Reklaamimaks – kes, miks ja millal peab seda maksma?

Maret Hallikma
Reklaamimaksu iseärasusi käitleb vandeadvokaat Maret Hallikma

Riigikohtus arutati hiljuti reklaamimaksu põhiseaduspärasust. Menetlus lõppes riigikohtu otsusega, mis kinnitas, et reklaamimaksuga peab edaspidigi arvestama. Ehkki mõned asjad võiksid olla täpsemalt reguleeritud, on maksu küsimine täiesti seaduslik.

Kuigi reklaamimaks on mitmes vallas ja linnas kehtinud juba aastaid, tuleb selle maksu olemasolu paljudele üllatusena. Artiklis selgitatakse, mis see reklaamimaks õieti on, kes ja millal peab seda maksma ning osundatakse ka esinevatele probleemidele.

Maksumäära otsustab kohalik omavalitsus

Reklaamimaks on kohalik maks, see tähendab, et reklaamimaksu kehtestamise õigus on kohalikel omavalitsustel (linnad, vallad).

Tegemist ei ole seega maksuga, mis kehtib igas Eesti nurgas, vaid ainult kindla linna või valla territooriumil jõustatud maksuga. Reklaamimaksu kehtestamise aluseks olev kohalike maksude seadus võtab ühes paragrahvis kokku reklaamimaksu kehtestamise üldised põhimõtted, kuid omavalitsustes võib reklaamimaksu regulatsioon siiski mõneti erineda. Samuti on kogutav maksumäär iga kohaliku omavalitsuse kehtestada. Reklaamimaksu kehtestamiseks kohaliku omavalitsuse territooriumil peaks olema linna- või vallavolikogu vastu võtnud asjakohase määruse. Kohalike omavalitsuste kehtestatud määrused leiab elektroonilisest Riigi Teatajast[1]. Nimekiri koos viidetega õigusaktidele on toodud ka maksu- ja tolliameti veebilehel[2].

Kuna tegemist on kohaliku maksuga, siis on maksu koguja kohalik omavalitsus ehk linn või vald, kus reklaamimaksu kohustus tekib. Seadus annab kohalikule omavalitsusele õiguse sõlmida reklaamimaksu kogumiseks haldusleping maksu- ja tolliametiga. Sellisel juhul võtab maksuamet enda kanda maksukogumise funktsioonid ja kohalik omavalitsus hüvitab ametile sellega seotud kulud. Seda võimalust on kasutanud näiteks Tallinna linn ning seetõttu võib maksu- ja tolliameti veebilehelt leida ka juhiseid Tallinna reklaamimaksu kohta[3].

Kohalike maksude seadus ütleb, et reklaamimaksu tuleb maksta kohaliku omavalitsuse territooriumile (sh territooriumil asuvatel erakinnistutele) paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt, samuti ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt, mis kuuluvad omavalitsuse territooriumil elavatele füüsilistele isikutele või samas asuvatele juriidilistele isikutele. Paljudele kinnisvaraomanikele tuleb tihtilugu üllatusena, et kui nad lasevad oma kinnistule paigaldada kuulutuse või reklaami, võib sellega kaasneda reklaamimaksu maksmise kohustus. Põhimõte „oma tuba – oma luba” kehtib siin reservatsiooniga, sest ettenähtud maks tuleb siiski tasuda ka erakinnistule paigaldatud reklaami korral.

Kui vaadata rahandusministeeriumi veebilehelt kättesaadavaid andmeid kohalike omavalitsuste eelarvete täitmise kohta, siis on näha, et reklaamimaksu ei ole oma eelarvesse planeerinud ükski senine Hiiumaa vald, muudes maakondades on reklaamimaks küll siin-seal kehtestatud, kuid seda põhiliselt suuremates omavalitsuses. Näiteks Harjumaal on näha reklaamimaksu laekumised Tallinnas, Keilas, Sakus, samuti Rae ja Jõelähtme vallas ning ka Ida-Virumaal koguvad reklaamimaksu peamiselt linnadest omavalitsused (Narva, Sillamäe, Narva-Jõesuu). Pärnumaal on siiski reklaamimaksu laekunud ka väiksemates omavalitsustes, näiteks Saarde ja Tahkuranna vallas. Üldistatuna võib siiski öelda, et Eestis on reklaamimaks kehtestatud pigem suuremates valdades ja linnades, kus on ka vilkam äritegevus. Eks näis, milline on olukord pärast haldusreformijärgset valdade liitumist.

Reklaamimaksust vabastamine

Seadus paneb paika ka maksuvabastuse: reklaamimaksust on igal juhul vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste kuulutused ning erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide valimiskampaania kuulutused ja reklaam. Igal vallal või linnal on siiski õigus oma territooriumil anda reklaamimaksu soodustusi ja kehtestada täiendavaid vabastusi. Näiteks Tallinna linnas kehtivate reeglite[4] kohaselt ei maksustata reklaamimaksuga muuhulgas muuseumite, kunsti- ja raamatunäituste, teatrietenduste ning laulu- ja tantsupeo reklaami. Säärased kultuuriürituste reklaami maksuvabastused kehtivad paljudes kohalikes omavalitsustes, muuhulgas aga olgu huvitava faktina märgitud, et näiteks Tallinna linnas ei kehti miskipärast teatrietenduste reklaami maksuvabastus erandina muusikalide puhul. Samuti on maksuvabastused sagedasti ette nähtud spordi- ja heategevusürituste reklaamile, jäätmekäitlusteabele jms sotsiaalset laadi kuulutustele.

Maksumäärad erinevad ka piirkonniti. Näiteks veidi enam kui tuhande elanikuga Palupera vallas sõltub reklaamimaks reklaampinna suurusest[5]: kuni 1 ruutmeetri suuruse reklaampinnale kohaldatav maks on 6 eurot kuus, kuni 4 ruutmeetri suuruse pinna puhul 13 eurot kuus jne. Jõhvi vallas oleneb aga ruutmeetri hind konkreetsest asulast, kus reklaam paigutatakse[6]: Jõhvi linna keskuse tänavatel on maksumäär 3,5 eurot ühe ruutmeetri eest kuus, mujal Jõhvis 3 eurot ühe ruutmeetri eest kuus, mujal Jõhvi vallas on maksumääraks asukoha järgi 2 ja 1,5 eurot ühe ruutmeetri eest kuus. Elvas on maksumäär aga kehtestatud[7] päevakaupa – kesklinnas on 0,20 eurot ruutmeetri eest päevas ja mujal 0,15 eurot ruutmeetri eest päevas. Tihtipeale on kõrgendatud maksumäärad kehtestatud ka toodete ja teenuste liikide kaupa, mida reklaamitakse. Näiteks kasutatakse topelt- või isegi mitmekordset määra alkoholi ja tarbijakrediidi reklaamidele, soodsam määr kehtib aga näiteks mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevuse reklaamimisel.

Reklaamimaksu määr ja maksuobjekt võivad piirkonniti olla väga erinevad ning see oli üks argument, miks hiljuti mitu äriühingut seljad kokku pani ja kohtus reklaamimaksu regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimist nõudis. Riigikohtus arutas asja üldkogu, mis leidis lõpuks siiski, et reklaamimaksu määr võibki piirkonniti olla erinev ning põhiseadus ei nõua, et seaduses oleks toodud reklaamimaksu ühtne määr või vähemalt ülem- või alammäär[8]. Kohus küll möönis, et reklaamimaksu objekti ja määra erinevused kohaliku omavalitsuse üksustes võivad muuta kogu riigis tegutsevate reklaamipaigaldajate ettevõtluse mõnevõrra keerukamaks, kuid leidis, et see ei ole siiski põhiseadusvastane olukord. Lisaks võib igaüks valida, millises piirkonnas reklaami üles panna ning neis kohtades, kus on kõrge maksumäär, reklaami ülespanekust sootuks loobuda. Seega tuleb reklaamimaksuga ka edaspidi arvestada ning igal eri juhul enesele selgeks teha, kus vastav maks kehtib, milline on maksumäär ja võimalikud maksusoodustused või -vabastused.

Vaidlused reklaamimaksu üle

Lisaks segadusele maksumäärades on reklaamimaks tekitanud hulga vaidlusi selle üle, milline teave on käsitletav maksustatava reklaamina, milline mitte. Reklaami mõiste on sätestatud reklaamiseaduses ja selleks on „teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil”. Samas ütleb reklaamiseadus ka, et reklaamina ei käsitata näiteks majandus- või kutsetegevuse koha tähistust ettevõtja nime, kauba müügi või teenuse osutamise aja, kaubamärgi jms kohta antavat teavet majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, samuti samas kohas asuvat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Kohtutesse jõudnud vaidlustest ongi sagedamad need, kus vaieldakse reklaami mõiste määratluse üle.

Näiteks arutas Tallinna Ringkonnakohus ühes kaasuses, kas kaupluse aknal eksponeeritud köögiviljade pildid on käsitletavad „avalikkusele suunatud reklaamina”, mille eest peaks kaupluse pidaja Tallinna linnale reklaamiraha maksma. Selles asjas leidis kohus, et kaupluseaknale kleebitud sildid olid pigem illustratiivse iseloomuga ning ei anna edasi infot kaupluses müüdava kauba omaduste kohta. Tegemist ei olnud intensiivse üleskutsega kaupluse külastamiseks ja kauba ostmiseks ning seega ei ole akendel olevatel piltidel siiski reklaami eesmärki. Kaupmehelt reklaamimaksu nõudmine ei olnud kohtu arvates põhjendatud.

Samas leidis Tallinna Ringkonnakohus teises asjas, et Lasnamäel asuva autosalongi aknale kleebitud teave „Kasutatud autod”, on käsitletav reklaamina. Kuigi tegemist on üldise teabega ning kleebis ei viidanud konkreetsetele automarkidele ega kajastanud pakutava kauba müügihinda. Olgu märgitud, et kohus pidas siiski oluliseks, et see tekst oli kujutatud kaupluse aknal üsna suuremõõduliste tähtedega, mis kattis suure osa kasutatud autode müügisaali aknapinnast ning oli seega mõeldud väljaspool salongi asuvate inimeste tähelepanu püüdmiseks. Kohus leidis, et reklaamimaksu küsimine sellisel juhul oli õigustatud.

Huvitavaid näiteid reklaamimaksu puudutavatest vaidlustest võib tuua palju. Näiteks arutleti 2014. aastal kohtus selle üle, kas tuntud tanklakett peaks reklaamimaksu maksma tankla territooriumilt eemale, sissesõidutee äärde paigaldatud viidalt, mis sisaldas tanklaketi logo ja kirja „Sisse ?”. Kohus leidis, et tegemist on siiski sellise „majandus- ja kutsetegevuse koha tähistamisega”, mis läheb reklaamiseaduses ja konkreetse kohaliku omavalitsuse kehtestatud reklaamimaksu määruses toodud erandi alla. Seda olenemata asjaolust, et suunaviit paiknes tanklast eemal, maanteelt tanklani viiva sissesõidutee ääres. Samas, mitte alati ei ole sarnasel juhul sellised suunaviidad kohtute arvates reklaamimaksust vabastatud olnud. Näiteks on kohus leidnud, et reklaamimaks kaubamärki sisaldavalt suunaviidalt on põhjendatud juhul, kui sarnane, tee ääres asuv viit juhatab ostjaid üksnes siseruumides tegutsevasse kauplusesse, juhatades nii kaupluseni ka neid teel liiklevaid kliente, kes kaupluse asukohast varem ei teadnud, juhtides nende tähelepanu sisseostude tegemise võimalustele. Niisiis, piir reklaami ja seaduses nimetatud maksuvaba „majandus- ja kutsetegevuse kohta tähistava teabe” vahel on õhkõrn.

Mõni aeg tagasi tekitasid kõneainet ka uue ehitusseadustiku vastuvõtmisega kaasnenud muudatused, mis puudutasid ehitusplatsidele paigaldatavatele infotahvlitele esitatavaid nõudeid. Tavapäraselt on reklaamimaksust vabastatud seaduse järgi ehitusplatsidele kohustuslikus korras paigaldataval infotahvlil olev teave. 2015. aastal jõustunud uus ehitusseadustik muutis varasemat regulatsiooni ja kehtiv regulatsioon ei nõua ehitajalt enam suuremahulise ehitusinfo avaldamist objektil. Kohustuslik teave ehituse juures oleval teabetahvlil on lakoonilise sisuga ning seega tuleb arvestada, et näiteks infotahvlil kajastatud ehitusettevõtja logo, fotode vms eksponeerimisel tuleb tasuda reklaamimaksu.

Reklaamimaksuga seotud probleeme on veelgi. Ehkki reklaamimaks kohaliku maksuna võib esmapilgul tunduda väheoluline, tuleb kõigil reklaamiga kokku puutuvatel isikutel aegsasti endale selgeks teha konkreetsel valla ja linna territooriumil kehtestatud nõuded, et vältida hilisemaid sekeldusi ametkondadega. Maksu tagantjärele sissenõudmine koos intressidega võib osutuda üsna kulukaks.

[1] www.riigiteataja.ee

[2] http://www.emta.ee/et/eraklient/maksukorraldus-maksususteem/kohalikud-maksud/linna-ja-vallavolikogude-maksumaarused

[3] Vt http://www.emta.ee/et/ariklient/maksukorraldus-maksude-tasumine/tallinna-reklaamimaks

[4] Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009, määrus nr 104.

[5] Palupera vallavolikogu 07.10.2014, määrus nr 10

[6] Jõhvi vallavolikogu 15.12.2016, määrus nr 107

[7] Elva Linnavolikogu 29.10.2012, määrus nr 26

[8] Riigikohtu Üldkogu 21.02.2017, otsus asjas nr 3-3-1-48-16

Osale arutelus

  • Maret Hallikma, vandeadvokaat

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad:

Palgakalkulaator

Tarkvara

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Lihtne, soodne ja turvaline veebipõhine dokumendihaldussüsteem

Midagi installeerida pole tarvis ja aastase paketi kuutasuks on vaid 8.99 eurot kogu ettevõttele, mitte inimese kohta.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised