Läbipõlemise õppetunnid

Läbipõlemise õppetunnid
Koolitaja Kristjan Otsmann

Kui võtsin koolitaja Kristjan Otsmanniga ühendust, et saada nõusolekut Tööelu intervjuu jaoks, saatis ta vastuseks enneolematult põhjaliku e-kirja. Vähemalt kuu aega ette olid teada ajavahemikud, millal oleks võimalik kokku saada, millal oleks võimalik vestelda telefoni teel ning täpsed asukohad, kus ta nendel aegadel viibib. „Ma lihtsalt ennetasin küsimusi, mis ma teadsin, et tulevad,” põhjendab Kristjan põhjalikkust. See hoidis tõepoolest aega oluliselt kokku.

Mis teid õnnelikuks teeb?

Kooselu ehk minu abikaasa ja kuus last. Esimese ringi lapsed on 18, 22, 26 ja teise ringi lapsed on üks poolteist, teine peatselt neli ja kolmas peatselt seitse aastat vanad.

Millal te läbi põlesite?

Ma olen kaks korda läbi kärsanud. Esimene kord olin loll ega saanud aru, et olen läbi põlenud. Ma arvan et umbes 2000 oli esimene laks ja 2004 oli teine laks, mul on väga halb aastamälu ja täpselt ei mäleta.

2002 oli internetis leiduva info põhjal teie murdepunkt.

See oli aasta, kui ma pidin endaga midagi ette võtma, 1990. lõpus oli nõrgem kärssamine. Siis ütles organism üles ja nakatusin tiisikusse. See on haigus, mida normaalne inimene endale külge ei noki, nõrga ja kurnatud organismi haigus. Ma ei õppinud sellest. Mõni aasta hiljem sain teise laksu kätte ja siis sain aru, et nüüd tuleb midagi ette võtta.

Ehk olite läbi põlenud mitu aastat järjest?

Rajale tagasi jõudmine võtab aega kaks kuni neli aastat, eriti kui sa korralikult läbi kärssad. See ei tähenda seda, et inimene oleks töövõimetu kaks kuni neli aastat – lihtsalt töövõime on mõnevõrra tagasihoidlik.

Millised on need konkreetsed märgid, kuidas inimene ise või keegi kõrvalt saaks aru, et ta on läbi põlenud?

Esimene märk on see, et asjad ei saa valmis. Teine on see, et mitmel puhul töötunnid ja tööpäevad lähevad väga pikaks, aga tulemusi ei tule. Kolmandaks, osa asju, mis muidu pakuvad lusti, enam ei tee seda. Neljandaks löövad välja mingisugused kompensatoorsed mehhanismid – kes võtab napsu, kes ajab vastassugupoolt taga, kes hakkab harrastusprofisportlaseks. See on püüd ennast tõestada kusagil mujal, kui tööelu täiega lappab ja inimene ei taha tunnistada, et tegelikult lappab. Samamoodi muud düstressimärgid: ärritus suureneb, kriitikameel väheneb. Need on põhilised märgid, mida ma näen enda ja teiste juures.

Kuulan teid ega saa aru. Mis vahe on läbipõlenud inimesel ja harilikul käpardil, kes ei saa oma tööga hakkama?

Käpardeid ei ole olemas! Kui inimene ei saa oma tööga hakkama, siis on tal järelikult mingi motivatsiooni-, oskuste, teadmiste või eelduste puudus. Käpardlus on vähendatav. Vahe on selles, et kui protsessi alguses on käpardi potentsiaal üsna avamata, siis töövõimelisel inimesel on potentsiaal olemas ja ta rakendab seda potentsiaali maksimaalselt. Kui toimub läbipõlemise krahh, siis töövõimeline inimene lendab allapoole igasuguse käpardluse taset. Siis on potentsiaal null, paak on tühi. Püüad küll, aga ikka ei tule välja, kuigi tead, et vanasti tuli. Käpardil ei tulegi asjad välja, läbi põlenud inimesel on asjad varem välja tulnud ja enam ei tule.

Kas läbipõlemine on paratamatu?

Ei ole, kui inimesel on olemas sisemine ja väline turvavõrk. Sisemine turvavõrk tähendab, et ma armastan seda, mida ma teen. Mih?ly Cs?kszentmih?lyi kasutab sellist mõistet nagu autoteelilisus ehk kulgeva tegutsemise kogemus. Kui kulgev kogemus on olemas, siis inimene põleb harva läbi. Kulgemine on protsessi nautimine ja nägemine, et asjad saavad valmis. Teisisõnu ma mõtestan seda, mida ma teen, ja selle tegevuse mõte ei kao.

Välimine turvavõrk tähendab seda, et on teised inimesed, kellele ma saan toetuda. Inimene on ikkagi karjaloom. Teisest küljest on hea, kui on olemas inimene, kes märkab sinu eest, kui sa ühel hetkel ise ei märka. Näiteks kui minu abikaasa ütleb, et ma töötan liiga palju, siis ma tean, et tal on alati õigus. Järelikult ma töötan liiga palju ja nui neljaks tuleb tempot vähemaks tõmmata. See on usalduse küsimus, ma pean ennast ja lähedasi inimesi usaldama, sest nad näevad sageli asju, mida ma ise ei näe.

Inimene võib armastada seda, mida ta teeb, ja olla tohutult õnnelik, aga mingite väliste stiimulite mõjul tuleb siiski allakäik. Näiteks surm perekonnas või depressioon.

Kas ka siis on võimalik läbi põleda, kuigi kõik turvavõrgud on olemas?

Loomulikult on. Ootamatud sündmused, näiteks depressioon, surm, töökaotus või diagnoos võivad soodustada läbipõlemist. Küsimus on selles, kuidas inimene muudatusega toime tuleb. Erinevad teadustööd näitavad, et vaimne paindlikkus ehk võime kohaneda uute oludega, mis iganes ka ei juhtuks, on treenitav.

Kaua teie läbipõlemine kestis, kuni te ise sellest aru saite ja kuidas te aru saite?

Mina sain sellest halvasti aru. Töö lendas käes, päevad olid pikad, aga tulemusi ei tulnud. Inimene väsib ära ja muutub nõrgaks. Mõni sureb ära, mõnel tuleb niisama aru pähe ja mõnel tuleb tõbi kallale. Mul avaldus 2002. aastal selline tõbi nagu sclerosis multiplex. See on selles mõttes pull haigus, et ta on tohutult eripalgeline ja mitme sümptomiga. Minul avaldus see tohutu väsimusena, millega kaasnes tunne, et sa kõnniksid nagu soo peal. Kui teada sain, siis läbisin kõik diagnoosi saamise etapid; alguses arvasin, et ei ole midagi viga, siis arvasin, et suren ära, kolmandaks nõudsin, et ravige mind terveks, ja neljandaks sain aru, et pean end kokku võtma ja elu edasi elama.

Mul läks hästi, mul on üsna healoomuline vorm ja see ei sega mind peaaegu üldse. See oli minu jaoks häirekell. Kuna asjaolud olid väga soodsad, siis vahetasin ametikohta. Läksin ühte riigiametisse tööle, kus väsisin aastaga ära ja läksin uuesti ajakirjandusse tagasi. Mõtlesin, et olen välja puhanud, aga loomulikult ei olnud. Olin kolm-neli aastat ajakirjanik ja keskastme juht. Samal ajal uurisin efektiivsuse ja tootlikkuse tõstmise viise. Hoolimata töövõime vähenemisest tulid asjad välja, sest ma leidsin endas turbonuppe, mida sai aeg-ajalt sisse ja välja lülitada.

Mingi hetk hakkasid inimesed nõu küsima. Ega ma kade mees ole, jagasin nõu. Üks hetk abikaasa ütles, et nüüd sa peaksid selle eest raha küsima. Siis vahetasin eriala ja teen seda siiamaani.

Kuidas suhtumine kolleegide ja perekonna poolt oli?

Kahtlustan siiani, et suur osa kolleegidest ei saanud üldse aru. Sajandi alguse ajakirjandusmaastikul oli täiesti tavaline, et tööd tehti roppu moodi, ja ma kahtlustan, et tehakse siiani. Kui palju nendest kodanikest oli läbi põlenud, ei tea keegi, aga ma kahtlustan, et mitte vähe. See oli normaalne olukord ja keegi ei pannud seda pahaks. Lõppude lõpuks tegi ta ju nii palju tööd, vaata kui vara tuleb ja kui hilja läheb. Lähedased ikka märkasid ja tugi oli olemas.

Kas see oli patroniseeriv, hellitav?

Ei, ei, ei! See on minu isikuomadustes kinni, et ma ei salli haletsemist. Tol ajal ma ennast haletsesin, aga teistel ma end haletseda ei lase, see on minu privaatlõbu. Mind toetati heas mõttes, haletsemine ei ole mingi tugi. Haletsemine on toe miraaþ – keegi laseb hologrammiga tänavale mõnusa seina, kuhu saad toetuda, ja kui toetad sinna, siis oled külili maas. Tõeline tugi püüab sind kinni, kannab sind seni, kuni vaja, ega anna järele.

Kui palju arvate, et endiste kolleegide hulgas läbi põlenuid oli?

Ma ei julge ennustada, aga pakun, et umbes kolmandik. Ma võtan arvesse seda, milles läbi põlemine intelligentsete inimeste puhul avaldub. Õnneks lolle ajakirjanikke väga palju ei ole, küll on arrogantseid. Esimene asi, milles see väljendub, on see, et hakkavad pihta mingid lapselikud mängud. Päevatoimetajad tõmbasid endale kabinetti üles suure sildi, mille peale kirjutatud „Palat nr 6”, samuti võeti korralikult napsu. Ma ei tea, kuidas praegu on, ja ma loodan, et see on jäänud vähemaks.

Kas te kolleege kuidagi inspireerisite, kui tulite oma läbipõlemisega avalikult välja?

Sellest keegi ei rääkinud – jõle palju oli tööd ja aega ei olnud üldse.

Seda oli ju näha, vahetasite töökohta.

Kui inimesed küsivad, miks ma enam ajakirjanik ei ole, siis ma räägin alati ühe anekdoodi. Mees läheb poodi ja ütleb, et ma tahan need õhupallid tagastada, need ei tööta enam. Müüja vastab, et mis mõttes ei tööta, kas lähevad katki või õhk tuleb välja või midagi kolmandat? Mees selle peale, et ei, nad ei paku mulle enam lõbu. Ajakirjandus ei pakkunud mulle enam lõbu. Kui lõbu on kadunud, siis ei ole enam mõtet tööd teha.

Eestis on liiga palju inimesi, kes töötavad vaid palga pärast. Eesti töövõtjad võiksid oma mõtlemisega jõuda sama kaugele, kui on parimad töövõtjad Eestis. Näiteks Proekspert, kus on palgal väga hea tööõnneekspert Tiina Saar-Veelmaa. Nad panustavad silmanähtavalt sellesse, et inimesed tunneksid end tööl hästi, et nende töö oleks mõtestatud ja nad naudiksid oma tööd. Töö on eneseteostus, mitte raha teenimise viis. Kui see mõtteviis õnnestuks mõnekümne aastaga kohale viia, siis saaks suuri asju teha. Aga selle pärast ei tasu liiga palju muretseda (naeratab rahulikult pärast paari ägedamat lauset). Niimoodi mõelda on ikkagi luksus.

Mida peaks tegema keskmine eesti inimene, kellel on näiteks olnud pikka aega üks amet ja kellel ei ole võimalust hakata koolitajaks? Tal ei ole nii suur silmaring või sotsiaalne kapital, vaid on olnud elu aeg näiteks rekajuht. Kui tema põleb läbi, siis mida teha?

Seal on jälle tähtis töö mõtestamine.

Aga kui ei leia mõtet?

Siis on keeruline, ma ei tea, mis siin vastus on. Siin peaks Tiina Saar-Veelmaa käest küsima. See on talle hea küsimus.

Kas inimene, kellel ei ole sotsiaalset mobiilsust, on siis hukule määratud?

Ei, ma arvan, et ei ole. See taandub ikkagi sellele, kuidas ta suudab endal jalad kõhu alt välja võtta. Mil moel ta mõtestab seda tööd, mida ta teeb, kuidas tema klots klapib suurde tervikusse.

Mida see läbi põlenud veoautojuht peaks tegema, et ta oma 60-tonnise palgikoormaga ei tekitaks liiklusohtlikke olukordi ega saadaks inimesi kabelisse?

Esimene küsimus, mida endalt peab küsima, on „Mis annab elule mõtte?”. Elu mõtet vajame kõik, olenemata sellest, mis tööd me teeme. On inimesi, kes leiavad elu mõtte sellest, et nad sõidavad tuhandeid kilomeetreid mööda maanteid. Neile meeldib näiteks, et nad pakuvad inimestele hüvesid. Või meeldib neile üksinda olla, ringi sõita ja maailma näha. Töö mõtestamine on tähtis, näiteks rekajuhtimisega kaasnev vabadus võib mõtte anda. Või kui inimene saab muusikat või audioraamatuid kuulata. Peab mõtlema, mida saab ära teha, et tegevus natukenegi nauditavamaks muuta.

Kui läbipõlemise pauk on ära käinud, siis seda mõtet enam kergelt ei leia. See tuleb varem ära teha, siis saab midagi päästa. Kui pauk on ära käinud, siis esimene asi on taastumine. See võtab aega, aga üldiselt tuleb eluisu tagasi. Näiteks võib mõttemänge mängida. Logoteraapia looja Viktor Frankl soovitas küsida endalt, mida teeksin täna siis, kui mul ei oleks ühtegi kohustust. Sealt tuleb elu mõte välja. Ametit ei saa vahetada siis, kui sa oled parajasti täiesti läbi. Kõige tähtsam asi on muidugi füüsiline liikumine. Kas või tegeleda millegi nii mõttetu kui sörkimisega. Kui inimene saab füüsise liikuma, siis mõte tuleb sageli kaasa. Vanasti öeldi, et terves kehas terve vaim, tänapäeval öeldakse, et füüsilise tegevusega vallanduvad ajus dopamiin ja serotoniin.

Samuti võib vabatahtlikuks minna. Uuringud näitavad, et kui inimene hakkab andma, siis kummalisel moel hakkab ta väga palju vastu saama. Miks, ei tea.

Ehk kõigil on lootus?

Kui inimene jaksab, jah. Aga kui inimene on nii läbi põlenud, et isegi liikuda enam ei jaksa, siis tuleb otsida välist abi. Keegi, kes tunneb kaasa. Olemas on terapeute, tööpsühholooge jne.

Kas jääte midagi igatsema vana, veel läbi põlemata Kristjan Otsmanni juures?

Mõnikord ma igatsen oma töövõimet. Kuldsetel aegadel tuli torust nii palju, kui küsisid. Hea, et enam ei tule, nagu annaks Kalaðnikovi ahvi kätte! Õnneks on lisandunud arukust vähenenud äksi nutikalt ära kasutada. Leppimine on kasvanud ehk enda ümbritseva ökosüsteemi aktsepteerimine sellisena, nagu ta on. Tajun aina enam, milliseid asju ma saan muuta ja mida ma ei saa. Ma ei rabele asjade pärast, mida ma ei saa muuta, välja arvatud siis, kui see rabelemine on hullult lõbus. Suuremat elujõudu ma igatsen, aga muud ei ole mõtet igatseda, ega ta tagasi ei tule. Elujõu vähenemise tempot saab aeglustada liikumisega ja erinevate meelevirgustehnikatega nagu näiteks mediteerimine, Hiina väetaid qigong ja jooga. Samuti pideva õppimisega, ajul ei tohi laisaks lasta minna. Ka andmisega, kui annad, siis elujõud väheneb aeglasemalt. Aga mõtestatult tuleb anda.

Kui palju ja kuidas teie annate?

Tahaks rohkem anda. Minu peamine andmine praegu on perele, eelkõige lastele. See on oluline ja see vastutus on tohutu. See teadmine on ka alles hiljem kohale jõudnud. Ma teen jõudumööda priitahtliku tööd, praegu vähem, sest tütar on väike, aga kui ta vanemaks saab, siis panustan priitahtlikusse töösse rohkem. Näpuotsaga toetan kohalikku kogukonda ehk Padise valda ja eelkõige Risti kihelkonda. Andsime kolm aastat tasuta vallalehte välja, siis väsisime sellest.

Korra aastas teen „Noored kooli” õpetajatele ühe tasuta koolituspäeva, nad teevad niivõrd olulist asja. MTÜ-dega töötan kingitusmajanduse põhimõtetel ehk nemad ütlevad hinna ja mina kinnitan, et olen selle hinnaga nõus. Eeldus on vaid see, et hind peab ületama ühte eurosenti pluss käibemaks ja ma võiksin bensiiniraha tagasi saada. Sellisel moel teen umbes 15 koolituspäeva aastas. Hiljuti näiteks käisin Kiviõli koolis, tohutult lahe koolituspäev oli, ning palgaks sain kaks purki küpsisesegu, millest sai ise küpsiseid teha. See oli küll üle pika aja parim palk.

Kui tihedad teie päevad on?

Sõltub ajast, praegu on liiga tihedad. Ma proovin endale võimaldada luksust töötada neli päeva nädalas. Olen siiralt tänulik, et mul see võimalus on. Ma proovisin vahepeal kolmepäevast töönädalat teha, aga siis ma nii õnnelik ei olnud, ma vajan tööd. Samuti vajan ma perekonda, proovin neid tasakaalus hoida. Neljapäevane töönädal distsiplineerib mind, ma ei tee nii palju mõttetuid asju.

Minu töö iseärasus on see, et ta on väga hooajaline. Augustis hakkab mahtra pihta ja käib kuni detsembri keskpaigani välja. Siis on issanda rahu kuu aega ning jaanuari keskpaigast hakkab trall taas pihta ja lõpeb ära enne jaanipäeva. Millegipärast nende perioodide lõpud kujunevad väga hoogsaks. Tegelikult peaks mõne töö ära ütlema, aga mõni asi on nii äge, et ei taha ära öelda. Ja siis lähevadki päevad tihedaks, ma ise tahaks, et nad oleksid veidi vabamad.

Sügisest tõmban oma piire veidi koomale, praegu olen natukene üle piiri. Mind ähvardab läbi põlemine, kui ma sama moodi edasi panen (naerab).

Kas kõigil on ajajuhtimist vaja?

Nendel, kellel ei ole järjekord ukse taha. Ajajuhtimine on eesti keeles loll väljend, aega ei saa juhtida, aega saab natukene korrastada ja ennast natukene juhtida. Kui need kaks asja haagivad omavahel kokku, siis juhtub see, mida kutsutakse aja juhtimiseks, ehk tegelikult osatakse aega korrastada ja tegevusi juhtida.

Kas seda on kõigil vaja?

Mingil määral kindlasti. On palju inimesi, kellel on see oskus teadvustamata. Inimestel on päeva jooksul mingid ajavahemikud, millal asjad tulevad hästi välja, ja mingid ajad, kui üldse ei tule välja. Kui asjad tulevad hästi välja, siis sel ajal peaks tegevusi optimeerima. Teine vajalik oskus on vaadata veidi kaugemale, kui oma nina ette. Me sõidame sinna, kuhu vaatame. Kõige lollim soovitus, mida ma oma lapsele olen andnud, oli siis, kui ma õpetasin teda jalgrattaga sõitma ja ütlesin, et vaata, et sa põõsasse ei sõida. Võite ise arvata, kus ta järgmisel hetkel oli. Kui inimene õpib vaatama silmapiiri, siis ta eksib harvemini ära. Samuti on tähtis paindlikkus, võime kohaneda, kui elu tingimused oluliselt muutuvad. Igasuguseid produktiivsust tõstvaid äppe ja metoodikat on jalaga segada.

Millal piir ette tuleb? Millal enam ei pea optimeerima?

On selline väljend nagu produktiivsusporno. Selle all mõistetakse seda, kui inimene katsetab aina uusi ja uusi imevahendeid, aga tulemusi ei tule. Abivahendite avastamise ja kasutamise peale võiks kuluda oluliselt vähem aega kui tegutsemise peale. Teiseks, mida lihtsam abivahend on, seda parem. Aga see võiks olla piisavalt keeruline, et rahuldada minu vajadusi. Veel oleks tore, kui see oleks skaleeritav ehk ma saaksin seda vajadusel keerulisemaks teha. Kui ma hakkasin tegutsema, siis mu süsteem oli kaugeltki liiga keeruline ja energianõudlik.

Kas saaksite lühidalt kirjeldada, milline teie süsteem praegu on?

Loomulikult, alustame suurtest klotsidest. Mul on olemas arusaam, miks ma midagi teen. Töötan sellepärast, et see meeldib mulle, see on lõbus ja lisab energiat. Sellel tööl on kasu sees – ma näen, et inimesed arenevad tänu minu tööle. Teisest küljest toob see töö kõrvaltootena raha sisse. Teine pool on see, et eraelu peab olema hoitud. On asju, mida teen liiga vähe, näiteks enesearendus. Ühel ilusal päeval hakkan ma tubliks ja hakkan sellega rohkem tegelema. Lihtsalt laste peale läheb praegu väga palju energiat, aga mu pikaajalised empiirilised uuringud on näidanud, et lapsed kasvavad suureks ja nõuavad tulevikus vähem energiat.

Fookus peab olema paigas, minu fookus on koolitusel ja natukene vähem arengutoel. Minu töö aitab inimestel leida enda jaoks aega. Sealt edasi on mingisugused kokkulepped, mis istuvad minu jaoks Google’i kalendris. Ma saan neid omavahel jagada, minu abikaasa näeb, millal ma olen kusagil kaugel tööl, ja mina näen seda, millal võiksin varem koju tulla, et lapsed tingimata lasteaiast ära tuua.

Kalendris on need asjad, millel on kuupäev küljes, kõik teised asjad on märkmikus kirjas. Igal õhtul võtan päeva kokku ja login ära, mida ma sel päeval tegin. Kui pean päeva planeerima, siis kirjutan lihtsalt märkmikusse.

Kui palju teil tööinspektsiooniga kokkupuudet on?

Olen teinud mõni aasta tagasi neile koolitust, väga palju kokku ei puutu.

Koolitajad vist väga ei puutugi kokku?

Jah, välja arvatud juhul, kui sa oled tööohutuskoolitaja. Aga loomulikult ma vaatan koolitades näiteks, et pikendusjuhtmega ma pikendusjuhet ei pikenda ja proovin alati juhtme põranda külge teibiga kinnitada, see on elementaarne. Kui mul on koolituspäev, siis mu portfell ületab ilmselt igasugused lubatud piirid. Peaks ta kunagi ära kaaluma, oma 15 kilo on ta kindlasti. Nagu esimese klassi lapsel! Peaaegu, neil on natukene raskem.

Kui te oleks ühe päeva Eesti peaminister, siis mida muudaksite, et kõigil oleks töö kõrvalt rohkem kvaliteetset aega?

Ma olen küll makromajanduslikult loll ja sinisilmne, aga ma kaaluks tõsiselt kodanikupalga kehtestamist. Selleks, et ei tekiks olukorda, kus inimene istub kodus, sest ta töötu abirahad on suuremad kui palk, mida ta saab. Näiteks pagulane ei saa tööle minna, sest ta saab ainult väga odavat tööd teha ja abirahad on sama suured. Tal ei olegi mõtet tööle minna. Kodanikupalk lahendaks seda, meil oleks vähem allpool vaesuspiiri elavaid inimesi ja meil oleks rohkem inimesi, kes end teostaksid, sest normaalne inimene ei suuda niisama molutada.

Allikas: tööinspektsiooni ajakiri Tööelu

Osale arutelus

  • Intervjueeris Hannus Luure

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Profit - lihtne ja funktsionaalne majandustarkvara

Profit on lihtne, aga funktsionaalne äritarkvara, mis sõltuvalt valitud moodulitest sobib nii väike- kui suurettevõtetele. Tarkvara katab tüüpilise ettevõtte igapäevased vajadused tänu erinevatele moodulitele, mis on omavahel täielikult integreeritud.

Books 8 on uue põlvkonna äritarkvara väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Põhipakett sisaldab kõike majandusarvestuseks esmatarvilikku võimaldades registreerida ostu ja müügitehinguid, jälgida klientide võlgnevusi ning enda võlgnevusi tarnijatele. Kõikidest sisestatud toimingutest tehakse automaatselt kanne pearaamatusse.

Valdkonna tööpakkumised

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Maxima otsib FINANTSANALÜÜTIKUT

Maxima Eesti OÜ

22. detsember 2017

Uudised

Tööriistad