Palgatõus? Pigem elatustaseme säilitamine

Aeg on retoorikat vahetada ja palgatõusu nõudmise asemel protestida elatustaseme pideva langemise vastu, mis toimub käsikäes töökoormuse suurenemisega, kirjutab Argo Kerb.

Praeguses majanduskeskkonnas ei eksisteeri sellist nähtust nagu palkade „samal tasemel püsimine”. Mis seisab, see langeb. Statistikaameti andmetel on kaubad praegu 6,1 protsenti kallimad kui eelmisel aastal samal ajal. Septembris oli meil euroala suurim inflatsioon. Samaks jäänud palgaga töötaja reaalne ostujõud on eelmise aasta sama ajaga võrreldes 6,1% väiksem. Sealjuures on toit kallinenud enam kui 9,3%, eluase 7,3% ja transport 7,4%. Nimetatud kolm sundkulutust moodustavad leibkondade väljaminekust üha suurema osa. See liikumine osutab üheselt elukvaliteedi langusele. Lühidalt: ka palganumbri säilides on reaalne sissetulek võrreldes eelmise aastaga (eelmiste aastatega) langenud.

Selles olukorras oleks poliitikutel puhtalt viisakusest aeg tõmmata avaliku sektori „ennekuulmatute” palganõudmiste valguses saba kahe jala vahele ning kas või jõuga maali­da oma näkku empaatiamask. Ma ei kahtle praeguse (või eelmise) haridus­ministri siiruses, kui ta väidab, et soovib haridustöötajate palku tõsta. Kuid ennekõike peab see paistma välja kogu valitsuse suhtumises – eelkõige selles, kuidas probleemist kõneldakse. Vähim, mida valitsus saab teha, on rääkida palgast mitte kui raamatupidamist, vaid inimesi puudutavast probleemist.

Kui haridustöötajate palganõudmised hakkavad valitsusele ebameeldivusi valmistama, võetakse teadlikult või intuitiivselt kasutusele juba sissetöötatud meetodid. Üks meedikute palganõudmiste juures edukalt kasutatud võte oli apelleerida nõudjate juba niigi kõrgele palgale ning selle kaudu masside õiglustundele. Filtreerida välja mõni natukenegi kõrgem num­ber või suhtarv ja hakata selle toel palganõudmisi naeruvääristama. Ka õpetajate palga puhul on juba rõhutatud regioone, kus pedagoogide palgad on keskmisest kõrgemad. Muidugi rääkimata lahti, kui paljud õpetajaid tegelikult „keskmisest kõrgemat palka” saavad ja milline on sealjuures nende reaalne töökoormus. Ning loomulikult ei võrrelda õpetajate palka teiste kõrgharidusega spetsialistide töötasuga.

Võimalik, et mängu tuuakse ka fakt, et õpetajad on saanud hariduse „riigi kulul” või hakatakse neist rääkima kui „avalikust sektorist”, mis saab kindlasti ebamõistlikult suurt palka ja raiskab maksumaksja raha. Lühidalt – demoniseeritakse korraga ametit ning palganõudmisi. Pikas perspektiivis on säärase poliitilise „enesekaitse” kahju täiesti hoomamatu – ka meditsiinitöötajate juures.

Teine võimalus on panna palga nõudjad pseudovalikute ette: saate kõrgema palga, kui koolisüsteem optimeeritakse. Pseudovalik seepärast, et kõik hoovad on nende käes, kes neid valikuvariante lahkelt esitavad. Ega riigijuhid ometi arva, et haridustöötajad on enam kui kümme aastat haldusreformil jalus seisnud? Tervet palgadiskussiooni läbib erinevas sõnastuses osa meie võtmepoliitikute lemmikväljend „aga näidake, kust see lisaraha peaks tulema”. Iseenesest täiesti põhjendatud ja aus argument. Raha ei kasva puu otsas, kuid sellisel viisil kõneldes peitub meie eest fakt, et raha jaotamine pole raamatupidamisvõte, vaid poliitiliste prioriteetide aktiivne väljendus.

Poliitikud ongi valitud otsustama ning et otsused oleksid õiged, on nende kasutuses riigi vaimne potentsiaal (omaette küsimus, kui palju nad seda kuulama nõustuvad) ja haldusaparaat. Kui kõikidele asjaosalistele on selge, et haridussüsteem vajab elementaarseks püsimiseks praegusest märkimis­väärselt suuremaid investeeringuid „elusvarasse”, tuleb sellest eeldusest lähtuda. Praegu loodetakse, et võrrand loksub kuidagi iseenesest tasakaalu. Näiteks õpilaste vähenev arv ning voil? – poliitikuid on keeruliste otsuste tegemisest säästetud, loodus ise tuli appi. Aga näe, omavalitsused, va nurjatud, ei mõista paratamatust ega tule optimeerimisega toime.

Äkki peaksid haridustöötajad hoopis retoorikat vahetama? Palgatõusu nõudmise asemel protestima elatustaseme pideva langemise vastu, mis toimub käsikäes töökoormuse suurenemisega. Väike nihe sõnastuses muudaks palganõudmise naeruvääristamise ning probleemi neutraliseerimise tunduvalt keerulisemaks. Protest elatustaseme pideva langemise vastu kõlab palju arusaadavamalt, ja mis kõige tähtsam, ausamalt kui võitlus palgatõusu eest. Viimaste aastate hinnatõusude taustal ei käi võitlus ju tõstmise, vaid niigi madalapoolse elatustaseme säilitamise eest.

Artikkelilmus Õpetajate Lehes .


Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Argo Kerb

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

SmartAccounts - lihtsaim ja kiireim raamatupidamistarkvara pilves

SmartAccounts on majandustarkvara, mis on suunatud väikese ja keskmise suurusega uuendusmeelsetele ettevõtetele, kelle jaoks on oluline lihtsus ja mugavus.

Taavi Majandustarkvara

Taavi Majandustarkvara iseloomustab laialdane funktsionaalsus, integreeritavus ja hea klienditugi. TAAVI Majandustarkvara aitab ettevõttel luua tervikliku integreeritud infosüsteemi, mis käib pidevalt ajaga kaasas.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad