Maksuvaidlusega Euroopa Kohtusse

Euroopa nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELTL) artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu annab Euroopa Kohus siseriiklikele kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamisel. Juhul kui siseriikliku kohtu otsuse peale ei saa edasi kaevata, peab see kohus siiski põhimõtteliselt saatma asja Euroopa Kohtusse juhul, kui selles kohtus kerkib üles liidu õiguse tõlgendamise küsimus.

Teatud juhtudel tuleb Euroopa Kohtust taotleda eelotsust

Mis puudutab eelotsuse saatmise kohustuse ulatust, siis kohtuotsuse C-283/81 (Cilfit) kuulutamisest peale hästi väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kõrgema astme kohus peab juhul, kui tema menetluses oleva asja käigus kerkib üles küsimus liidu õiguse kohta, täitma oma kohustuse saata asi Euroopa Kohtusse. Eelotsuse taotlust ei pea saatma, kui kohus tuvastab, et tõstatatud küsimus ei ole asjakohane, või kui Euroopa Kohus on kõnealust liidu õigusnormi juba tõlgendanud või liidu õiguse korrektne kohaldamine on nii ilmselge, et ei jää mingit võimalust mõistlikuks kahtluseks. See viimane on üsna kaheldav olukord. Kui asi on juba kohtusse jõudnud, siis ilmselgelt on äärmisel ebatõenäoline, et olukord saab olla nii selge, et ei jää mingit võimalust mõistlikuks kahtluseks.

Ka edaspidi on üksnes siseriikliku kohtu ülesanne hinnata, kas liidu õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et ei jää mingit võimalust mõistlikuks kahtluseks, ning sellest tulenevalt ka otsustada mitte esitada Euroopa Kohtule liidu õiguse tõlgendamise küsimust, mis tema menetluses olevas asjas on tõstatatud. Küll aga andis Euroopa Kohus käsitletavas kaasuses selged viited, millal kindlasti on siseriiklikul kohtul kohustus eelotsuse taotlus saata. Sisuliselt põhjustab Euroopa Kohus sellega endale olulise töökoormuse tõusu.

Euroopa Kohus andis mõista, et isegi kui alama astme kohtud on teinud kõrgemast kohtust erineva otsuse, ei ole see alati põhjuseks, miks kõrgem kohus peab tegema eelotsuse taotluse kui ta teeb vastupidise otsuse alama astme kohtu otsusest. Kui kõrgem kohus on veendunud, et tema tõlgendus on õige ilma igasuguse kahtluseta, siis eelotsuse taotlust ei pea esitama.

Kui tulla konkreetse vaidluse asjaolude juurde, siis rõhutas Euroopa Kohus, et arvukatel siseriiklikel kohtutel tekkis mõiste „ettevõtte üleminek” tõlgendamisel mitmeid küsimusi ning seega olid nad kohustatud saatma asja Euroopa Kohtusse. Vaidlusalused küsimused annavad tunnistust mitte üksnes tõlgendamisraskuste olemasolust, vaid ka kohtupraktika lahknevuste ohust liidus. Sellest tuleneb, et põhikohtuasja asjaoludel, mida iseloomustavad nii kohtupraktika vastupidised suunad siseriiklikul tasemel seoses direktiivi 2001/23 tähenduses mõistega „ettevõtte üleminek” kui ka selle mõiste korduvad tõlgendamisraskused erinevates liikmesriikides, peab siseriiklik kõrgem kohus täitma oma kohustust saata asi Euroopa Kohtusse, et välistada liidu õiguse väära tõlgendamise oht. Ehk siis korraga esinesid kaks asjaolu: siseriiklikud kohtud tegid erinevaid otsuseid ja oli oht, et erinevates liikmesriikides tõlgendatakse liidu õigust erinevalt.

Kokkuvõttes saab väita, et kui esinevad kaks asjaolu korraga, siis tuleb siseriiklikul kõrgemal kohtul saata eelotsuse taotlus Euroopa Kohtule. Need kaks asjaolu on nii madalama astme siseriiklike kohtute vastuolulised otsused seoses mõiste tõlgendamisega kui ka selle mõiste korduvad tõlgendamisraskused erinevates liikmesriikides. Võttes arvesse Eesti kohtute praktikat, siis enamus juhtudel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja lõpuks otsustatakse asi ikka Riigikohtus. Ja kui vaidlusaluses küsimuses on juba Euroopa Kohtus vaidlusi toimunud, siis võib arvata, et edaspidi saab Euroopa Kohus arvestatavas osas tööd juurde.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht