Töötervishoiu ja -ohutuse kulude maksustamine

Tõnis Jakob
Tõnis Jakob, OÜ Marisett juhtiv maksukonsultant

Tõnis Jakob selgitab põhjalikult ning kohtupraktika näitel, millest lähtuda erinevate töötervishoiu ja -ohutuse kulude maksustamisel.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 32 lg 2 märgib, et kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab TTOS töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. TTOS-i kohaldatakse ka juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle.

Tulumaksuseadus teeb viite ainult TTOS-i §-le 13, kuigi palju suuremad töötervishoiu ja tööohutusega seotud tööandja kulud tulenevad muudest TTOS-i paragrahvidest. Kuivõrd näiteks keemilised, füüsikalised või bioloogilised ohutegurid ja nende vältimiseks tehtavad kulud ei ole seotud töötajatele antavate hüvedega, siis sellised kulud on tervikuna ettevõtlusega seotud ega too kaasa maksuriske vaatamata sellele, et TuMS sellele vahetult viidanud ei ole.

Kui TTOS-i §-s 13 lg 1 on toodud sellised tööandja kulud, mida tuleb teha töötaja jaoks, siis maksuriskide vältimiseks on need kulud eraldi TuMS-is välja toodud kui mittemaksustatavad kulud.

Tööandja kohustused

TTOS-i § 13 lg 1 sisaldab 19 alapunkti. Kulude seisukohalt on neist olulisemad allpool toodud tööandja kohustused. Tööandja peab:

1) korraldama süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused;

3) korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske seaduse §-des 10 ja 10¹ nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat;

4) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid;

5) korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise;

6²) korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud;

7) korraldama käesolevas või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud. Töötajate tervisekontrolli korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister;

7¹) korraldama valdkonna eest vastutava ministri poolt käesoleva lõike punkti 7 alusel kehtestatud korras tervisekontrolli öötöötajatele nii enne öötööle asumist kui ka regulaarsete vaheaegade järel töötamise ajal ning kandma sellega seotud kulud;

9) tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse. Esmaabivahendeid tuleb hoida nõuetekohaselt märgistatud ja kergesti juurdepääsetavas kohas;

11) oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe.

Näiteks TTOS-i § 13 lg 1 p 11 kohaselt peab tööandja oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab. Kuivõrd eeltoodud säte on üldsõnaline, siis tekib praktikas palju tõlgendamisruumi ja eri tööandjad tõlgendavad sätet erinevalt.

Kui näiteks nõustamisega tegelev tööandja arvab, et kõik tema töötajad peavad kandma soliidset Armani ja Hugo Bossi firmamärgiga tööriietust ja soetab kõigile oma töötajaile mitu komplekti selliseid väidetavalt tööl kasutamiseks ette nähtud riideid, siis tekib ilmselt vaidlus maksuhalduriga, mis suure tõenäosusega lõpeb kohtus.

Seepärast tuleb peale konkreetse maksuseaduse sätte arvestada ka maksukorralduse seaduse (MKS) sätteid ja kohtupraktikat. 

MKS-i § 84 sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule.

Praktikas on MKS-i § 84 alusel maksuhaldur korduvalt tehinguid ümber klassifitseerinud ja maksustanud, kuigi ettevõtte arvates on kulud otseselt ettevõtlusega seotud ega kuuluks maksustamisele.

Kohtupraktika

Näiteks Riigikohus märkis lahendis 3-3-1-54-12 järgmist:

„14. Ettevõtlusega seotud kulu mõistet selgitatakse TuMS-i § 32 lg-s 2: „Kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.”

Hüve antakse vastutasuna juba tehtud või tulevikus tehtava töö eest. Tööks vajalik kulutus ei ole hüve ega erisoodustus. Kulutuse määratlemine „tööks vajalikuna” ei tähenda, et kulutus peaks alati õigusaktidest tulenevalt olema kohustuslik või selle tegemisel peaks järgima rangelt õigusakte. Kulude määratlemisel erisoodustusena tuleb hinnata töösuhte omapära igal üksikjuhtumil. Tööks vajalikud kulutused võivad töö olemusest sõltuvalt olla erinevad ning kulutused, mis konkreetse töösuhte iseloomu arvestades kujutavad endast erisoodustust, võivad teistsuguse töösuhte puhul olla tööülesannete täitmiseks vaieldamatult vajalikud.”

Lahendis 3-3-1-43-09 märkis Riigikohus:

„14. Ettevõtlusega seotuse kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada kauba või teenuse soetamise otstarve. Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav. Ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta tõendite kogumine ja säilitamine on aga kontrollitavuse tagamiseks maksukohustuslase kohustus.”

Lahendis 3-3-1-15-13 märkis Riigikohus:

„13. Kolleegium rõhutab, et maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu on maksuhalduril raske või võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid sellise rikkumise kohta. Maksu­pettuses osalemise põhjendatud kahtlust kinnitavad seepärast enamasti asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav.

15.Maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad.”

Seega maksustamine sõltub asjaoludest ning maksuhaldur võib lähtuda elulise usutavuse põhimõttest, kuid maksumaksja peab otseste tõenditega ümber lükkama maksuhalduri kahtlused.

Riskianalüüs ja tegevuskava

Kui tööandja annab piltlikult öeldes oma töötajale midagi selga, jalga, pähe või suhu, siis võib tekkida küsimus, kas tegemist on erisoodustusega või tööga vahetult seotud kuluga, mis maksustamisele ei kuulu. Seepärast on äärmiselt oluline võimalikult täpselt dokumenteerida tööga seotud kulud ja asjaolud, tõendamaks, miks see kulu on ettevõtlusega seotud kulu ning ei oleks maksustatav. Lisaks erisoodustusele võib kulu olla ka ettevõtlusega mitteseotud maksustatav kulu.

Maksu- ja tolliameti kodulehel (http://www.emta.ee/et/ariklient/tulud-kulud-kaive-kasum/erisoodustus/tootervishoid) on märgitud:

„Selleks, et töökeskkonnale tehtavaid ning töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevaid kulutusi käsitletaks ettevõtlusega seotud kuludena, peaksid tööandjal olema kirjalikult vormistatud:

1) riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonnas esinevad ohuolukorrad, ohutegurid ja ohustatud töötajad, hinnatakse riski suurust ning esinemise tõenäosust. Töökeskkonna riskianalüüsi võib teha tööandja poolt volitatud isik või see ostetakse töötervishoiuteenusena sisse.

2) tegevuskava, mis sisaldab meetmeid, mida on vaja rakendada töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervisekahjustuste vältimiseks ning töövõime säilitamiseks.”

Maksuhaldur on rõhutanud, et tööandjal peaksid olema riskianalüüs ja tegevuskava. Kui sellised põhjalikud dokumendid puuduvad, siis tuleks töötervishoiu ja tööohutusega seotud kulude tekkimisel konkreetselt põhjendada nende kulude seotust ettevõtlusega, vältimaks maksuriske. Riskianalüüsi ja tegevuskava puudumine iseenesest ei ole veel maksustamise aluseks.

Tööriietus

Kui näiteks isikukaitsevahendite kasutamine tuleneb ohtlikust töökeskkonnast, siis tööriietus ei eelda ohtlikku töökeskkonda.  

Tööriietuse puhul tuleb vormistada selle kasutamise kord ja ära märkida, et tööriideid kasutatakse ainult tööks ning spetsiifilised asjaolud, miks teatud töötajatele tuleks anda ühtne tööriietus. Kui tööandja soetatud tööriietust võib töötaja kasutada ka töövälisel otstarbel, siis on soovitatav, et tööandja kehtestab korra, kas töötaja hüvitab teatud osa tööriiete kulust või loetakse teatud osa kulust erisoodustuseks. 

Maksu- ja tolliameti kodulehel on märgitud:

„Kui tööandja näeb ette näiteks teenindussaalides, salongides vms kohtades teenindajate ühtse riietuse, mida kutsutakse ka nn firmariietuseks (kostüümid või ülikonnad, pluusid, vestid nende juurde, jalanõud vms) ja mida kasutatakse üldjuhul tööl, kuid mida on töötajatel võimalik kasutada ka väljaspool tööaega, siis tuleb lähtuda TuMS-i § 32 lõikes 3 sätestatud põhimõttest. See tähendab, et tööandjal tuleb määrata proportsioon tööriiete ettevõtluses kasutamise ja isikliku tarbimise vahel. Kui töötaja tasub ise isikliku tarbimise osa eest, siis maksukohustust ei ole; kui seda teeb tööandja, siis on tegemist erisoodustusega. Kui tööandja tagab, et eespool toodud riietust kasutatakse ainult töökohas (nt vahetavad töötajad enne töökohale asumist oma riided tööriiete vastu ja pärast tööaja lõppu jälle tagasi), st väljaspool tööaega seda riietust ei kasutata, siis maksuriske ei ole.”

Soliidse riietuse puhul on maksuhaldur märkinud, et kui tööandja hüvitab n-ö soliidse riietuse soetamise kulud või tasub ise nende eest, siis on tegemist tööandja poolt töötajale rahaliselt hinnatava hüve andmisega, mida TuMS-i § 48 lõike 4 kohaselt käsitletakse erisoodustusena. Soliidse tööriietuse mõiste on piisavalt lai, näiteks kui näitleja jaoks soetatakse vahetult tööks vajalik soliidne tööriietus, siis see ei pruugi olla siiski erisoodustus.

Tervisesport

Tervisespordi kulude puhul selget sätet TuMS-s ei ole ning seetõttu käsitletakse selliseid tööandja kulusid erisoodustusena.

Tallinna Halduskohus on lahendis 3-08-1465 märkinud:

„Kulutusi tervisespordile, sh võimlemisele ja ujumisele, tuleb pidada eelkõige töötaja, mitte tööandja huvides tehtud kulutusteks, olgugi et need aitavad kaasa töötaja töö efektiivsusele konkreetses ettevõttes.”

TTOS-i § 13 lg 1 kohaselt peab tööandja omal kulul tagama töötajate regulaarse tervisekontrolli ja esmaabivahendite kättesaadavuse. Samas on kohus seisukohal, et vastava seaduse lubava või kohustava sätteta TTOS ei näe ette töötajate spordikulude katmist tööandja poolt ning kõik tervisespordi kulud, mida töötaja tööandjale ei hüvita, on käsitletavad erisoodustusena.

Tervisekontroll ja prillid

Maksu- ja tolliamet on selgitanud:

„Maksustamisele ei kuulu töötervishoiuarsti soovituse alusel konkreetsele isikule tulenevalt tema töö iseloomust ennetustegevuseks või taastusraviks tehtavad kulud. Hea tava näeb ette, et arst määrab oma otsuses soovitused arusaadavalt (kestus, kui palju protseduure jms), mis aitab arsti taotlusi mõista ja juhiseid täpselt täita. Seega, kui arsti soovitus on arusaadav ja täidetav ning seotud konkreetse töötaja töö iseloomust tuleneva võimaliku tervisekahjustuse ennetamise või vähendamisega (nt arvutiga töötavale töötajale soovitati käia kuu aja jooksul 10 korda õlavöötme massaažis), siis probleeme pole. Ent kui soovitus on üldsõnaline, mille põhjal tööandja maksab näiteks töötaja poolt ujula kasutamise eest, siis on tegemist erisoodustusega.”

Sellest selgitusest tulenevalt on maksuhaldur aktsepteerinud, et töötervishoiuarsti soovituse alusel konkreetse terviserikkega töötaja massaažiga seotud kulusid on loetud tavaliseks ettevõtlusega seotud kuluks.

Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (Vabariigi Valitsuse määrus 15.11.2000 nr 362) § 3 sätestab järgmised tööandja kohustused:

„(5) Tööandja peab töötajale, kes vähemalt poole oma tööajast töötab kuvariga, korraldama tervisekontrolli, mis hõlmab:

1) silmade ja nägemise kontrolli, arvestades töötervishoiuarsti või silmaarsti määratud tähtaega konkreetsele töötajale, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul, või töötaja nõudmisel kuvariga töötamisel tekkinud nägemishäirete korral;

2) luu- ja lihaskonna seisundi kontrolli, eelkõige sundasendis viibimisega seotud vaevuste avastamiseks, sagedusega mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul, või töötaja nõudmisel kuvariga töötamisel tekkinud vaevuste korral.

(6) Kui lõike 5 punktis 1 nimetatud kontrollil selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja § 3 lõike 2 täitmiseks hankima arstitõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.

(7) Kui lõike 5 punktis 2 nimetatud kontrollil selgub, et töötaja tervis on mitteergonoomiliste töötingimuste tõttu halvenenud, peab tööandja viivitamata rakendama abinõusid töötamiskoha ergonoomilise kujunduse parandamiseks.

(8) Lõikes 5 nimetatud tervisekontrolle tehakse ning lõigetes 6 ja 7 nimetatud abinõusid rakendatakse tööandja kulul.”

Eeltoodud Vabariigi Valitsuse määrusest tulenevalt peab tööandja omal kulul regulaarselt tagama töötajate silmade ning luu- ja lihaskonna seisundi kontrolli ning vajaduse korral soetama töötajale arvutiga tööks vajalikud prillid või läätsed ning ergonoomilised töövahendid (nt tooli, laua jne).

Kuivõrd jutt on töötamisest arvutiga, siis kui näiteks töötaja kasutab tööandja soetatud tööks ettenähtud prille ka töövälisel ajal, siis tuleks teatud osa prillide kuludest käsitleda kas erisoodustusena või töötaja hüvitab teatud osa kulust tööandjale.

Esmaabivahendid

Sotsiaalministri 13.12.1999 määrusega nr 82 on reguleeritud esmaabi korraldus ettevõttes ning seal on esmaabivahendite hulgas ette nähtud mitmesugused sidemed, plaastrid jne, kuid ei ole toodud ravimeid, millest maksuhaldur on teinud järelduse, et esmaabivahenditena soetatud ravimid on maksustatavad ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

Nõuded töökohale

Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (Vabariigi Valitsuse määrus 14.06.2007 nr 176) käsitlevad lisaks esmaabivahenditele ja muudele asjaoludele ka  silmadušši ja välitööl rakendatavaid abinõusid. Seal on märgitud, et kui töökohal esineb oht võõrkeha või kemikaali sattumiseks silma, peab kergesti ligipääsetavas ja selgesti märgistatud kohas paiknema silmadušš.

Välitööl tuleb rakendada abinõusid, et töötajad oleksid kaitstud libastumise ja kukkumise, kukkuvate esemete, kahjuliku müra ning kahjulike gaaside, aurude ja tolmu eest, samuti töötajaid tuleb kaitsta ilmastikumõjude eest, mis võivad neid ohustada või nende tervist kahjustada. Töö laadist tulenevalt peab teatud töötajatele tagama vastava tööriietuse kaitseks ebasoovitavate ilmastikumõjude eest tööl.

Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses on reguleeritud eraldi Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määrusega nr 377. Selle korra kohaselt peab töötajatel olema võimalus sobivates tingimustes einestada ja puhata ning kui töötajaid ei toitlustata kohapeal, peavad olema loodud tingimused kaasatoodud toiduainete säilitamiseks ja vajaduse korral soojendamiseks.

Joogivesi

TTOS-i § 11 lg 8 kohaselt peab töötajatele olema tagatud nõuetekohane kvaliteetne joogivesi koos ühekordsete või pestavate jooginõudega.

TTOS-i § 11 kohaselt olmeruumid on riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid, kusjuures töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.

Kui tööandja soetab puhkeruumi mööblit, sisustab kööginurga või soetab töökohas kasutamiseks vajaliku köögitehnika, ei ole tegemist erisoodustusega ega maksustatava kuluga.

Tööandja peab tagama töökohal kvaliteetse joogivee, kuid joogivee hulka ei kuulu karastusjoogid ega näiteks kohv, tee, kakao jms. Kui tööandja kannab näiteks töötajatele kasutamiseks ette nähtud karastusjookide, kohvi, tee või maiustuste kulu, siis on tegemist erisoodustusega.

Kui samad kulud on tehtud seoses külaliste vastuvõtuga, siis on tegemist külaliste vastuvõtukuludega, millest vastavalt TuMS-i § 49 lg-le 4 on teatud osa kuludest maksust vabastatud. 

Vaktsineerimine

Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded  on toodud Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruses nr 144.

Selle määruse § 6 lg 2 p 7 kohaselt, kui ohtu pole võimalik kõrvaldada, peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni, tagades vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin.

Nimetatud juhul tuleks määrata töötajad, kellel võib töö laadist tulenevalt esineda vastav risk ning tagada nende vaktsineerimine. Tööandja peab konsulteerima töötervishoiuarstiga töötajate vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle. Töötajad vaktsineeritakse tööandja kulul ning vaktsineerimistõend peab olema töötajale ja tööinspektorile kättesaadav.

Maksuhaldur on seisukohal, et vaktsineerimine peab olema seotud konkreetsete töötajate töö spetsiifikaga ehk tuleb kindlaks teha, kelle töökeskkond on mõjutatud sellisest bioloogilisest ohutegurist, mille puhul on vaktsineerimine vajalik.

Kui töötajate vaktsineerimine ei ole vajalik, siis on tegemist maksuhalduri arvates maksustatava kuluga. Juhul kui töötaja saadetakse töölähetusse sellisesse riiki, kus töötajat on tarvis võimalike tervisekahjustuste vastu eelnevalt vaktsineerida, siis on vaktsineerimiskulu ettevõtlusega seotud kulu ilma maksutagajärgedeta.

Osale arutelus

  • Tõnis Jakob, OÜ Marisett juhtiv maksukonsultant

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Books 8 on uue põlvkonna äritarkvara väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Põhipakett sisaldab kõike majandusarvestuseks esmatarvilikku võimaldades registreerida ostu ja müügitehinguid, jälgida klientide võlgnevusi ning enda võlgnevusi tarnijatele. Kõikidest sisestatud toimingutest tehakse automaatselt kanne pearaamatusse.

Valdkonna tööpakkumised

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Maxima otsib FINANTSANALÜÜTIKUT

Maxima Eesti OÜ

22. detsember 2017

Uudised

Tööriistad