3. november 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Probleemid maksuarvestusega seotud hüvitiste väljamaksmisel

Inimene vajab elu erinevatel etappidel riigi tuge, et mõistlikult ning inimväärselt toime tulla. Lihtsustatud lähenemise järgi ongi selle jaoks riigi sotsiaalkindlustuste ja –toetuste süsteem loodud.

Kui inimene jääb haigeks, siis tagatakse talle arstiabi ning sissetuleku säilitamine teatud tingimustel (ravikindlustus). Kui inimene jääb töötuks, tagatakse talle teatud sissetulek mingiks ajaks ning võimaldatakse vajadusel tööalast koolitust saada (töötuskindlustus, toetused). Kui inimene taastoodab inimesi, tagatakse talle sissetuleku säilimine teatud tingimustel (vanemahüvitis). Kui inimene jõuab teatud ikka, tagab riik talle mõistliku sissetuleku maise teekonna lõpuni (pensionikindlustuse süsteemid).

Mõistagi tuleb iga toetuse või hüvitise maksmisel määrata mingi meetod, mida rakendades toetus või hüvitis välja arvutatakse. Meid huvitavad praegu sellised hüvitised, mis on seatud sõltuvusse isiku sissetulekust ning on seeläbi seotud maksuarvestusega (töötuskindlustus, vanemahüvitis, ravikindlustus). Kuna eesmärgiks on võetud säilitada saamata jäänud tulu (töisest tegevusest ja ettevõtlusest saadav tulu, mitte investeeringutest jm kapitalipaigutusest tulenev tulu), tuleb see kindlaks määrata ning otsustada, milline osa sellest täpselt säilitatakse ning kui kauaks.

Meid huvitavad just praktikas esile kerkinud probleemid, mis puudutavad tasu arvestamise aluseid ning hüvitise maksmise tingimusi. Alljärgnev ei ole süvaanalüüs, vaid pigem ülevaatlik käsitlus. Töötuskindlustuse osas vaadeldakse järgnevalt üksnes töötuskindlustushüvitist ning kõrvale jäetakse tööandja kindlustust puudutav.

Hüve saajad

Esmalt tuleks edaspidise selguse mõttes kohe ära mainida, et hüve saajate ring meid huvitavate sotsiaalkindlustuse ja toetuse skeemide puhul ei kattu täielikult. Kui ravikindlustuskaitset ning vanemahüvitist saavad kõik, kes on mingil perioodil saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut (vanemahüvitise puhul lisaks ka need, kes üldse mingit tulu ei ole saanud), siis töötuskindlustuse puhul jäävad juhtimis- ja kontrollorgani liikmed ning füüsilisest isikust ettevõtjad kindlustuskaitse alt välja.  Iseenesest on selline erand küsitav ning isikutele võiks anda vähemasti valikuõiguse süsteemiga liitumiseks (ilmselt koos valiku ajalise siduvusega). Nii FIE-de kui ka juhtimis- ja kontrollorgani liikmete puhul on täiesti normaalne sotsiaalse riski realiseerumine ning töötuks jäämine. Kui nendele oleks mingi alternatiivne toetuste süsteem välja arendatud, siis oleks küsimuse tõstatamine ehk kohatu, kuid praegusel juhul jäävad nad lihtsalt töötuks ja naudivad töötuabiraha, kui seda nautimiseks saab nimetada. Vajadus on selgelt olemas.

Arvestuse aluseks võetavad perioodid

Üldine idee on säilitada sissetulek mingis osas keskmisest sissetulekust lähtuvalt (vt märkus 1), seega tuleb aluseks võtta hüvitise saamisele eelnenud perioodid, mille alusel keskmine sissetulek leitakse. Seejuures peab n-ö valim olema küllalt representatiivne, et selle põhjal saaks tõesti enam-vähem keskmise sissetuleku leida. Arvestades aga iga hüvitise eripära, võib aluseksvõetav ajalõik nihkuda hüvitise maksmise ajast kaugemale või lähemale, et vältida hüvitise tahtliku suurendamise võimalust.

Kui näiteks haigestumist ei pruugi olla lihtne ette näha, siis rasedust ja sünnitust saab tihti planeerida. Töötuks jäämist saab samuti mingil määral planeerida, kuid siiski vähem. Seega tuleb leida mingi kompromiss, mis aitaks võimalikke kuritarvitusi vähendada, kuid ei jääks ajaliselt liialt kaugesse perioodi, moonutades liialt keskmist töötasu.

Ravikindlustuse puhul võetakse aluseks töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse või võlaõiguslikust teenuse osutamise lepingust tulenevate töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud või tema eest või tema poolt makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu (RaKS § 55 lg-d 2 ja 5).

Vanemahüvitise puhul arvutatakse hüvitis hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu alusel (VHS § 3 lg 2).

Töötuskindlustushüvitise puhul leitakse kindlustatu keskmine ühe kalendripäeva töötasu viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul kindlustatule makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse (TKindlS § 9 lg 1).

Seega kattuvad arvestuse aluseks võetavad perioodid ravikindlustuse ja vanemahüvitise puhul, kuid ei tee seda töötuskindlustuse puhul. Erisuse tõttu võib lihtsasti segadusse sattuda, kui ilmneb, et töine tegevus ei peegeldu piisaval määral pangakonto seisus, kui seda vaadata pärast mõne hüvitise laekumist.

Arvestatud, makstud, kinnipeetud

Kuigi nende sätete möödaminnes lugemisel tundub kõik lihtne olevat, koheldakse isikuid erinevalt, kui sätestust tähelepanelikumalt lugeda. Vaatame järgnevalt eraldi ravikindlustuskaitset, töötuskindlustust ning vanemahüvitist.

Ajutise töövõimetuse hüvitis

Haigekassani jõuavad andmed arvestatud ja tasutud sotsiaalmaksu kohta MTA kaudu (RaKS § 55 lg 1). MTA väljastab maksukohustuslaste registris olevad töödeldud maksu määramise ja laekumise andmed Sotsiaalkindlustusametile ja Eesti Haigekassale maksumaksjate ja kindlustatavate lõikes iga kuu kümnendaks kuupäevaks.  Haigekassa võtab vastavad andmed ajutise töövõimetuse hüvitise määramisel aluseks lähtuvalt sellest, millise suhte alusel isik kindlustuskaitset taotleb.

Ravikindlustuse puhul eristatakse kahte liiki isikuid, kellele makstud tasudelt maksab sotsiaalmaksu keegi teine. Esiteks üle ühekuulise tähtajaga  või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötav isik, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja (RaKS § 5 lg 2 p 1), ning avalikus teenistuses töötav isik, kaadrikaitseväelasena lepingulisse teenistusse võetud isik, Riigikogu liige, Vabariigi President ja Vabariigi Valitsuse liige, kelle eest on riik või kohalik omavalitsus kohustatud maksma oma asutuste kaudu sotsiaalmaksu (RaKS § 5 lg 2 p 2).

Nende isikute puhul lähtutakse kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksust, st see võib erineda reaalselt nn tööandja poolt tasutud sotsiaalmaksust (maksuvõlg), kuid ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamisel lähtutakse ikkagi tööandja kohustusest, mitte tegelikult makstud sotsiaalmaksust.

Mõnevõrra segadusse ajavalt mõjub selles kontekstis RaKS § 55 lg 3, mis sätestab erireegli puhuks, kui käsitletavasse kategooriasse kuuluvate isikute eest eelmisel kalendriaastal ei makstud sotsiaalmaksu. See kehtib siiski neil juhtudel, kui sotsiaalmaksu ei makstud seetõttu, et eelmisel kalendriaastal ei olnud isik vastavalt sel alusel veel kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse mõistes.

Teise gruppi kuuluvad esmalt juhtimis- ja kontrollorgani liikmed (RaKS § 5 lg 2 p 4). Nende puhul on ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamisel eelduseks ja aluseks, et sotsiaalmaksu maksja oleks reaalselt sotsiaalmaksu ka maksnud. Juhtimis- ja kontrollorgani liikme puhul võiks üritada seda õigustada sellega, et neil on, erinevalt nt töölepingu alusel töötavast isikust, sotsiaalmaksu maksja tegevuse üle eeldatavalt mingi kontroll ning nad saaksid seega pigem mõjutada isikut ka väljamakstud tasudelt sotsiaalmaksu maksma. Samas on muidugi küsitav, kas sellest piisab, sest juhatuse liikmete vahel võivad vastutusalad koos pädevusega olla jaotatud ning kui neile just enamusosalust ei kuulu (äriühingu puhul), siis on neil sisuliselt siiski raske midagi ette võtta. Seetõttu on kaheldav, kas selline eristamine töötajatega ja ametnikega võrreldes on mõistlik (st ei ole meelevaldne) ning õigustatav. 

Samuti peab arvestama, et sotsiaalmaks (samuti töötuskindlustuse ja kogumispensioni maksed) nõutakse juriidiliselt isikult (väljamakse tegijalt) igal juhul sisse (v.a kui pankrotiprotsess lõpetatakse raugemisega, kuna võlgnikul ei ole piisavalt vara kohustuste täitmiseks). Seega on küsitav, kas juhtimis- ja kontrollorgani liikmete osas on teise arvestusmeetodi (kassapõhine, st tasutud sotsiaalmaksu alusel arvestamine) kasutamine õigustatud ning proportsionaalne.

Eelnevatega samasse kategooriasse kuuluvad ka võlaõigusliku lepingu alusel teenuseid osutavad isikud. Kui juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme puhul võiks üritada otsida õigustust erinevaks kohtlemiseks ning õiguste piiramiseks isiku võimalusest mõjutada maksukohustuste täitmist, on äärmiselt kaheldav sellise õigustuse otsimine võlaõigusliku lepingu alusel teenuseid osutava isiku puhul, kelle osas lasub samuti sotsiaalmaksu tasumise kohustus hoopis teisel isikul (sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse tegijal ). Siin oleks kindlasti õiglane lähtuda arvestatud sotsiaalmaksust, mitte reaalselt tasutud sotsiaalmaksust.

Lisaks eelnevatele moodustavad eraldi grupi veel füüsilisest isikust ettevõtjad.  Nende puhul on samuti oluline, et sotsiaalmaks oleks reaalselt tasutud. Ka FIE-de osas võiks kasutada sama põhjendust, et nad saavad ise sotsiaalmaksu tasumist mõjutada. Samas, elus võib ette tulla erinevaid olukordi ning sotsiaalmaks võib ka muudel põhjustel tasumata jääda.

Näiteks võib kohtutäitur arve arestida (elatise, rahatrahvi vm nõude realiseerimiseks) ning raha, mida FIE mõtles sotsiaalmaksu tasumiseks kasutada, leiab muud kasutust. Sellises olukorras (ja mitte ainult) võib tekkida maksuvõlg, mis ajatatakse ning osa või enamus sotsiaalmaksust, mille FIE pidanuks 1. oktoobriks eelmise aasta tuludelt tasuma, võib nihkuda järgmisesse aastasse. Loomulikult võib väita, et kui ta ülejärgmisel aastal ajutise töövõimetuse hüvitist saab, on hüvitis ka selle võrra suurem, kuid see ei ole tõsiselt võetav argument, sest taolise skeemi puhul ei lähtuta tegelikult saamata jäänud tulu hüvitamise põhimõttest, vaid hüvitise arvutamise alused on suhteliselt meelevaldsed ega peegelda tegelikke sissetulekuid selle perioodi osas, millest lähtuvalt peaks hüvitist arvestama. Liiatigi ei pruugi tollel perioodil, mil FIE võiks potentsiaalselt suuremat hüvitist saada, risk realiseeruda ning ajutise töövõimetuse hüvitise saamiseks ei pruugi seega võimalust tekkida.

Kui juhtimis- ja kontrollorgani liikmete ning võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel teenuseid osutava isiku puhul on ka kindlustuskaitse seatud sõltuvusse sellest, kas sotsiaalmaksu maksja on sotsiaalmaksu reaalselt tasunud (vt RaKS § 8 lg 4, § 9 lg 4), siis FIE-de puhul see kindlustuskaitset ei mõjuta, sest maksud nõutakse ju lõpuks sisse ikkagi. Küll aga mõjutab see FIE-de puhul, nagu märgitud, rahalise hüvitise suurust.

Vanemahüvitis 

Vanemahüvitise puhul arvutatakse ühe kalendrikuu hüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

Riikliku pensionikindlustuse registri vastutav ja volitatud töötleja on Sotsiaalkindlustusamet. Isiku sotsiaalmaksualaste andmetena kantakse registrisse nii arvestatud kui ka makstud sotsiaalmaks; periood, millega see on seotud, ning maksu tasumise kuupäev. Registri andmete alusel peetakse isikustatud arvestust pensionikindlustatute poolt või nende eest makstud ja arvestatud sotsiaalmaksu, selle pensionikindlustuse osa ning riikliku pensionikindlustuse osa kohta.

Vanemahüvitise seadus ise ei täpsusta, kas silmas peetakse makstud sotsiaalmaksu või arvestatud sotsiaalmaksu. VHS § 3 lõike 2 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu alusel, välja arvatud töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ning sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktide 1–4 ja 6–11 ning lõike 11 alusel makstud sotsiaalmaks, ja kalendrikuude arvu jagatis.

Kuna lähtutakse isikustatud sotsiaalmaksust ning, nagu märgitud, on pensionikindlustuse registris isikustatud sotsiaalmaks nii see, mis on arvestatud, kui ka see, mis on makstud, siis järelikult võetakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks tegelik sotsiaalmaksukohustus, mitte selle täitmine. See eeldab muidugi, et sotsiaalmaksu maksja on deklaratsioonid esitanud või on maksukohustus tuvastatud maksuhalduri haldusaktiga (maksuotsus).

Kui palka on küll makstud, kuid maksud on maksmata ning palk deklareerimata, siis tuleks vanemahüvitist (või ka ravikindlustuskaitset) taotleval isikul esmalt esitada maksuhaldurile taotlus maksumenetluse algatamiseks sotsiaalmaksu maksja suhtes ning loota, et maksumenetlus lõpeb sotsiaalmaksukohustuse tuvastamisega. Seni makstakse talle vanemahüvitist miinimummääras (st nagu tal ei oleks sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu olnud). Kui arvestatud sotsiaalmaksu andmed jõuavad MTA maksukohustuslaste registri kaudu riiklikku pensionikindlustuse registrisse, saab taotleda vanemahüvitise suuruse muutmist.

Vastavat menetlust vanemahüvitise seadus ei sätesta, kuid VHS § 4 lõike 1 kohaselt taotletakse, määratakse ja makstakse hüvitist riiklike peretoetuste seaduses sätestatud tingimustel ja korras, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Riiklike peretoetuste seaduse  (RPTS) § 29 lõike 1 kohaselt aga on toetuste saaja kohustatud asjaoludest, mis mõjutavad peretoetuste saamist või toetuste suurust, elukohajärgsele pensioniametile kirjalikult teatama kümne tööpäeva jooksul, arvates nende asjaolude tekkimise päevast. RPTS § 29 lõike 3 kohaselt ei maksta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude ilmnemisel ühekordselt makstavat peretoetust; igakuiselt makstava toetuse maksmine lõpetatakse asjaolude tekkimise kuule järgnevast kuust. Kui asjaolud mõjutavad toetuse suurust, makstakse toetust uues suuruses asjaolude tekkimise kuule järgnevast kuust alates.

Mõistlik oleks viimast tõlgendada vanemahüvitise konteksti arvestades selliselt, et ümberarvestus ei saa riigile tuua kaasa mingeid muid rahalisi sanktsioone peale hüvitise ümberarvutamise ning maksmise kohustuse ning maksmine toimub vastavalt asjaolude tekkimise kuule järgnevast kuust. St kui vanemahüvitise maksmise periood on juba lõppenud, on võimalik ümber arvutada kogu hüvitis lähtuvalt tegelikest uutest andmetest.

Kui muude peretoetuste puhul, mida RPTS reguleerib, lähtutakse riigieelarvega kehtestatud toetuse määradest või seaduses fikseeritud toetustest (RPTS § 4), siis vanemahüvitise puhul on eesmärk säilitada isikule varasem sissetulek (VHS § 1 lg 1). Sellest eripärast tuleneb muidugi ka võimalus, et uus asjaolu, mis tingib ümberarvutuse, ei ole sõltuv hüvitise taotleja enda, vaid kellegi teise tegevusest või tegevusetusest. Seega oleks isiku õiguste piiramine sellises olukorras ebaproportsionaalne. See ongi minu hinnangul VHS § 4 lõike 1 kaudu edastatava vihje sisu RPTS § 29 rakendamisel.

Sama olukorra lahendamiseks ajutise töövõimetuse hüvitise kontekstis (see oleks teoreetiliselt võimalik töötajate ja avalike teenistujate osas) puuduvad ravikindlustuse seaduses igasugused vihjed. Mõistlik oleks menetluse uuendamine haldusmenetluse seaduse alusel, kuivõrd on ilmnenud uued asjaolud (tõendid), mis ei olnud isikule teada haldusmenetluse ajal. Haigekassa seisukohti selles küsimus tuvastada ei õnnestunud. Ilmselt ei ole probleem terav.

Töötuskindlustushüvitis

Töötuskindlustushüvitise puhul arvutatakse kindlustatu ühe kalendripäeva töötuskindlustushüvitise suurus kindlustatu üheksa kuu keskmisest ühe kalendripäeva töötasust töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Kindlustatu keskmine ühe kalendripäeva töötasu leitakse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul kindlustatule makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Seejuures ei võeta arvesse käesoleva seaduse § 40 lõikes 2 nimetatud tasusid (TKindlS § 9 lg 1).

Olgugi et töötuskindlustuse andmekogusse kantakse MTA edastatud andmete alusel ka TKindlS § 40 lõikes 1 nimetatud tasude suurused kuude ja tööandjate kaupa , sätestab seadus siiski eeldusena, et väljamakse tegija oleks ka töötuskindlustusmakse kinni pidanud. Kinnipidamise all tuleb silmas pidada ka makse ülekandmist maksuhaldurile. Maksu kinnipidamine on maksukohustuse täitmine teise isiku eest, mis hõlmab endas nii maksu kinnipidamist kui ka maksuhalduri pangakontole tasumist (vt MKS § 6 lg 3). Seega kui maks/makse ei ole üle kantud maksuhalduri pangakontole, ei ole kinnipidamiskohustust täidetud. Töötuskindlustuse korral on erisus tulumaksuga, sest kui viimase puhul lasub maksukohustus tulumaksu kinnipidamata jätmisel tulu saajal (TuMS § 44 lg 6), siis töötuskindlustusmakse tasumise kohustust ega ka õigust ei ole tulu saajal, vaid see vastustus ja kohustus jääb väljamakse tegijale (TKindlS § 42 lg 1 p 1).

Olukorras, kus tulu saajal endal ei ole makse tasumise kohustust, töötukassal on aga olemas andmed maksustatavate väljamaksete kohta ning maksuhalduril on olemas nii maksuõiguslikud kui ka maksukaristusõiguslikud meetmed makse sissenõudmiseks ning rikkuja karistamiseks, on töötuskindlustushüvitise õiguse tekkimise sidumine teise isiku tegevusega/tegevusetusega ilmselt ebaproportsionaalne meede. Ka siin saab rakendada sama Riigikohtu lahendit (3-2-1-143-03), mis käis ravikindlustuse kohta. Argumentatsioon on analoogne.

Lisaks eelnevale on praktikas veel tõusetunud tööandjast johtuvaid probleeme, kus töötuskindlustuskaitset otsiv isik jääb kaitseta. Näiteks kui tööandja maksab pikema perioodi töötasu korraga välja, võib töötaja küll tööd teha piisavalt kaua, et töötuskindlustusstaaž võiks hüvitise saamiseks piisav olla, kuid kuna väljamakseid ei tehta igakuiselt, lähevad need kuud, mille eest korraga väljamakse tehakse, arvesse ühe kuuna. TKindlS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse üks kuu kindlustusstaaži kindlustatule iga kalendrikuu eest, mil kindlustatule maksti tasu, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse käesolevas seaduses sätestatud korras. Selliseid staažikuusid peab 3 aasta jooksul olema vähemalt 12. Konkreetse juhtumi puhul leidis Sotsiaalministeeriumi esindaja, et tööandja võiks maksudeklaratsioone muuta, kuid arvestades, et sinna lähevad andmed kassapõhiselt, ei saa seda seadust rikkumata teha.

Sellise olukorra lahendamiseks peaks seadus paindlikum olema ning võimaldama isikul muude andmete (tõendite) alusel tõendada oma sisulist õigust töötuskindlustushüvitisele.

Teine praktikas tõusetunud probleem puudutab hüvitise aluseks võetavat kindlustusstaaži. Nimelt näeb TKindlS § 6 lõige 5 ette, et kindlustatul, kes kasutas käesoleva paragrahvi lg 1 punktis 2 nimetatud 36 kuu jooksul rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust, pikendatakse 36-kuulist perioodi puhkusel oldud aja võrra, kui sama aja suhtes puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta.

Kui näiteks isik saab töötuskindlustusmaksetega maksustatavaid sissetulekuid vanemahüvitise saamise ajal ehk siis ajal, mis mahub lapsehoolduspuhkuse aja sisse, siis viidatud säte ei kohaldu, sest tema kohta on töötuskindlustuse andmekogus selle aja kohta andmed töötuskindlustusstaaži kohta (TKindlS § 7 lg 2 kohaselt saaks igal väljamakse saamisel kuul ühe staažikuu). Kuna TKindlS § 6 lõike 5 tingimused ei ole täidetud, võetaks hüvitise arvutamisel aluseks mitte varasem staaž, vaid hüvitise saamisele vahetult eelnenud aeg üldkorras (vt eelnevat, TKindS § 9 lg 1). Kuna vanemahüvitise saamise ajal ei ole mõtet tulu saada rohkem kui vanemahüvitise määra ulatuses, vastasel juhul hakatakse vanemahüvitist vähendama, on skeemi sisse programmeeritud risk.  Seega peaks igaks juhuks, kui on soovi vanemahüvitise saamise ajal tööd teha, tegema seda FIE ettevõtluse raames, sest see ei mõjuta ei vanemahüvitise suurust ega ole ka töötuskindlustusmaksetega maksustatud.

Kas selline jäik lähenemine on õigustatud, on kaheldav. Mõistlik oleks ehk töötatud kuude võrra varasemat staaži vähendada vms lahendus välja mõelda.

Maksu tasumise tähtaegadest tulenevad erisused

Olgugi et me eelnevalt juba vaatasime, mis erisused esinevad isikutel tulenevalt sellest, kas nende eest on sotsiaalmaksu arvestatud, tasutud või töötuskindlustusmakset kinni peetud, tuleb täiendavalt vaadata ka erisust, mis on füüsilisest isikust ettevõtjate ja muude isikute vahel.

Erisused puudutavad ravikindlustust ning vanemahüvitist. Vaatleme neid paralleelselt.

Füüsilisest isikust ettevõtjate (ja notarite, kohtutäiturite, vandetõlkide ning vabakutseliste loovisikute) puhul on sotsiaalmaksuga maksustamise perioodiks kalendriaasta (SMS § 8 lg 2), muude isikute puhul kalendrikuu (SMS § 8 lg 1). FIE-del on täiendavalt kohustus tasuda sotsiaalmaksu avansilisi makseid 4 korda aastas kokku 52 200 kroonilt arvestatuna 17 226 krooni (SMS § 9 lg 3 p 1). Jooksva maksustamisperioodi ettevõtlustulu alusel arvestatud sotsiaalmaks tasutakse alles järgmise aasta 1. oktoobriks (SMS § 9 lg 3 p 2).

Kuna nii ajutise töövõimetuse hüvitise kui ka vanemahüvitise puhul lähtutakse hüvitise maksmise aastale eelnenud aastal tasutud sotsiaalmaksust, toimub nende puhul vastavate hüvitiste arvutamine ettevõtlusega alustajate puhul miinimummääradelt ning kogenud ettevõtjate puhul 2-aastase nihkega (st 2010. aastal saab hüvitisi 2008. aasta ettevõtlustulult 2009. aastal tasutud sotsiaalmaksu alusel).  Võrreldes nn tavaliste töötajatega on see aasta võrra kaugem periood.

Kui varasematel aegadel oli võimalik ja tihti ka soovituslik FIE-del ise arvutada oma sotsiaalmaksukohustus ning tasuda see jooksvalt sama aasta jooksul ettemaksena ära, siis on õiguslik olustik vahepeal oluliselt muutunud.

01.01.2009 jõustusid maksukorralduse seaduse muudatused, mille tulemusel muu hulgas mindi üle nn ettemaksukontosüsteemile (MKS § 105).  Selle tulemusel kantakse kõik rahalised maksukohustused ja kõrvalkohustused ühele kontole ning nende tasumine toimub seaduses sätestatud tähtaegadel ja järjekorras (MKS § 105 lg 6). Isikul ei ole võimalik enam mingi konkreetse maksu või makse osas varem oma kohustusi täita, sest summa ülekandmisel tekib lihtsalt üldine tagastusnõue.

Sellest hoolimata pidasid poliitikud füüsilisest isikust ettevõtjaid hea sõnaga meeles ka ligi pool aastat hiljem jõustunud seadusemuudatustega. Nimelt muudeti ka sotsiaalmaksuseaduse § 9 lõigete 3 ja 4 teksti  ning välistati enda arvates sõnaselgelt edaspidi võimalus, et FIE saaks avansilisi makseid tasuda ka rohkem kui 12-kordselt kuumääralt aastas.

Rahanduskomisjon põhjendas muudatusi järgmiselt:

Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lõigetest 3 ja 4 jäetakse välja sõna „vähemalt”. Muudatuse eesmärgiks on välistada füüsilisest isikust ettevõtjate puhul võimalus kunstlikult suurendada oma hüvede (ajutise töövõimetuse hüvitise, vanemahüvitise) arvutamise aluseks olevat baasi suurema avansilise makse tegemisega kalendriaasta lõpus. Muudatuse tulemusel maksab füüsilisest isikust ettevõtja maksustamisperioodi igas kvartalis avansilisi makseid kolmekordselt kuumääralt arvutatud summas ning maksustamisperioodile järgneva aasta 1. oktoobriks lõpliku maksusumma maksudeklaratsiooni andmete alusel. Nõutust rohkem makstud avansilist makset ei võeta arvesse hüvede arvutamisel.

Tegelikult ei olnud aasta algusest alates juba ettemaksude arvestamine ettemaksukonto tõttu võimalik. Kui hüvitise maksmise vajadus tekkis siiski pärast vastavate muudatuste jõustumist, siis sotsiaalmaksuseaduse muudatused tagasiulatuvalt ei jõustunud ja ravikindlustuse seaduse ning vanemahüvitise seaduse osas vastavaid täpsustusi ei tehtud. Samuti oleks selliste muudatuste põhiseadusele vastavus (õiguskindluse osas) küsitav.

Olemasolev kohtupraktika õigustas vanemahüvitise osas (põhjendust võib analoogsete aluste tõttu ka ajutise töövõimetuse hüvitisele laiendada) FIE-de ebavõrdse kohtlemise puudumist just selle argumendiga, et FIE-l oli võimalus soovi korral maksta jooksvalt igal aastal jooksva aasta sotsiaalmaks ära ning sellise lihtsa konstruktsiooniga vältida ebavõrdset kohtlemist. Samas kohtuotsuses aga viidatakse tsiteeritud rahanduskomisjoni esitatud põhjendusele ning nenditakse, et Samas, arvestades ringkonnakohtu eespool esitatud põhjenduste sisu, võivad nimetatud muudatused ilmselt omada tähtsust tulevikus tekkida võivate sarnaste vaidluste lahendamisel.  /Järgneb tsitaat rahanduskomisjoni istungil esitatud SMS § 9 lg-te 3 ja 4 põhistustega./ Sellest võib järeldada, et ringkonnakohus pidas uut olukorda vähemasti potentsiaalselt põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle analüüsimata, kuna see ei puutunud konkreetse asja lahendamisse.

Siiski tasuks siinkohal seadusloomes osalejatel vähemasti proovida mõelda FIE-dest kui normaalsetest inimestest. Minu arvates ei oleks eriti keeruline töötada välja kas või selline skeem, kus algselt makstakse hüvitis välja nagu ikka ning pärast tuludeklaratsiooni esitamist ja kontrollimist oleks võimalik esitada taotlus menetluse uuendamiseks ning hüvitise ringiarvestamiseks. Selleks ei ole just liialt palju vaja mõelda, kuid nagu nähtus muudatuste põhjendusest, on FIE ametnike meelest pigem vastik nälkjas kui teistega võrdväärselt riigi kaitset ja tuge vajav isik.

Tulude summeerimisest tulenevad erisused

Lisaks eelnevale on hea teada, et ajutise töövõimetuse hüvitise puhul ei ole erinevatel alustel saadud tulusid võimalik summeerida, kuid summeeritakse samal alusel saadud tulud. Alused on ikka needsamad, mis ravikindlustuse puhul tagasid ühel juhul hüvitise arvestamisel tekkepõhiselt väljamakse tegija kohustustest lähenemise ning teiselt kõik muud juhud. RaKS § 55 lõige 8 näeb ette, et kui kindlustatud isikul on samaaegselt õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 5 alusel, arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu kindlustatud isiku jaoks soodsamal alusel.

St kui isik on samaaegselt töötaja ja avalik teenistuja, siis need on samal alusel saadavad sissetulekud (ajutise töövõimetuse hüvitise leitakse RaKS § 55 lg 2 alusel). Kui isik on näiteks FIE ning töölepingu alusel töötav isik, siis lähtutakse sellest alusest, kumb on isiku jaoks soodsam, mitte ei summeerita.

Samuti summeeritakse FIE ettevõtlustulult makstud sotsiaalmaks, juhtimis- ja kontrollorgani liikme sotsiaalmaks ning võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutava isiku sotsiaalmaks. Kui kellelegi tundub küsitav, kas selliseid isikuid reaalselt ka eksisteerib, siis allakirjutanu on näiteks samaaegselt olnud eri kombinatsioonides lisaks eelnevale ka avalik teenistuja ja töötaja (olgu öeldud, et ajutise töövõimetuse hüvitist ei ole ma veel kunagi saanud). Tean veel vähemalt üht isikut, kes ka praegu kõikidel nendel alustel ravikindlustusega hõlmatud on.

Vanemahüvitise puhul, erinevalt ajutise töövõimetuse hüvitisest, ei ole aga summeerimisel muud piiri ees kui valitsuse kinnitatud ja valitsuse kehtestatud korras arvutatud Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kolmekordne suurus (VHS § 3 lg 4). 2010. aastal on vastavaks maksimaalseks hüvitise suuruseks 35 316 kr. 

Töötuskindlustushüvitise puhul summeeritakse tulud, millelt on töötuskindlustusmakse kinni peetud, kuid hüvitisel on siiski ka maksimaalmäär kehtestatud. 

Kui kindlustatu keskmine ühe kalendripäeva töötasu ületab hüvitise arvestamise alguspäevale eelnenud kalendriaasta Eesti keskmise ühe kalendripäeva töötasu kolmekordset suurust, arvestatakse hüvitis viimati nimetatu alusel (TKindlS § 9 lg 3).

Töötuskindlustushüvitis ise on vaid proportsioon eelnevalt viidatud sissetulekust (50% esimesest kuni sajanda kalendripäevani ning 40% 101 kalendripäevast kuni 360. kalendripäevani, TKindlS § 9 lg 4).

Hüvitise saamine ning täiendav tulu

Oluline nüanss, mis tihti ära unustatakse, puudutab sotsiaalmaksuga maksustatava sissetuleku saamist eri liiki hüvitiste nautimise ajal. Vaatleme lühidalt hüvitisi eraldi.

Ajutise töövõimetuse hüvitis RaKS § 60 lg 1 punkti 5 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punktis 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (st palka töölepingu alusel või avaliku teenistujana töötamisest).

RaKS § 60 lõige 2 täpsustab, et kui kindlustatud isik või hooldatav isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates.

Kuigi see norm on esmapilgul valimatult karm, ulatab jällegi kohtupraktika meile abistava käe. Nimelt on kohus leidnud, et seda normi (RaKS § 60 lg 2) tuleb sisustada eesmärgipäraselt. Kuna ajutise töövõimetuse hüvitis kannab saamata jäänud tulu kompenseerimise eesmärki, siis ongi sätet õige kohaldada selliselt, et kui isik siiski tööd tegi ja sel ajal tasu sai, ei kaota ta õigust mitte kogu hüvitisele, vaid üksnes vastavas osas.

Probleeme tekitab säte kindlasti FIE-dele, kelle tulu võib laekuda mõne varasema soorituse eest või ettemaksena just vastavasse perioodi. Sellisel juhul tuleb viidatud kohtulahend appi võtta ning selgitada, et vastaval perioodil ei tohi teenida, mitte sätet ebamõistlikult kitsalt tõlgendades laiendada seda valimatult igasugusele sissetulekule. Õige oleks seadust muuta, sest sedavõrd selge sätte peaks tegelikult põhiseadusevastaseks tunnistama ning alles seejärel õiguse üldiseid põhimõtteid rakendades probleemi sisuliselt lahendama.

Vanemahüvitis Vanemahüvitise puhul on seadusandja pärast edutut kohtulahingut teinud mõningad korrektiivid.  Oluline on, et tulu teenimist ei piirata, vaid teatud juhtudel vähendatakse vastavalt vanemahüvitist.

Märgin esmalt kohe ära, et füüsilisest isikust ettevõtjana on lubatud ettevõtlustulu teenimine ka vanemahüvitise saamise perioodil ning hüvitist seetõttu ei vähendata. Muude sissetulekuvormide puhul vähendatakse aga hüvitist, kui see ületab hüvitise määra (st ületab 4350 kr kuus ), v.a erandid (VHS § 3 lg 7).

VHS § 3 lõike 71 kohaselt ei rakendata hüvitise vähendamist järgmistel juhtudel:

1) esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu osas;2) pärast hüvitisele õiguse lõppemist saadud tulu osas, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu saadud perioodi eest, mis järgneb hüvitisele õiguse lõppemisele;3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul;4) enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul,  kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.

Probleemne on viidatud alustest punkti 3 rakendumine küll töötukassa makstavale hüvitisele, kuid mitte laienemine tööandja makstavale hüvitisele, kui tööandja nt likvideeritakse ning ta maksab kenasti töötasud ise välja. EML on vastava ebavõrdse kohtlemise osas teinud avalduse ka õiguskantslerile. Sotsiaalministeerium probleemi ei näinud, kuid õiguskantsler menetleb avaldust. Loodetavasti selgub sätte mõistlikkus peatselt.

Töötuskindlustushüvitis

Töötuskindlustushüvitise saamiseks tuleb end töötuna registreerida vastavalt tööturuteenuste- ja toetuste seadusele (TTTS).  Selleks et töötuna arvel olla, on seaduses mitmeid eritingimusi, kuid tähelepanelik tuleks olla järgmiste tingimuste osas: isik ei tohiks töötada töölepingu alusel, töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel või olla avalikus teenistuses (TTTS § 6 lg 5 p 3); ei tohi olla juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige ega saada selle eest tasu, välja arvatud sihtasutuse, mittetulundusühingu või -ühistu juhtimis- või kontrollorgani liige, kes saab selle eest väiksemat tasu kui pool töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäära (TTTS § 6 lg 5 p 4); ei tohi olla registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana (TTTS § 6 lg 5 p 5).

FIE-de osas (siia tuleb paigutada ka kohtutäiturid, notarid, vandetõlgid ja vabakutselised loovisikud) välistab ainuüksi registreerituse fakt võimaluse end töötuna arvele võtta. Kui töötuna arvel oleku ajal otsustatakse end FIE-na registreerida, tuleb sellest töötukassat informeerida ning isiku töötuna arvelolek lõpetatakse (TTTS § 7 lg 1 p 3). Ainus võimalus on teatada ettevõtluse peatamisest või hooajalisusest. Nimetatud juhtudel peetakse isikut maksustamise seisukohast füüsilisest isikust ettevõtjaks üksnes tegutsemisperioodil (MKS § 23 lg 3).

Töölepingu, avaliku teenistuse ning võlaõiguslike teenuse osutamise lepingute puhul on oluline, et isikul sellised õiguslikud suhted töötuna arvel oleku ajal puuduksid. EML praktikas on tõusetunud küsimus, kas varasema töösuhte alusel tehtavad väljamaksed mõjutavad töötuna arvelolekut. Konkreetselt sellisel juhul, kui isikuga oli sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe ning ta sai pärast koondamist endiselt tööandjalt hüvitist.

Kuna töölepingulist suhet ei ole, st isik ei tööta töölepingu alusel, siis TTTS § 6 lg 5 punkt 3 ei rakendu ning töötuna arvelolekut ei lõpetata. Samas võib töötaja jääda ilma töötutoetusest, sest TTTS § 26 lõige 1 seab üheks toetuse maksmise eelduseks, et isiku kuu sissetulek on väiksem 31-kordsest töötutoetuse päevamäärast. Töötutoetuse päevamäär on 32,9 krooni ja 31-kordne määr on 1019,9 krooni.

Samuti on teada juhtum, kus isik sai töötuna arvel oleku ajal looduskaitse seaduse alusel hüvitist, mille maksmiseks sõlmiti töövõtuleping. Olgugi et ilmselt on toetus ekslikult töövõtulepinguks kvalifitseeritud, tekitas see töötule ebameeldivusi, sest töötukassa nõudis makstud toetuse tagasi.

Juhtimis- ja kontrollorgani liikmete puhul eristatakse kolmandat sektorit ja äriühinguid. Äriühingu juhatusse kuulumist ei keelata, kuid tasu ei tohi selle eest saada (TTTS § 6 lg 5 punkt 4 välistab töötuna arvele võtmise juhul, kui täidetakse korraga kaks tingimust). Mittetulundusühingute ja sihtasutuste puhul on lubatud ka tulu saamine juhtimis- või kontrollorgani liikme kohustuste täitmise eest, kuid see peab olema väiksem kui 2175 kr (ilmselt kuus, st maksustamisperioodil).

Erinevate hüvitiste üheaegne saamine

Ajutise töövõimetuse hüvitise saamise ajal ei ole võimalik töötuskindlustushüvitist saada, sest ühe eelduseks on igasuguse töösuhte jms või FIE-ks oleku vältimine ning teise eelduseks nende suhete olemasolu.

Küll aga on võimalik vanemahüvitise saamise ajal saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Kuna viimast ei maksustata sotsiaalmaksuga, ei mõjuta see ka vanemahüvitise suurust.

Vanemahüvitise saamise ajal on põhimõtteliselt võimalik saada ka töötuskindlustushüvitist. Samas kuna töötuskindlustushüvitisi maksustatakse sotsiaalmaksuga (SMS § 2 lg 1 p 7), siis vähendatakse vanemahüvitist, kui töötuskindlustushüvitis ületab 4350 krooni (VHS § 3 lg 7).

Kokkuvõte

Eelnevast nähtub, et seadused ei ole piisavalt paindlikud ega täida seetõttu nende tegelikku eesmärki hüvitiste suuruste arvestamise osas. Endiselt on ajutise töövõimetuse hüvitise osas sisuliselt jõus kulakute ja töörahva eristamise põhimõtted, eelistades loomulikult viimaseid.

FIE-de osas on ravikindlustuse seadus ning vanemahüvitise seadus põhjendamatult karmid ning vajaksid ajakohastamist, et oleks võimalik adekvaatsemalt määratleda saamata jäänud tulu.

Töötuskindlustuse seadusele võib ette heita, et see ei paku FIE-dele ning juhtimis- ja kontrollorgani liikmetele võimalust nt vabatahtlikult süsteemiga liituda või muul viisil tagada nende sotsiaalsed õigused. Muuta võiks ja muutma peaks nii mõndagi.

Vaata artikli täispikka teksti koos viidetega SIIN.

Artikkel ilmus MaksuMaksjate liidu ajakirjas MaksuMaksja.

Autor: Lemmi Kann, Martin Huberg

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700