14. november 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tammistu: Eelarve ja eesmärk asuvad erinevates universumi

Eestlaste kolmas meelishooaeg peale jaanipäeva ja jõule on alanud - eelarvejuttude hooaeg. Kui esimene lõppeb harilikult liigjoomisega, teine aga liigsöömisega, siis see kolmas jätab kuidagi tühja tunde, ehk nagu laulusalm ütleb:  "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi.”, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu. 

Eelarvejutu paistel nõiuvad vaid vähesed asjast teadvad või teada arvavad inimesed. Sellel hooajal kuuleb kõige huvitavamaid ja pöörasemaid sõnaseadeid, peaaegu nagu Rail Balticu puhul, mis peaks olema kohalik, kuid rahvusvaheline; reisijateveol põhinev, kuid põhitulu kaubaveolt saav, minnes samaaegselt  läbi Pärnu ja Tartu ning üheaegselt peatudes Pärnus, kuid ka mitte peatudes seal. Ühesõnaga kiirrong, mis liigub linnutiivuliste hüpetega teosammul meie ja Euroopa vahel, peatudes igas teivasjaamas, edendades regionaalökonoomikat ja tehes veel palju ilusaid asju. Võib arvata, kuhu me sellise eesmärgivalikuga jõuaksime. Piilupardi rongijuhtimist ju mäletate?

Plaane, strateegiaid, arengukavasid on meil ilmselt ühe ruutkilomeetri kohta maailmas kõige rohkem. Seega justkui oleksid olemas ka eesmärgid. Kuid eesmärgid ei ole seotud eelarvetega. Eesmärk, mis pole seotud eelarvega on loba. Siiski mõned päris head visioonid meil juba on. Arengufondi poolt veetud konverentsil „Kasvuvisioon 2018”  kujunes  osalejatel välja  sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018:  avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,  meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Ilus.

Vot sellises Eestis tahakski elada. Kui selles pilves väljendatu oleks meie eesmärgiks, siis mitu punkti aitab meid edasi 2012. a. riigieelarve sellise toreda visiooni saavutamiseks?

Ega siis riigieelarve ei ole midagi muud kui pere eelarve, ainult suurem. Kui meie eesmärgiks on näiteks ehitada maja, siis on vaja projekti, tehnilist lahendust  ja eelarvet. Projektis on kirjas eesmärk, et see on kahekordne, kolme (või kolmekümne magamistoaga) elamu, sauna (või siseujulaga) ja garaažiga. Äkki  me ehitame puukuuri ja kui kruvisid läheb sama palju kui majale, siis kümmet puukuuri?

Eelarve on vaid vahend visiooni/maja teostamiseks ehk kui ma ostsin kruvisid, pahtlit, värvi, siis ei ostnud ma neid selleks, et raamatupidamislikult kirjendada (ja kuludesse kanda), et ostsin kruvisid, vaid selleks, et ma sain ühe magamistoa viimistletud, st. maja valmimiseni on vaja veel teha kulutusi kahe magamistoa jaoks. Ehk me saame jälgida maja valmimist, mitte kruvide ostmist.Eelarve kujundamine kruvipõhiselt jätab täiesti õige, isegi soliidse mulje - raha kruvide jaoks eraldati, töötasuks eraldati, kõik kulutati ära, kuid kokku hoiti ka, meetmed on täidetud ka, …Kuid kuhu me jõudsime?

Kuidas käib riigieelarve tegemine? Väga lihtne - riigieelarve eelnõu lähtub riigi eelarvestrateegiast, riigi eelarvestrateegia viiakse ellu läbi valitsemisalade arengu- ja tegevuskavade, mis on aluseks riigieelarvete koostamisel ja arengukavad tehakse selleks, et eelarvest raha saada.

Oot, oot, aga millised meetmed aitavad näiteks õpetajatel (päästjatel, õdedel) aastaks 2018 saada väärikat tasu? Ja ma ei mõtle siinjuures seda äraproovitud tupikteed ehk „tõsta summasid realt reale” vaid seda, et aastaks 2018 oleme suutnud luua sellise majanduse, mille toodangut on võimalik müüa vääriliste hindadega, oleme loonud tõhusa ja ökonoomse avaliku teenistuse.  Vaid sellisel juhul muutuvad arengukavad ja arengukavas ette nähtud tegevused mõistetavaks ja arutatavaks neile, kellelt eelarvesse kogutav raha pärineb (mitte rahandusministeeriumist, riigikassast ega valitsuselt vaid inimestelt), siis nad saaksid ka aru ja võib-olla arutaksid kaasagi, mitte ei sülgaks selle arutelu/nõidumise ajal tammsaareliku kõrtsmiku moodi, et „litsid mehed need Vargamäe mehed”.

Mis nende eesmärkidega siis on? Kuidas nendele eluvaim sisse puhuda, millest alustada? 

Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskenduks esialgu kolmele tegurile, mis arvatavasti määravad meie tuleviku - need on haridus, majandus ja avalik teenistus.Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Kui selline oleks eesmärk, siis muutuksid edenemise mõõdupuuks mitte kruvid, koolikatused vaid  õpetajad.

Või äkki võiks meie eesmärgiks olla luua süsteem, mis esiteks suurendaks väikeettevõtjate tegevusjulgust, elavdades seega siseturgu ja teiseks looks soodsa pinnase nutikate töökohtade loomiseks, elavdades sellega eksporti ning luues ühtlasi arvestatavat siseturu nõudlust. Sellises arengusuunas pole mitte midagi uut, sama teed pakuvad ka ELi konkurentsivõimele suunatud dokumendid., kuid on vaks vahet, kas neid dokumente lugeda ja nendega nõustuda või … niimoodi tehagi.

Miks on üldse vaja panustada nutikatele töökohtadele? Midagi pole teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas küsida head hinda, toob meile häid sissetulekuid, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine.

Tihti võrdleme ennast põhjanaabritega, tahtes olla nende moodi ja veidi paremadki. Kuid ilmselt teevad nad mingit teist tööd, midagi nutikat. Või kui nad ei tee isegi mingit nutikat tööd, siis nad müüvad oma tööd maailmale nutikamalt. Kui nende keskmine palk on umbes kolm korda kõrgem kui meil, siis on võimalik tõesti ka kopskaid maksusummasid kokku roopida.Seega mitte ümberjagamine pole meie jaoks probleemiks vaid jagatava kasvatamine on probleemiks.Majanduses on selline huvitav fenomen, et raha sünnitab raha ja vaesus sünnitab vaesust. Euro tulekul oli see märkimisväärne lisaväärtus, et muutis pildi maailmaga võrreldavaks. Kui enne oli meil psühholoogiliselt päris vastuvõetav keskmine palk, no ikkagi „kümne tuhhi” ringis, siis nüüd on vahe karjuvalt suur. See paneb mõtlema, et meie majanduse edendamise regulatsioonis on midagi paigast ära. Midagi on kohe väga paigast ära, pea kolm korda paigast ära. Ehk, kui meie sissetulekute juures saame me tulumaksu keskmiselt võib-olla 120 - 140 eurot palgasaaja kohta (miinus maksuvaba miinimum), siis seal hüpoteetilisel põhjamaal üle 1000 euro palgasaaja kohta ehk ca neli-viis korda rohkem. See omakorda tähendab, et on võimalik maksta paremat palka, õpetajatele, arstidele.Mis omakorda tähendab, et nemad saavad osta väärika hinnaga, väärikat kaupa väärikatelt ettevõtjatelt.

Niikaua, kuni me teeme maailma tööjaotusahelas selliseid töid ja sellise tõhususega, mille eest on võimalik  maksta keskmiselt 600 - 700 tugrikut kuus ja naabrid teevad selliseid töid tõhususega 2100 - 2500 tugrikut kuus, siis olenemata sellest, kui kunstipäraselt ja astmeliselt meie oma 600st tugrikupuud raputame, pügame või lausa juure pealt maha saeme, ei saa meie mitte iial maksta „õiglast” palka ei arstidele, õpetajatele, tuletõrjujatele ega ohvitseridele. Lihtsalt „riie ei anna välja”. Ja nii nad lähevad, need meie enda vähese higi ja veremaitselise raha eest kallilt koolitatud ja välja õpetatud inimesed.

Kui nüüd mõni entusiast arvab, et olukorra parandamise kindlaks retseptiks on palgatõusu nõudmine, siis nõuda rohkem võib alati. Isegi peab nõudma, kuid majandusloogika lähtub ikkagi mitte „töö tegemisest” vaid töö tulemuste müügi edukusest. Kui lõpptoodangut kallimalt müüa ei õnnestu, pole ka palka võimalik tõsta. Palgatõusu ennaktempo võrreldes tootlikkuse tõusuga viib vaid konkurentsivõimetuse ja pankrotini st. töökohtade vähenemiseni. See omakorda tähendab, et tuleb hakata (kallilt) ümber jagama ühist vähest  ressurssi (abirahad, koolituskulud, ümberõpped). Ehk hakkame ümber jagama vaesust. 

Siinkohal ei saa ma öelda, et  „niisama lihtne see asi ongi”. See asi ei ole üldse lihtne, kuidas vaesuse tootmise ringist üle minna rikkuse tootmise ringi. See ei ole lihtne, kuid see lihtsalt on niimoodi, et jagada saab vaid seda kakukest, mida on küpsetatud, kui me just „Kreekat teha” ei taha. Ma arvan, et meie au ja väärikus ei luba seda.

Muide, väärika tasu saamise soov on igati mõistetav, vaid mingi aeg võib inimene ennast maha salata, „hinge kinni hoida”, kuid millalgi tuleb ikka maksma ka hakata, muidu lämbutakse ära. „Hinge kinni hoida” võib vaid mingi eesmärgi nimel, teades, et selle eesmärgi saavutamise tulemus toob kaasa midagi oodatut. Kui nüüd keegi arvab, et ei nad lämbu ühti, eks nad lihtsalt lambuvad (minu tütre väljend lambaks muutumise kohta) ja teevad „mää”, siis avatud tööturu olukorras see küll niimoodi ei käi. Seega peaks eelarve olema liikumine millegi suunas, mitte millegi ärakannatamine.

Ja ma ei väidagi, et eelarvega oleks midagi korrast ära. Vastupidi, ma arvan, et selle kokkupanijad on teinud tänast seadusandlust ja loogikat järgides ära titaanliku töö, küll aga võiks sellele edaspidi saada lisaväärtust, tõelist väärtust, sellist kullaprooviga väärtust, mitte väljamõeldud mõõdikuid, et eel arve oleks ees märgistatud ja ees märk oleks eel arvestatud, et poleks kahte omaette eksisteerivat universumi.

Autor: Lemmi Kann, Peeter Tammistu

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700