põhimõtteid ja on arenemisvõimelised. Praegu meil töötavatest õppejõududest on üheksa õpetanud või õpetavad eestikeelsete õppekavade kõrval ka ingliskeelsete õppekavade järgi, viis on õpetanud ja/või juhendanud ka vene keeles.

J. A. ja L. A.: Meie magistriõppes on majandusarvestuse suunal kokku 14 erialaainet: finantsarvestuse süvakursus; kontserniarvestus; rahvusvaheline arvestus, arvestus mittetulundusühingutes, siht- ja riigiasutustes; strateegiline juhtimisarvestus ja kulujuhtimine; audiitorkontroll; siseaudit; rahvusvaheline maksundus; sotsiaal- ja keskkonnaarvestus; raamatupidaja ja audiitori kutse-eetika; finantsarvestuse teooria; finantsaruandlus ja -analüüs; rahanduse ja majandusarvestuse alane kommunikatsioon; arvestuse infosüsteemid. Meie õppejõudude hulgas on raamatupidajatele hästi tuntud Marko Saag, Margus Tinits, Margus Tammeraja, Iivi Maspanov, Monika Nikitina-Kalamäe, Ilmar Tälli. Saadud teadmised võimaldavad magistriõppe lõpetajal veel aastaid toime tulla meie muutuvas ärimaailmas. Õppekava on saanud kiita välisekspertidelt. Üks ekspert (Jönköpingi Ülikooli ärikooli dekaan) oli nii vaimustatud, et kutsus meid Rootsi samasugust õppekava välja töötama. Ta pakkus meile mõlemale professori kohta ning ütles, et hea oleks veel 1–2 õppejõudu meie instituudist kaasa võtta.

Mis köidab teid raamatupidamises, vabandust, majandusarvestuses – selle valdkonna võlud, positiivseimad ja enim väljakutseid pakkuvad aspektid?

J. A. ja L. A.: On selge, et raamatupidamine pole ainult „deebet” ja „kreedit”. Mõnikord küsivad tudengid või täienduskoolitusel osalejad: „Miks te nii põhjalikult seletate, öelge lihtsalt, millist kontot debiteerida ja millist krediteerida.” Oleme vastanud, et kui te tehingu sisust aru saate, pole vaja enam esitada küsimust, millist kontot debiteerida, millist krediteerida. Meie leksikoni esitlusel avati TTÜ-s ka näitus, mille teema oli „Raamatupidamine on liiga tähtis, et jätta see ainult raamatupidajatele”. Tahtsime sellega ka raamatupidamisest kaugel seisvatele inimestele näidata, et esmapilgul kuiva ja igavana tunduv raamatupidamine võib olla äärmiselt huvitav. Maailmakuulus tööstur John Davison Rockefeller, kes mõnede arvates on maailma kõigi aegade rikkaim inimene (võttes arvesse dollari ostujõu muutumist), alustas 16-aastaselt pärast kuuekuulise raamatupidamiskursuse läbimist tööd abiraamatupidajana, kellena töötas neli aastat. Raamatupidamisega on tegelnud tuntud kirjanikud (Daniel Defoe, John Grisham), kõrged sõjaväelased (USA kindral Arthur Carter, samuti Jaapani admiral Nobuzo Tohmatsu, kelle nimi esineb ka Suurde Nelikusse kuuluva audiitorfirma nimetuses). Raamatupidamise arengusse on oma töödega panustanud maailmakuulsad matemaatikud ja füüsikud (Leonardo Fibonazzi, Gerolamo Cardano, Simon van Stevin, Gottfried Wilhelm Leibniz, Arthur Cayley, August de Morgan) jne, jne. Ega asjata ole Johann Wolfgang Goethe öelnud, et kahekordne kirjendamine on inimkonna üks paremaid leiutisi.

Palun kirjeldage oma tegevust õppejõu ja teadlasena. Kui olulised on akadeemilised kohtumised, sealhulgas kontaktid välismaiste kolleegidega?

J. A.: Oleme Lehtega töötanud ühtse meeskonnana. Kuna meil on olnud ka aegu, mil sisuliselt pidime kahekesi katma kogu õppekava, siis kujunes välja tööjaotus. Olen õpetanud juhtimisarvestust, kuluarvestust, kulujuhtimist, finantsaruannete analüüsi. Vähem finantsarvestust, kuid sealgi on mul mõned lemmikteemad (immateriaalne vara, omakapital, rahakäibe aruanne).

L. A.: Kui Jaan on spetsialiseerunud juhtimisarvestusele, siis mina finantsarvestusele. Olen õpetanud finantsarvestuse aluseid, finantsarvestuse keskkursust, audiitorkontrolli, kontserniarvestust. Koos oleme õpetanud rahvusvahelist arvestust ja finantsarvestuse teooriat.
2016. aasta sügisel olin külalisprofessor Hiinas, Shanghai Ülikoolis, kus kahe ja poole kuu vältel pidasin 100 tundi loenguid finantsarvestusest. Veel olen olnud külalisteadur Soomes, pidanud koos Jaaniga loenguid Taanis, Saksamaal ja Ukrainas. Oleme kolmes kõrgkoolis loonud majandusarvestuse eriala.

J. A.: Õppejõu ametis on oluline õppetegevus, kuid sugugi mitte vähem tähtis pole teadustöö ja täienduskoolitus. Olen olnud külalisteadur Norras, kutsutud esineja rahvusvahelistel konverentsidel Poolas, Horvaatias ja Venemaal. Teadlasele on oluline, et teda tuntaks. Kuna oleme osalenud paljudel rahvusvahelistel konverentsidel Euroopas, Aasias, Aafrikas, Ameerikas ja Austraalias, siis on meie tutvusringkond küllalt lai. Meilt on tellitud artikleid monograafiatesse ja mainekatesse erialaajakirjadesse. Olen mitme rahvusvahelise raamatupidamisajakirja toimetuskolleegiumi liige Ameerika Ühendriikides, Poolas, Venemaal ja Leedus. Lehte on samuti mainekate raamatupidamisalaste ajakirjade toimetuskolleegiumis Ühendriikides, Rumeenias ja Poolas. Kindlasti nõuab see suurt pühendumist oma erialale, teadusartiklite avaldamist, häid kontakte välismaiste kolleegidega. Meie lähemate tuttavate hulgas on ka maailma absoluutsesse tippu kuuluvaid professoreid, kellega on õnnestunud ühiseid teadusartikleid avaldada.

Olen praegu ainus Eesti majandusteadlane, kes kuulub Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi. Peame väga lugu korrektsest eesti keelest ja oleme püüdnud jõudumööda arendada oskussõnavara. Oleme osalenud Eesti TA Emakeele Seltsi korraldatud teaduskeele päevadel ja tutvustanud raamatupidamise terminoloogiat Emakeele Seltsi aastaraamatus. Oleme uurinud ka raamatupidamise tekkimist ja arengut. Väärib mainimist, et sõjaeelne eesti raamatupidamisterminoloogia oli üsna värvikas. Näiteks sõnaga „jätised” tähistati jäätmeid.

J. A. ja L. A.: Raamatupidamispraktikute hulgas on populaarne meie aastane täienduskoolitus, mida teeme kahel tasemel – algajatele ja kogemustega raamatupidajatele. Koolituse läbimisel on võimalik sooritada ka eksam(id) ning tulemused lähevad hiljem arvesse ka õppimisel meie bakalaureuse- või magistriõppes.

Hiljuti valmistas meile suure üllatuse üks kolleeg, kes avastas, et Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis kaitsti 2016. aastal bakalaureusetöö teemal „Jaan ja Lehte Alveri tegevus raamatupidamisterminoloogia korrastamisel” (autor Kadri Nurmoja).

Olete välja andnud õpperaamatuid. Kui lihtne või keeruline see on olnud?

J. A.: Oleme kahe õpiku – „Juhtimisarvestus” ja „Finantsarvestus” – autorid. Kuna Eestis on emakeelset majandusalast kirjandust ilmunud vähe, siis oleme püüdnud seda lünka täita. Nagu sai märgitud, jättis sügava mulje Ühendriikides kasutatav õppekirjandus. Mõistsime, et turumajanduslik Eesti vajab hoopis teistsuguseid õpikuid. See viis meid õpiku mudeli koostamise mõttele. Sõnastasime hea õpiku aluspõhimõtted. Kõigepealt peab õpik olema kirjutatud väga heas eesti keeles – ei tohi olla pikki segaseid lauseid. Ebakorrektne keel on nüüdisajal väga suur probleem. Laused, kus on 50–60 sõna, pole tänapäeval enam haruldased. Üks minu juhendatud üliõpilane sai hakkama isegi lausega, kus oli 177 sõna. Raamat peab olema huvitav. Seepärast ei kohta meie õpikutes kuigi palju tsitaate seadustest ja juhenditest – me pole tahtnud lugejaid „paragrahvidega surnuks lüüa”. Meie õpikutes on erialaseid naljalugusid, teemadega seotud anekdoote, huvitavaid fakte. Iga peatüki lõpus on testid enesekontrolliks, paljudel ülesannetel on toodud vastused. Finantsarvestuse õpikus lisas Lehte iga peatüki lõppu erialase ristsõna.

L. A.: Kõigepealt ilmus Jaanil koostöös tema endise üliõpilase Lauri Reinbergiga õppevahendina „Juhtimisarvestuse alused”. Sellest arenes välja 2002. aastal ilmunud õpik „Juhtimisarvestus”, mille tiraaž osteti paari aastaga ära. Raamatut otsitakse praeguseni, meile kirjutatakse ja helistatakse ning küsitakse, millal ilmub uus trükk. Koos oleme kirjutanud raamatu „Finantsarvestus”, mille 3. täiendatud trükk ilmus selle aasta algul.

J. A. ja L. A.: 2011. aastal ilmus kapitaalne kaheköiteline leksikon „Majandusarvestus ja rahandus”, milles on kokku 1405 lehekülge. Leksikonis on üle 7000 märksõnaartikli, mis hõlmavad raamatupidamist (finants- ja kuluarvestust, kontserniarvestust), juhtimisarvestust, eelarvestamist, finantsaruandluse rahvusvahelisi standardeid, audiitorkontrolli, finantsanalüüsi, ettevõtte rahandust, investeeringuid jpm. Märksõnadel on toodud ingliskeelsed vasted, mis muudavad leksikoni ka eesti–inglise erialasõnastikuks. Leksikon oli sedavõrd unikaalne, et TTÜ esitas meid Eesti Teaduste Akadeemiale Vabariigi teaduspreemia nominendiks. Selle kohta kirjutas Äripäeva ajakirjanik Anne Oja: „Legendaarne raamatupidamisõppejõududest tandem Jaan Alver ja Lehte Alver sai maha majandusarvestuse ja rahanduse leksikoniga. Praegu TTÜ majandusteaduskonnas töötav professoritest abielupaar tutvustas täna oma uut kaheköitelist ja rohkem kui 1400-leheküljelist teost, mida mitmed nende kolleegid raamatute 2,6-kilose kaalu pärast tellisega võrdlesid. Sisult sarnaneb uus leksikon kõige rohkem Uno Mereste majandusleksikoniga, kuid on sellest tükk maad mahukam”.

Leksikonis on ka umbes 900 isikuartiklit, mis tutvustavad raamatupidamise ja rahanduse jaoks olulisi inimesi antiikajast tänapäevani. Ka meie välismaised kolleegid on leksikoni hästi vastu võtnud ja palunud seda oma isiklikku raamatukokku, vaatamata asjaolule, et eesti keelt nad ei oska.

L. A.: Veel on Jaanilt ilmunud kaks erialasõnastikku: „British and American Business Terms” ning koos Aet Tootsiga neljakeelne (eesti-inglise-saksa-prantsuse) raamatupidamissõnastik „Dictionary of Accounting Terms”. Praegu viimistleme raamatu „Finantsarvestuse süvakursus” käsikirja.

Kui pikalt on teie kalender praegu planeeritud, arvestades nii tööreise kui ka muid kohtumisi?

J. A.: Püüame osaleda meile olulistel konverentsidel. Ka professorid peavad end koolitama, seetõttu jälgime tähelepanelikult välismaal toimuvaid koolitusi. Oleme näiteks osalenud Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB – International Accounting Standards Board) korraldatavatel koolitustel rahvusvaheliste standardite õpetajatele, samuti rahvusvaheliste erialaorganisatsioonide korraldatavatel temaatilistel koolitustel ning ärgitanud ka teisi kolleege. Konverentside ja koolituste toimumisest antakse varakult teada, mistõttu vajaduse korral on võimalik loengute aegu muuta või paluda kellelgi asendada.

L. A.: Kuna olen Euroopa raamatupidamisassotsiatsiooni juhatuse liige ja rahvuslik koordinaator, siis on 2018. aastal plaanis osaleda EAA 41. aastakongressil Milanos. Selle aasta sügisel olen palutud Vilniuse Ülikooli doktoritööde kaitsmiskomisjoni.

Kuhu süda enim kutsub, kui parasjagu ei ole toimumas loenguid ega tööalaseid kohtumisi, kuidas veedate oma vaba aega?

J. A. ja L. A.: Ka meie vaba aeg on olulisel määral seotud tööga. Huvitab ajalugu, eriti raamatupidamise ajalugu. Kogume arvelaudu, meie kogus on nii Hiina, Jaapani kui ka Korea päritolu arvelauad ning Singapuri taskuarvelaud. Need on meile tuntud Vene arvelauast hoopis erinevad. Muuseas, arvelauaga saab nii liita, lahutada kui ka korrutada ja jagada ning isegi kuupjuurt võtta. Hiinas ja Jaapanis on arvelauaühingud ning saab sooritada riikliku eksami, Koreas on võimalik saada isegi must vöö. Huvitav on märkida, et 1946. aastal toimus Tokyos „duell” 700-dollarilist elektrikalkulaatorit kasutanud USA okupatsioonivägede parimaks elektrikalkulaatori kasutajaks tunnistatud finantsisti-raamatupidaja ja kuuedollarilist arvelauda kasutanud Jaapani postiministeeriumi parima arvelauaoperaatori vahel (NB! Tuleks arvesse võtta ka dollari väärtuse muutumist 70 aasta jooksul). Võistlus lõppes jaapanlase veenva võiduga 4 : 1 (ta kaotas ainult korrutamise, kuid oli parem liitmises, lahutamises, jagamises ja kõiki aritmeetikatehteid sisaldanud arvutuses).

Muidugi meeldib meile reisida (oleme käinud ühtekokku 60 riigis), käia teatris, muuseumides. Kogume suveniirteelusikaid ja -taldrikuid. Mõlemaid on umbes 80 riigist. Huvitav on märkida, et oma suveniirlusikas (isegi kaks) ja -taldrik on nii ÜRO-l kui ka Euroopa Liidul.

Milline on teie elufilosoofia?

Maailmas pole midagi absoluutselt ideaalset. Vastasel juhul poleks millegi poole püüda ega kuhugi areneda. Nii nagu pole absoluutselt puhast ainet, pole ka täiesti ideaalset inimest. Üks olulisi juhtlauseid on „Püüa leida, mis on head halbades asjades ja mis on halba heades asjades!” Teine juhtlause on „Ole ise endale kõige suurem oponent!” Sellest lähtumine tagab objektiivsuse, mis teadlasele on esmatähtis omadus, kuid pole üleliigne ka teistele.

Kas teie peres on ka teisi raamatupidamishuvilisi?

On küll. Meie kaht tütart huvitab samuti raamatupidamine. Nad on spetsialiseerunud majandusarvestusele ja peaksid talvel TTÜ-s kaitsma – üks bakalaureusetöö, teine magistritöö.

Veel midagi, mis südamel?

J. A. ja L. A.: Teatavasti oli Eesti 700 aastat võõra võimu all. See tähendab, et kogu raamatupidamine toimus võõra võimu kehtestatud reeglite järgi võõras keeles. Kuigi Tartu Ülikoolis hakati raamatupidamist õpetama kohe selle asutamisel 1632. aastal, oli õpe kuni Eesti Vabariigi tekkimiseni võõrkeelne ning esimesed eesti õppejõud ilmusid alles 1920. aastate lõpus. Enne 1940. aastat kaitsti kõigest viis magistritööd, millest ainult üks oli seotud raamatupidamisega. Järgnenud okupatsiooniperioodil toiminud sotsialistlik raamatupidamine oli käsumajanduse tööriist. Kõik see tähendab, et Eesti raamatupidamise ajalugu on väga lühike ning meie tärkav raamatupidamisteadus alles lapsekingades. Seepärast teeb murelikuks praegu Eestis küllaltki levinud vastandamine „teooria–praktika, teoreetikud–praktikud”. Mida sellise vastandamisega üldse taotletakse, mida tahetakse öelda?

Immanuel Kant on öelnud: „Ei ole midagi praktilisemat heast teooriast. Praktika ilma teooriata on pime.” Akadeemik Uno Mereste, kelle esimene töökoht pärast TPI lõpetamist 1950. aastal oli raamatupidamise õpetaja Tallinna Rahandustehnikumis (raamatupidamist õpetas ta muide mõnda aega ka pärast siirdumist 1954. aastal Tartusse ülikoolis), on märkinud, et teooria on ka igal rakenduslikul valdkonnal (milleks raamatupidamine kindlasti on). Finantsarvestuse teoreetilis-kontseptuaalseks aluseks olevad printsiibid on toodud meiegi raamatupidamisseaduses. Paraku pole neile (täpsemalt nende kasutamisele praktikas) seni tähelepanu pööratud. Oleme 17 aastat esitanud paljudele mainekatele raamatupidajatele ja audiitoritele lihtsa küsimuse: „Kas hunnik vanarauda on vara või mitte?” Õiget vastust pole seni saanud. Kellelegi pole pähe tulnud lähtuda vara(objekti) mõistest, kus peaksid sisalduma vara tunnused! Kui vanarauahunnikul on kõik tunnused olemas, siis on vara, kui puudub kasvõi üks tunnus, siis pole vara.

Teine näide. Praktikas võib esineda keerulisi majandustehinguid, mille puhul on raske kindlaks määrata, kas tulemus tuleks kajastada varana bilansis või kuluna kasumiaruandes. Jällegi tuleks kontrollida, kas kahtlusalune tulemus vastab vara(objekti) või kulu mõistele. Nii lihtne see ongi. Paraku ei ole rõhuv enamik meie raamatupidamisspetsialistidest suutnud omandada turumajandusele (resp rahvusvahelistele standarditele) omast printsiibikeskset mõtteviisi. Edasistest kommentaaridest hoidudes märgime, et ostsime tudengitele ja täienduskoolitusel osalejatele näitamiseks Peterburist raamatu „10 000 raamatupidamiskannet”. Oleme näinud ka raamatuid, mille pealkirjas on 8000, 10 000 + 1, 10 000 + 2 ja isegi 12 000 raamatupidamiskannet (viimast muuseas mõni aasta tagasi ühes Tallinna raamatukaupluses). Eestis ei ole nii kaugele veel jõutud, ilmunud on raamatud „202 majandustehingut raamatupidamises” (2003), „277 majandustehingut raamatupidamises” (2005), „303 majandustehingut raamatupidamises” (2009) ja „Korrigeerimised täiendused raamatule „303 majandustehingut””.

Muret teeb ka see, et meie juhid ei ole seni õppinud raamatupidajat väärtustama. Mõned aastad tagasi uurisime koos Taani kolleegidega Taani ettevõtete tütarettevõtteid ja filiaale Eestis. Eesmärk oli välja selgitada, kuidas kasutavad kohapealsed juhid oma raamatupidaja(te) teadmisi, oskusi ja informatsiooni juhtimisotsuste langetamisel. Intervjueerisime 20 ettevõtte tegevjuhte, raamatupidajaid ja finantsjuhte. Tulemus oli null! Ükski juht ei märkinud, et raamatupidaja on tal „parem käsi”, nõustaja juhtimisotsuste langetamisel, et raamatupidaja käest saab ta teada, milline toode/teenus on kõige rentaablim/ebarentaablim. Samal ajal kõik juhid kiitsid oma raamatupidajaid, mõni ütles, et tal on Eesti parim raamatupidaja. Enamasti iseloomustati raamatupidajaid sõnadega „väga kohusetundlik, alati on aastaaruanne õigeks ajaks koostatud, deklaratsioonid õigeks ajaks esitatud, pangaülekanded õigel ajal tehtud”. Samal ajal oli juhte, kes ei teadnud, milline haridus raamatupidaja(te)l on (kas ainult keskharidus või kõrgharidus, kas viimasel juhul on see raamatupidamisalane või vähemalt majandusalane). Tööle võtmisel paistis ainumäärav olevat töökogemus.

Olgu märgitud, et uuringu käigus leidsime esimese erialase haridusega raamatupidaja alles kümnendast firmast, kus ta oli sisuliselt andmesisestaja ning -edastaja. Siin tulevad meelde Jaapani majandusime „isa”, maailmakuulsa juhtimis- ja kvaliteediguru William Edwards Demingu sõnad, et kogemus iseenesest ei õpeta midagi: see peab olema ühendatud teooriaga, põhjalike teadmistega. Kogemustest juhindumise raskus seisneb selles, et tihti tuleb enne lõpueksam ja alles siis õppetund. Kokkuvõttes iseloomustab olukorda hästi Ülemiste Raamatupidamisbüroo kodulehel reklaamina esitatud hinnang: „Ülemiste Raamatupidamisbüroo on teinud meie jaoks raamatupidamise olematuks. Me firmat juhtides ei märka neid. … Teenus, mida pakutakse, on usalduslik, tänapäevane ja efektiivne. Täname selle eest.” (Tõnis Hilep, SigmaCapital OÜ). Tegelikult on see ju antireklaam hinnangu andjale ja tema firmale.

Ei tahaks sugugi lõpetada minoorses toonis. On ka rõõmustavaid arenguid. Näiteks tänu rahandusministeeriumi toele on alates eelmise aasta algusest raamatupidamise viis põhimõistet (vara, kohustis, omakapital, tulu, kulu) lõpuks ometi korrektsed ning kutseeksamitel saab hakata kontrollima nende tundmist ja praktikas kasutamist. Majandusarvestuse eriala on üliõpilaste seas populaarne. Üliõpilased kirjutavad huvitavaid bakalaureuse- ja magistritöid. Meie tudengid on igal aastal saanud auhinnalisi kohti rahandusministeeriumi, Audiitorkogu, Eesti Raamatupidajate Kogu ja Eesti Siseaudiitorite Ühingu korraldataval uurimustööde konkursil, samuti Eesti Teadusagentuuri korraldataval üliõpilaste teadustööde riikliku konkursil.

Mida toonitaksite/soovitaksite praegustele finantsistidele ja raamatupidajatele?

J. A. ja L. A.: Raamatupidamist on mõnikord nimetatud ka majanduse täppisteaduseks. Raamatupidamises saame eristada kahte aspekti – juriidilist ja metoodilist. Esimene on seotud seaduste, juhendite, rahvusvaheliste seaduste ja muude normdokumentidega, teine raamatupidamise metoodikaga. Mõlemaid tuleb tunda. Seejuures tuleb silmas pidada, et normdokument pole õpik ega metoodiline käsiraamat. Seepärast kaks soovitust: 1) Ärge unustage, et õppimine on eluaegne protsess. Erasmus Rotterdamist on öelnud: „Õpi midagi. Kui õnn peaks sulle äkki selja pöörama, ei lahku teadmised enne kui elu.” 2) Lugege raha kõrval ka raamatuid.

Meie arvates on kõrge kvalifikatsiooniga raamatupidamispraktikut kindlasti õige nimetada teadlaseks. Miks? Aga sellepärast, et võimalikud on ainult kaks lähenemisviisi – teaduslik ja ebateaduslik. Võtame näiteks ilukirjandusest tuntud eradetektiivid. Sherlock Holmes ja Hercule Poirot. Mõlemad on kogenud, kõrge kvalifikatsiooniga praktikud. Kuid ka nende antipoodid, vastavalt inspektor Greg Lestrade ja üleminspektor James Japp, on kogenud praktikud. Mis eristab mainitud detektiive nende antipoodidest? Vastus on: teaduslik lähenemine. Kuulsad detektiivid on sügavate teadmistega mitmest valdkonnast (psühholoogia, keemia, füüsika, ajalugu jne), taiplikud ja laia silmaringiga head loogikud, kes oskavad süsteemselt mõelda ning  pisiasju märgates leida viimastele süsteemis õige koha. Seejuures on nad väga paindlikud, täiendades ja vajadusel muutes oma esialgset versiooni. Holmes ja Poirot (nii nagu ka teised kuulsad detektiivid – Miss Marple, komissar Maigret, Adrian Monk) on teadlased, kuigi neil pole doktorikraadi, nad ei tööta ülikoolis ega kirjuta artikleid. Muuseas Holmes nimetab isegi oma (uurimis)meetodi, milleks on deduktiivne käsitlus (järelduste tegemine üksiknähtuste kohta üldisemate seisukohtade alusel).

Olgu märgitud, et raamatupidamise teooria arendamisel on valdavalt kasutatud ja kasutatakse ka tänapäeval deduktiivset meetodit. Deduktiivse meetodi rakendamisel saadud raamatupidamiskontseptsioon sõltub suuresti teadlase võimest korrektselt identifitseerida ja omavahel loogiliselt suhestada raamatupidamisprotsessi mitmesuguseid komponente. Kui ei tehta loogikavigu ning eeldused on õiged, on deduktiivse meetodi kasutamisel tehtavad järeldused õiged. Suur ja väike IFRS on printsiibipõhised (principles-based), mitte reeglitepõhised (rules-based). Printsiibipõhine lähenemine aga ongi teaduslik lähenemine.

  • Kairi Oja, RP kaasautor

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Veebipõhine Microsoft Dynamics NAV majandustarkvara terviklahendus

Tänapäeva ettevõtete väljakutseks on pidev ärikeskkonna muutumine. Majandus- või äritarkvara peab seejuures olema paindlik, kasvama koos ettevõttega. Samas tuleb koguda ja vaadata oma andmeid täiesti uuel viisil, et teha tuleviku otsuseid, mitte konstateerida minevikku. Majandustarkvara peab olema kaasaegne, hästi integreeritud ja aitama tööaega kokku hoida.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad