Väärikas eas raamatupidajad e-ajastul

Kairi Oja
Elukogenud raamatupidajad jagavad oma kogemusi

Raamatupidamine on valdkond, kus nii seadused kui ka tehnoloogia muutuvad pidevalt. Raamatupidajad, kes mäletavad, kuidas üheksakümnendatel ülekandeid ainult pangas sai teha ning kes e-ajastuga sama hästi on kohanenud, väärivad lugupidamist.

Nõukogude aja lõpp ja iseseisva Eesti algusaastad ulatuvad nüüdseks veerandsaja aasta taha. Ettevõtlus ja finantsarvestus on läbi teinud tohutu arengu ning raamatupidajate töö on toonaste aegadega võrreldes tundmatuseni muutunud.

Iseäranis väärivad tähelepanu need raamatupidajad, kel on nii töö- kui ka elukogemust, kuid kes on suutnud kõikide nende muutustega kaasas käia ja toimetavad siiani edukalt.

Mari Tiitus (62) ettevõttest IMG Numeri lõpetas Tartu ülikooli majandusteaduskonna raamatupidamise erialal 1976. aastal ning nüüdseks on tal neljakümneaastane töötamise kogemus raamatupidamise ja majandusliku kontrolli valdkonnas. Tartu ülikoolis oli Mari valitud õppekavas ka ainena arvestuse mehhaniseerimine, nii sai ta juba tol ajal algteadmised programmeerimisest. „Kõige olulisem, mille toona eluks kaasa saime, oli vajadus omandada pidevalt uusi teadmisi, elada ajaga kaasa,” lausub Mari. „Olen õpetanud ka tulevasi raamatupidajaid,” märgib ta.

Kuni 1992. aastani oli Mari tööandjaks ETKVL ehk Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit. „Esimestel aastatel oli minu põhitegevus kontrolli ja revisjonide tegemine ja selle tegevuse juhtimine ETKVL-i allasutustes, seejärel ETKVL-i tööstusettevõtete raamatupidamistöö juhtimine ning kontserniaruannete koostamine,” meenutab ta.

Personaalarvutite ehk mikroarvutite ajastu

Aastal 1988 sai Mari võimaluse osaleda Tallinna Tehnikaülikoolis personaalarvutite, tolleaegse nimetusega mikroarvutite kursustel. „Saadud teadmiste põhjal osalesin tolle aja mõistes eesrindlikult ETKVL-i kontserniaruannete arvutil koostamise juurutamisel, Exceli eelkäija Worksi baasil,” räägib Mari.

Üks töökoht Mari ETKVL-i süsteemis töötamise ajajärgul oli keemiakombinaadis Orto, kus talle avanes suurepärane võimalus osaleda tootmisprotsesside arvestuse juurutamisel tol ajal juba hüppeliselt arenenud IT-lahenduste abil, mida pakkusid IT-teenuste osutajad.

Mari jätkab, et tema enda ema oli omal ajal olnud suure tööstusettevõtte raamatupidamisarvestuse korraldaja ja vastutas raamatupidamisaruannete koostamise eest. Tema töövahendiks oli arvelaud ja arvutusmasin Feliks, sulepea, pliiats ja joonlaud, nende abil valmisid žurnaalorderid. „Võimaluse korral eelistasin nukkudega mängimise asemel abakuse nuppe lugeda ja paberile numbreid kirjutada ning keskkooli lõpetamisel ei olnud edasiõppimise otsuse tegemine mulle sugugi keeruline,” kõneleb Mari.

Viisteist aastat hiljem olid abakus ja Feliks asendunud kalkulaatoritega.

Juba toona rõhutati vajadust muuta mõtlemist

„Üheksakümnendatele aastatele oli omane, et raamatupidajad, juhid ja IT-spetsialistid valdasid kõik väga hästi oma ala, kuid suhted olid sageli pingelised, kuna kõneldi n-ö erinevat keelt ja üksteisest arusaamine oli aeganõudev,” räägib Mari.

Selle sajandi esimesel kümnendil jõuti tema sõnul aega, kus eesmärgiks on, et algdokumendid ja raamatupidamisregistrid peaksid olema masinloetavad, mis muudab protsessid maksimaalselt läbipaistvaks ning kiirelt arusaadavaks.

Mari ütleb, et arvutid on intelligentsed ja õppimisvõimelised ning oskavad inimeste abiga juba omavahel suhelda – tunnevad, mis on e-arve ja e-kviitung ning palju muud. „Väärtustan väga neid Eesti tublisid tegijaid, kes on võtnud neid protsesse vedada. Püüan väga kursis olla, mida pakuvad Eesti Raamatupidajate Kogu esimees Margus Tammeraja ning Aleksandr Beloussov RIK-ist,” sõnab ta entusiastlikul toonil.

Tänapäeva iseloomustab raamatupidaja töös Mari sõnul enim asjaolu, et kuigi arvutid teevad ära tehnilise ja rutiinse töö, siis raamatupidajad saavad anda hinnanguid. „Raamatupidaja funktsioon on muutunud,” märgib ta. Viimased kaksteist aastat osutab Mari raamatupidamisteenust oma tööandja klientidele. “Rutiinsele raamatupidamisarvestusele lisanduvad seeläbi raportite esitamine, klientide küsimustele vastamine Eesti seaduste kohta, eriti Eesti maksudega seoses, kui omanik on välisriigis, kuid tegeleb ettevõtlusega Eestis,” räägib Mari.

Raamatupidamine on nii töö ja hobi

Kiira Saukas (63) on aastast 1993 iseendale tööandja. Tema ettevõte KS Kontor pakub mitmesuguseid raamatupidamisteenuseid, samuti tegeleb mõningal määral toiduainetööstuses kasutatavate lisaainete hulgimüügiga.

Kiira õppisraamatupidamist nn Mõdriku tehnikumis. „Loen seda Tallinna Majanduskooli kõrval parimaks raamatupidajate taimelavaks enne 1970. aastat, kuid jätsin kooli pooleli, sest olin veendunud, et minust ei saa iial raamatupidajat,” räägib ta muiates. Hiljem, kui Kiira töötas Ehitus- ja Tööstuspangas ökonomistina, õiendas ta ära ka raamatupidaja eksamid. „Olen lõpetanud veel Tallinna Riikliku ja Kooperatiivkaubanduse Tehnikumi tööstuskaupade tundmise ja organiseerimise eriala, mis toona tundus mulle õige valik,” jätkab ta. Paraku tahtis saatus teisiti.

Raamatupidamise rajale jõudis hakkaja naine tagasi aastal 1980, kui oli kodus dekreedis oma teise tütrega. Ühele iseseisvale eelarvelisele ühingule oli päevapealt vaja raamatupidajat. „Kuna mu praktilised teadmised olid nullilähedased, tuli pea kiirelt tööle panna,” meenutab ta. „Mul vedas – olin eelarveline iseseisev raamatupidaja ja jäin suhteliselt puutumata nõukogudeaegsest süsteemist, sest pidin juba algusest peale ise mõtlema ja õppima,” räägib ta. „Nii ma siis nakatusin raamatupidamise pisikusse – sellest sai minu töö ja hobi,” ütleb Kiira rõõmsa nostalgiaga.

Kirju ja värvikas ajajärk

Kiira kokkupuuted raamatupidamise ja ettevõtlusega ulatuvad iseseisvusaja algusesse, mil ta kutsuti tööle Tartu Majja KV-sse, mida juhtis siis Olari Taal. „Seal sain rubla maha maetud ja ettevõte likvideeritud. Kuna olin eelnevalt olnud isemõtlejast raamatupidaja, siis tuli nüüd hakata kiiresti õppima seda nn pärisraamatupidamist,” räägib ka sõbraliku muigega.

Kapitalismiaja alguses lõi Kiira kahe kolleegiga aktsiaseltsi, mis tegutseb siiani. „Lahkusin sellest aktsiaseltsist ja nagu tollal kombeks, müüsin ka aktsiad, sest tegin oma raamatupidamisbüroo,” räägib Kiira, kes oli enda sõnul lihtsalt tüdinud tasuta nõu andmisest.

Kiirale meenub seik 1990-ndate algusest, mil rootslased korraldasid Eestis ettevõtluskonsultantide väljaõppe. „Eestist valiti viis inimest ja väljaõppel osales ka Mainori inimesi. Minu jaoks oli see paras pähkel, sest õpe toimus inglise keeles ja oma keeleoskust ma parem ei kommenteeriks,” räägib ta muigamisi.

Väljaõppe tulemusena hakati Eestis korraldama kursusi AO (Alusta Oma). „Aeg oli keeruline, sest kõik alles kujunes ning igasugust teabematerjali ja juhendeid oli väga raske leida. Mulle teeb tagantjärele rõõmu, et nendel kursustel osaleti väga aktiivselt,” sõnab Kiira.

Samal ajal hakkas ta omaloodud KS Kontoris korraldama kursusi „Praktilisi nõuandeid raamatupidajatele”. „Sõitsin ringi mööda Eestit, õppisin ise ja õpetasin teisi,” lausub ta.

Kiira on koolitanud täiskasvanuid Tallinna Tõnismäe Tehnikumis raamatupidamise alal. „Samuti olen koolitanud firmajuhte lugema bilanssi,” lisab ta.

Väga põnev ja õpetlik periood tema elus oli aeg, mil ta töötas audiitori assistendina. „Kuna mul puudus kõrgharidus, siis audiitorit minust ei saanudki, aga kogemus on aidanud mul oma tööd sellegipoolest väga hästi teha,” tõdeb ta.

Konna unenägu väikelinna veemajanduses

Kiirale meenub auditeerimise ajast juhtum, kui kord ühes Kesk-Eesti väikelinnas, kus auditeeriti parasjagu linna veemajandust, tekkinud neil audiitoriga küsimus raamatupidajale – mis see on? „Raamatupidaja mõtles, mõtles ja siis vastas – see on üks konna unenägu!” naerab Kiira.

Veel on Kiira sõnul leitud konto 76-l (seda kontot olla toona nimetatud ka „segaduste kontoks”) numbreid, mille kohta on olnud lihtne seletus – muidu ei oleks aktiva ja passiva võrdsed olnud.

Nüüdseks on Kiira 1993. aasta augustis asutatud omanimeliseraamatupidamisbüroo KS Kontor põhiomanik, juht, töötaja ning tema kohustuste hulka kuuluvad kõik ametid, mida ühes väikeses büroos teha tuleb. „Kaasa arvatud lumerookimine maja ümbert,” naerab Kiira.

Tehnoloogiline areng on Kiirat väga aidanud. „Mahud pidevalt suurenevad ja arvestus muutub keerulisemaks, eriti kui tahta saada andmeid ettevõtte finantsanalüüsiks. Alates KS Kontori esimesest päevast olen võtnud eesmärgiks käia kaasas tehnoloogilise arenguga. Meil on koostööleping ka IT-spetsialistiga, kes aitab meid nõu ja jõuga 24/7,” räägib ta.

Raamatupidamine eri aegadel

„Aastal 1995 tegid kõik, mis suutsid ja oskasid, aastal 2000 õpetasin ma aga juba väikefirmade juhte aru saama finantsanalüüsi vajalikkusest,” sõnab Kiira.

Aasta 2016 seostub Kiirale finantsvaldkonna tasandil ennekõike eraldi raamatupidajate (operaatorite) ja raamatupidajate/finantsspetsialistidega. „Kui minu juurde tuleb firmajuht murega ja tema küsimuse peale miks, mis ja milleks saab ta raamatupidajalt vastuseks, et programm näitab nii, siis seda on raske kommenteerida. Aga firmade juhid on hakanud rohkem finantsanalüüsi vastu huvi tundma,” kostab Kiira.

Kiira kiidab meie e-riiki ja ütleb, et see on muutnud tööelu kindlapeale lihtsamaks. „Saan kõik asjad aetud laua tagant tõusmata. Nõukogude ajal läksin hommikul panka, sain teada oma rahalise seisu. Siis läksin firmasse tagasi, tegin maksekorraldused ja jooksin uuesti panka. Pank suleti kell 12 päeval,” meenutab ta nüüdseks ulmelisena näivat ajajärku.

Juhtide hoiakud raamatupidajate suhtes seinast seina

Kiira sõnul on juhtide hoiakud raamatupidajate suhtes mitmekesised. „On juhte, kellele raamatupidaja on postkast, kuhu poetada oma tšekid ja rohkem teda ei huvita. Põhiline teema on maksta vähem makse,” räägib Kiira varjamatu irooniaga. „Õnneks need hoiakud on hakanud muutuma. Oma majas oleme teinud ka sellist tööd, et kontrollinud kõik bensiinitšekid ja osa neist tagastanud palvega jätta bensiinijaama prügikastidesse see, mis sinna on visatud. Vestlus aitas,” poetab Kiira ning lisab, et kui algusaastatel oli ettevõtete juhtide üks põhiküsimusi, miks mul ei ole raha, kui mul on kasum, siis nüüd seda küsimust enam ei esitata.

Paljud juhid ei taha tema sõnul ka aru saada, et raamatupidaja töö on firmale oluline väärtus. „Teenuse eest ei taheta väärilist hinda maksta. Korra soovis üks minu väga hea klient vähendada hinda, sest kandeid on ju vähe. Selgitasin, et olen tema raamatupidaja, mitte kannete tegija ning seisan tema kõrval alati, kui ta mind vajab. Töötame siiani sõbralikult koos, hinda muutmata,” sõnab ta enesekindla, ent samas lahke naeratusega.

Raamatupidaja võõrkeele oskuse nõue on kohati ülepaisutatud

Evi Lember (59) on töötanud nii ettevõtte pearaamatupidajana kui ka omal käel, osutades raamatupidamisteenust väikeettevõtetele. Evi on tähele pannud, et Eestis on praegu ülepaisutatud raamatupidaja keeleoskuse nõue. Pearaamatupidaja tõesti peab rohkem oskama, kui tegu on rahvusvahelise kontserniga ja suhelda tuleb inglise keeles,” räägib Evi, kuid lisab, et raamatupidamise aruandlus on kohustuslik ju meie oma eesti keeles. „Iga inimene suudab ära õppida niipalju keelt, et koostada arveid ja saada aru sellest, mis ostuarvel kirjas. Google translate on näiteks samuti abiks, kui muidu aru ei saa,” sõnab ta.

Evi meenutab, kuidas ta pärast omaaegse tööandja juures toimunud koondamisi oli aasta jagu töötu ning pidi täitma Töötukassa jaoks vajalikke pabereid. „Isegi Töötukassa konsultant rääkis, et saada CV igal juhul, kui ka on keeleoskuse ja kõrghariduse nõuded,” meenutab ta. Too konsultant oli öelnud, et isegi Töötukassa raamatupidaja tööotsimiskuulutuses on inglise keele nõue, kuigi raamatupidajal pole seda tegelikult üldse vaja.

Veel on Evi tööd otsides märganud, et kui ettevõtte juhtkond/töökollektiiv on noor, siis võtavad nad tööle noori, st omaealisi inimesi, seevastu vanem juhtkond/kollektiiv võtab meelsasti omaealisi.

„Kui Eesti iseseisvus, siis tulid arvutid ja raamatupidamisprogrammid ning raamatupidajad, kes sellel ajal noored olid, kasvasid koos ajaga,” räägib ta. Evi sõnul on elukogenumad ja väärikamas eas raamatupidajad enamasti äärmiselt kohusetundlikud ning neil pole probleemi teha tööd kauem kui kaheksa tundi, sest lapsed on kodust läinud ja nad saavad täielikult tööle pühenduda.

90-ndad olid suurimate muutuste aastad

Raamatupidaja Erika Käher (62) ettevõttest Reval Auto Esindused OÜ jõudis raamatupidaja erialani võrdlemisi juhuslikult, ent on seda hiljem töö kõrvalt üpris palju õppinud. „Kui 40 aastat tagasi Tallinna tulin, tahtsin kangesti raamatukogusse tööle, ent sattusin juhuse tõttu raamatukaubastusse,” meenutab Erika.

Vaatamata toonase aja arhailisusele on ta peaaegu kogu oma pika tööstaaži jooksul töötanud masinatega. „Raamatukaubastus olid tollal erakordselt massiivsed, omaaegse Elektroni suurused aparaadid,” räägib ta. Edasi tulid juba Ida-Saksamaa masinad. „Eks need tollased andmikud, mida täitma pidi, olid ikka venekeelsed, kuhu esialgsed andmed enne pearaamatusse kandmist kokku kirjutati,” kõneleb Erika.

Erika oli raamatukaubastus töötamise ajal pisut isegi raamatupidamise kontekstis programmeerimist õppinud ning oli oma toonases kaheteistkümnest raamatupidajast koosnevas kollektiivis ainus, kes oskas ettevõtte Ida-Saksamaalt pärit masinat kasutada.

Arvelauaga ta enda sõnul tööd teinud ei ole, kuigi „hullu kannel” oli tollal küll kaunikesti au sees. 90-ndad olid Erika sõnul kõige muutusterohkem aeg – erastamised, väheste kogemustega firmade lõputud pankrotid jne.

Erika on töötanud kahes äriühingus ja Tallinna ülikoolis. Tema esimene tööandja, eraettevõte loodi omaaegse riikliku raamatukaubastu baasil. „Ettevõte vedas kaupu üle Eesti. Pärast iseseisvumist sai kaubastust Eesti Raamatulevi. Erastamine toimus lihtmeetodil – kõik töötajad, kes seal toona olid, said paberid, et neile kuulub nii ja nii palju sellest firmast,” meenutab Erika.

Mõne aja pärast läks ettevõte pankrotti ja lahti lasti kõik töötajad. „Kõik viimseni, korraga,” meenub Erikale toona kogetu. Hiljem polnud tollest ettevõtmisest Erika sõnutsi midagi kuulda.

Veel meenub Erikale, kuis ta omal ajal raamatukaubastu töötajaile kesklinnas asuvast peakontorist Mustamäel asuvasse üksusse palgaraha toomas käis. „Siis maksti ju kõik palgad sularahas, allkirja vastu,” muigab ta vanu ja praegu koomilisena näivaid aegu meenutades.

Erika toonitab, et tehnoloogia areng on muutnud raamatupidaja tööd tundmatuseni ning toob näiteks meie e-maksuameti.

Vana kooli väärtushinnangud

Raamatupidamisteenuseid osutava OÜ AR Tähelend juhatuse liige Anu Allikvee räägib, et nende ettevõttes on 22 aasta jooksul töötanud kolm raamatupidajat, kes on töötamise ajal olnud üle kuuekümne aasta vanad. „Neist kaks töötab meil veel praegugi,” sõnab Anu. Tõsi, ta ise veel nii väärikas eas ei ole, ent alustas samuti töötamist raamatupidamisalal veel nõukogude aja lõpul ja mäletab seetõttu kõiki neid valusid ja võlusid, mis toimusid raamatupidamises Eesti Vabariigi saabudes ja vabariigi ajal.

Anu sõnul on tema tutvusringkonnas tänu valdkonnale mitmeid raamatupidajaid, kes on üle kuuekümne või sellele lähenemas ning ühel või teisel viisil kipuvad seigad, mida nad meenutavad, kuidagi sarnased ja ajastule omased olema. „Samuti ka mõtted ja väärtushinnangud, mis on heas mõttes vana kool,” sõnab Anu.

Ta jätkab, et praeguseni nende ettevõttes töötav 62-aastane raamatupidaja on tema arvates tõeline raamatupidamise pärl. „Ta nimetab end ise matemaatikuks, tal on väga hea loogika, ta on täpne, kohusetruu ja tal on algusest peale olnud ka suur tehnikahuvi,” kirjeldab Anu.

„Tema esimene töökoht oli laohoidja, kus ta pidi väga täpselt pidama arvestust materjalide ja varude kohta. Raamatupidajaks sattus ta juhuslikult, kuna tema kodu lähedal tehti nende firma tsehhi jaoks raamatupidaja koht. Ta oli öelnud, et kandideeriks heameelega, kui tal oleks vastav haridus,” kõneleb Anu. Tuttav siis kostnud tema eest ja töökoht anti talle, küll lubadusega, et ta läheb õppima. „Ta läkski õppima, kuid tegelikult sai kõige suuremad teadmised ikkagi tööd tehes,” jutustab ta.

„Tol ajal oli suuremates ettevõtetes raamatupidamine jagatud eri lõikudeks – kes tegeles taaraga, kes toormaterjaliga, kes valmistoodanguga, kes müügiga, kes transpordiga, kes väikevara, kes põhivaraga,” räägib Anu. „Sama süsteem oli ka kommivabrikus Kalev, kus oli minu esimene töökoht raamatupidajana,” lisab ta.

Alguses peeti raamatupidamist käsitsi, kasutusel olid žurnaalid ja perfokaardid. Arvutamiseks kasutati risttabeleid ehk maatrikstabeleid, mida on õpetatud koolides pikka aega. „Ka palgaarvestus tehti käsitsi,” märgib Anu. Murrang tuli siis, kui kasutusele võeti arvuti. „Esimene programm oli Lotus 123,” teab Anu.

Just selle programmiga alustas ta kohe, kui asus aastal 1990 tööle kommivabrikusse Kalev ühe tsehhi omahinna arvutajana. „Kuid sellest hoolimata lõi minu kolleeg kõik mu arvutis tehtud arvutused arvelaual üle. Kui vahe oli kasvõi üks kopikas, tuli tal oma tabelis kõik numbrid üle käia,” jutustab Anu ja lisab, et „kopika tagaajamine” on ilmselt tuttav kõigile tolleaegsetele raamatupidajatele. 

„Kindlasti mäletavad kõik tolleaegsed raamatupidajad üleriigiliselt kehtestatud kontoplaani, kus kõikide vahede klattimiseks oli selline tore konto nagu number 76,” jätkab ta naerusui. „Kalevis käis raamatupidamine enne ühtse raamatupidamisprogrammi tulekut nõnda, et üks raamatupidaja andis teisele raamatupidajale oma arvutustest mingi konto deebetsumma, mis pidi võrduma selle teise raamatupidaja aruandes sama konto kreeditsummaga,” kirjeldab Anu toonast reaalsust. „Kui me neid tabeleid üksteisele üle andsime (mina andsin neid muide juba flopi peal), siis polnud mul õrna aimugi, kuhu need numbrid edasi läksid ja kuidas need lõpuks pearaamatusse jõudsid,” räägib ta. Alles siis, kui Anu alustas tööd pearaamatupidaja asetäitjana, hakkas ta vähehaaval sellest süsteemist ja pearaamatust aru saama.

Suurte muudatuste aeg

Keeruline aeg on Anu sõnul olnud raamatupidamises sajandivahetus, kus keegi ei teadnud, kuidas programmid tööle hakkavad ning eurole üleminek, kus tuli harjuda sellega, et eespool oli raamatupidamine kroonides ja edasi eurodes. „Viimase aja üheks raskemaks aastaks kujunes siiski 2014. aasta, kus tuli nii palju seadusemuudatusi ning seetõttu tulid muudatused ka raamatupidamise programmides. See oli pingeline aeg, sest muudatusi tuli ühe aasta jooksul liiga palju järjest ehk pea iga kuu muutus midagi ning nendega tutvumiseks ja juurutamiseks anti väga lühike aeg,” jätkab ta.

„Seetõttu lahkus 2015. aasta alguses meie ettevõttest raamatupidaja, kes lähenes 70. eluaastale ning oli meie ettevõttes töötanud täpselt 20 aastat. Ta tundis, et need muudatused, eriti just programmilised, lisaks seadustest arusaamine ja uued deklaratsioonid, mis tuli kõigepealt raamatupidajatel ise selgeks õppida väga lühikese aja jooksul, kui samal ajal pidi olema ka töö tehtud, ning lõpuks selgitada nende muudatuste mõju ettevõtte juhtidele, oli tema jaoks liig,” lausub Anu pisut nukralt.

Anu sõnul on küpsemas eas ja elukogenumate raamatupidajate selge eelis tänapäeva programmide kasutamisel just see, et nad veel teavad maatriksit ja tunnetavad raamatupidamise toimimise mehhanismi. „Kui nad oma programmis nüüd impordivad, ekspordivad, linnutavad ja kopivad, siis nad teavad, mida pärast kontrollida ja mis midagi mõjutab,” räägib Anu.

Osale arutelus

  • Kairi Oja, vabakutseline ajakirjanik

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Taavi Majandustarkvara

Taavi Majandustarkvara iseloomustab laialdane funktsionaalsus, integreeritavus ja hea klienditugi. TAAVI Majandustarkvara aitab ettevõttel luua tervikliku integreeritud infosüsteemi, mis käib pidevalt ajaga kaasas.

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Valdkonna tööpakkumised

Ramirent Shared Services AS is looking for a GENERAL LEDGER ACCOUNTANT

Ramirent Shared Services AS

27. november 2017

Manpower is looking for a CHIEF ACCOUNTANT

Manpower OÜ

03. detsember 2017

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Uudised

Tööriistad