Võla sissenõudmiskulude tasumise üle enam vaielda ei saa

Võlaõigusseaduses muutus äsja üks võlausaldajate ja võlgnike jaoks väga oluline säte. Nimelt võib laenuandja alates aprillist nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.

Seda olenemata sellest, kas võlgnikul tuleb lisaks maksetega hilinemise tõttu  tasuda ka viiviseid või mitte. Siiani ei olnud see küsimus seadusega selgelt lahendatud.

Paljude sissenõudefirmade poolt võlgnikele saadetavates võlateatistes ei ole tänaseni põhinõude, intresside, viiviste ning sissenõudekulu summasid lahku löödud, mis on muutnud võlgniku jaoks võla läbipaistmatuks ja elu keeruliseks. Kuna praktikas maksab enamik võlgnikest lõpuks ilma lisaküsimusi esitamata ära nii põhivõla kui ka mistahes suuruses viivised ja sissenõudekulud, pole avalikkuses üles kerkinud küsimust, kas ja milliste sissenõudekulude nõudmine on üldse seaduslik. Kuigi paljudel võlgnikel oleks põhjust end kohtus ebaseaduslike nõuete vastu kaitsta.

Aprilli alguseni võis tugineda Riigikohtu lahendile, mis ütleb, et kui võlausaldaja kõrvalnõuded ületavad põhinõuet, peab kõrvalnõuete suurus olema põhjendatud. Samuti selgub 14. jaanuari 2009. aasta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist, et tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamisel võib võlgnikult nõuda üksnes viivist ja kahju hüvitamist. Tarbijalt ei tohi aga maksetega viivitamisel nõuda leppetrahvi.

See, et leppetrahvi nõuda ei tohi, muutis mõni aasta tagasi kiirlaenukontorite intressimääradega trikitamise keeruliseks. Kiirlaenude pakkujad võisid varem tuua kõrgeid intressimäärad allapoole ja näidata neid „tarbijasõbralikena“, aga lisada näiteks tagasimaksmisega hilinemise korral leppetrahvid ja tõsta meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Pärast vastavat Riigikohtu lahendit seda enam teha ei saanud ja nüüd on see põhimõte sätestatud ka seadusega. 

Oluline on siinjuures teada, et seadusetäiendus ei võta laenuandjalt ära võimalust nõuda tarbijalt mõistlikku hüvitist kulude eest, mida ta on teinud lisaks põhisummale ka viiviste sissenõudmiseks. Takistatud ei peaks olema ka see, kui sissenõudmiskulude umbkaudne suurus leppida kokku juba laenulepingus. Küll aga peab laenuandja olema võimeline need kulutused hiljem ära põhjendama. Vastupidisel juhul - ehk kui kokkulepitud sissenõudmiskulude summa ületab tegeliku kahju - oleks tegemist olemuslikult leppetrahvi kokkuleppega, mis on eelpool viidatud kehtiva kohtupraktikaga keelatud.

Enne Võlaõigusseaduse jõustumist 2001. aastal polnud seadustest tulenevat õigust nõuda võlgnikult lisaks võlale ja viivistele veel ka täiendavalt sissenõudmisega lisanduvaid kulusid. Võlaõigusseadusega sätestati nii kahjuhüvitis, kui ka kahju hüvitamise võimalik ulatus. Seaduse kohaselt peab lepingut rikkunud lepingu osapool hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi lepingu sõlmimise ajal ette nägema, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ehk kuni käesoleva aasta aprillini tuli kahju võlausaldajale hüvitada kui seda oli võimalik kindlasti ette näha.  Põhimõtteliselt võis laenuvõtja kohtus väita, et ta ei näinud peale lepingusse sisse kirjutatud intressi ja viiviste mingeid muid kulusid ette. Nii ei saanud väita kui lepingusse oli sisse kirjutatud selge säte, et mittetähtaegse tasumise korral lisanduvad kahjuhüvitis ja/või sissenõudekulud.

Nüüd ütleb võlaõigusseaduse § 113 selgelt, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.

Seadusetäienduse nõrk koht on aga see, et nö mõistlikke kulusid saavad nüüd teha ka sellised sissenõudefirmad, kes täna tekivad ja homme kaovad. Eesti seadusandlus ei reguleeri endiselt mingil moel seda, mida tohib tarbijatelt võlgu sisse nõudes teha ja mida mitte. Majanduslanguse ajal kogusid inkassoturul taas elujõudu töövõtted, mis tundusid vahepeal juba täiesti sobimatud. Lubatu ja lubamatu piiri lähedal tegutsev võlanõudja on nõutud tegija ilmselt tänagi. Võib vaid oletada ja fantaasias ette kujutada, milliseid täiendavaid kulutusi sellised sissenõudjad mõistlikuks peavad.

Sissenõudekulude lage kirjeldab sõna „mõistlik“. Ka mõistliku nõude suurus võib kasvada esialgse võlaga võrreldes mitmekordseks. Kohtus on võimalik summade üle vaielda ning nõuda selgitust nii põhi- kui kõrvalnõuete suuruse ja tekkepõhjuste kohta. Kui aga võlgnikul, eeskätt eraisikutel kohtusse pöördumiseks raha ei jätku? Seda arvestades võiks kaaluda, kas poleks põhjust kehtestada seadusega ka näiteks 10% suurune sissenõudekulude ülempiir põhisummast ning luua sissenõudeteenuse osutamise üldised seadusandlikud reeglid. Õigus sissenõudeteenuse turul tegutseda peaks olema vastavat tegevusluba või registreeringut omavatel inkassofirmadel ning loomulikult oleks siis ka arusaadav, et tegevuse üle on ühtlasi tagatud kontroll.

Euroopa juhtiv krediidikorraldusteenuseid pakkuv kontsern Intrum Justitia on oma töökogemusele tuginedes veendunud, et eraisikutelt võlgade sissenõudmine peab demokraatlikus kaasaegses ühiskonnas olema seadusandlikult reguleeritud valdkond. Igaüks ei tohiks teha võlgade sissenõudmisega tegelevat äriühingut või iga äriühing muuhulgas ka võlgu sisse nõuda ning inkassoettevõtted peaksid minimaalselt olema sellekohases registris registreeritud.

Uks on seaduse täiendamisega avatud, miks mitte sealt edasi minna?


 

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Ivar Tammemäe

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad:

Palgakalkulaator

Tarkvara

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Lihtne, soodne ja turvaline veebipõhine dokumendihaldussüsteem

Midagi installeerida pole tarvis ja aastase paketi kuutasuks on vaid 8.99 eurot kogu ettevõttele, mitte inimese kohta.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised