Mugavuskont - memoriaal majanduslikule ja mõjude analüüsile

Mõned teemad kerkivad mõistatuslikult ikka uuesti ja uuesti päevakorda. Tegelikkuses ei juhtu muidugi mitte midagi, räägitakse ja unustatakse … järgmise korrani. Võiksime selliseid teemasid nimetama mugavuskondiks - hea, mõnus ja tuttavlik järada-lutsida, keskkonnasõbralik pealegi, tekitades vaid õhuvõnkeid - peaaegu jäätmevaba tegevus.

Mugavuskontide pikas reas on täna tippteemaks astmelise tulumaksu headus/hukatus ja peavalutableti müümine „koloniaalkaupluses”. Teadagi, peavalu tekitavad mõlemad, kui ikka jooksed pidevalt ja jäärapäiselt laupapidi kokku. Kaugel see peavalugi siis on. Mõnda teemat me ei viitsigi enam jälgidagi nagu näiteks eelarve (aga asjata), kus üks pool pakub tuima järjekindlusega astmelist tulumaksu ja teine sama järjekindlusega ütleb, et see ei lähe teps mitte. Võime seda debatti jälgida ja juba enne, kui keegi suu lahti teeb, teada jutu sisu. Nagu autopiloot. Selle asemel, et teha mingeid novaatorlikke ettepanekuid, näiteks kuidas arendada kodanikuühiskonda vähendades sellega bürokraatiat või arendada ettevõtlust, mis ilmselt leiaksid ka kõigi seadusandjate toetuse. Või vähemalt tekitaks elevust/huvi. 

Aga ei saa, oleme harjunud pukslema ja teeme uskumatu järjekindlusega ettepanekuid, mille puhul on ette teada, arvestades jõudude vahekorda, et see ei saagi õnnestuda. Ja nii ongi, et eelarve arutelu on muutunud rituaaltantsuliseks õhuvõngutamiseks, jäädes asjaosaliste jaoks vaid raha jagamise vahendiks, mitte eesmärkide täitmise mehhanismiks.

Kuid ärme räägi maksudest, räägime millestki hulga lõbusamast ehk poes käimisest ja analüüsi mõjust regulatsioonile ning regulatsiooni mõjust analüüsile.

Tegelikult on poes käimine igaühe „eelarves käimine” - ostad ühe asja ja teiseks enam raha ei ole ehk tegemist on ühendatud anumatega. Valikutega. Meie igapäevane elu on selline, et on terve rida teenuseid ja kaupu, mida me peame ostma ja alles pärast seda saame teha valikuid ülejäänu suhtes. Seega tekib hinnahierarhia. Hinnahierarhia võiks olla umbes selline: kommunaalmaksud, transport, pangalaenud, toit, lapsed, ravimid jne. Esimesed on igijäävad, seevastu kulutused lastele (lasteaed/kool/huviringid/trenn) ja kulutused ravile/ravimitele on meie elu erinevates etappides erineva mahuga, kuid alati üpris hierarhia tipus. Muide, mõiste "ravi" ei tulene teps mitte soomekeelsest tüvest „ravi”, mis meie keeles tähendab traavi või kõnekeeleliselt kraavi, kuigi vahel tundub, et ravi/ravimitega seotud süsteemile antakse piitsa niimoodi, et algul on traav ja siis natukese aja pärast kraav.

Näide elust enesest ehk kas tohiks käsimüügiravimeid müüa „koloniaalkaupluses”. Kuid milline võiks olla selle majanduslik tulem? Kas võiks hamletlikult küsida: olla või mitte olla? Kas lubada poodidel müüa peavalupulbrit ja kõhurohtu? Kas selline otsuses on fataalne? Meditsiiniliselt? Majanduslikult?

Kõigepealt peaksime vastame küsimusele, milleks meil sellist otsust vaja on? Mõned ütlevad, et konkurentsi tekitamiseks. Hea mõte. Mina, kui konkurentsiinimene olen kindlalt ka konkurentsiusku, kuid minu jaoks on konkurents mitte eesmärk vaid vahend paremate tulemuste saavutamiseks. Millised on seega võimalused saavutada kauplustes ravimeid müües paremaid tulemusi või on see vaid meie mugavuse teenindamine?

Minagi olen mugav inimene. Selles suhtes mulle meeldiks oma köharohi (muide looduslikud köhasiirupid on juba praegu müügil ülipoodides) kaasa haarata sepiku ja rõngasvorsti vahelt, kuid siis hakkab minus irisema arveametnik - kas ma olen ikka läbi arvutanud, mis selle tulemus on? See arveametnik iriseb, et tegemist on mastaabi küsimusega, ühendatud anumatega - kui ma enam apteegist „paraibumegarexi” ei osta, siis kas mastaabi vähenemisest lähtudes toob see kaasa tungi retseptiravimite kallinemiseks või meie ühise raha kasutamise tekkivate vahede tasandamiseks? Ei tea, kuid kuidagi õõnes tunne on. Selline tunne, et tegeleme valede asjadega, umbes sellistega et, kui patsient laekub vältimatusse abisse, siis terve rühm asjatundjaid tegeleb tema ümber: üks ütleb, et tal on hambad puseriti, teine et varbaküüs on sisse kasvanud ning kolmas, et ninakarvad on ohtlikult pikad, nii ongi kerge märkamata jätta, et patsient on katuselt alla kukkunud.

Niimoodi me püüamegi kogu aeg õgvendada midagi ilukirurgiliselt, pärisprobleemidesse süvenemata. Pärisprobleem on juba vana ja krooniline, meil on hulgifirmad ja nendega väga erinevaid teid ja sidemeid pidi seotud apteegid. Just selle keti oleks pidanud aastaid tagasi läbi kaksama ja võib-olla oleks siis ravimiturg arenenud ka teistsuguseks. Selle asemel püüdsime tehisregulatsiooniga sundida apteeke ebaloomulikule tegevusele, kuid ravimiäri on samasugune äri nagu kõik teisedki ärid (näeb välja vaid ilusam, õilsam, reguleeritum) ehk allub turu seadustele.

Veel üks näide head tegemisest. Kunagi tehti Ravimiseadusesse parandus, millel oli esialgu vaadates igati õilis eesmärk sundida ravimimüüjaid avama apteeke ka maakohtades. Selline vaga ja üldinimlik eesmärk. Nagu öeldakse - mõeldud, tehtud. Kehtestati piirang, mille tulemusena määratleti, mitme inimese kohta igas piirkonnas võib olla apteek. Tuleb tunnistada, et seadusmuudatuse arhitektid ei läinud liikvele just tühjalt kohalt. Näiteks pealinna keskus nägi tõesti väga omapärane välja, kus domineerivaks kaubanduseks olid kasiinod, apteegid, prilli- ja viinapoed. Muidugi polnud selle põhjuseks, et kesklinnas niipalju apteeke oli, see asjaolu, et meie oleksime olnud keskmiselt haigemad kui muud eurooplased, vaid asjaolu, et meie ravimihinnad olid väga peibutavad põhjamaade turistidele ehk puht majanduslikud.

Samas regulatsiooni sätestamine, mille aluseks oli inimeste arv mingis asustatud punktis ja mille eesmärgiks oli konkurentsi tekitamine, oli vastuolus majandusreeglitega. Tulemus oli kurb - ükski ravimimüüja oma poodi Kükametsas lahti ei löönud vaid osteti üles väiksemaid apteeke ja kette nende heade asukohtade pärast kesklinnades ja kaubanduskeskustes. Seega, selle asemel, et oleksime saanud parema konkurentsiolukorra, saime halvema ja turuliidrid muutusid veelgi tugevamaks. Lõppkokkuvõttes suruti väikeettevõtjad turult hoopis välja. Kui asjatut piirangut poleks tehtud, poleks turuliidritel mingit huvi olnud osta kokku toimivaid apteeke vaid nad oleksid loonud vajadusel omad müügikohad, mis oleks väikestele jätnud mingisugusegi võimaluse ellu jääda. Ühesõnaga tehti head … löödi viimane nael väikeettevõtjate kasti.

Tulles tagasi seaduseelnõu kohustusliku mõjude analüüsi juurde, siis sellist mõju ei osanud seaduseelnõu esitajad ega vastuvõtjad ilmselt eeldada. Või oskasid? Kui ei osanud, siis miks? Millal peaks analüüsima seadusega seotud kulude ja tagajärgede paikapidavust? Seadus või selle projekt ei ole avalikus teenistuses mitte midagi muud, kui „bisnesprojekt” ärimaailmas. Kui eesmärk erineb tegelikust saavutusest, siis ärimaailmas analüüsitaks kindlasti projekti luhtumise põhjuseid ja tehakse vastavaid kiireloomulisi korrektuure. Ehk ei piisa vaid projekti esitamisel mõjude analüüsist vaid peaks olema järelanalüüs. Kasvõi selline lihtne, et traavist ei saanud asja, kuid kraavi läks see projekt/regulatsioon küll!

Järelanalüüsil oleks ka teine distsiplineeriv toime - see paneks tegelikult analüüsima seaduse võimalikke mõjusid, mitte täitma seda sisutühjade ridadega, et vastavalt Euroopa Liidu sellele ja tollele määrusele …  Muide Konkurentsiamet uuris ainsana olukorda 2007/2008 aastal ja tegi seejärel 2009. aastal ametlikult ka vastavasisulised kaalutletud ettepanekud konkurentsiolukorra parandamiseks. Ja siis ta tegi veel ettepanekud ja veel ettepanekud. 2010. aastal tehtigi mõningaid muudatusi Ravimiseadusesse, kuid nende tõhusus selgub vaid aastatega. Kuigi jah, praegu on hilja juba olukorda taastada, on võimalik vaid postuumselt rehabiliteerida.

Võib-olla peaksime looma Regulatsiooniohvrite Memoriaali?
Siiski, puht põhimõtteliselt tuleb ebaõiged, piiravad ja vildakad regulatsioonid kaotada.

Tulles nüüd tagasi konkurentsi tekitamise juurde, siis millistes poodides/postkontorites/ konstaabli punktides võiks müüa ravimeid? Vaid ülipoed? Kuid ülipoodides on juba 1-3 apteeki, seega inimene saab  „paraibumegarexi”  kätte 20 sammu ja üks järjekord mugavamalt? Millised võiksid olla sellisel juhul võimalused müüa odavamalt, pakkuda hinnakonkurentsi?

Senini on meil olnud paar suurt ravimite maaletoojat ja need ei kao ilmselt kuskile, ehk ostes neilt, ei ole tõenäoline, et ülikauplus saaks müüa ravimit odavamalt kui apteek. Muidugi on siin kaks võimalust: esiteks on meie ülikauplused meie mastaabis samasuguse võimsusega kontsernid nagu ravimi hulgifirmad ja võiksid saada võib-olla ravimitootjatelt mingit allahindlust või jagab ülipood müügimastaapi arvestades juurdehindlused niimoodi ümber, et saiale paneb sendi juurte ja „paraibumegarexil” hinna võtab 10 cen vähemaks. Seega, kuna väiksem hind poes ei pane meid (loodetavasti) ostma 2 korda rohkem rohtusid siis … kuhu settib kasu, kuhu kahju?

See jutt, et aitab „maarahval” paremini ravimeid kätte saada, tuletab küll seda eelpool mainitud apteekide maale „suunamise” projekti meelde, ehk seal, kus neid ravimeid kõige rohkem oleks vaja, ei ole ei kauplust ega postkontorit. Need on ikka suuremates kohtades, väikestes on need juga ammu välja surnud. Krapsakamad lisavad kohe juurde, et rändkauplused päästaksid külarahva rohunälja. Kas kõik need umbes viis „autolahvkat”?

Ja just seetõttu on mul õõnes tunne, et juttu jätkub kauemaks -  apteekrite pool on ühel arvamusel ja ülipoed teisel, postkontorid kolmandal, „autolahvkal” neljas, kuid korralikku majanduslikku ja mõjude analüüsi ei kuskil.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Peeter Tammistu

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Paindlik NOOM pakub erilahendusi

Üks korralik majandustarkvara on kohaldatav Teie ettevõtte soovide ja vajadustega. Astro Balticsi loodud majandustarkvaraga NOOM saate kindlad olla, et tarkvara suudab kaasas käia kõikide erisoovidega, mis Teie ettevõtte arenedes võivad tekkida.

Parima juhtimisaruandluse ja automatiseeritud raamatupidamisega majandustarkvara Suno365

Columbus Eesti on toonud turule uue täisfunktsionaalse majandustarkvara Suno365. Tegu on pilvepõhise ja kuutasulise majandustarkvaraga (ERP) ettevõtetele, kes hindavad kaasaegseid lahendusi taskukohaste kuludega.

Valdkonna tööpakkumised

KAARLI HAMBAPOLIKLIINIK otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tripod Grupp OÜ

30. november 2018

Uudised

Tööriistad