14. november 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Piraatluse skisofreeniline maailm

Intellektuaalse omandi skisofreenilisel praktika–seaduse teljel laveerimine on keeruline, sest ei ole sugugi lihtne leida adekvaatset infot maailmas, mis on tiine eri huvigruppide seisukohavõttudest, kirjutab Õpetajate Lehes Argo Kerb.

Pakun, et oli aasta 1998, mil ma esimest korda intellektuaalse omandi vastu patustasin. Olin saanud uue arvuti ning välja oli tulnud arvutimäng Quake II. Klassivennal oli tolle aja kohta haruldane asi – CD-kirjutaja. Nende kahe kokkupuutel tekkis „eksotermiline” reaktsioon ning mäng oli olemas tervel klassil. Keskmine palk oli tollal umbes kolm ja pool tuhat krooni ning originaalmäng maksis ca 500. Tervele põlvkonnale piraatlusmuskli kasvatanud jõusaali võtmed seal peituvadki.

Kellele on piraatlus kasulik?Autoriõiguste rikkumine, intellektuaalse omandi väärkasutamine on levinud üle kogu maailma. Enamik piraatidest siiski süüdimatud pole, mistõttu esmane vastutus lasub nende õlgadel. Samas pole praegune olukord tekkinud vaid kasutajate süül, kes pole võitnud endas kiusatust tänaval vedelevat pihta panna.

Ambivalentsust on teemas rohkem kui kopika eest.

Näiteks tarkvaratootjad on päris hästi mõistnud, et prügikala tasandi piraatlus on nende ettevõtmisele pikemas perspektiivis isegi kasulik. Bill Gates, Microsofti endine tegevjuht (Microsoft teeb Windowsi operatsioonisüsteemi ja tema Office’i kontoritarkvara kasutab üheksa inimeste kümnest), tunnistas neli aastat tagasi ajakirjale Forbes antud intervjuus, et piraatluseta oleks neil tasuta tarkvaraga palju keerulisem konkureerida. Tulevikus ostetakse seda tarkvara, millega ollakse harjunud. Tööandjatel on huvi jääda toodete juurde, mida töötajad tunnevad. Inimesi, kes on mingite programmidega harjunud, on keeruline ümber „treenida”. Nii ongi kontoritarkvara muutunud Microsoft Office’i sünonüümiks ja operatsioonisüsteem tähendab enamikule kaubamärki Windows. Suur „aitäh” selle eest tuleb öelda ka piraatidele.

Filmi- ja muusikamaailmas on olukord keerulisem, sealne toode ja tarbimisviis on teistsugused. Ühe muusika- ja filmipiraatluse laia leviku põhjuste lätetest leiab internetiplahvatuse algusajast, mil paljud meediaettevõtted endale hurraaga jalga tulistasid. Esimesed katsed muusikat internetis müüa – CD omast mitu korda madalama helikvaliteediga ja kõrgema hinnaga – kukkusid piinlikult läbi. Prooviti (ja proovitakse praegugi) muuta tarbi­jaid sunnimaiseks, näiteks Apple’i veebipoest ostetud muusikat sai algselt kuulata vaid Apple’i mp3-mängijatel ning 3–5-l Apple’i tarkvaraga arvutil. Turg sunnib tootjaid muidugi kompromisse tegema, sest internetimeedium võimaldab selliseid piiranguid ignoreerida.

Varastamise mõiste on hägune

Kui kusagil linastub mõne populaarse seriaali järjekordne osa, on film tunni-paari pärast juba internetis (ebaseaduslikult) kättesaadaval – enam ei pea aastaid ootama. Kümneaastase hilinemisega on ka kõige aeglasemad hakanud uue meediumiga kohanema. Populaarne ühiskonnakriitiline animafilm „South Park” otsustas, et aitab naljast – kõik episoodid on mõni tund pärast esmalinastust kodulehel kättesaadavad. Kestev meediarevolutsioon paneb jätkuvalt kahtluse alla trükiajakirjanduse, muusikatööstuse ja televisiooni praegusel kujul. Tahvelarvutite ja e-raamatute levik toob meile lähiajal ka raamatupiraatluse plahvatuse. Kuidas autorid, tootjad, tarbijad ja riik sellega kohanevad, näitab aeg.Intellektuaalse omandi ja digitaal­se piraatluse juures on varastamise mõiste muutunud häguseks. Enamik populaarse pilditöötlustarkvara Adobe Photoshop allalaadijaid ei hakkaks eales seda 800 euro eest ostma. Sellise piraatluse alternatiiv on üldse tarbimata jätta. Seetõttu tuleb „piraatluse tekitatud kahju” tohututesse numbritesse suhtuda eluterve skepsisega.Tänapäeval pole intellektuaalne omand tarkvara, muusika või filmidena enam füüsiline artefakt, mida saab pihta panna, vaid minimaalsete kuludega lõpmatult kopeeritav andme­kogum. Seega on varastamine piraa­ti­mise juures enamasti vaid metafoor – füüsilise maailma omaduste üle kandmine sõna otseses mõttes metafüüsilisse digimaailma, kus need täies ulatuses ei päde. Muidugi ei kaota see intellektuaalse omandi reeglite rikkumise õiguslikke ja eetilisi küsimusi, kuid võib panna õpetaja väga rumalasse olukorda. Eriti, kui ta peab rääkima intellektuaalse omandi õiguste rikkumisest kui varastamisest, kuid ei suuda õpilastele kuidagi selgeks teha, kus on konkreetne kahju.Üks kivi võiks piraatluse leviku juures lennata ka õppeasutuste kapsaaeda. Pahatihti ei õpeta kool mitte laialt kasutatavaid IT-oskusi, vaid konkreetset programmi. Koolilõpetanud oskavad väga hästi Wordi pilte lisada (toimetaja seisukohast peaks see olema keelatud!), kuid nende teadmine on mehhaaniline, mitte analüütiline. Teises tekstitöötlusprogrammis (või isegi sama tarkvara uues versioonis) ei pruugi nad pildi lisamise funktsiooni üleski leida. See ankurdab inimesed konkreetse (tasulise) tarkvara külge, kui täiesti piisaks tasuta alternatiivist. Mida arvata näiteks ülikoolist, kus juba eelmisel aastal oli kohustusliku informaatikaaine keskmes Office 2010? Mõnel ei jäänud muud üle, kui hankida endale see kodus harjutamiseks – hind vähemalt sada eurot.

Väga-väga segane värk

Piraadiks võib saada ka puhtast tead­matusest – iga järelturult ostetud originaallitsents, -CD või -DVD ei pruugi seaduse silmis olla originaal. Teinekord on tarkvara „omamise” mõiste, nagu ka „varastamine”, väga hägune ja mõnikord tavakasutajale absurdselt keeruline. Enamasti ei osteta tarkvara, vaid selle kasutamise litsentsi, millega tuleb kaasa füüsiline andmekandja, dokumentatsioon… Kuid seda tarkvara ei omata – Arvo Pärdi plaati ostes ei omanda sa tema teoseid. Kuid plaat on sinu oma – võid selle sõbrale kinkida, see jääb sulle alles ka plaadifirma pankrotti minnes.

Steami online-keskkonnas ostetud arvutimängu pole teie lapsel võimalik sõbrale laenata ega müüa. Reeglite vastu eksija konto võidakse sulgeda ja ta kaotab kõik oma ostud. Näide e-raamatute maailmast: kaks aastat tagasi avastasid kõik Amazoni veebipoest George Orwelli „1984” e-raamatu soetanud, et romaani nende e-lugeris enam pole. Juriidilistel põhjustel võt­tis pood raamatud „tagasi”. Kelle omand? Mis omand? Läheb Steam või Amazon pankrotti, jääd oma mängudest ja raamatutest ilma.

See on maailm, milles noored ja kool peavad hakkama saama – vanad reeglid ja normid justkui ei kehti, aga samas ikka kuidagi kehtivad ka. Info on vastuoluline ja segane. Õpetajad ei pruugi teemat vallata ning pöörduvad siis tavaliselt õppematerjalide poole, mis võivad ka hätta jätta.Koolidesse saadetavas õpikus „Kunst ja autoriõigus” väidetakse resoluutselt, et digitaalsete andmete kopee­rimist, kasutamist vms piirava tehnoloogia (DRM) eemaldamine, muutmine või vältimine on ebaseaduslik. Mõned muusika-CD-d on säärased, mida ei tohikski saada kopeerida, osa kopeerimistarkvarast suudab sellistest piirangutest aga mööda minna. Konks on selles, et tegelikult on Eestis isiklikuks otstarbeks koopiate tegemine autoriõiguse seaduse § 26 järgi lubatud.Küsisin justiitsministeeriumist selgitust ja sealt öeldi, et „helisalvestiselt DRM-kaitse kõrvaldamise seaduslikkuse osas ei saa justiitsministeerium seisukohta võtta”. Kui justiitsministeerium ei oska seisukohta võtta, mida siis oodata õpilastelt, õpetajatelt ja lapsevanematelt?Lühidalt: ei kadesta pedagoogi, kes peab sellel skisofreenilisel praktika–seaduse teljel laveerima, leidma adekvaatset infot maailmas, mis on tiine eri huvigruppide seisukohavõttudest, hoidma end kuidagigi kursis noorte meediamaailmaga ja lõpuks hankima endale ka selle tarkvara, mis õpilaste saadetud failide imeformaatidega hakkama saab.

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700