19. september 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kus on Eestis hea elada?

Küllap olete jälginud oma koera. Ta otsib alati üles selle koha, kus tal on hea, kirjutab maaülikooli loodusteaduste kooli õpetaja Juhani Püttsepp Õpetajate Lehes.

Võite osta koerale uhke lateksmadratsi ja seada selle endale sobivasse kohta korteris, ütleme köögiakna alla. Koer aga ei heida sinna, ta ronib hoopis tolmusesse trepiurkasse, kus te vanu saapaid ja tühje purke hoiate, ning tõmbab end seal kerra. Etteheitvale toonile vastab ta sealt nukra pilguga, mis kõneleb üht: ainult trepi all on mul hea.

Muidugi võib leiduda trepialusest veel paremaid kohti, näiteks Saare­maal Viieristi püha allika kõrval asub väike küngas, kus paljud Sõrve poolsaare koerad istumas käivad.Koerte mõned meeled on kindlasti võrreldamatult teravamad meie omadest. Oleks meilgi säärased vahvad suured koonud nagu penidel, ei jääks ükski meist suurlinna pidama, jookseksime sealt kõik hooga metsade ja soode poole ning käiksime kõik Viieristi künkal või mõnel sarnasel istumas. Mis oleks ju tore.

Sunnismaine linlane

Paraku peame olema inimesed, oma pisikeste või vähem pisikeste ninadega. Õnneks säilitame siiski midagi meelteteravusest, mida valdasid esiisad siis, kui nad veel lageda taeva all elasid.Näiteks ei meeldi paljudele ka 21. sajandil lärm, eriti öine lärm. Juhujoigumised, äkkpidurdused, olmekolinad – ärritajad, millega keskmine linnakodanik igal ööl leppima peab. Või valgusreostus, mis ei lase enam õhtusel linnatänaval jalutajal Suurt Vankrit taevast üles leida, vankrihärga ohustavast vähem heledast Hundist rääkimata.On õige soovitus: kui ei meeldi, mine mujale. Ja ruumi Eestimaal ju leidub, aga sa ei saa seljakotti pakkida oma kivilinna kaheksanda korruse betoonkorterit, millel pealegi lasub miljonikroonine võlg.Väga paljud meist on paraku sunnismaised ja saavad oma maavanaemasid meeles pidada vaid aknalaual lilli, vapramad ka tomateid kasvatades.Oletame siiski, et linnakeskkond õnnestub teil keerulise ja õnneliku kombinatsiooni abil vahetada linnalähedase tiheküla vastu. Seal tundub tõesti pisut pimedam ja vaiksem – esialgu.Kohe ajab teis ennast sirgu ürginimene, kes tahab oma kolmekümneruutmeetrist õueterritooriumi kontrollida. Kui linnas vaatasite kaheksan­da korruse köögiaknast leplikult kolme tehasekorstnat, siis nüüd häirib teid oma ridaelamuboksi terrassipanoraami trüginud elektripost. Te istutate sinna ette aiandusmarketist soetatud ja hingehinda maksnud ilupuu ning loete sellele sõnad peale.Puu on veel pisike, ei varja midagi, aga ehk tosina aasta pärast. Vähemalt olete midagi teinud.Midagi teha ei saa aga kolm maja eemal elava koeraga, kes haugub kähiseva häälega viieminutiliste valangute kaupa, alati kui enda ümber mingit liikumist märkab – ja viimast tuleb tihekülas sageli ette. Olete seda koera mõttes puuhaluga juba kolm korda ähvardanud, aga see ei ole kindlasti teie iseloomu helgem, arendamist vääriv joon, ja alistute vaguralt koera klähvimisdiktaadile.Ühel õhtul, kui olete sunnitud kuulama, kuidas naabrid grillpeo käigus kõva häälega lahkavad Sartre’i filosoofiat teile täiesti mittevastuvõetaval viisil, otsustate siiski kolida maale.

Metsaküla hirmutav pimedus

Sobiv variant avaneb otsekui nõiaväel unistuslikult kauni järve kaldal, kus väike kümne hektari suurune talu lagunenud hoonete, pisikese metsasiilu ja ka põllulapiga sobiva hinna eest saadaval on. Seisate seal justkui Peeter Suur, jalg põllukivile toetatud, ja heidate võimuka ja vaimustatud pilgu üle oma tulevaste valduste.Õhtud on metsakülas aga nii pimedad, et sadade valgusaastate kaugusel säravad Suure Vankri tähed tunduvad nii lähedastena, et võiks need ükshaaval nagu küpsed jõhvikad taevast alla noppida.Lähimad naabrid jäävad pool kilomeetrit eemale ja nende koerad võivad seal haukuda niipalju, kui nad tahavad. Strateegilistelt tähtsatesse suundadesse saab istutada kuuse- ja sirelihekke.Ostutehingu sooritamise eelõhtul informeeritakse teid, et need poole kilomeetri kaugused järvenaabrid on mõnevõrra imelikud inimesed. Eriti keegi neist, kes käib, pudel taskus, mööda küla ringi, kiikab akendest sisse ja rögiseb kahtlaselt. Teie kujutlusvõime lülitub tööle – sellist tüüpi ei peata ka sirelihekid, teil on aga kolm väikest last. Milliseks võiksid kujuneda need pimedad õhtud keskuste­ludes tülika kontvõõraga? Laup läheb iseenesest higiseks, kuid südame teete kõvaks, kõlistate veel samal õhtul notarile ja teatate tehingu katkestamisest.

Tibu läheb oma koju

Kus siis on Eestis hea elada? Sirvite tüdinult kinnisvarakuulutusi, kui kuulete lapsi teises toas mängivat. Pisim neist, kaheaastane, kordab järele suurema sõnu: „Tibu läheb oma koju, oma koju.”Kiikate silmanurgast: tibu, kollane isetehtud karvatutsakas läheb tõesti üle kaltsuvaiba, tatsadi-tatsadi, kätest kantult. Ja milline on siis ta kodu? See pole midagi kapitaalset ega kallihinnalist. Padi on põrandale veetud, selle serva alla on kohendatud urg. Uru sissepääsu katab eeskojana kõvakaaneline lasteraamat. Tibu läheb kõigepealt selle alla ja siis poeb kaugemale, padjaurgu. Ta on kahtlemata oma kodus ja laste rõõmuks oma elamisega üpris rahul.Siis kuulete, kuidas vanaema teises toas kolmandale, suuremale lapsele räägib sõjajärgsetest aastatest, kui nende elumaja oli lahingutes maha põlenud ja seitsmeliikmeline pere pidi aastaid mahtuma suitsusauna. „Neli last ja kolm täiskasvanut, neist üks surija haige, kahes kitsukeses ruumis, see oli meie kodu,” kõneleb vanaema.Sulete seepeale arvuti, viskate end voodisse, tõmbate teki üle pea, kontrollite varbaga, kas kõik pilud, peale hingamispilu, on suletud, panete silmad kinni ja käed kokku – polegi nii väga viga.

Autor: Lemmi Kann, Juhani Püttsepp

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700