Salakarid konkurentsiõiguses

Kui kauba edasimüügiks eelisõiguste seadmine on algusest peale toimunud läbimõtlematult, võivad eelisõigused tegelikkuses osutuda illusoorseks, hoiatab advokaadibüroo Glikman & Partnerid konkurentsiõiguse meeskonna juht, vandeadvokaat Risto Rüütel.

Tootjad ei müü enda toodangut alati ise kõikidel võimalikel turgudel, vaid kasutavad selleks erinevate vahendajate ja edasimüüjate abi. Sõltuvalt tootja turundusplaanidest ja toote iseloomust kasutatakse erinevaid turustusskeeme, sealhulgas eksklusiivsete edasimüüjate määramine, kellel vastutasuna territoriaalse ainuõiguse eest võidakse keelata konkureeriva kauba müük. Iseäranis levinud on see mitmesuguste luksuskaupade müügil ja kosmeetikatööstuses.

Kuigi turundusskeemi valik on üldjuhul tootja otsustada, on oluline tähele panna, et eelisõigustel põhinevate turustussüsteemide kasutamine on teatud tingimustele vastamisel lihtsustatud korras (grupierandi alusel) lubatud juhul, kui tootja, tarnija või turustaja turuosa ei ole vastaval kaubaturul üle 30% .

Paljud kaupade edasimüüjad (s.h maaletoojad) soovivad igal võimalusel saada endale eelisõigusi või eksklusiivsust kauba müümisel, enamasti teatud piirkonnas tegutsemise ainuõiguse vormis. Eelisõiguste omamise eesmärgiks on kaitse saamine teiste ettevõtjate äritegevusest tuleneva konkurentsi vastu, sest eksklusiivsus tagab teatud sissetulekud ja vähendab märkimisväärselt riske majandustegevuses.

Eksklusiivsuse või eelisõiguse täpsem sisu ja ulatus sõltub juba konkreetsest lepingust tootjaga, tootja esindajaga või muu isikuga, kellelt kaup edasimüügiks sisse ostetakse. Siinkohal tuleb aga arvestada sellega, et eksklusiivsuse andmine ei pruugi olla vastava tootja või varustaja huvi, vaid tema ärimudel võib seisneda muul viisil edasimüüjate võrgustiku ülesehitamises (näiteks valikulise turustussüsteemi loomine, frantsiisimine vms).

Võib ka juhtuda, et eelmärgitud turuosakünnise ületamine takistab eksklusiivõiguste andmist.  Seega on võimalik, et tulenevalt vastandlikest huvidest või seaduses sätestatud piirangutest ei pruugi edasimüüja sisulist eksklusiivsust saada, kuigi selline on olnud tema soov.

Sõltuvalt edasimüügilepingust võib seal kokku lepitud eksklusiivsus osutuda üksnes näilikuks. Näiteks ei pruugi eelisõigus seisneda mitte ainuõiguses, vaid volitatud edasimüüja staatuses, millisel juhul on kauba müümiseks õigustatud isikuid piirkonnas rohkem kui üks.

Arvestades, et edasimüügilepingud on oma sisult tihtilugu suhteliselt keerulised, ei ole harvad ka juhused, kui edasimüüja ei saa temale antud õiguste sisust lihtsalt samal viisil aru kui õiguste andja. Võib aga juhtuda ka see, et üks pooltest ei pea lepingust lihtsalt täht-tähelt kinni ja teadlikult rikub lepingut.

Eelneva põhjal saab öelda, et edasimüügiõigustega seonduvad õigussuhted on reeglina komplitseeritud ja võivad kergesti põhjustada ettevõtjate vahel vaidlusi. Juhul, kui edasimüüja avastab, et temale antud turustusõigused ei pruugi olla sellise ulatusega, nagu ta on arvanud või soovinud need olevat, oleneb olukorra lahendamine peamiselt tema ja õiguste andja vahel sõlmitud lepingutest.

Edasimüüjate seas on üsna levinud seisukoht, et  talle antud eksklusiivsust peavad kõik teised ettvõtjad respekteerima ja keegi ei tohi seda oma tegevusega kuidagi rikkuda. Ollakse koguni arvamusel, et kui keegi teine hakkabki müüb sama kaupa samas piirkonnas, siis on edasimüüjal õigus nõuda uuelt konkurendilt oma eksklusiivõiguste austamist ja rikkumise lõpetamist (ehk sisuliselt turult lahkumist).

Eelnimetatuga seondub omakorda võimalike turule tulijate väärarvamus, et kui kellelegi on teatud piirkonnas tegutsemiseks ainuõigus, siis ei tohi ostetud kaupa vastavates piirkondades edasi müüa, isegi kui õnnestub osta sama kaupa näiteks naaberriigis asuvalt edasimüüjalt vms. 

Kumbki seisukoht ei ole tegelikult päris õige.

Eelisõiguste kaitsmine sõltub peamiselt lepingust, mille alusel vastav eelisõigus on saadud ja selle tagamist saab nõuda tavaliselt eelisõiguse andjalt, mitte aga kolmandalt isikult.

Eksklusiivsust või eelisõigust eirava ettevõtja poole pöördumine tihtilugu soovitud tulemust ei anna ja kui kokkulepped olukorra lahendamiseks on ka võimalikud, siis tegelikult kaasnevad sellise kokkuleppega täiendavad riskid. Näiteks kokkulepped turult lahkumise või turul tegutsemise piiramise kohta võivad osutuda konkurentsiseaduse alusel keelatuks ja tuua halvimal juhul kaasa süüdistuse kartellikuriteo sooritamises, koos sellega kaasneva kriminaalvastutusega. Konkurentsiõiguslikult (ja kriminaalõiguslikult) samavõrra ohtlikud on kokkulepped muude turuosalistega, näiteks nö ainuõiguste rikkuja boikoteerimist puudutavad kokkulepped teistel turustustasanditel asuvate ettevõtjatega.

Seega, kui isikule on antud mingis piirkonnas tegutsemiseks ainuõigus, ei saa ta tõenäoliselt otseselt takistada kolmandate isikute sisenemist turule, küll aga saab ta üritada lahendada probleemi koostöös temale eelisõigused andnud isikuga, kuna viimasel on teatud võimalusi tagada (eelis)õiguste kaitse. Seda, millises ulatuses nende õiguste kaitse on aga tegelikkuses võimalik,  sõltub paljudest erinevatest teguritest.

Tuleb ka tähele panna, et olukorras, kus kolmas isik uue konkurendina on kauba omanikuks saanud ilma, et temale oleks edasimüügiks mingeid piiranguid seatud, on suhteliselt keeruline keelata või takistada tal kauba edasimüümist. Teatavaid lahendusvariante võib leida siis, kui kaup pärineb väljastpoolt Euroopa Liitu (näiteks intellektuaalse omandi õiguste kaitse kaudu).  Samas kui kaup juba on ühisturul, on võimalusi oluliselt vähem. Näiteks passiivse müügi (ehk ostja algatusel toimuva müügitehingu) piiramine on konkurentsiõiguslikult väga problemaatiline.

Eeltoodust tulenevalt eeldab efektiivne eelisõiguste kaitse esmajärjekorras korralikku eelisõiguse saamiseks sõlmitud lepingut ja teisalt pidevat koostööd eelisõiguste omaja ja -andja vahel. Kui eelisõiguste seadmine on algusest peale toimunud läbimõtlematult, võivad eelisõigused tegelikkuses osutuda illusoorseks.

Kindlasti tuleb eelisõiguste kaitsmise puhul enne oma õiguste arvatava rikkuja või muude turuosalistega kontakteerumist või mistahes kokkulepete sõlmimist veenduda selles, et see oleks kooskõlas konkurentsiõigusega. Arvestades konkurentsiõiguse suurt üldistatuse astet ja õiguspraktika vähesust, pannakse endiselt suur osa konkurentsiõiguse alastest rikkumistest toime teadmatusest.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Risto Rüütel

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Tööriistad