Autor: Rivo Sarapik • 12. juuli 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ettevõtjaid liigselt hirmutada ei tasu

Äripäevas on lähiajal ilmunud mitu ettevõtlusalast sõnavõttu, mida üldjoontes võib igati toetada, kuid mis teatud osas vajavad ka oponeerimist, kirjutab TTÜ ettevõtlusõppejõud Juhan Teder.

30. juunil andis Directori peatoimetaja Taivo Paju alustavale ettevõtjale mitmeid asjalikke näpunäiteid. Paraku leidub artiklis ka lause: „On vana tõde, et esimese paari aastaga läheb igast kümnest alustavast firmast umbes kaheksa pankrotti.“ Jube lugu küll – kes tahaks alustada ettevõtlusega, kui mitte isegi edu, vaid lihtsalt ellujäämise võimalus on 20%?

Nii hull ei ole see asi kaugeltki. Statistikaameti väitel jätkasid nt 2002. aastal sündinud ettevõtetest viiendal tegutsemisaastal tegevust rohkem kui pool — 58%. Kui paaril viimasel aastal on pilt ka halvenenud, siis kindlasti mitte nii dramaatiliselt. Väikese surfamisega võib leida andmeid eri riikide ettevõtete ellujäämismäära kohta ning tulemused kõiguvad päris suures ulatuses. Kuid enamasti on nad märksa paremad kui eeltoodud tsitaadis väidetud.

Lisaks ei saa tegevuse lõpetanud ettevõtete kohta väita üldistatult, et nad pankrotistusid. 2009. a kasvas pankrottide arv Eestis hüppeliselt, ületades tuhande piiri. Statistikaameti statistilisse profiili (majanduslikult aktiivsete ettevõtete hulka) kuulus samal ajal ca 66 000 äriühingut (seega pankrotistus neist 1,6%). Uutest ettevõtetest on nt Tallinna ettevõtlusinkubaatorite juhid väitnud, et 2008. ja 2009. aasta jooksul on läinud pankrotti vaid kaks ettevõtet, mis on 3% inkubatsioonis olnud firmadest.

Tegevuse lõpetanud ettevõtteid oli muidugi palju rohkem ning osasid neist võib pidada ebaõnnestunuiks – nad ei olnud jätkusuutlikud, ei taganud omanikele oodatud tulusust või nõudsid nii suurt jõupingutust, et ettevõtja eelistas palgatööle tagasi siirduda.

Kõiki tegevuse lõpetanud ettevõtteid aga ei saa nimetada isegi ebaõnnestunuiks – nn ühemehefirmade puhul (mille osakaal on väga suur) võib tegevuse lõpetamiseni viia nt ahvatlev pakkumine asuda palgatööle, ettevõtja vanuse või tervisega seotud tegurid, perekondlikud tegurid (nt lapse sünd, mis eriti tugevalt mõjutab hoopis ühenaisefirmasid). Mõned ettevõtted on algusest peale mõeldudki tegutsema vaid piiratud ajaperioodi jooksul.

Teisena tahaks oponeerida AS Mainor juhatuse esimehe Rainer Aunpu 2. juuli artiklis toodud ja hiljem väljarebitult tsiteeritud väidet, et „Riigi püüe leida ettevõtjaid töötute hulgast on kahjuks surnult sündinud idee – sant santi aidata ei suuda“. Millegipärast tegelevad selle „surnult sündinud ideega“ kümned riigid mitmete aastakümnete jooksul – kas tõesti nad kõik raiskavad vaid mõttetult aega ja raha?

Jah, töötute loodud ettevõtete kasvupotentsiaal ja ellujäämismäär on madalamad, kui ettevõtetel keskmiselt. Samas satub eriti suuremate koondamisperioodide korral töötute hulka ka isikuid, kelle potentsiaal ettevõtjana on hea ning töötuksjäämine ei pruugi üldse tuleneda konkreetse isiku puudustest. Lisaks on oluline ka signaal selle kohta, millist käitumist ühiskond tunnustab – kas töötu peab ringi käima ja kiruma „miks valitsus midagi ei tee, miks ta töökohti ei loo“ või tunnustame ja toetame seda, kui töötuks jäänu vähemalt iseendalegi töökoha üritab luua?

Välistatud ei ole ka suuremad edulood – meenutagem näidet sellest kuidas Suure Depressiooni käigus töö kaotanud Ole Kirk Christiansen alustas 1932. a äraelamiseks puust mänguasjade valmistamist - nii sai alguse Lego.Eeltoodu sai kirja pandud selleks, et kaitsta töötutele suunatud ettevõtluskoolituste ja – toetuste rolli. Kindlasti võib Rainer Aunpuga nõustuda selles, selle kõrval on tervikuna kindlasti olulisem ühiskonna hoiakute ja haridussüsteemi muutmine arvestades kodanike ettevõtjateks kasvatamise ja koolitamise vajadust, mis vajab senisest suuremat tähelepanu.Päriselt ei nõustuks siiski aga väitega, et Eestis on ettevõtjaks olemine vähem populaarne kui mujal Euroopas. Viimane Eurobaromeetri uuring näitas küll, et meil soovib ise endale tööandjaks olla 43% vastajatest (EL keskmine 45%) kuid ka palgatöötajaks soovijaid oli meil vähem (46% EL keskmise 49% vastu). Konks on lihtsalt selles, et Eestis oli suhteliselt palju neid, kes ei eelistanud kumbagi varianti või jätsid vastamata. Pole hullu midagi, meil valitseb täiesti Euroopa keskmine pilt – mis on palju parem kui Jaapanis (39% soovivad olla ise endale tööandjaks), kuid traditsiooniliselt kehvem kui USAs (55%) ning kõik rekordid löönud esmakordselt sama uuringuga hõlmatud Hiinas (71%). Huvitav, et kõige ettevõtlikumad inimesed kasvavad Kommunistliku Partei ainuvalitsemise tingimustes. Maailm on täis paradokse.

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700