Annika Lentso: oluline pole see, mida sa koolis õpid, vaid kuidas asjadest aru saad

Annika Lentso, Eesti Arengufond
Annika Lentso, Eesti Arengufondi ökonomist

“Kui eelneva kümne aasta jooksul seatud eesmärgid nagu euro kasutuselevõtt ja NATO-sse astumine on Eestis täidetud, siis nüüd pole riigil tervikuna eesmärki. Kuid selleks, et midagi saavutada ja edasi areneda, on eesmärkide seadmine hädavajalik,” räägib Annika Lentso, Eesti Arengufondi ökonomist.

“Mina olen Eesti patrioot ja seepärast julgengi öelda: kui me ei tea, kuhu liigume, on ka raske öelda, mida peaksime tegema. Või miks. Meil puudub suurem pilt,” räägib Annika Lentso (39).

Selle suure pildi kokkusaamist püüab koordineerida Eesti Arengufond, käivitades sel aastal taas arengufoorumi – avaliku diskussiooni selle üle, mis võiks olla Eesti eesmärk. Arengufoorum võiks olla Annika hinnangul paik, kus Eesti käekäigust huvitatud saavad oma nõu ja jõuga kaasa lüüa.

Seda, et Eestile olulisi otsuseid vaagitakse Eesti Arengufondi eestvedamisel, on igati loogiline. “Fond on poliitiliselt sõltumatu üksus,” selgitab Annika. Tõsi, kaude on kõik Arengufondi töötajad poliitikas sees, sest käivad ju valimas.

Arengufondis tehakse palju tööd õhinapõhiselt

Arengufondi ökonomistina asus Annika tööle möödunud aasta augustis. Enne oli ta ülikooli ajal ametis müüjana ja tegi väikeettevõttele ka lihtsamat raamatupidamist. Pärast seda töötas Annika haridusministeeriumis finantseksperdina, sotsiaalministeeriumis töö- ja infoosakonna analüütikuna ning Eesti Pangas ökonomistina. Seejärel kutsuti Annika erasektorisse, temast sai Hansapanga ökonomist/makroanalüütik (business economist). Annika meenutab, et see viimane oli eriti heaks õppetunniks, sest ta pidi õppima infot edastama inimestele, kellel on tõeliselt vähe aega. “Kõik vajalik pidi alati koos joonistega mahtuma kahele leheküljele, info edastamiseks oli enamasti aega 15 minutit,” kirjeldab ta. Ettekanneteks, tõsi, oli aega veidi enam.

Arengufond on Annika sõnul paik, mis annab majanduses toimuvale sõltumatu hinnangu ning pakub ka lahendusi, et inimesed võiksid end siin riigis järjest paremini tunda. Ehk teisisõnu: Arengufond on sõltumatu mõttekoda, mis allub riigikogule. “Meie ülesanne on üles otsida probleemkohad ja poliitikutele soovitada edasisi tegevusi nii, et nende otsused oleksid kooskõlas Eesti arengu pika vaatega ning ei keskenduks lühiajaliste võnkumiste likvideerimisele,” räägib naine.

Arengufond on Annika sõnul idufirmalik ettevõte, kus tiimide sees toimib nn holakraatlik juhtimisstiil. See tähendab, et kõik on võrdselt head oma valdkonna spetsialistid ning eri teemadel on erinevad projektijuhid, kes teema arenguks meeskonna kokku panevad. “See on hästitoimiv juhtimisstiil,” kiidab Annika, kelle vedada ongi tänavune suurim, arengufoorumi projekt. Naise sõnul on just Arengufondis saanud talle selgeks, et oluline pole see, mida sa koolis õpid, vaid kuidas asjadest aru saad. Nii kuuluvad arenguseire meeskonda lisaks temale reaalteaduste taustaga inimesed – neil kipub lihtsalt olema sarnane maailmapilt ja probleemide käsitlus.

Oma praegusest tööst räägib Annika õhinal ja suure kirega. Samas tunnistab ta, et töö miinuspool on võimalus, et mõni asi ei pruugi õnnestuda. “Eks juba praegugi on öeldud, et raiskame siin fondis riigi raha,” nendib ta. Annika lisab aga kohe, et fondis ei ole inimestel kõrged palgad ning palju tööd tehakse õhinapõhiselt. Nagu 90-ndate alguses, kui inimesed olid innukad ja soovisid tegutseda oma riigi loomisel ja elu edendamisel. “Arengufond on koht, kus tehakse palju mõttetööd ja valutatakse Eesti pärast südant,” kinnitab naine.

Majandusteadusega lahendatakse probleeme

Annika on elu jooksul õppinud, et majandusteadus seob endas nii statistika, kunsti kui ka filosoofia. “Sa pead aru saama lugudest ning nende põhjal mõistma, kuidas maailm toimib,” võtab ta selle kokku. Ta lisab, et kui statistika kajastab valdavalt eilset, siis homse pildi saamiseks tuleb mõelda ka kõigile neile allhoovustele, mis praeguses statistikas ei kajastu. See on suur kunst. Annika nendib, et eksimisvõimalus on seejuures alati olemas, see käibki eluga kaasas. “Ka mina olen eksinud. Ma ei pea end kunagi valmis mõtlejaks, ma ei saa öelda, et tean alati täpselt, kuidas kõik toimib ja mis mida põhjustab. Aga ma tean, kust abi otsida,” lausub ta.

Annika sõnul kipuvad inimesed alahindama Eestis saadud haridust ja ületähtsustama välismaistes ülikoolides omandatut – ka meie ülikoolide tase on väga hea. Ta meenutab enda ülikooliaega, mil teda õpetasid õppima maailma tippülikoolidest Tartus loengut pidamas käinud spetsialistid. Üks Saksa professor ütleski toona noortele, et ta ei küsi neilt eksamil seda, mida rääkis loengus, vaid kuidas nad oskavad seda kõike põhjendada. “See oli oluline maailmavaateline erinevus võrreldes meie õppejõududega, kes küsisid seda, mida nemad olid rääkinud. Minu jaoks läks majandusteadus tänu sellele justkui lahti,” meenutab ta.

Arengufondis on Annika ka nutika spetsialiseerumise meeskonnas, tehes seal ennekõike numbrilisi analüüse. Euroopa Komisjoni ellu kutsutud nutika spetsialiseerimise platvormi raames peab iga riik valima valdkonnad, milles on nii ettevõtlusalast kui ka teaduslikku potentsiaali. Annika sõnul tuleb Eestis neid valdkondi väga hoolikalt valida. Seepärast on otsustatud panustada IKT-le ehk edendada seda, kuidas ettevõtted saaksid IKT kaudu optimaalsemalt tegutseda.

Teiseks on äärmiselt oluline ressursside väärindamine ehk tuleks õppida ressursse mitte poolmuidu ära andma, vaid suurendama nende väärtust toodete kaudu ja müüa neid siis kõrgema hinna eest (sh kaugemale). Näiteks toob ta selle, et Eestist ei peaks ilmtingimata toorpiima välja viima. Praegu liigub siit piiri taha ligikaudu 27 protsenti piimast, sest nii on mugavam. Leedus tehakse sellest aga piimapulbrit ja müüakse Venemaale. “Nii anname ju pool raha lihtsalt ära!” selgitab ta. Selge on see, et me ei saa iialgi võistelda suurte tööstusriikidega tavaliste tarbekaupade tootmises (nt Hiina tööstusega) – meie tootmisvõimsus on riigi väiksuse tõttu lihtsalt nii palju madalam.

Kolmandaks on Annika sõnul oluline tervisetehnoloogiate arendamine.

Annika on kogenud, et majandusteadust kutsutakse siin-seal ebateaduseks. “Tegelikkuses on majandusteadus üsna lai – ka siin on rakenduslik pool, millega lahendatakse päris elu probleeme. Majandusteooria juured on aga filosoofias,” selgitab ta, et kõik on omavahel seotud.

Eesti vajab rohkem õppinud inimesi

Seda hakkas Annika aduma, kui pärast kaht aastat õpinguid Tartu ülikooli vene ja slaavi filoloogia erialal mõistis, et õpetajat temast ei saa. Naine pidi võtma vastu otsuse edasise kohta, sest koolis käia on küll tore, kuid sealt saadavad teadmised peaks saama hiljem ametiks ümber vormida.

Nii asus ta õppima Tartu ülikooli majandusteaduskonda rahvamajanduse erialale. Praeguseks on ta lõpetanud samas ka magistrantuuri ning doktorantuuris on jäänud veel kirjutada doktoritöö. “Praeguseks on see mul nagu hobi,” kostab naine ja naerab, et kes majanduskasvust hakkab kord kirjutama, sel on keeruline sellest teemast edaspidi pääseda. Kui bakalaureusetöös uuris Annika majanduskasvu eelarvepoliitikast lähtuvalt, siis magistritöös vaatles ta eri riikide omavahelises võrdluses, kas haritud inimesed saavad majanduse kasvule kaasa aidata. “Ilmnes, et kvalifitseeritud tööjõud on majanduskasvu seisukohalt äärmiselt oluline. Inimene on see, kes majanduse loob, mitte vastupidi,” selgitab ta.

Doktoritöös uurib Annika, kuidas rahvastiku muutumine mõjutab majandust. Ja seda tegelikkuses, mitte vaid konstantselt ette antud arvudega, nagu seda tehakse tavalistes mudelites. Annika sõnul on see äärmiselt oluline, sest väheneva rahvastikuga riikides põhineb tulevikus kogu tootlikkuse kasv just inimtööjõul – inimesed peavad oskama ja teadma rohkem kui näiteks sada aastat tagasi. “Raha on küll tore ja vajalik, ent kui vaadata sõdade piirkondi, siis nähtub, et raha on kiiresti asendatav, inimressurss aga mitte,” nendib ta. See tähendab, et Eesti vajaks rohkem õppinud inimesi, kelle oskused võimaldaksid teha keerulisemat ettevalmistust nõudvat tööd ning seda ka teistele pakkuda, olles ise tööandja.

Annikale on huvi pakkunud ka see, miks sünnib Eestis vähem lapsi ning kas sellegi taga ei ole majanduslikud põhjused. Annika hinnangul ei ole lapsetoetused ja vanemapalk sündimust märkimisväärselt mõjutanud, see on välja tulnud ka Tartu ülikoolis ja poliitikauuringute keskuses PRAXIS tehtud töödest.

Lapsi tuleb maast madalast õpetada raamidest välja nägema

Milline on naise nägemus, mida teha selleks, et inimesed end Eestis paremini tunneksid? Annika sõnul on suurim valukoht hariduses, ennekõike on puudujäägid põhikoolihariduses. “Inimestel puudub funktsionaalne lugemisoskus, suur hulk ei saa tekstist aru ega suuda lahendada lihtsamaid matemaatilisi probleeme. Kui inimene ei saa aru, mis on protsent, kuidas ta siis mõistab, mis on intress, mida ta laenudelt maksab? See on viienda klassi õppekava!” näitlikustab ta.

Annika ei süüdista sugugi õpetajaid, neil on ju kohustus etteantud õppekavadest kinni hoida ning võimalus selle kõrvalt praktilisest elust aimu saada on vähene. Kuid needsamad õppekavad ongi sageli kurja juureks, sest kümne küünega neist kinni hoides ei saa lastele lubada kastist väljapoole mõtlemist. Annikal on näide oma poja koolitööst, mil ta lahendas ühe ülesande ühtviisi, kuid õpetaja pidas tulemust valeks, sest lahenduskäik ei klappinud tema omaga. “See toob kaasa selle, et õpitakse ära, mis peab ega mõelda, kuidas veel on võimalik ehk mõelda lubatakse vaid etteantud nn rennis,” lausub Annika. Kui lapsi õpetada maast madalast asju laiemalt nägema ning neid teadmisi praktikas rakendama, saab Annika sõnul hakata lahendama ka tööandjate suurimat muret kvalifitseeritud tööjõu järele. Siinjuures rõhutab ta vajadust ennekõike õpetada lapsi õppima – oleme kõik erisugused ja ka õpime erinevalt. Miks me siis arvame, et sama meetod on kõigile hea?

Annika sõnul ei saa Eesti väheneva rahvastiku juures lubada põhikoolist väljakukkujaid. “Mis väljavaated neil pärast seda on? Nad lähevad ju nii riigi kui ka enese jaoks kaotsi,” nendib ta, et õppekavad tuleks kriitilise pilguga üle vaadata nii, et neis sisalduks rohkem praktilist poolt.

Annika ütleb, et ta on inimene, kellele meeldib asju teha ihu ja hingega. “Ma ei oska puhata, vahel võin mõne probleemi lahendamise peale mõelda 24 tundi järjest,” tunnistab ta. Õnneks on Annika elektriinsenerist abikaasa sarnase mõttemaailmaga: kui vastust küsimusele ei ole, kerib probleem peas seni, kuni lahendusvõimalusi tekib – mõni neist ju töötab ka.

Kui tulla tagasi doktoritöö juurde, siis see on Annikal jäänud viibima kolimise tõttu. “Mulle meeldib, kui mul on töö jaoks oma ruum, kui seal valitseb minu enese korraldatud korrastatud segadus. See, kui tuleb asju kuskilt sahtlist välja võtta, jahutab kirjutamiseks vajalikku inspiratsiooni tunduvalt,” muheleb ta.

Selles, et doktoritöö kaitstud saab, Annika üldse ei kahtle. Ta ütleb, et on loomult selline, kellele asju pooleli jätta ei meeldi. “See oleks ju puhas ressursi raiskamine! Kolme aasta jooksul on suur osa tööd tehtud, kõik ained läbitud ja eksamid sooritatud. Kui nüüd asja pooleli jätaks, oleks ajast väga kahju,” läheneb ta sellele ökonomisti pilguga.

Lapsed vajavad, et vanemad oleksid nende jaoks olemas

Annika tütreke on kõigest kaheaastane – kuidas ta jõuab väikese lapse kõrvalt kõike seda teha? “Tööandjalt tuleb julgelt lahendusi küsida ning neid ka ise pakkuda!” soovitab Annika. Tema ise pakkus tööandjale välja, et võimaluse korral töötab kodus ja on Skype'i teel alati kättesaadav. “Ma muidugi mõistan, et minu erialal on see võimalik, mõnel teisel ei ole,” märgib naine. Ent ta on kindel, et kui peaks valima palju tööd ja selle, et laste jaoks aega pole, valiks ta lapsed. “See aeg, kui laps on väike, läheb kiirelt mööda. Lapsed ei vaja asju, vaid seda, et nende vanemad oleksid nende jaoks olemas, et nad räägiksid nendega,” põhjendab naine. Annika on enda sõnul inimene, kes tegutseb vaid süvenedes ehk teeb üht asja korraga. Ehk lastega tegeledes ei piilu ta kunagi teise silmaga nutitelefonist uudiseid. Ta usub, et ühele asjale keskendudes on palju rohkem võimalik korda saata.

Viimasel ajal on Annika elu kulgenud nii, et aega iseendale on tal vaid varahommikul, õhtud eelistab ta veeta mehe ja lastega. “Ma lihtsalt ei raatsi seda aega tööks kulutada,” kinnitab ta, et pere on tema elus väga olulisel kohal. Ning kui aega jääb, siis varahommikuti käib ta mõnes rühmatreeningus või jooksmas. “Sport on hästi oluline, see aitab rasketest aegadest üle,” soovitab Annika pingelisel ajal kasvõi keset päeva võtta jooksutossud kapist välja ja teha üks tiir – tagasi tulles on probleemipuntrad vaikselt lahti kerima hakanud.

Annikale meeldib keerulisel ajal ka lihtsalt üksi olla, minna metsa või mere äärde – ühesõnaga kuskile, kus on vähe müra. “Meie ühiskonna häda on see, et müra on liiga palju. Mõnus vaikne iseendaga olemine mõjub puhastavalt. Samuti viib meretuul halvad mõtted peast,” räägib ta.

Ta on veendunud, et kui kõik on halvasti ja tundub, et kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. “Alati on kuskil olemas niidiots, mida harutades saab hakata edasi liikuma. Tuleb vaid veidi loomingulist mõtlemist rakendada,” kinnitab ta.

Osale arutelus

  • Silja Paavle, Õhtuleht

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

SmartAccounts - lihtsaim ja kiireim raamatupidamistarkvara pilves

SmartAccounts on majandustarkvara, mis on suunatud väikese ja keskmise suurusega uuendusmeelsetele ettevõtetele, kelle jaoks on oluline lihtsus ja mugavus.

Profit - lihtne ja funktsionaalne majandustarkvara

Profit on lihtne, aga funktsionaalne äritarkvara, mis sõltuvalt valitud moodulitest sobib nii väike- kui suurettevõtetele. Tarkvara katab tüüpilise ettevõtte igapäevased vajadused tänu erinevatele moodulitele, mis on omavahel täielikult integreeritud.

Valdkonna tööpakkumised

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Ramirent Shared Services AS is looking for a GENERAL LEDGER ACCOUNTANT

Ramirent Shared Services AS

27. november 2017

Uudised

Tööriistad