Tehingupartner ei tasu makse: kuidas vältida maksuriske

Advokaadibüroo LAWIN Lepik & Luhaäär vandeadvokaat Maret Hallikma selgitab ajakirjas Raamatupidamise Praktik, kuidas maandada maksuriske, kui selgub, et tehingupartner on jätnud maksud maksmata.

Küllap on paljudel firmajuhtidel ja raamatupidajatel tekkinud olukordi, kus maksukontrolli käigus tõstatab revident küsimuse mõne tehingupartneri usaldusväärsuses. Halvemal juhul päädib kontroll maksuotsusega, kus on kirjas, et äriühing pole maksuhalduri arvates tegelikult tehingupartnerilt kaupu ostnud või teenuseid saanud.

Tavaliselt on sellise järelduse põhjuseks tõsiasi, et tehingupartner ei ole oma maksudeklaratsioonides neid tehinguid deklareerinud. Maksuamet püüab vältida olukorda, et kauba ostja või teenuse saaja arvab sisendkäibemaksu maha, samal ajal kui müüjalt pole riigieelarvesse sama summat laekunud. Enamjaolt on kauba müüja või teenuse osutaja varatu äriühing ja riik soovib tekkivat tühimikku riigieelarves vältida ostjale maksunõude esitamisega. Lisaks sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangule kaasneb tavaliselt ka tulumaksunõue ettevõtlusega mitteseotud kuludelt.

Käibemaks tekitab vaidlusi

Maksu- ja Tolliameti üks prioriteete on juba aastaid olnud käibemaksupettustega võitlemine, seepärast on säärane maksustamispraktika olnud viimaste aastate läbivaid trende, mis on kaasa toonud hulgaliselt kohtuvaidlusi ning -lahendeid. Riigikohus on 2002. aasta algusest korduvalt lahendanud selliseid nn ostja-müüja kaasuseid ning võib öelda, et olemas on juba märkimisväärne kohtupraktika, mis käsitleb selliste maksunõuete olulisemaid sõlmpunkte.

Enim vaidlusi tekitab niisugustel puhkudel küsimus, kas ja millal on maksuhalduril üldse õigus pitsitada tehingu teist poolt – miks peaks kauba ostja või teenuse saaja vastutama selle eest, kui tema tehingupartner ei ole oma maksukohustusi riigi ees korrektselt täitnud.

Riigikohtu praktikat analüüsides võib kokkuvõttes öelda, et iseenesest pelgalt asjaolu, et müüja või teenuse osutaja on jätnud tehingu pealt käibemaksu deklareerimata ja tasumata, ei õigusta tehingu teisele poolele maksunõude esitamist. Seega peab maksuhaldur sellistel juhtudel olema faktiliste asjaoludega tõendanud järgmisest kolmest võimalikust teokoosseisust vähemalt ühe esinemist:

a) maksukohustuslane on ise seotud maksupettusega,
b) maksukohustuslane teadis, et tegemist pole tegeliku müüja või teenuse osutajaga või
c) maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüja või teenuse osutajaga.

Nii on Riigikohus näiteks haldusasjas nr 3-3-1-52-03  märkinud, et: “asjaolust, et kui käibemaksukohustuslasest müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt, ei tulene iseenesest, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult”.
Sellist järeldust kinnitab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02: “Käibemaksupettusega saab olla tegemist siis, kui müüja väljastab ostjale arve, kuid müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata. Selles olukorras tekib riigil nõudeõigus müüja vastu. Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.” 

Samas lahendis sedastab Riigikohus: “Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks.” Ostja ei ole heauskne, kui ta pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, st tal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui ta saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-10). Selliste asjaoludena, mis võiksid ostja tõsta kõrgendatud valveseisundisse oma tehingupartneri suhtes, on Riigikohus viidanud näiteks olukorrale, kus ostja teeb teadlikult tehingu nn riiulifirmaga ehk äriühinguga, kellel pole töötajaid ega käivet, kes ei esita maksudeklaratsioone ega majandusaasta aruannet.

Olemasolevate Riigikohtu suuniste põhjal võib seega öelda, et üldjuhul tuleb maksukohustuslase heausksust sisendkäibemaksu mahaarvamisel eeldada ning vastupidist, s.o maksukohustuslase teadlikkust tegeliku müüa ja arve esitaja mittekokkulangemisest või hoolsuskohustuse rikkumist müüja isikusamasuse tuvastamisel peab tõendama maksuhaldur. Hoolsuskohustuse täitmise mõistlik ulatus on aga järgmine vaidlusalane küsimus.

Oluline on viidata ka, et kohtupraktika on eraldi käsitlenud käibe- ja tulumaksuarvestusega seotud küsimusi. Riigikohus on näiteks lahendis nr 3-1-1-52-03 selgitanud: “kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole mingil põhjusel kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuses võib olla tegemist ka näiteks välisriigis tehtud kulutusega, mille puhul ei saa nõuda, et raha saanud isik täidaks Eesti seaduste nõudeid. Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Käesoleval juhul on tõendatud, et arvetel näidatud summad on tasutud arved väljastanud äriühingutele ning arvetel näidatud äriühingud on arvete alusel identifitseeritavad. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti.”

Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et käibemaksuarvestusega võrreldes kehtivad tulumaksuarvestuses mõnevõrra lihtsamad tõendamisnõuded ehk siis teistpidi võttes peab maksuhaldur tulumaksunõuet eraldi põhjendama ning sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine ei tohiks automaatselt kaasa tuua tulumaksukohustust ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Neid nüansse tasub alati eraldi analüüsida.

Maksupettusele viitavad mitmed asjaolud

Juhtumitele, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene. Riigikohus on lahendis  3-3-1-74-09 sedastanud: “Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mitmesugused asjaolud, näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata ka andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha.” Niisugustele asjaoludele viitavate tõendite olemasolu korral lasub tõendamiskoormus ostjal – ehk siis ostja peab esitama täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud.

Paraku tuleb öelda, et mitte alati ei järgi maksuhalduri praktika Riigikohtu seisukohti sedavõrd sirgjooneliselt ning artikli autori lauale on sagedasti juhtunud maksuotsuseid, kus tehingupartnerilt nõutakse maksude tasumist, ilma et otsuses oleks märkigi põhjendustest, mis viitaks ostja või teenuse saaja osalemisele maksupettuses, pahausksusele või vähemalt hoolsuskohustuste täitmatajätmisele. Arvestades olemasolevat kohtupraktikat, on selliste maksunõuete püsimajäämine kohtu- või vaidemenetluses küsitav.

Et maksuvaidluse tee on pikk ja konarlik ning toob endaga kaasa täiendavaid kulusid, tasub igal ettevõtjal läbi mõelda, kuidas vähese aja- ja rahakuluga selliseid maksuriske miinimumini vähendada.

Loe pikemalt ajakirjast Raamatupidamise Praktik.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Maret Hallikma

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Books 8 on uue põlvkonna äritarkvara väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Põhipakett sisaldab kõike majandusarvestuseks esmatarvilikku võimaldades registreerida ostu ja müügitehinguid, jälgida klientide võlgnevusi ning enda võlgnevusi tarnijatele. Kõikidest sisestatud toimingutest tehakse automaatselt kanne pearaamatusse.

e-arveldaja – raamatupidamise tarkvara alustavale ja väikeettevõtjale (esimene aasta tasuta)

e-arveldaja on veebipõhine tarkvara, mis sobib hästi just alustavale ja väikeettevõtjale, aga ka mittetulundusühingule ning sihtasutusele. Sellel on tänaseks juba üle 5300 kasutaja.

Valdkonna tööpakkumised

Lemoine Estonia otsib RAAMATUPIDAJAT

Manpower OÜ

03. detsember 2017

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Manpower is looking for a CHIEF ACCOUNTANT

Manpower OÜ

03. detsember 2017

Uudised

Tööriistad