16. november 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Musta pori näkku. Tagantjärele, aga see-eest mõnuga!

Kas pole veider kannatada ülemuse pensionile minekuni, et alles siis kõik välja pursata? Tänavu kevadel juhtus nädalalehes The New York Observer järgmine lugu: ühe kuulsa telekanali uudisteprodutsendi kohta ilmus nupuke, et see kuulus daam läheb nüüd pensionile. Lugu visandas naisest pildi kui võimekast spetsialistist (mida ta kahtlemata oli) ning kenast inimesest, soovides talle mõnusaid vanaduspäevi.

Seda, mis siis juhtus, ei osanud aga keegi ette näha. Välgukiirusel laekus umbes 200 netikommentaari, peamiselt naise alluvatelt. Neist tuli välja hoopis teistsugune pilt: proua produtsent oli tegelikult jõhkardlik ja kohutava ütlemisega mõrd ning lehes ilmunud kiidulaul oli töötajate seisukohalt pehmelt öeldes nõme.

Suur osa noist kommentaaridest ei kannata trükimusta, aga seal oli ka taolisi: „Need, kes kuulusid tema väljavalitute seltskonda, võisid tundide kaupa lõunat pidada ja šoppamas käia“, „Kõik need aastad on ta inimestest lihtsalt üle rullinud...“ jne. Räägiti ka ühest naisterahvast, kes nägevat veel nüüd, kümme aastat pärast telejaamast lahkumist unes košmaare. Nii, et elu nagu filmis „Saatan kannab Pradat“.

Ühelt poolt kinnitab see lugu veelkord, et netikommentaaride ajast alates ei jää enam ükski konflikt nelja seina vahele ning jõuab avalikkuse ette kõige ebasobivamal hetkel. Teiselt poolt näitab see, kui otsene ja võimas on juhtide mõju inimese psüühikale. Sellepoolest sarnaneb õhkkond igas kontoris vägagi gorillakarjale: alluvad jälgivad äärmiselt tähelepanelikult karja juhi iga sammu. Veel enam – isegi iga tema näoilmet, sest see on maailma parim ellujäämise strateegia igas kollektiivis. Selle tulemusena lihtsalt on nii, et alluvad tunnevad juhti, sealhulgas tema nõrkusi ja veidrusi, kindlalt paremini kui juht ise.

Seetõttu olen püüdnud nii hästi kui oskan, järgida, et õhkkond meie firmas oleks selline, kus inimesed ütleksid selle kohe välja, kui nad minu käitumisega rahul ei ole. Pole vahet, kas kõigi kuuldes või nelja silma all. Igal juhul pigem üks hea tüli kui vilets vindumine.

Aga mis tolle Observeri loo juures kõige rohkem mõtlema paneb, on küsimus, kes on ikkagi suurem pahalane: kas karmikäeline proua produtsent või alluvad, kes teda vihkasid, aga näost näkku midagi öelda ei söandanud?

Tõsi, ma tean, et ülemusele on paganama raske öelda, et kuule, sa oled üks paras tropp. Ja mõnikord on seda targem mitte teha. Aga siis võiks sul nii palju enda vastu austust olla, et hääletad jalgadega ning kõnnid minema.

Vastasel juhul on see vastikult kommunistlik suhtumine. Mäletate: kõigil kõike on, aga keegi ei ole rahul... Keegi ei ole rahul, aga kõik hääletavad poolt.

Director .

Autor: Lemmi Kann, Taivo Paju

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700