Autor: Lemmi Kann • 4. juuni 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Egon Veermäe: Eesti ettevõtja on siirdehindadega sina peal

Eesti ettevõtjad ja raamatupidajad on siirdehindade temaatika endale üsna hästi selgeks teinud. Lood oleks maksu- ja tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe sõnul veelgi paremad, kui maksumaksjad maksuametiga rohkem koostööd teeksid.

Järgneb intervjuu Egon Veermäega:

Nagu audiitorid on tähelepanu juhtinud, on viimasel ajal sagenenud need juhud, kui Eestis tegutseva äriühingu vastu hakkab siirdehindade kontekstist huvi tundma teise riigi maksuamet. Kui palju selliseid juhtumeid Eesti maksuametil teada on?

Mingit massilist probleemi pole me täheldanud ja pigem on need üksikud juhtumid, kui teise riigi maksuamet on meilt läbi konkreetsete infovahetusvormide teavet küsinud.

Maksuhaldurite praktika on selles küsimuses ka väga erinev – osa riike vaatab väga pikka perioodi tagasi, Eesti positsioon on selline, et me tahame suunata oma ressurssi eelkõige kaasaegsematesse tehingutesse.Erinevaid päringuid, mis meile sisse tuleb, on väga palju. Euroopa Liidu sees on infovahetus suhteliselt hästi toimiv, on kindlad raamid, kuidas see toimub. On selged reeglid, millal maksuhaldur saadab teisele liikmesriigile informatsiooni, kui ta kontrolli  käigus tuvastab, et teise riigi maksumaksja puhul võib midagi valesti olla.

Kas on olnud ka sellist praktikat, kus kontserni puhul, millel on tegevus mitmes riigis, lepivad nende riikide maksuametid kokku, et võetakse kontsern tervikuna ette?

Mitme- või kahepoolsed kontrollid EL liikmesriikide vahel on väga selgelt reguleeritud. Alusraamistik on nii otsese kui ka kaudse maksustamise osas selgelt paika pandud: selleks on  Komisjoni määrus halduskoostöö käibemaksu valdkonnas ja Nõukogu direktiiv liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas.

Need õigusaktid annavad liikmesriikidele aluse ühiste kontrollide läbiviimiseks. Lisaks infovahetusele toimub liikmesriikide vahel ühiseid kontrolle, kas siis kahe või lausa mitmete riikide vahel.

See, et vaadatakse ettevõtete maksukäitumist tervikuna, on naaberriikide puhul suhteliselt levinud ja sõltub eelkõige sellest, kui palju piiriüleseid tehinguid ettevõttel on.

Kui vaadata siirdehindade ajalugu just dokumenteerimise kontekstis, siis võib öelda, et teema oli ühiskonnas vägagi aktuaalne ja enamik maksumaksjaid tundis muret ning tegi endale asja selgeks. Kui vaadata maksuhalduri pilgu läbi, siis võime öelda, et Eestil läks hästi, sest ka meie kontrollid ei näita massilisi rikkumisi nii et me peaksime naaberriikidega alustama suures mahus kahe- või mitmepoolseid kontrolle. Meil on hea meel, et maksumaksjad on ise teinud väga palju selleks, et neil ei tekiks probleeme. Jah, me oleme kontrollide käigus leidnud teatavaid puudusi, aga need on pigem sellised, kus inimesed ei ole teadvustanud mõningaid nüansse, aga see on üsna  marginaalne osa. Pilt on ikka üsna positiivne ja üldine õiguskuulekus Eestis on hea.

Võib öelda, et tänu koolitamisele on kontrollivajadus vägagi madal. Loomulikult maksuhaldur jälgib riske kogu aeg ja sellest lähtuvalt me oma tegevusi planeerime.

Kas võib siis öelda, et maksuhalduri silmade läbi vaadatuna on selles valdkonnas meil suhteliselt hästi?

Probleeme muidugi on. Kui vaadata erinevaid uuringuid, näiteks Ernst & Youngi poolt korraldatud uuring - on selgelt näha, et siirdehinnad on kasvav probleem, aga Eesti jaoks on pigem oluline hoida tänast taset, et ei tuleks suuri pettusi. Samuti see, et meie suudaksime juhtumeid avastada, kui need peaksid tekkima ning ka analüüsima, mis on need põhjused – kas on tegemist tahtlikkuse või teadmatusega ning inimesi ennetavalt informeerida, kui tegemist on teadmatusega.

Kui paljude juhtumite puhul võib arvata, et tegemist on olnud tahtlikkusega?

Võib öelda, et teadlikult suunatud tegevused ei ole siiski domineerivad. Mida ma tahan rõhutada – oluline on mitte jätta dokumenteerimist tegemata ning dokumenteerimise kvaliteedile võiks maksumaksjad rohkem rõhku panna küll. Kui me läheme kontrollima, kaasneb ju sellega koormus ka maksumaksjale, kui ta peab hakkama tagantjärele asju tõestama. Maksuhaldur teab väga hästi, et see on suhteliselt keeruline ja  aeganõudev protsess. Kui maksumaksja dokumenteerib õigel ajal asjad korrektselt, on vaidlusi vähem ja ajakulu väiksem.

Eks alati jääb mingi hulk isikuid  kes üritavad teadlikult  manipuleerida ja nende jaoks polegi muud retsepti peale kontrollimise ja selle kaudu distsiplineerimise.

Kui tekib näiteks selline situatsioon, kus teise riigi maksuamet leiab, et hindu oleks vaja korrigeerida, Eesti maksuamet aga on seisukohal, et kõik on kõige paremas korras, mis siis saab?

Sellisteks juhtudeks on olemas vastastikuse kokkuleppe protseduur (mutual agreement procedures). Kui üks riik tahab siirdehindu korrigeerida ja teine mitte, peavad nad omavahel kokku leppima, milline on õiglane maksukohustus. Esimesed sellekohased taotlused on tulnud meile Soomest. Niisugune  protseduur võib võtta väga palju aega, sest kui näiteks konkreetne maksumaksja on teises riigis juba kohtus, peab ära ootama kohtulahendi.

On teisigi nüansse, aga põhimõte on ikkagi selles, et ei tohi  topeltmaksustada. See on temaatika, millega maksuhaldur tahab süvenenult tegeleda, et see protseduur oleks Eesti riigis selge. Eesti on varsti saamas ka OECD liikmeks ja selles kontekstis on see eriti oluline. Näiteks Itaalias on aastas umbes 100 taolist juhtumit, mis nõuavad erinevate riikide vahel maksustamise läbirääkimist.

Tuleme sellise siirdehindu puudutava teema juurde nagu seotud isikud, mis tuli üles seoses tulumaksu seaduse muudatusega ning mille järgi on seotud isikuks ka elukaaslane. Varem või hiljem kerkib mõne maksuasja juures küsimus, mis hetkest saab maksuameti silmis siirdehindade kontekstis inimesest elukaaslane. Kuidas seda praktikas määrama hakatakse?

Elukaaslase määratluse puhul peaks lähtuma konkreetsest kaasusest ja tervest mõistusest. Seda ei saa määrata nii, et inimesed  peavad teatava aja ühe katuse all elama. Tuleb vaadata faktilisi asjaolusid, mis viitavad sellele, et nad on piisavalt seotud. Ühtset vastust paraku pole. Määratlemata õigusmõistetega on alati see probleem, et nende puhul tahetakse küll konkreetsust, aga minu meelest peaks mõtlema, miks selline määratlus on seadusesse sisse toodud. Alati võiks ju ka teha mingi lihtsustatud lahenduse, et elukaaslased ollakse siis, kui on kaks aastat ühes toas elatud, aga kas see on lahendus, mis sobib kõikideks juhtudeks?

Kirvemeetodi eelis on muidugi lihtsus – kriteeriumid on paigas ja nii on. Viga on aga selles, et ei arvestata erisusi. Maksuhaldur üritab ikkagi olla arusaaja ja mõista olukorda. See on minu isiklik hinnang, aga ma ei usu, et tohiks tekkida väga suuri vaidlusi. Me lähtume oma tegevuses tervest mõistusest, aga mingit valemit, kus üks pluss üks on kaks, minult täna küll ei saa. (Veermäe muheleb – toim.)

Vaatame ka asja teist külge – kui tegemist on näiteks eks-elukaaslasega, kust sellisel juhul seotuse piiri otsima hakata?

Kindlasti võib see ühel hetkel teema olla. Siis tekib küsimus, kui pikas perioodis on maksuhalduril vaja ettevõtte ajaloos tagasi vaadata ja mis põhjustel me peame seda tegema. Kui nüüd lihtsustatult öelda, siis juhusuhteid sinna alla kvalifitseerida ei saa (Veermäe muigab – toim.).

Kui tõsisemalt rääkida, siis ei saa muidugi välistada, et selliseid küsimusi tekib, sest vabaabielu vorm on Eestis levinud ja me peame sellega arvestama. Maksuhaldur pöördub kõigepealt ikkagi selle inimese  poole palvega selgitada, kas oldi elukaaslased või mitte. Kui tema  ütlused ei ole piisavad, eks siis peame hakkama täiendavaid tõendeid koguma.

Elukaaslase temaatika on selles kontekstis uus teema ja seetõttu ei saa veel kindlatest kriteeriumitest rääkida. Varasemas seaduses räägiti vaid abikaasast. Põhimõtteliselt võime tugineda ka perekonnaõiguse lähenemisele ja saada tarkust sealt ning siis tuleks seda järeldust kohandada maksuõiguse kontekstiga.

 Eks-elukaaslane pole aga elukaaslane ja selles mõttes ka mitte seotud isik. Kokkuvõttes on määrav faktiline olukord ja ikka see, et isikud järgivad ühte huvi. Tavaliselt tehakse tehingud aga isikute vahel, kel on pigem vastandlikud huvid või huvid, mis ei ole identsed. Elukaaslaste puhul peaks olema siis tegemist samasuunaliste ja samasisuliste huvidega. Küsimus on vaid selles, millised tõendid üksikjuhtumil tõendavad huvide kattumist. Eks see sõltu siis ka inimeste enda isikupärast ja seetõttu on ka tõendid erinevad.

Millised on need parameetrid, mille alusel maksuamet otsustab, millise äriühingu siirdehinnad luubi alla võtta?

Seda ma öelda ei saa, see info on meil ainult ametkondlikuks kasutamiseks. Aga on teatud asjad, mida võib iga ettevõte juba ise aimata. Näiteks kui ettevõte on pidevas kahjumis, siis tekib kahtlemata küsimus, miks?

Masu?

Masu on üks asi, see on arusaadav, aga suured kahjumid on paljudel ettevõtetel olnud ka headel aegadel. Ühe kriteeriumina oleme vaadanud kasumi ja kahjumi vahekorda ajas. Neid nüansse, mida me vaatame, on tegelikult palju. Me ei lähtu ainult numbritest, vaid tihti vaatame ka seda, milline on isiku üldine maksukäitumine. Kui näiteks numbrid tekitavad teatud mõtteid, aga maksukäitumine on korras, siis on küsimus ka selles, kuidas asjale läheneda. Mõnikord piisab lihtsalt telefonikõnest.Kui isik on pidevalt halva maksedistsipliiniga ja on vajanud järelevalvelisi meetmeid, siis otsustab revident, et esimeseks sammuks on hoopis kontroll.Taktikaline lähenemine sõltub ikkagi konkreetsest isikust. Pehmem lähenemine on ennast sageli õigustanud ja paljud teevadki esimese kõne peale oma asjad korda – ei ole mingit probleemi!

Sellele aitab muidugi kaasa,  et maksuhalduril olevat infot kasutatakse väga süsteemselt ja ka teistest liikmesriikidest tulev info on väga konkreetne. Saab panna isiku sisuliselt fakti ette, et meil on selline info olemas ja nüüd on sinu valik, kas sa muudad oma käitumist või mitte. Me üritame vaadata õiguskuulekust laiemalt ja küsime ka enda käest – kas selline kontrollist alustamine on ikka kõige parem? Kuidas see mõjutab üldist distsipliini?

Ma ei taha küll politsei pärusmaale trügida, aga toon sellise näite, et kui teil maanteel sõites jalg kogemata 97 või 100 peale vajutab, politsei peab teid kinni ja teeb täie rauaga trahvi, kas see on kõige parem meetod? Samu küsimusi küsime ka meie enda käest. Üldjoontes isikud möönavad oma rikkumisi, aga kui me valime vale meetme, võib see pikas perspektiivis tema maksukuulekust hoopis vähendada. Meie eesmärk ei ole alati täie rangusega läheneda, vaid valida optimaalne variant.

Kui mõni aeg tagasi veel valitses seisukoht, et Eesti maksuamet võrreldes vana Euroopaga kasutab pigem kirvemeetodit, kas siis võib öelda, et need ajad on nüüd läbi?

Eks me oleme erinevaid meetmeid kasutanud läbi aastate, aga nüüd tahame oma tegevust  sisulisemaks muuta. Kui võrrelda Euroopaga, siis ma arvan, et oleme pigem esirinnas, me ei keskendu nii palju oma tulemuste mõõtmisele, et kui palju me maksu määrame. Meie eesmärk on hoopis see, et vähendada õiguskuulmatute maksumaksjate  hulka. Maksu määramine on üks marginaalne võimalus ja kontroll on näiteks küllaltki kallis meede ning mitte sugugi alati kõige efektiivsem. Hea on,  et kui me mõne isiku suhtes toiminguid teeme, siis me suudame monitoorida, kas ta on muutnud oma käitumist ja selle põhjal üritame ka aru saada, kellele millised meetmed kõige paremini toimivad.Meie eesmärgiks ei ole miljonites makse määrata. Pikas perspektiivis tähendab see seda, et mida vähem me makse määrame, seda paremat tööd me oleme teinud.

Siirdehindade puhul ei ole meil veel välja kujunenud täpset mudelit, mille järgi määrata, kui õiguskuulekas üks või teine maksumaksja on, aga kontrollide pinnalt võib öelda küll,  et maksumaksjad on valdavalt õiguskuulekad – neil on olnud konkreetsed põhjendused, miks need numbrid on just sellised nagu need  on.

Maksumaksjad tunnistavad  endale võimalikke riske. Kui näiteks tekib mõte, et äkki ma optimeerin makse, siis nad arvestavad juba sellega, et see on valdkond, mida jälgitakse mitte ainult ühest riigist, vaid seda võidakse teha ka mitmest riigist. Informatsioon riikide vahel liigub ja Euroopa Ühenduse riikide vahel on infovahetuse ikka väga tõhus.

Kas ja mil määral on kontrollmenetluse tulemus sõltuvuses koostööst maksuametiga?

Kontrollmenetlus ongi ju koostöö, kuigi sellele ühiskonnas vist väga palju niimoodi ei mõelda.Jätame kõrvale praegu ettekavatsetud pettused, mille puhul ei saa koostööst rääkida, aga võtame sellise juhtumi, kus isik on rakendanud mingit siirdehinna meetodit ja ta on selle õigsuses kindel olnud. Kui maksuhaldur nüüd pöördub selle isiku poole, siis kust saab ta esimest kõige adekvaatsemat informatsiooni? See on maksumaksja ise. Kui maksumaksja informatsiooni ei anna, hakkab maksuhaldur kujundama oma versiooni asjast ning teeb seda nende tõendite põhjal, mida tal on võimalik hankida. Kui nende tõendite pinnalt tekib maksukohustus ja maksumaksja ei esita tõendeid, mis pilti muudaksid, on väga raske midagi teha – otsus langetatakse ju tõendite pinnalt.

Mõistlik on kohe tõendid välja tuua. Meie eesmärk on leida õiglane lahendus. Selles mõttes on maksumaksjate käitumine kohati kummastav.

Ma kutsungi siinkohal maksumaksjaid üles – kui teil on informatsioon olemas, siis jagage seda!  Kui maksumaksja ei esita informatsiooni ja sellest tekib tal täiendav maksukohustus, siis me ei ole paraku jumalad, kes suudavad näha igale poole. Kui valdav osa infost on maksumaksja käes n-ö luku taga, siis ei ole midagi teha – sellisel juhul tuleb maksumaksjal vaid ennast süüdistada.

Siirdehinnad on üldjoontes selline kaalumine ja hindamine ning oluline ongi see, et oleks võimalik leida õiglane hind. Võib näiteks juhtuda, et ettevõttel on mingi nüanss, mille poolest ta turu keskmisest erineb. Kui me seda nüanssi ei tea, siis me ei saa seda ka arvesse võtta.

Nii et minu põhisõnum on – maksukontroll on ikkagi koostöö. Revidendi ülesanne ei ole minna ja leida kusagilt miljon krooni, vaid leida õiglane lahendus.

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700