30. juuni 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töövaidluskomisjonide praktika töötasu vaidlustes, 2. osa

Eelmisel aastal töövaidluskomisjonidele esitatud avaldustest oli töötasuga seotud iga teine avaldus. Töövaidluskomisjonide praktikast töötasu maksmisega viivitamise, tööseisaku ja töölähetuse hüvitamisega seotud vaidlustes annavad ülevaate Heli Raidve ja Kristine Kuusik.

TLS § 29 lg 4 alusel võivad tööandja ja töötaja kokku leppida ka muude tasude maksmises, ja kui selles on kokku lepitud, on töötajal õigus neid tasusid ka nõuda. Nii leiab ka töövaidluskomisjon (edaspidi TVK) oma otsuses number 4952. Nimetatud juhul nõudis töötaja teiste nõuete kõrval ka saamatajäänud lisatasu, mille tööandja oli oma teatisega töötajatele määranud. TVK leidis, et töötaja nõue tuleb rahuldada, sest tööandja ise on teinud lisatasu maksmise töötajatele teatisega teatavaks ja töötaja pangaväljavõttest on näha, et lisatasu on töötajale makstud. TVK rõhutab otsusega, et kui midagi on kokku lepitud, tuleb seda ka täita, kuni ei ole kokku lepitud midagi uut, mis vana kokkulepet muudaks.

Otsuses nr 5166 leiab TVK, et kui tööandja on ette näinud töötajale mingi materiaalse hüve, ei ole töötajal õigust nõuda selle hüve mittekasutamise eest rahalist kompensatsiooni. Nimetatud vaidluses leppisid töötaja ja tööandja töölepingu lisas kokku, et tööandjal on kohustus anda töötaja kasutusse sõiduauto ning ühtlasi kompenseerida kasutuskulud. Töötaja nõudis hüvitist ka perioodi eest, mil ta ei täitnud tööülesandeid ja viibis korralisel puhkusel.

TVK otsustas, et töötajal on õigus nõuda tööandjalt sõiduauto kasutamist olenemata sellest, kas ta täidab tööülesandeid või mitte, kuid selle tingimuse mittetäitmisel puudub seaduslik alus nõuda rahalist kompensatsiooni. Lisaks näeb VÕS-i § 101 lg 1 ette lepingupoole õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral, kuid see säte ei näe ette võimalust nõuda töölepingulisest suhtest tuleneva materiaalse erisoodustuse rahalist asendamist.

Kui töötajale on kasutamiseks ette nähtud sõiduauto, arvuti või midagi muud esemelist, ei saa töötaja selle kasutamata jätmisel nõuda rahalist kompenseerimist.

Tasu “tööseisaku” eestTLS-i § 35 paneb tööandjale kohustuse maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu aja eest, mil tööandja talle tööd ei anna. Sisuliselt on tegemist nn vanas töölepingu seaduses olnud tööseisakule sarnase olukorraga.

Töövaidluses nr 159 ootas töötaja väidetavalt kuus kuud tööle lubamist ja küsis selle kuue kuu kui nn tööseisaku aja eest keskmist töötasu. TVK asus seisukohale, et kuus kuud oodata ei ole mõistlik ja töötaja ei ole kasutanud talle seadusega antud õigust lõpetada tekkinud olukord mõistliku aja jooksul.

TVK pidas mõistlikuks tööseisaku aja eest  keskmise töötasu nõudmise ajaks kahte kuud, sest nõude rahuldamine täisulatuses tooks kaasa hea usu põhimõttega vastuolus oleva tagajärje, st õiguse kuritarvitamisega kaasneva hüve.

Otsuses nr 1581 nõudis töötaja TLS-i § 35 alusel nn tööseisaku aja eest kolme kuu keskmist tasu. TVK leidis, et kuigi tööandja ei kindlustanud töötajat tööga ega maksnud selle eest hüvitist ja on olukorra eest vastutav, peab ka töötaja töö saamise nimel aktiivselt tegutsema, mitte kodus tööandja helistamist ootama. TVK tuvastas, et töötaja pöördus TVK-sse alles kaheksa kuud pärast rikkumise algust, mis ei ole mõistlik. TVK otsustas, et kogu tööseisaku aja eest tasu väljamõistmine tööandjalt ei ole mõistlik ja õiglane, ning vähendas TLS-i § 35 alusel väljamõistetavat tasu.

Mõlema viidatud vaidluse puhul vähendasid TVK-d TLS-i § 35 alusel väljamõistetavat keskmist töötasu ja töötajale mõisteti välja vaid kahe kuu keskmine tasu. Autorite arvates väärib uurimist ja seisukoha kujundamist küsimus, milline võib olla nn tööseisaku maksimumpikkus, st mitme kuu ulatuses keskmise töötasu väljamõistmine on tööseisaku puhul õiglane ja mõistlik. Üks võimalikke seisukohti tuleneb TLS-i § 35 ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 süstemaatilisest tõlgendamisest, millest võiks järeldada, et kui rikutud õiguse kaitseks nõude esitamise tähtaeg on neli kuud, siis võiks ka mis tahes pikkusega nn tööseisaku eest väljamõistetava keskmise töötasu maksimumsuurus olla nelja kuu keskmine töötasu. Samas on kindlasti ka teistsuguseid seisukohti ning autorite hinnangul väärib teema põhjalikumat analüüsi.    

Töötasu maksmisega viivitamineTöölepingu seaduse kohaselt on töötajal töötasu maksmisega viivitamise korral õigus nõuda võlaõiguslikku viivist. Samas võib töötaja töötasu maksmisega olulise viivitamise korral töölepingu TLS-i § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles öelda. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on töötajate jaoks ahvatlev, sest TLS-i § 100 lg 4 kohaselt kaasneb sellega töötajale kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise maksmine ning täiendavalt on töötajal õigus töötuskindlustushüvitisele. Samas võib TVK-de otsuste üldistamise tulemusel väita, et mitte iga töötasu maksmisega viivitamine ei anna töötajale õigust leping erakorraliselt üles öelda. 

Töövaidluses 1832 ütles töötaja töölepingu erakorraliselt üles, viidates töötasu maksmisega hilinemisele. Tööandja väitis, et kuigi ta oli töötasu maksmisega hilinenud, ei saa seda pidada oluliseks viivitamiseks, mis annaks töötajale õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. TVK leidis, et TLS-i § 33 lg 1 kohaselt tuleb töötasu maksta kord kuus. Tööandja oli küll hilinenud töötasu maksmisega, kuid maksis töötasu vähemalt kuu jooksul (kord kuus) välja, seega olid hilinemised väheolulised. Teisisõnu leidis TVK, et töötasu maksmisega hilinemine ei olnud TLS-i § 91 lg 2 p 2 mõttes oluline viivitamine. Samas otsuses leidis TVK, et heas usus käituv töötaja pidanuks enne töölepingu erakorralist ülesütlemist andma tööandjale mõistliku tähtaja rikkumise lõpetamiseks. Seega TVK arvates pidanuks töötaja tööandjat kõigepealt hoiatama, et kui viimane ka edaspidi hilineb töötasu maksmisega, ütleb töötaja töölepingu erakorraliselt üles. Töötaja oleks lepingu TLS-i § 91 lg 2 p 2 alusel saanud üles öelda alles siis, kui rikkumise lõpetamiseks antud mõistlik tähtaeg on möödunud ja tööandja lepingut jätkuvalt rikub (st hilineb töötasu maksmisega).

Huvitav on TVK otsus 1274. Töötajal oli töötasu saamata ning kuna tööd ei olnud, oli töötaja kodus. Tööandjale tuli tellimus ja ta kutsus töötaja tööle, millest töötaja keeldus. TVK asus seisukohale, et puuduvad tõendid, millest nähtuks, et tööandja oleks lubanud töötasu kohe ära maksta, järelikult ei olnud töötajal võlaõigusliku vastastikuste kohustuste täitmisest keeldumise põhimõttest tulenevalt ka kohustust tööle asuda.

TöölähetusTöölepingu seaduse § 21 alusel võib töötajat saata töölähetusse ehk tööandja võib töötaja saata tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Kui töölepinguga on töö tegemise kohaks kokku lepitud näiteks Soomes asuv linn, ei ole eestlase sõit Soome töökohale ja tagasi koju töölähetus.

TVK on aga otsustes 1234  ja 155 asunud teistsugusele seisukohale. Mõlema otsuse puhul nõudis töötaja teiste nõuete kõrval ka välislähetuse päevarahad x summas. TVK tuvastas, et töötaja töölepingus oli kokku lepitud töökohaks Soome Vabariik, kuid x summas välislähetuse päevarahad Soomes töötamise aja eest mõistis TVK tööandjalt töötajate kasuks ikkagi välja. Vaidluses 155 viitas TVK põhjendustes töölepingu üldisele punktile, mille kohaselt oli tööandja võtnud kohustuse maksta töötajale lähetuse päevarahasid vastavalt kehtivatele määrustele ja seadustele. Otsustest ei selgu muid põhjendusi, miks pidas TVK töölepingus kokkulepitud töö tegemise kohal töötamist töölähetuseks.

Autorid leiavad, et mõlemal eelkirjeldatud juhul olid pooled leppinud kokku, et töö tegemise koht asub välisriigis, seega ei olnud välisriigis viibimise näol tegemist mitte töölähetuse, vaid tavapärase töö tegemisega kokkulepitud töökohal.

Töölepingu seadus on kehtinud peaaegu kaks aastat. Töövaidluskomisjonide kui esmaste töövaidlust lahendavate organite töötasu puudutavatest otsustest said lugejad loodetavasti esmase ülevaate. Käesoleva artikliga lõpetame eelmise aasta sügisel alustatud üheksast artiklist koosneva töötasusid käsitlenud sarja. Ühest küljest jääme ootama kohtute ja eriti Riigikohtu otsuseid, mis võimaldaksid seaduse rakendamise praktikat üldistada. Teisest küljest tähendaks iga kohtuotsus konkreetset töötajat ja tööandjat, kes peavad vaidluse läbi tegema. Loodame, et lugejate hulgas neid ei ole ning soovime kõigile kena töövaidlustevaba suve!

Loe pikemalt ajakirjast „Raamatupidamise Praktik“.

 

Autor: Kristine Kuusik, Heli Raidve, Rivo Sarapik

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700