29. aprill 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Väärtusahela kulude juhtimine ja jääktulupõhine kuluanalüüs

Jääktulupõhise analüüsi puhul lähtutakse kahest kulude liigitamise aspektist. Esiteks eraldatakse muutuvad ja püsivad kulud toote või teenuse suhtes, ning teiseks, kõik kulud on otsekulud juhtimistasandi suhtes.

Jääktulupõhine kasumiaruanne lähtub lõpptootest/teenusest ja juhtimishierarhiast ning seetõttu on muutuvad kulud seotud toote/teenusega ning asuvad ainult kõige madalamal juhtimistasandil. Ülejäänud tasandite kulud on toote või teenuse suhtes kõik püsikulud, st kulude hulk ei sõltu sellest, kui palju ja kas üldse midagi toodetakse.

Erinevate juhtimistasandite kulude vaatlemine otsekuludena tähendab seda, et kulude analüüsil ei jagata kõrgemal juhtimistasandil tekkivaid kulusid madalamate juhtimistasandite vahel laiali, vaid jäetakse sellele juhtimistasandile, kus nad tekivad ning kus nad on ka kontrollitavad ja mõjutatavad.

Näiteks ettevõtte tippjuhtimise kulusid ei jaotata arvutuste teel osakondade peale ja sealt toodete/teenuste omahinda, vaid vaadeldakse tippjuhtimise tasandil. Sellega saavutatakse ressursikasutuse info läbipaistvus ja arusaadavus. Nii on võimalik ka tekitada vastutuspõhine arvestus kuni tippjuhtimise tasandini välja. Vastasel juhul võib juhtuda, et näiteks tippjuhtimise kulud jaotatakse allüksuste vahel ära, mille tagajärjel võib organisatsioonis levida mõtteviis, et ainult allüksuste tasandil, või veel hullem, toote tasandil, saab „juhtida“ kulusid (st ressursi kasutust).

Joonis. Tegevustest ja vastutusest lähtuv jääktulupõhine kasumiaruanne

Joonisel on toodud jääktulupõhise kasumiaruande skeem. Siit on näha, et teenust/toodet valmistava tootmistasandi (brigaadi) kuludesse arvestatakse teenuse/toote muutuvkulu ning selle tasandialgosakonnaga seotud otsesed püsikulud.

Jääktulu I on summa, mis jääb järele pärast teenuse müügitulust selle teenuse muutuvkulude lahutamist.

Jääkulu II on summa, mis jääb järele, kui lahutame maha ka esimese tasandi püsikulud.

Jääktulu III on juba järgmisel tasandil, st piirkonnas olevate brigaadide (esimese juhtimistasandi) jääktulu II-d on kokku liidetud ja maha on lahutatud piirkonna tasandil (teise juhtimistasandi) tekkivad kulud.

Jääktulu IV on kasum, mis on saadud pärast piirkondade jääkulude III kokku liitmist ning maha on lahutatud valdkonna tasandil (kolmas juhtimistasand) tekkinud kulud.

Nagu jooniselt näha, siis tulu tekib teenust või toodet tootva osakonna (brigaadi, töötaja) tasandil. St sellel tasandil „müüakse maha“ ettevõtte teenus (n-ö toote valmistusteenus) ehk aeg. Organisatsiooni tegevusefektiivsuse suurendamiseks on oluline jälgida ja optimeerida kõikide tasandite ressursimahtu ning ajakasutust.

Eelneva kokkuvõtteks võib öelda, et tootest/teenusest olulises osas sõltuv kulu on toote/teenuse muutuvkulu (näiteks materjal). Kõik ülejäänud kulud (ehk siis kõik ülejäänud ressurss) on püsikulu. Püsikulu on olemasoleva ressursi maht ehk organisatsiooni valmisolek teha teatud mahus midagi. Seega on eksitav rääkida „toote püsikulust“, mis võib tekitada arusaama, et organisatsiooni kõik kulud tulenevad tootest. Püsikulud on vaid organisatsiooni valmisolek midagi teha või toota.

Nagu nägime, on oluline eraldada muutuvad ja püsivad kulud, sest nende tekkimise alused on täiesti erinevad, mistõttu ka nende analüüsiks ja mõjutamiseks on täiesti erinevad võimalused. Muutuvate kulude mõjutamine saab toimuda näiteks kvaliteedi tõusu ja seeläbi materjali efektiivsema kasutuse kaudu (praagi tootmise jaoks kulunud materjali hulk väheneb) või siis materjali tarnijaga hinna teemal läbirääkimiste pidamisel. Analüüsil peame võrdlema toodete hulka ja muutuvkulude suurust.

Püsikulude suurust saame võrrelda ajas. Püsikulusid saab näiteks mõjutada tootmisvõimsuse vähendamise kaudu, juhul kui ei ole ette näha müügimahu kasvu (nt ruumide, masinate ja tööjõu hulga vähendamine), ja efektiivsema töötajate ja masinate ajakasutuse (st organiseerimine) kaudu. Püsikulude puhul maksab tegelikult aeg! Püsikuludest moodustub ühe ajaühiku maksumus. Ehk me võime kergesti välja arvutada, kui palju maksab ettevõtte või ühe töökoha üks aktiivne (tööaja) tund/päev/nädal jne.

Püsikulude vähendamine võib anda küllalt suure efekti majandustulemusele, sest tegemist on jätkuva ja pikaajalise mõjuga. Samas nende otsuste elluviimine võib võtta küllalt palju aega ning otsuste elluviimise hetkel tekitada selle perioodi kasumiaruandesse lisakulusid ehk siis muutuste perioodil majandusnäitajate langust (nt koondamistasud, trahvid ruumide ja masinate ennetähtaegse rendilepingu lõpetamisel jms). Püsikulude vähendamine on pikaajalise efektiga, mis eeldab pikaajaliste prognooside tegemist. St lisaks kulude kokkuhoiule tulevikus peame arvestama ka seda, et ka käepärased (organisatsioonis olemasolevad) tootmisvõimsused on vähenenud. Turu kasvades või turul edukuse saavutamisel tuleb leida uuesti vajalikud ressursid tootmisvõimsuse kasvatamiseks.

Muutuvkulu vähendamine väga väikese summa võrra ühe ühiku kohta võib anda tuntava efekti, juhul kui ühikute arv on suur. Näiteks materjali hinna odavamaks kauplemine tarnija juures 2%, kui materjali kulu on aastas 100 miljonit krooni, annab koguefekti (lisakasum) 2 miljonit krooni aastas. Muutuvkulude vähenemise efekt kajastub majandustulemustes kiiresti.

Kuna kulusid on kahte liiki – muutuvad ja püsivad kulud –, siis kulude „juhtimine“ on seotud eelkõige kahes organisatsioonisisese väärtusahela otsas toimuvaga. Esmatasandil on võimalik mõjutada muutuvkulude suurust materjalide hulga ja hinna kaudu – kvaliteetsema toodanguga, ressursside efektiivsema kasutusega, töövõtete korrektse sooritamisega jne.

Püsikulusid saab mõjutada kahel viisil – kas olemaoleva võimsuse vähendamise kaudu (tippjuhtkonna otsused pikaajaliste prognooside põhjal), juhul kui tootmisvõimsusi on üleliia, või siis parema turundamise ehk parema klienditeeninduse ja kliendi tundmise kaudu. See on võimalik seetõttu, et maksab aeg. Ning püsikulude „optimaalne“ kasutamine ehk olemasoleva ressursi optimaalne kasutamine sõltub eelkõige sellest, kui palju suudetakse kliente, tellimusi ettevõttele hankida ja säilitada olemasoleva ressursi hulga kohta. See aga sõltub juba sageli koostööoskusest klientidega. Oluline on igal juhul võimalikult hästi teenindada ja tunda nii indiviidi tasandil lõpptarbijat kui ka väärtusahelas koostööpartnereid – hankijaid ja kliente (ostjaid).

Seega, nii organisatsioonisiseses kui ka -välises väärtusahelas olevate võimaluste kasutamine on püsikulude juhtimise seisukohast oluline. Tänapäeva ettevõttes on aga suurem osa kuludest püsikulud.

www.juhtimine.ee

Autor: Lemmi Kann, Ülle Pärl

Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Raamatupidaja uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Mare TimianRaamatupidaja.ee juhtTel: 6670405
Külli ReinoRaamatupidaja.ee toimetajaTel: 6670405
Cätlin PuhkanRaamatupidaja.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700