Töötajaist hoolimine läheb kalliks maksma

Kairi Oja
Ajakirjanik Kairi Oja käsitleb erisoodustuste pealt makstavate maksude teemat

Eesti riik on kujundanud erisoodustuse pealt makstavad maksud kõikidele võrdselt, olenemata ettevõtte tegevusvaldkonnast. Kõik see mõjub neile tööandjaile, kes oma töötajate tervisest ehk veidi enam hooliksid, justkui karistusena.

Siiani kehtib meil Eestis erisoodustuse pealt makstavate maksude puhul lähenemine, mille kohaselt käsitleb riik erisoodustusena tööandja poolt töötajate tervise eest sellisel tasandil hoolitsemist, mis ületab töötervishoiuseadusega kehtestatud arstlikku kontrolli. Ent leidub ettevõtteid ja tööandjaid, kes tõsimeeli soovivad oma töötajaid veidi enam väärtustada, iseäranis kui ettevõtte tegevusvaldkond on töötajate tervisele keskmisest koormavam.

Puhastusteeninduse valdkonna eripärad

Puhastusteenindus on valdkond, millel on mitmeid eripärasid – enamjaolt kipuvad puhastusteenindajad olema vanemad inimesed, kes soovivad teenida pensionile lisa, või siis need, kes mingil põhjusel ei saa töötada n-ö traditsioonilisel tööajal. „Näiteks on graafikuga töö sisuliselt ainuke võimalus neile, kel lasub kohustus kedagi hooldada. Ka väga noored otsivad meid üles – näiteks üliõpilased, kes täistööajaga töösuhteid endale lubada ei saa või siis puudega inimesed, kellel samuti on keerukam tööturul endale kohast tööd leida,” räägib SOL Balticsi tegevjuht Rinel Pius.

Tihtipeale algavad tööpäevad enne kukke ja koitu või siis kestavad tundideni, mil „tavalised inimesed” ammu kodudes oma õhtuseid toimetusi teevad. Lisaks on tegemist vägagi füüsilise valdkonnaga – nii kõnnib näiteks lennujaama puhastusteenindaja päevas maha enam kui 12 km. „Väga suure koormuse saavad põrandamopiga töötamisel nii käed kui ka õlavööde, samuti on pidev kummardamine seljale paras koormus,” kirjeldab Pius.

Puhastusteenindusele suunatud SOL annab tööd üle Euroopa 11 000 inimesele ühtekokku kuues riigis, Eestis on ettevõtte palgal ligikaudu 1800 inimest. SOL Balticsis töötab kolme Balti riigi peale kokku 2400 inimest. „Nõus, seda ei ole just vähe. Tõtt-öelda oleme töötajate arvult Eestis kümnendal kohal. Siia alla arvestab ettevõte kõik töösuhted, koormusest sõltumata,” märgib Pius. Muide, kõige vanem töötaja on ettevõttes on 83-aastane.

Kümnendik töötajaist iga kuu haiguslehel

Keskmiselt igas kalendrikuus on kasvõi üksnes ettevõtte Eesti töötajatest parasjagu haiguslehel umbkaudu 180 inimest ehk 10% kogu töötajaskonnast. „Nõnda tasume aastas tööandja-poolse kompensatsioonina oma töötajaile ligikaudu 50 000 eurot haigusraha. Samas ei saa unustada, et meie kohustus on pakkuda teenust oma klientidele igal ajal ning puuduvale töötajale tuleb operatiivselt leida asendaja. Just selle asendaja leidmine on veel kulukamgi kui haigusrahale kulutatav summa – korrutame selle arvu julgelt kahega,” avaldab Pius. „Seega kulub kõigele sellele ühtekokku 150 000 eurot aastas. Seda on kaunis palju,” tõdeb Pius.

Lisaks rahalisele kulule on oluline veel ajaline kulu. „Et meie valdkonnas on töötajaid tõesti väga erineva haridusliku taustaga, või siis puudub varasem töökogemus nooruse tõttu sootuks, või on tegemist inimestega, kes on näiteks elus esimest korda Tallinnas, on meie keskastmejuhtidel nendega tegemist ja tööd palju. On üsna tavapärane, et uued töötajad tuleb meil klientettevõttesse algul ise kohale viia, kohapealseid olusid tutvustada ja kõike tööga seonduvat selgitada, kuid ka julgustada nagu lapsi esimesel koolipäeval,” kirjeldab Pius.

Selline on võrdlemisi tavaline värbamisprotsess SOL-is, kuid sootuks teine on lugu, kui tuleb leida kiirelt asendajad haigestunud töötajaile. „Siis korrutame selle kõik tempo mõttes veel kahega,” jätkab Pius.

Kas ennetada poleks mitte arukam?

Pius on seisukohal, et ettevõttes, kus keskmine vanus on 52 ning valdkond selgelt füüsilise iseloomuga, peaks olema peamine motiiv oma töötajate tervist hoida, sest riskid on valdkonna eripära tõttu selgelt kõrgemad kui mujal. „Ma ei salga, et keskmine meil töötatud aeg ei ole võrreldav mõnes muus valdkonnas tehtava klassikalise karjäärimudeliga – keskmine töösuhe meie juures vältab 2–3 aastat,” avaldab ta. Nooremad inimesed on SOL-is ametis pigem administratiivpoolel, puhastusteenindajad kipuvad Piusi sõnul olema ikka vanemad ja lõviosas on just nemad need, keda tervisehädad kimbutavad.

Rinel Pius on mõelnud, et selle asemel, et tasuda üsna kopsakat summat haigusrahadena kompensatsiooniks, suunaks ta samas väärtuses rahalisi vahendeid hoopis tervise eest hoolitsemisele ja selle hoidmisele. Ent siin tulebki mängu erisoodustuse maksuga seotud konks – summa on täpselt sel määral suur, et pigem jätkavad SOL-tüüpi ettevõtted haiguskompensatsioonide tasumist kui ületavad seadusega määratletud kohustuslikku osa.

Pius meenutab maksuameti peadirektori Marek Helmi Palgapäeva konverentsil välja öeldud mõttekäiku, mille kohaselt saame nimelt seda, mida mõõdame. Helm olla toonud konverentsil näite, et kui mõõdad liiklussurmade arvu, siis saadki selle. „Kui hakkad mõõtma ellujäänute arvu, siis hakkad tahes-tahtmata selles suunas tegutsema. Fookus loeb,” tsiteerib Pius konverentsil kuuldut.

Riigipoolne dilemma väärtuste tasandil

Selle mõttekäiguga mängides on Pius leidnud enda jaoks mitmeid paralleele. „Panen tähele, et praegusel ajal on meie riigil väärtuste tasandil dilemma – me justkui kaalume, et kumb on odavam, maksud või tervis. Need ei ole kindlasti mõistlikud kaalukausid,” sõnab ta. „Muuseas kui see meie makstav maks oleks igati loogiline ja läheks otse kuhugi vanemate inimeste tööletuleku toetuseks, siis maksaks ettevõtjad seda heal meelel. Kuid praegune lähenemine tervisega seonduvaile kuludele on selles mõttes ebaaus, et seda võetakse kui erisoodustust töötajale. Kindlasti ei ole vanemale inimesele, kes saab natuke kõrgemat palka kui miinimumpalk, kes teeb füüsilist tööd ja teeb seda veel oma pensionipõlvest, mingi hoomatav lisatulu see, et ta saaks tööandja kaudu füsioteraapiat või täiendavaid arstiuuringuid,” arutleb Pius.

Pius tõlgendab niisugust investeeringut töötajaisse panusena inimeste tervisesse ja samas ka põhimõttelisse hoiakusse, et riik soovib kutsuda vanemaid inimesi tööturule tagasi. „Seetõttu leian, et töötajate tervise hoidmisele ja taastamisele tehtavatelt kuludelt makstav maks ei ole kõige õiglasem,” sõnab Pius.

„Olen seda meelt, et kui püüaksime haigena oldud aega kasvõi preventiivselt vähendada, oma töötajate tervisesse hoopis teise nurga alt investeerides, oskavad nad seda hinnata ja ka töösuhte aeg pikeneb vaieldamatult, vähemalt teataval määral,” arutleb Pius.

Keskmine töötasu, mis SOL-is puhastusteenindajana teenitakse, on 580 eurot. „See arv võib esialgu kõlada eksitavalt, võrrelduna keskmise palga mõistega, mis on pea kaks korda kõrgem – silmas peaks pidama, et siia sisse on arvatud kõik töösuhted, nende ajalisest kestusest või koormusest sõltumata, mõned inimesed näiteks töötavad paaril päeval nädalas ning seda vaid mõned tunnid,” täpsustab Pius.

Selles, et puhastusteenindaja töö on raske, pole vist kellelgi põhjust kahelda. „Mõnel puhul tullakse end pakkuma, käiakse nädalakese tööl ning pärast seda tuleb teade, et enam siiski jätkata ei soovi – juba esimene nädal väsitas sedavõrd, et edasiseks tahtmist ja ennekõike just jaksu ei jätku,” kirjeldab Pius küllaltki sagedasti ettetulevat sündmuste käiku.

Puhastusteenindaja tööst parima ettekujutuse saamiseks soovitab Pius kujutleda end jooksulindil kiirkõndi tegemas, tehes samal ajal ülakehaga sõudeergomeetri harjutusi. Kõigele lisaks kummardate iga kümnenda sammu järel ette. Ja niimoodi 5–7 km ühtejärge,” kirjeldab Pius. „Seega, see töö on tõesti vaid tugevatele,” nendib ta.

Ta jätkab, et SOL-i organisatsioonikultuuri üks alustaladest on ettevõtte loomisest peale töötaja kui inimese väärtustamine, seda pealtnäha lihtsate asjade puhul, nagu seda on töötajaile värbamisprotsessi käigus kohvi pakkumine. „Meil on olnud juhuseid, kus näiteks Ida-Virumaalt bussiga siia töövestlusele ja mõnele järgnenud koolitusele sõitnud inimene küsib hiljem üllatuse ja tänutundega silmis: „Kas te tõesti tegite seda meie pärast?”.

Las nad olla peale haiged, sest terveks tegemine on kallis

Pius on seisukohal, et kui ettevõte pakuks näiteks kasvõi massaaži või mingit tüüpi füsioteraapiat või täiendavaid uuringuid vereproovide jms näol, oleks sellel tõepoolest suur kaal. „Kui me sellise „investeeringu” rahasse ümber arvestaks, saaksime töötajale võib-olla väga väikese palgatõusu. N-ö pehmetesse väärtustesse ümberarvestatuna on väärtus suurem, rahas aga suhteliselt hoomamatu,” arutleb Pius. Suurusjärk, kui haigustesse ja asendamistesse suunatav summa 150 000 jaotada võrdselt palgana kõikide töötajate vahel, oleks ligikaudu kolm eurot netosummana, lisab ta. Ta jätkab, et kui haigustesse ja asendamistesse suunatav summa 150 000 jaotada võrdselt palgana kõikide töötajate vahel, saaks igaüks kuus juurde kolm eurot netotasuna. „See ei motiveeriks mitte kedagi! Kui aga sama summa kasutada sihtotstarbeliselt töötajatele, kes seda kõige enam vajavad, oleks kasu tuntav nii inimestele kui ka ettevõttele,” selgitab Pius.

Praegust olukorda ja riigi suhtumist iseloomustab Pius pisut iroonilise kokkuvõttega: „Las nad olla pealegi edasi haiged, sest terveks tegemine on ju kallis”.

Mõnele meie seast ainumas jõulupidu

Kuna SOL-is töötavad ka paljud üksikvanemad, kellele on töö puhastusteenindajana vaat et ainus sissetulekuallikas, oleks see neile väga suur lisaväärtus, on Pius veendunud.

SOL-is teadvustatakse Piusi sõnul ettevõtte sotsiaalset vastutust, seda iseäranis madalama keskmise sissetulekuga piirkondades. Ettevõte korraldab kord aastas töötajate lastele korraliku jõulupeo. „Kui jutt käib mitmesajast lapsest ja lapsevanemast, siis võite mind uskuda – see on üsna mastaapne ettevõtmine,” räägib Pius.

„Kõik, millest on tegelikult töötaja tervisele kasu, loetakse meil erisoodustuseks. Selline suhtumine väärtuste tasandil võtab suurelt osalt ettevõtjailt tahtmise ära millegi sellisega tegeleda,” lausub Pius kriitiliselt. „No ütleme, et mingi treeningu kümne korra kaart maksab kusagil 80 eurot. Sel juhul lisandub ettevõtjale maksude näol ligikaudu 66% ehk siis kulu kokku on 146 eurot töötaja kohta,” argumenteerib ta.

Erisoodustus töötajale loetakse meil ettevõtlusega mitteseotud kuluks ja seega arvestatakse ettevõtluskuluks ka käibemaks, ehkki seda ettevõte nende kulude pealt tagasi ei saa. „Seega kõik jõulupakid või treeningud jm, mis tulevad sisse käibemaksuga, lähevad kuluna arvesse,” täpsustab Pius.

Pius on seisukohal, et riik võiks erisoodustusmaksude süsteemile püüda läheneda kuidagi eesmärgipärasemalt, sest mida mõõdad, seda ka saad. „Kui praegu mõõdab riik lisahüve pealt saadavat maksu, siis tööandja seda lihtsalt ei tee ja keegi ei võida midagi. Kui mõõdaksime inimese tervist või vanemate inimeste taas tööturule tulekut, siis võidaksid kõik. Inimeste tervis oleks parem, riigil ja tööandjal aga töökäsi juures. Vähem tagajärgedega tegemist,” pakub Pius.

„Meie ühiskond on ilmselt juba nii kaugele arenenud, et ka meie riik võiks hakata töötajate tervise suhtes heade kavatsuste seadustega karistamist vähendama,” leiab Pius.

 

KOMMENTAARID

Vivika Tamra, Eesti Haigekassa tervisedenduse ja kommunikatsiooni talituse peaspetsialist:

Kahtlemata on ülimalt oluline, et tööandja panustab oma töötajate tervise edendamisse ja soodustab tervislikku eluviisi. Samas peavad töötajale olema tagatud sotsiaalsed garantiid olukorras, kus tal terviserikke tõttu ei ole võimalik tööl käia ning seda nii riigi kui ka erasektori tulemuslikus koostöös. Töövõimetuslehe alusel maksavad tööandja ja haigekassa inimesele töövõimetushüvitist, et kompenseerida töötajale haigestumise ajal osaliselt saamata jäänud töötasu.

„Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse” §-st 12² tulenevalt on tööandja kohustatud maksma haigushüvitist töölepingu alusel töötamise korral. Tööandja maksab hüvitist haigestumise 4. päevast kuni 8. päevani. Haigekassa maksab haigushüvitist alates 9. päevast, hüvitise määr on 70%. Haigushüvitisele on õigus kuni 182 päeva (tuberkuloosi korral kuni 240 päeva).

Anneli Talvik, Confido Erameditsiinikeskuse üldmeditsiini spetsialist:

Olen arstina kurb, kui näen ja kuulen, et tervise hoidmisest huvitatud inimesi ei toeta ega juhenda meie ühiskonnas sisuliselt keegi – klassikaliselt loetakse töötervishoiu alla vaid testimine ja diagnoosimine, aga mitte ennetavad tegevused ega ravi. Peremeditsiini alla kuulub kõik, mis puudutab inimese esmaseid tervisevajadusi, ent ressurss kulub ära haigete peale ning need, kes veel terved, ei saa tervishoiusüsteemist tegelikult mingit kasu. Haigekassa annab kõikide inimeste jaoks raha tervishoiule, aga inimene pääseb sellele ligi alles siis, kui pole enam tervist, mida hoida.

Praegu paigutatakse haigekassa raha sinna, kuhu seda on harjutud jagama. Sõnades küll peetakse oluliseks ka ennetusmeditsiini, tegude ja otsuste tõttu voolab raha aga suurde neeluauku nimega „haiguste ravi”.

Haigekassa peab arvet haigete üle ja rahastab haiguste kallist ravi. Mõistlik oleks aga pidada eesmärgiks suurt tervete hulka ning mõõta tegevusi ja raha, mis kulub tegevustele, et inimesi tervena hoida. Teada-tuntud reegel on, et mida mõõdad, seda saad. Seni, kuni tervise hoidmist ei mõõdeta, ei hinnata ka seda ega seata tähelepanu keskpunkti. Tervena hoidmine sisaldab toitumise, liikumise, aga ka mõtlemise muutmise juhtimist.

Neid haiguseid, kus eluviis pole põhjustajate hulgas, on väga vähe (näiteks: I tüübi suhkurtõbi või reuma ei ole põhjustatud eluviisidest).

Haiguste ennetamine eeldab kõigi osapoolte mõtteviisi muutmist ning julgust teha asju teisiti, ennekõike riiklike otsusetegijate ja edasi rahastaja poolt. Väga levinud on arusaam, et testimine ja analüüsimine ongi tervisega tegelemine. Aga nii ei ole, see on vaid näiline tunne, et teen midagi enda jaoks, kontrollin. Teine levinud arusaam on see, et toitumise, liikumise ja mõtlemisega oskab igaüks ise tegeleda ja peabki ise toime tulema – samas on toidupaljususe, dieetide ja liikumisäppide virvarr enamikule arusaamatu ning pärast väsitavat argipäeva midagi tervise jaoks teha pole paljudele sugugi enesestmõistetav. Juhendajateks on saanud terviseajakirjad, netiportaalid, äpid, reklaamtulbad jmt. Kahjuks ei suuda enamik inimesi oma vähese terviseteadlikkuse tõttu ise õigeid otsuseid langetada ja valib kiireima tee lõõgastuseni, milleks on ülesöömine, alkohol, mõnuained jms.

Olen sageli mõelnud, kust jookseb tegelikult piir töötervishoiu ja riikliku tervishoiu vahel? Ja kas praegu on selles kontekstis enam piiri tööaja ja tööajavälise aja vahel? Ikka veel ruulib masinatööstuse ajastu vaim, mille kohaselt on tööga seotud terviserike midagi füüsilist, mis on seotud monotoonsete liigutustega ja kurnava tööandja piitsaga. Aga vaimne pinge, psühhosotsiaalsed mõjurid, tööstress, tähtaegadega ja rööprähklemisega seotud tervisehäired? Enamik mõttetööd tegevaid inimesi töötab nii tööle sõites, bussis, autos, lennukis kui ka kodus, isegi puhkusel! Kas sellise pideva „tööl olemisega” seotud ärevus ja läbipõlemine ei vaja mitte teistsugust lähenemist kui töötervishoiuarsti otsus „viis korda massaaži aastas”? Kas tõesti valitseb ettekujutus, et stress tuleb töötajale kodust ja vaba aja tegevustest ning selle raviga tegeletagu pärast tööaega? Hea psühholoogiline selgroog ei teki iseenesest, see vajab enamikul ehitamist ja toetust. Aga kord juba looduna võib see anda tööandjale tagasi hoopis efektiivsema töötaja. Kas tõesti peab tööandja maksma selliste probleemide ennetamise eest erisoodustusmaksu, kui ta tahab oma töötajaid ka tegelikult aidata? Minu arvates ei pea.

Tervislikke valikuid peaks soodustatama igal võimalusel ja igas töösuhtes. Kui on vaja tugielundkonna ülekoormusvalude tõttu abi, ei peaks hakkama arutama, kas probleem tekkis koolipingis, töökohal või kodudiivanil, vaid leida tuleks parimaid lahendusi. Arstid siin veel aidata ei saa, vähemalt mitte esimestel valu tekkimise aastakümnetel. Kui inimene on õppinud abituks, peaksid enne arsti juurde jõudmist kõik avarama pilguga kaasteelised teda katsuma rajale aidata, olgu siis õpetaja, tööandja või pereliige. Enamasti on vaja analüüsida inimest kui tervikut, seda saab teha, kui kaasatud on füsioterapeudid, toitumisnõustajad, psühhoterapeudid, treenerid, joogaõpetajad. Kui tööandja tahab oma töötajat tervena hoida ja seda kõike võimaldada, peaks riik maksma erisoodustust hoopis tööandjale, kes oma tegevusega kergendab meditsiinisüsteemi koormat.

Eva Põldis, sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna nõunik 

Töötajate tervise hoidmine on oluline, eriti olukorras, kus tööealine elanikkond väheneb ning vananeb. Lähikuudel analüüsib sotsiaalministeerium tööga seotud tervisekahjustuste ennetamise, töövõimetuse hüvitamise ja töötaja tööl hoidmise toetamisega seotud küsimusi ning pakub välja lahendusi. Juunis valmib töötaja töövõime jätkusuutlikkuse toetamise analüüs, kus vaatame muu hulgas üle tööandja kohustused ohutu ja tervist hoidva töökeskkonna loomisel. Lisaks analüüsime, milline peaks olema tööandja vastutus, kui töötaja terviseseisund halveneb.

Töötajate tervisekahjustuste ennetamise üks võimalus on soodustada tööandjate panustamist töötajate tervise edendamisse. Mitmed rahvusvahelised uuringud näitavad, et tervist edendavad tegevused töökohal avaldavad positiivset mõju töötaja tervisele ja tootlikkusele ning on ettevõttele ka majanduslikult kasulikud, kuna vähenevad töötajate haigestumisega kaasnevad kulud.

Kehtiva õiguse järgi on erisoodustusmaksust vabastatud need töötaja tervise heaks tehtavad kulud, mille vajadus tuleneb otseselt töötaja töötamisest selle tööandja juures. Näiteks töökeskkonna riskianalüüsis ja tegevuskavas toodud tegevused ei kuulu erisoodustuse alla, kui kuludel on seos konkreetse töötajaga ning tehtava tööga. Kulutusi tervisele, mida töötaja teeks ka olenemata oma töökohast, ei ole tööandjal kohustus katta (nt kulutused spordiharrastusele). Seetõttu käsitletakse neid kulutust erisoodustusena ja need on maksustatavad.

Valitsus otsustas 27. aprilli kabinetinõupidamisel vabastada tööandja alates 2018. aastast erisoodustusmaksust juhul, kui ta toetab kuni 400 euroga aastas oma töötaja liikumisharrastusi ja tervise edendamist. Maksuvabastus antakse spordirajatiste kasutamisega seotud kuludele, spordiürituste osavõtutasudele ning taastusravi kuludele.

 

Osale arutelus

  • Kairi Oja, vabakutseline ajakirjanik

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

TAAVI PALK – parim valik kõigile palgaarvestajaile

Töötasude arvutamist ja maksustamist puudutava seadusandluse igaaastane muutumine ja uute peensuste jätkuv lisandumine on palgaarvestusest teinud ühe komplitseerituma valdkonna finantsarvestuses.

e-arveldaja – raamatupidamise tarkvara alustavale ja väikeettevõtjale (esimene aasta tasuta)

e-arveldaja on veebipõhine tarkvara, mis sobib hästi just alustavale ja väikeettevõtjale, aga ka mittetulundusühingule ning sihtasutusele. Sellel on tänaseks juba üle 5300 kasutaja.

Valdkonna tööpakkumised

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Ramirent Shared Services AS is looking for a GENERAL LEDGER ACCOUNTANT

Ramirent Shared Services AS

27. november 2017

Manpower is looking for a CHIEF ACCOUNTANT

Manpower OÜ

03. detsember 2017

Uudised

Tööriistad