10. mai 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mida teada sissenõudekulude hüvitamisest?

15. aprillil aastal jõustusid võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) muudatused, millega loodi võlgade sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitamise regulatsioon ettevõtjatevahelistes ning ettevõtja ja avaliku sektori vahelistes suhetes.

See regulatsioon on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivist nr 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul.

Olemuselt on sissenõudmiskulude hüvitise näol tegemist kahjuga, mida võlausaldaja kannab seetõttu, et võlgnik oma kohustuse täitmisega viivitab. Sissenõudmiskulude alla loetakse kulud nii juristidele kui ka inkassodele.

Kõnealune regulatsioon kohaldub üksnes ettevõtjatevahelises ning ettevõtja ja avaliku sektori vahelistes suhetes. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt ei kohaldu VÕS-i täienduses tarbijate suhtes. See tähendab, et tarbijast võlgnike puhul tuleb jätkuvalt lähtuda VÕS § 113 lg-st 5, mille kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõua võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.

Varasemalt tuli ettevõtjate vahelistes suhtes samamoodi tugineda VÕS § 113 lg-le 5. Nüüd jõustunud VÕS-i muudatustega on ettevõtjate jaoks loodud selgelt eristuv sissenõudekulude hüvitamise regulatsioon omaette paragrahvina.

Mis siis alates 15. aprillist võlgniku ja võlasuhete vahel muutus?

VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Seega on kindlaks määratud sissenõudmiskulude hüvitise suurus. Hüvitis ei sõltu otseselt ei võlausaldajast, tema konkreetsetest pingutustest ega tema tegelikest kuludest võlgnevuse sissenõudmisel. Vastupidiselt viivisele, ei ole sissenõudmiskulude hüvitise suurus ajas muutuv.

Sellise sättega on oluliselt parandatud võlausaldaja positsiooni sissenõudmiskulude hüvitise nõudmisel. Eelkõige on oluliselt vähendatud võlausaldaja tõendamiskoormist. Varasemalt pidi võlausaldaja sissenõudmiskulude hüvitamisel ära tõendama, milliseid kulusid ta seoses võlgnevuse sissenõudmisega on kandnud, mis võis osutuda praktikas rakseks. Näiteks on ettevõtjal raske tõendada, milliseid kulusid ta on võlgnevuse sissenõudmisega seonduvalt kandnud, kui võlgnevust on oma muude tööülesannete raames nõudnud kaks töötajat, meeldetuletuskirjade saatmiseks on kasutatud võlausaldaja vahendeid (arvuti, paber, elekter), võlgnikule on helistatud, tema kodu juures on käidud jne.

Uue regulatsiooni kohaselt ei pea võlausaldaja võlgnevuse sissenõudmisega seonduvaid kulusid tõendama, kui tema hüvitise nõue ei ületa 40 eurot. Oluline on siinjuures silmas pidada, et 40 euro suuruse hüvitise nõudeõigus tekib võlausaldajal juba juhul, kui täidetud on viivisenõude esitamise eeldused – sisuliselt tekib võlausaldaja vastav nõue võlgniku poolt viivitusse jäämisega. Täiendavalt ei ole oluline, kas viivisenõudega on põhimõtteliselt juba ka kaetud teatud osa kulutustest, mida võlausaldaja on võla sissenõudmise tõttu kandnud.

Tegemist on seadusest tuleneva nõudeõigusega, mis kohaldub erikokkulepete puudumisel. Üldjuhul ei ole sellest võimalik võlausaldaja kahjuks kõrvale kalduda. Juhul kui pooled siiski soovivad võlausaldaja sissenõudmiskulude nõudeõigust piirata, ei tohi selline kokkulepe olla võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. VÕS sealjuures eeldab, et kui sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine pooltevahelises kokkuleppes üleüldse välistatakse, siis on see võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Seega, kui pooled on nii kokku leppinud, siis võlgnik peab vaidluse korral tõendama, et selline kokkulepe ei ole võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Juhul kui aga võlausaldaja kulud seoses võlgnevuse sissenõudmisega ületavad 40 eurot, siis on võlausaldajal VÕS § 1131 lg 2 kohaselt õigus nõuda seda ületava kahju hüvitamist ja lähtutakse üldisest kahju hüvitamise regulatsioonist.

Seega on oluline silmas pidada, et hoolimata sissenõudmiskulude hüvitise suurusena VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatud 40 eurost, ei ole tegelikuks sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõudmine piiratud 40 euroga. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju ületab 40 eurot, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist.

Seega on VÕS-i muudatustega parandatud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva võlausaldaja positsiooni, nähes ette selged reeglid võlausaldajale sissenõudmisega kaasnenud kulude hüvitamiseks.

Autor: Anneli Aab, Juuli Laanemets

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700