Ühendatud anumad ehk kommunismi võimalikkusest Eesti Vabariigis

Reaalses maailmas elav inimene teab, et küllusesarved ja lõputud tasuta heateod on võimalikud vaid muinasjuttudes. Muinaslugude ellu rakendamisega on see probleem, et need kipuvad käest ära minema ja muutuma reaalseteks õudusteks .

Vaid muinasjuttudes saab niimoodi, et havi käsul, minu soovil, kuid inimkonna suurima muinasjutu „igaühele tema vajaduste järgi”  ellu rakendamine lõppes kõigi aegade suurima hävitustööga. Filosoofiline eesmärk oli ju ilus, igaühele tema vajaduste järgi, kuid inimese vajadused on lõputud. Vajaduste kasv ja võimaluste avardamine on muide inimese arengu põhimootor lisaks … laiskusele.

Kuulates lubadusi tasuta ja headest asjadest või seda, et miljon pole raha või mõne miljardilise projekti paarikümneprotsendiline kaasfinantseerimine on peaaegu olematu summa, mõtlen kõhedusega, et nüüd see siis ongi käes -  teeme oma projekte vajadustest lähtudes. Saabus see vajadustepõhine ajajärk kuidagi märkamatult ja vormus pisiasjadest nagu paljud murrangulised sündmused varemgi.

Vajadustepõhises ühiskonnas pole rahal mitte mingit tähendust, sest igaüks saab ju oma (lõputute) vajaduste järgi. Tähtis pole enam raha, töö, võimed. Tähtsad on vaid vajadused. Võimaluste (ja nende rohkendamise) põhises ühiskonnas  tuleb teha valikuid.

Mul on säilinud õhkõrn lootus, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika- ja majandusseadused. Sellisel juhul võiksime käsitleda raha kui universaalset energiat (vabandagu lugupeetud füüsikud mind sellise omavolilise paralleeli eest) ning lähtugem energia jäävuse seadusest (e.j.s.). 

Miks raha ja järsku energia? Seda laulukest, kus öeldakse, et raha paneb rattad käima, te ju mäletate? E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda.

Millise seaduse võiksime lähtudes ülaltoodud parallelismist tuletada raha kohta? Võib-olla võiks raha kui puhta/universaalse energia jäävuse seadust defineerida niimoodi, et suletud süsteemis raha ei tule juurde ega jää vähemaks (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures), vaid ta läheb ühest taskust teise? Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teise. Raha jäävuse seadus.

Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb raha vaid „määrimiseks” ehk tõde sõltub võrdluses. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral.

Mida need hoomamatult suured arvud tähendavad? Selleks ongi vaja võrdlusi millegagi või kellegagi. Näiteks jänki ütleb, et elu on täitsa nässus - pidime ära müüma pere kolmanda auto ja filipiinlane ütleb, et oli hea aasta - sain osta endale teise T-särgi. Kes oli õnnelikum? Ehk ilma võrdluseta ei ole olemas head ega halba tulemust. Teeme meiegi ühe vabalt valitud lihtsa katse. Vaadake, mida te kostate siis valikute kohta piiratud ressursi tingimustes.

Esiteks, reguleerimisega ja ühise raha kasutamisega on ikka niimoodi, et need peaksid silmas pidama pikemaajalist ühist kasu, mitte hetke ajel tehtud rabelevaid üksikotsuseid.
Teiseks, ühise raha kasutamisega on meil kuidagi imelik suhe - kas ühine raha on mingi võõras raha, mitte meie oma? Me nagu ei tunneta, et need õhus keerlevad ja haihtuvad, hoomamatud miljonid ongi tegelikult meie raha. Kui igapäevaelus loeme poes eurosente tulpa, et oma igapäevast toidust osta, siis avalikus elus on miljonid nagu peaaegu olematu raha. Ei usu?

Aga palun, toome vaid ühe näitena sellise suhtumise, et 2 mln EUR on nii väike raha, et hädapärast saab kasutada „linnaviisuri” tegemiseks ja see raha on nii kaduvväike, et koolide/lasteaedade  ehituseks/remondiks seda kasutada on lihtsalt ebasünnis.

Milline võiks olla selle  „näruse kahe miljoni” ekvivalent? Primitiiv-vulgaarselt (poehindades) arvestades oleks see näiteks : 1.2 mln m2 tuuletõkkeplaati või 13, 3 mln kg peenbetooni või 0,8 mln l laevärvi või 1,2 mln m2 kivililla või 1,2 mln m2 kipsplaati või 2,8 tuhat keskmist kuupalka või … 66 000 siseust. Võrdlus võiks olla ka selline, et selle ühise raha eest saaks tõsta 1250 õpetajate palka 100 EUR võrra kuus ehk 1200 EUR aastas (18 tuh EEK).

Võib-olla on see summa kõrgepalgalisele otsustajale „kaduvväike”, kuid palgasaajale päris kopsaks eneseväärikust tõstev summa. Või tõsta entusiastlikumate õpetajate palka 200-300 EUR ja vähem innukate palka 50 EUR kuus? Päris jumekas, eks ole?
Kui vaadata sellist võrdlust Eesti majanduse seisukohalt, siis on see puhas võit, ehk „liigne raha”, mis pole liigne,  läheks tarbimisse, elavdades ringlust koduturul ja oh õnne - kindla palgasaaja maksuraha kukub regulaarselt käibe ja aktsiisimaksuna riigikassasse, tulumaksuna linnakassasse, sotsiaalmaksuna Haigekassasse ja Pensionikassasse ning töötusmaksuna Töötukassasse.  Ehk tekkib järjekordne ring meie ühist raha. Vahva!

Või võiks neid miljoneid võrrelda kempsupaberi miljardite annustega? No teate küll seda juttu, et koolid on nii vaesed, et ei jaksa paberit kempsudesse osta. Vetsupaber võiks meie näites olla filosoofia algõpetuseks ja kasvatuse kõrgemaks õppetooliks. Vaadake, kempsupaber pole siia toodud näiteks juhuslikult, vetsupaberit võib peale selle sihipärase kasutamise, kasutada ka inimeste väärikuse või selle alandamise ekvivalendina, aga samuti ellu suhtumise ja väärikuse kasvatamise mõõdupuuna. Nii see, et noor inimene peab vetsu kaasa võtma vihikulehe, kui ka see, et selle lapse vanem peab kooli hiilima, piinlik naeratus näol ja paberirull peidetult hõlma all, või õpetaja, kes peab selle rulli vastu võtma tänuliku naeratusega kui hunnitu annetuse, ei ole vaid hügieeni küsimuse lahendamine kodanikualgatuse korras. See on inimväärikuse alandamine kõigil tasanditel ja kasvatamisprotsessis inimestele vale suuna andmine. 

Kui me nüüd vaatame meie ühisele rahale läbi sellise prisma, siis milliseid valikuid me peaksime tegema - kas panustame inimeste väärikuse tõstmisesse/säilitamisse või selle näitamisse (kordus-kordussaatena) kuidas väärikas olla?

Kas tõesti on „paar milli” liiga väike summa, et koolides/lasteaedades remonti teha? Asjale võib läheneda ka sellisest küljest, et kui „viisur” näitaks sisukat kava 24X365, siis iga minut „kinu” maksab 2 m2 tuuletõkkeplaati, tunni ajaga pea 120 m2 plaati „nagu maast leitud”. Kuid kui jätta välja kõik kordused ja „kirekõõmad”, siis 8 peenbetoonikotti või üks siseuks iga minut. Kuulake: pots, pots … ja niimoodi minutis kaheksa korda. Või - põmaki! - uks minutis ja niimoodi iga minut. „Kirekõõma” lõpuks oleks nurgas juba 60 tuliuut ust. Mõnus!

Kuid mis sai selle näite põhjal meie vajaduste rahuldamisest? Asi läheb veidi keeruliseks ehk ega vist vajaduste muinasjutust asja ei saa, kui vajadused on, isegi võimalused on, aga vot vajadused pole sellised, mida kõlbaks võimalustena realiseerida.

Kui vaadata kõiki remonti vajavate objektide kogumit, siis on summa kindlasti väike, kuid selline suhtumine on vaid kontekstiväline hämamine, omalaadne optiline pete. See tuletab meelde naljalugu, kus mees tuleb baari ja palub valada sõrme jagu viskit ja siis järsku küsib, et kuulge, kas see konjak on viskiga ühes hinnas. Saades jaatava vastuse palub ta oma viski vahetada konjaki vastu, mille ka kurku kummutab. Jook joodud, asub mees uljalt minekule ning baarmeni küsimusele, kuidas maksmisega jääb, järgneb umbes selline dialoog: „Aga mille eest?”, „Konjaki eest”, „Aga konjakit ma ju ei joonud, ma vahetasin selle  viski vastu?”, „Aga viski eest te ei maksnud ju?”, „Aga viskit ma ju ei joonud ka!”. Ning nagu näidendites kirjutatakse: vasakule ära.

Kas teil ei ole vahel sellise petta saanud baarmeni tunnet? Ega remontima ei peagi ju kõike korraga, ehitus algab ikkagi ühest lasteaiast/koolist/haiglast, võib-olla kolmest-neljast. Kolm-neli lasteaeda täna, kolm-neli homme ja kolmandamaks aastaks ongi veel kümme lasteaeda korras. Ega ma ei arvagi, et iga lasteaia remondiks läheks vaja vanas vääringus 10 miljonit EEK (sellega peaks juba väiksema lasteaia valmis saama), saab ikka vähemaga, tunduvalt vähemaga hakkama.

Nii, et millised on meie eesmärgid ja millised on meie valikud?

Muide selline suureline suhtumine ühisesse rahasse, et meil on ainult 2/20/200 mln EUR, see on nii väike raha, et ei tasu üldse käsi taskust välja võttagi, on üldlevinud. Nagu meie väikesest näidisülesandest hoomasite, taandades summa ühele tingteole või komponendiekvivalendile, on olukord hoopis teine. Mõistetav. Oma igapäevaelus me ei mõtle ju niimoodi, et kui järgmise 30 aasta jooksul „kulub mul ära” 10 autot (järjestikku), siis ma ei saa esimese auto sissemakset teha, kuna kümne auto ostmiseks (korraga) mul raha ei jätku. Niimoodi jääbki auto ostmata ja kõik järgnevad autod ka. Kõik algab esimesest sammust ja pisiasjadest.

Ehk tulles tagasi jutu alguse juurde - meil on teatud võimaluste/vajaduste hierarhia, enne teeme ära need asjad, mis kindlustavad meile ellujäämise ja siis teeme „kinu”. Need, kes teistmoodi on talitanud, ei saa enam kaasa rääkida, sest nad on evolutsiooni kiirtee valikuprotsessis välja kahitud. Vaid osa neist, kes on komplektselt analüüsinud võimalikke tulemusi ja mõjusid on tänasesse päeva jõudnud. Meie oleme ju nende, ellujäänute/ellujääjate järglased, seega peaks nagu meie geneetiline baas soosima analüüsi … või kuidas?

Ja veel niipalju lõpetuseks: isegi kui eesmärki ei ole, siis tagajärjed on ikkagi.

Tagajärgedest niipalju, et kas olete märganud, mis toimub meie kaubanduses? Võiks väita, et hangumine ehk pidev sortimendi vähenemine, paremate/kallimate kaupade kadu. See ei toimu mitte sellepärast, et kaupmehed sindrinahad ei taha müüa, vaid seepärast, et me oma igapäevaelus teeme valikuid vastavalt võimalustele, mitte vajadustele.

Kui te natukene ringi vaatate, siis meie võimaluspõhine tarbimine on isegi aktiivse kaameli (Camel Activ) küüru kokku kuivatanud nagu pikal retkel läbi kõrbe ja meesteülikondade seisukohalt võime hüüda vaid „Hüvasti, Marc ja Spenser!”.
Kas sama soojaga, kui me isikliku raha seisukohalt hüüame võimalustepõhiselt: „Hüvasti, Marc ja Spenser!”, peaksime ilmtingimata ühist raha kasutama vajadustepõhiselt ehk … „Tere tulemast Marx ja Engels!”? 
 

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Peeter Tammistu

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Books 8 on uue põlvkonna äritarkvara väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Põhipakett sisaldab kõike majandusarvestuseks esmatarvilikku võimaldades registreerida ostu ja müügitehinguid, jälgida klientide võlgnevusi ning enda võlgnevusi tarnijatele. Kõikidest sisestatud toimingutest tehakse automaatselt kanne pearaamatusse.

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad