Kuidas teha haldusreformi: Etnopark Eesti või Tehnopark Eesti?

Üks koll käib mööda Eestimaad, haldus(territoriaalse)reformi koll. Koll on seda hirmsam, et igaüks meist kujutab seda kolli ette erimoodi. Osa meist arvavad, et joonistame vallapiirid ümber, teised, et teeme liitmistehte, kolmandad, et loome süsteemi, mil kohalik omavalitsus on hea ja mõnus teenindussüsteem. Huvitav võrrand, igaüks tahab midagi ja mitte keegi ei tee ei midagi.

Tegelikult ongi vaid kaks teed: esiteks, kustutuskummiga mööda kaarti kribida ja mehaaniliselt valdasid liites või nende väljasuremist oodata, et siis liita ja teiseks lähtuda omavalitsusse kui tõhusasse teenindusüksusesse ja sealt edasi ühtse innovaatilise logistilise süsteemi sõlmpunkti.

Teadmatus on alati tekitanud hirmu, seepärast püütaksegi mitte muuta, või kui muuta, siis tuttavlikul (vanamoodsal) viisil.

Seadus sätestab, et kohalik omavalitsus tegeleb kohaliku elu korraldamisega. Tegelikkus on selline, et osad KOVid ei tule sellega toime, teistes on põhiliseks korraldusvormiks dotatsioonilüps, kolmandad on teinud KOVist enda teenistuslääni, mõnel pool on OMAvalitsuse asemel siginenud ISEvalitsus.  Süsteem lonkab nelja jalga korraga, kuid jutuvestjad teatavad pühalik-kurva näoga, et me ei saa mitte midagi teha, sest seadused on sellised.

Kuidagi kurb on aduda, et kõik teavad, et midagi on vaja rohkearvuliste, ebatõhusate omavalitsustega teha, kuid keegi ei julge teha. Tsükkel ei luba. Valimistsükkel ehk kaks head demokraatia komponenti valimine ja omavalitsuste iseotsustamisõigus annavad kokku … otsustamatuse. Järjekordsed valimised on tulemas ja mitte kuidagi ei saa minna „püüne” peale ja kuulutada sealt selge kõlava häälega: ”Meie programm on säherdune, et me paneme neli nälginud valda kokku ja teeme ühe korraliku ja jätkusuutliku omavalitsusüksuse, sellise vahva teenindusüksuse!”.

Selgituseks: tõlkes tähendab see, et tööta jäävad kolm vallavanemat, kolm volikogu esimeest, kolm vallasekretäri ja hulk muid asjapulki.  Siis hakkabki selline umbmäärane jutt, et kutsume kokku ümarlaua, arutame, analüüsime ja võib-olla otsustame … midagi. Mis harilikult pole mitte midagi.

Muide, kõige hullem pole mitte see, kui kellegi ettepanek tagasi lükatakse, siis saab tuua uusi argumente, vaielda, tõestada. Kõige hullem on kui ettepaneku otsustamine edasi lükatakse. Sellisel juhul on küsimuse lahendamine pikaks ajaks tupikusse aetud.  Lausa kahju on vaadata, kuidas järjekordne regionaalminister lootusrikkalt esitleb uut haldusterritoriaalse reformi kava. Heureka! Lõpuks on leitud tarkade kivi ja  lahendus kõigile inimkonna hädadele.  Tõuskem ja rõõmustagem, sest uus halduspegasus on sündinud!

Kuid nii lihtsalt need asjad ei käi. Huvid ikka ennekõike, eriti tagasivalimise huvid.   Kuuldes uuest ettepanekust on pea kogu poliitiline establishment kahjurõõmsa muigega relvad laadinud ja annab kogupaukudena projekti pihta tuld nii, et see lendab laiali nagu pardi seesamune. Selline tulevärk on tulistajatele puhas rõõm ja lõbu, sest pole tähtis, kas saadi projekti olemusele pihta või mitte, sest külgekleebitud siltide raskuse tõttu kukuks halduspegasus alla niikuinii. 
Jälle üks levinud spordiala: ikka ja jälle sülitame oma pürgijad täis.

Sellistel juhtudel kisub filosofeerima riigimeheliku käitumise üle, õigemini riigimeeste ja külameeste üle. Meie külamehed (olgu osa meist siis kasvõi pealinna naised) oleme valinud riigimehed meie, külameeste asju ajama ja õigusi kaitsma. Kui riigimees käitub nagu külamees ja teeb otsuseid nagu külamees, jääb tal oma riigimehe palk välja teenimata. Samuti nagu kindralil jääb oma töö tegemata, kui ta täidab veebli kohustusi.

Ärgu riigimees muretsegu, neid külameeste asjad, mida me isekeskis saame ära teha, teeme me ära niikuinii. Riigimees tehku ikka seda riigimehe tööd, milleks ta on kutsutud ja seatud. Kui eesmärgiks on olla riigimees mitte vallamees („vallaist”), miks pole siis siiani veel loodud ühtegi riigimeeste erakonda, sellist, milline teataks, et tema teebki haldusreformi ära ja päästab maa ja rahva sellest arutust raiskamisest ja vaiksest vindumisest. Õieti on see positsioneerimise küsimus. Nii nagu äriski ei saa ka poliitikas olla kõigil turgudel edukas, kuskile on vaja keskenduda. Nii ka „riigi asjades”. Kui tulevad kohalikud valimised, on vaja „vallaistide” poolehoidu, kuid siinjuures tuleb teha valik, kas olla riigimees või vallamees või külamees. Kokkuvõttes on nii, et riigimees kes samal ajal tahab olla vallamees, ongi tegelikult enese määratlenud kui lihtne külamees.

Selline mitmel ratsul kihutamine on omamoodi osavustrikk, kuid ikkagi ainult trikk, sest haldussüsteem on nagu mullieelne finantstoode, pakitud täis kahtlasi ja kohtlasi võlakirju ehk tühje lubadusi. Teadagi on „vallaistide” trumbiks väide, et nemad kaitsevad kohalike Inimesekeste huve. Kuid kas see on ikka niimoodi? Tundub, et „vallaistid” pole siinjuures mitte päris siirad. Kõik siin maailmas taandub lõppkokkuvõttes tõhususele, kogu evolutsioon ja liikide edenemine või väljasuremine põhineb tõhususel.

Seega on mõistlik ka „vallaismi” vaadata läbi tõhususe prisma: need kes on tõhusad ja ise hakkama saanud, tehku nagu oskavad, sest nad tõesti oskavad. Need kes ei tule toime, järelikult ei oska/suuda/taha ja tuleb kohustuslikult saneerida. Omavalitsus ei tähenda ometigi vaid õigusi ja rippumatust vaid eelkõige kohustust oma asjadega, kohustustega ning oma inimeste teenindamisega toime tulemist. Seega ei käiks jutt mitte „Kohalike Omavalitsuste Lausliitmisest (KOLL)”  vaid üksnes sanitaarraiest. Valede „õigete” loosungitega lähevad põhja mitte ainult pankrotimeistrid vaid ka kõik ülejäänud lähevad põhja/Põhja ( st.nutikamad lähevad Soome) ülejõu käivate kohustuste koorma all.

Samas on igaühemehe, rahvamehe  ja hea onu mängimisega ka kõige parem süsteem võimalik tuksi keerata. Nagu kogemused on näidanud, isegi suurte ja jõukate maksubaasidega osatakse „kõigile head tehes” sisuliselt pankrotti minna. Kuid elujõuline üksus tuleb ka sellest välja, muidugi jällegi ebapopulaarsete otsuste hinnaga. Meie skaalal on need „vallaistid”, kes igamehe raiskamise ära remondiksid, tegelikult hoopis riigimehed.

Kuna vastuseis haldusterritoriaalsele reformile on just seal, kus toime ei tulda ja kardetakse kaotada oma töökoht (võib-olla ainukene kohalik töökoht), siis peaks kuidagi vähendama nende inimeste hirmu. Naljatledes võiks ju öelda, et oleks mõttekas luua näiteks aunimetus „Vallavanem emeriitus” ja kõigi teiste jaoks „Tähtis Tegelane emeriitus” koos vastava fondikesega. Uskuge mind, see tuleb kogu ühiskonnale üldkokkuvõttes palju odavam kui ebaefektiivsete struktuuride säilitamine ja lõputu toetamine.

Ah jaa, kui ma mõtlen struktuuridele ja infrastruktuurile, neile suurtele, kõledatele, kuid soojaks köetud lossidele, mis katavad maad suurtes oma/isevalitsustes ja väikestes ise/omavalitsustes, siis kogu selle teenindussektori viimine Inimesekeste keskele, kaubanduskeskustesse annaks mitte ainult kokkuhoidu vaid ka tõhusust teenuse pakkumisel. (Avalik)Teenindussektor ei saa olla vallutamatu kindlusloss ja teenindaja ei saa olla ringkaitsele asunud lossisulane. See pole tänapäeva maailmas jätkusuutlik. Ärimaailmas oleme juba ammu aru saanud, et teenindada tuleb Inimesekesi seal, kus nad liiguvad, mitte seal, kus on äride  ajaloolised peamajad.

Suurepärane näide on postisüsteemi tänapäevastamine, kus endised postkontorid müüdi lihtsalt maha ja postiteenus kolis kaubanduskeskustesse. Väga tõhus ja mugav. Sama rööplükkega võime läheneda näiteks kohalike omavalitsuste või linnaosa valitsuste tööle, millised peaksid olema eelkõige kohaliku kogukonna teenindajad. Miks istuda edasi oma kindluslossides ja mitte minna Inimesekeste seltsi, elu keskele?  Suures osas ei erine nende töö postkontori tööst, kus inimene pöördub teenindaja poole kirjaga. Teenindus on teenindus.

Kui nüüd veel võtta kogu see tänane ebaratsionaalsus ( haldussuutmatus, vastutuse hajutamine, isevalitsuslik suhtumine, kindluslosside ülalpidamine, ebaproportsionaalset kallid teenused, dotatsioonid jne.) ja konventeerida see tänapäevase haldussuutlikkuse ja põhiline - tihedasse ja hästitoimivasse IT süsteemi, maanteevõrgu, ühistranspordi süsteemi ja haridussüsteemi, anname just kohalikele Inimesekestele seda, mida nad vajavad: töökohad, regionaalse tasakaalustatuse, professionaalse teeninduse ja võimaluse pääseda liikuma.

Kuid enne reformimist peaksime endale selgeks tegema omavalitsuse olemuse ja otstarbe. Omavalitsus on üldse üks …, mis asi see on? 
Ma ei mõtle, mis see on legaaldefinitsioonide järgi, ma küsin mis see tegelikult on? Vorm? Kontuur kaardil? Asi iseenese? Mehhanism? Kogukonna esindus? Või teenistuslään, vürstkond?

Mida tähendab kohalik omavalitsus, kas rõhuga OMA? Kas see tähendab, et kogukond otsustab, mis on talle hea või OMA bürokraatia otsustab, mis on OMA vürstiriigi alamatele hea?

Kas OMAvalitsuses arutatakse OMA kogukonna asju OMA vahel või ISEkeskis? Kui arutamine toimub ISEkeskis, kas siis on enam tegemist OMAvalitsusega? Või on tegemist hoopis ISEvalitsusega? 

Võib-olla on see rõhuga KOHALIK või rõhuga VALITSUS või rõhuga OMA asendatuna sõnaga ISE?

Kõik need rõhud annavad täiesti erinevad tulemused. Mis on siis OMAvalitsuse ülesanne? Kas see on OMAInimesekeste  teenimine ja nende elu mugavaks tegemine (tehes sellega ka enda elu mugavaks)? Või nende karistamine? Miks ei võiks Inimesekese mugavus, hea enesetunne ja rõõmus meel olla ka OMAvalitsusele mugav ja kasulik?  

Kui me oleme saanud paika „oma” ja „valitse” suhted - eesmärgid ning jõudnud näiteks sellise tulemuseni, et omavalitsus on teenindusüksus, mis koostöös teiste teenindusüksustega pakub oma inimestele parimat ja tõhusaimat teenindust, siis võiksime arutada edasisi samme. Kustutuskummiga usinasti mööda kaarti nühkides me kaugele ei jõua, tasakaalustatud arenguks oleks vaja värsket vaatenurka. Regionaalpoliitika uueks aluseks võiks olla mitte paikamine ja sund vaid tõsiasjade ja inimeste vajadustega arvestamine. Heaks alguseks võiks olla tõdemus, et inimese eksistentsi aluseks on töö (koha) olemasolu ja üheks põhivajaduseks on vajadus liikuda. Vajadus liikuda on ka õigus liikuda, liikuda kodu ja töökoha vahel, millest tuleneb ka õigus valida erinevates kohtades asuvate töökohtade vahel. Saab inimene tööl käia, saab ka makse maksta ehk kokkuvõttes on hüveks kogu ühiskonnale.

Liikuvus on ühtlasi valikuvabadus, see on  ühiskonnas sidususe looja. Haldusüksusel on mõtet vaid siis, kui see toimib nagu edukas teenindusettevõte, mitte kui läppunud kindlusloss. Äkki pidaski alguses mainitud seadus silmas, sätestades, et kohalik omavalitsus tegeleb kohaliku elu korraldamisega (mitte segi ajada kohaliku bürokraatia, plutokraatia, partokraatia, aristokraatia jne elu mõnusaks korraldamisega) midagi sellist tõhusat, meeldivat ja nauditavat?

Kui nüüd unustada hetkeks kaardijoonistamise ja kustukummi filosoofia ja vaataks Eesti regionaalsele arengule hoopis kolmanda külje pealt? Mis oleks, kui  käsitleksime ja arendaksime Eestit kui ühte keskmise suurusega tehnoparki? Seega „Tehnopark Eesti”? Mida me teeme tehnopargi või loomeinkubaatori rajamisel? Õige, me rajame vajaliku infrastruktuuri,sealhulgas teed, transpordi süsteemi, elekter, side, tugi ja abiteenused.  Ühesõnaga me loome tingimused. Tegelikult on kogu see mõte naeruväärsuseni lihtne ja meie „suurust” arvestades teostatav. 

Miks ma arvan, et me peame edasisele arengule lähenema kui tehnopargi infrastruktuuri arendamisele? Infrastruktuur oleks vaid vahend elukeskkonna loomiseks. Tegelikult on tähtis sellise elukeskkonna loomine, mis tõmbaks ligi nutikaid töökohti. Arvestades globaliseerunud maailmamajanduse liikumapanevaid mehhanisme pole kuigi tõenäoline luua meie kodukülla traktoritehast või midagi sama mastaapset. Kui aga juhtub selline hull lugu, et luuaksegi sinna megatehas, siis muutub selline mastaap täiendavaks ohuks maaelule. Sellise tehase ehitamine mitte ei rikasta maaelu, vaid tekitab tööstuslinnakese. Sellise monolinnakese.

Tegelikult on tänapäeva trende arvestades võimalik „kaunisse looduslikku kohta” luua vaid etnograafia reservaate või nutikaid töökohti. Nutikad töökohad on sellised, mille abil luuakse ka keskmisest suuremat lisandväärtust, mis kajastub ka keskmisest tunduvalt suuremas palgarahas. Selleks, et teha nutikat tööd, tuleb sellele keskenduda ehk ei saa olla iseenda torumees ja elektrik, aednik, remondimees, kaupmees jne. See tähendab omakorda, et eluõiguse/võimaluse saab küllaltki laialdane teenindus-, kaubandus- ja ka ehitussektor kõige sellega kaasneva ja järgnevaga.

Kõik see ei teki iseenesest, vaid vajab eeldusi. Eeldusi, millest on juba nõrkemiseni räägitud. Esmajoones on selleks transport, nii ühendus meie pealinna ja muu maailma vahel kui ka pealinna ja võimaliku eluaseme vahel. Lisaks sellele kõik teised kommunikatsiooni- ja infrastruktuuri võimalused. IT – kutt  ei koli iialgi Lillevälja külla (muide, ma ei saa siiani aru, miks me paneme oma ilusal maal selliseid kohanimesid nagu Katkuvälja, Sooääre, Lodumetsa, Saviaugu, aga mitte Linnulaulu, Pihlamarja, Õnnevälja?), kui seal ei ole kiiret maanteeühendust keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel sidevõimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema, kas investeerida tulevikku või minevikku. Lihtsalt vanamoodsuse või mitteotsustamise mugavusest selliseid asju kulgeda lasta ei saa/tohi.

Miks on üldse vaja rääkida nutikatest töökohtadest? Eks ikka seepärast, et me kõik tahame paremini elada, et meie riigil oleks võimalik laiali jagada rikkust mitte vaesust. Vaesuse ümberjagamisega on ikka see jama, et rikkamaks ei saa mitte keegi, kuid selle tegevuse kallis ja inimressursimahukas töö haukab sellest vähesestki oma osa, mis muudab meid kõiki lihtsalt vaesemaks. Midagi pole teha -  vaid see kaup, mille eest me saame maailmas küsida head hinda, toob meile häid sissetulekuid, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Ega meie valikud edaspidiseks kestmajäämiseks väga suured ei ole, kas olla Tehnopark Eesti või Etnopark Eesti.

Nii et millist haldusreformi me siis teha tahame - etnoreformi või tulevikureformi?

Ja muide, et meelest ära ei läheks, meie Eesti seadused, sealhulgas põhiseadus on meie enda tehtud, need ei ole meile „mäe pealt antud” nagu juhtus härra Moosesega. Pole enamust neist meile ka EL poolt peale surutud ja neid võime me ise muuta. Me ei ole neid seaduseid teinud mitte selleks, et need meid segaksid vaid selleks, et need meie elu edasiviivalt korraldada aitaksid. Oleks ju piinlik, kui meie edasipüüdlikkuse bilanss näeks välja niimoodi, et see innukas riik kooles vaatamata kõigist ponnistustest … heasse põhiseadusesse ja teistesse vahvatesse seadustesse.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Peeter Tammistu

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Paindlik NOOM pakub erilahendusi

Üks korralik majandustarkvara on kohaldatav Teie ettevõtte soovide ja vajadustega. Astro Balticsi loodud majandustarkvaraga NOOM saate kindlad olla, et tarkvara suudab kaasas käia kõikide erisoovidega, mis Teie ettevõtte arenedes võivad tekkida.

Lihtne äritarkvara juhile

BudgetMatador on juhi töölaud ettevõtte rahaasjade haldamiseks. Rakendus optimeerib juhi ning raamatupidaja vahelist koostööd ning annab juhile mõeldud ülevaate ettevõtte finantsolukorrast.

Valdkonna tööpakkumised

PRYSMIAN GROUP BALTICS AS otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Prysmian Group Baltics AS

01. august 2018

Uudised

Tööriistad