Olulisi muudatusi pankrotiseaduses

01. jaanuaril 2010 jõustus pankrotiseaduse (PankrS) uus redaktsioon, millega on sätestatud pankrotimenetluses mitu olulist muudatust. Alljärgnevalt käsitleme neist kahte.

Algatamine ja väljakuulutamine

Esimene ning vägagi oluline muudatus puudutab pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamisega seonduvat. Nimelt algas kuni käesoleva aasta alguseni kehtinud pankrotiseaduse kohaselt pankrotimenetlus pankrotiavalduse esitamisega. See ei tähendanud siiski, et isik, kelle suhtes oli pankrotiavaldus esitatud, oleks ka reaalselt pankrotis olnud. Nii vana kui ka uue pankrotiseaduse kohaselt on isik pankrotis ikkagi alles siis, kui kohus on oma otsusega isiku pankroti välja kuulutanud (PankrS § 31 lg 1).

Selline kahendsüsteem, kus pankrotimenetluse algatamine ei tähendanud veel ilmtingimata isiku pankrotti, tekitas praktikas arusaadavalt palju segadust ja probleeme, kuna kolmandatel isikutel tekkisid paratamatult kahtlused oma koostööpartneri maksevõimes. Esines olukordi, kus isiku suhtes alusetult esitatud pankrotiavaldus päädis ka tegelikkuses isiku pankroti väljakuulutamisega, sest isiku äripartnerid olid kaotanud tema suhtes usalduse, mis omakorda tõi kaasa majandusliku tagasilöögi.

Pankrotiseaduse muudatustega on ülalkirjeldatud kahendsüsteem likvideeritud. Seega otsustab uue seaduse kohaselt kohus olukorras, kus isiku suhtes on esitatud pankrotiavaldus, ajutise halduri määramise ning pärast viimase arvamuse ärakuulamist võlgniku majandusliku seisundi kohta otsustab kohus, kas kuulutada välja isiku pankrot või mitte. Pankroti väljakuulutamine tähendab ühtlasi pankrotimenetluse algatamist.

Kaalukas sisuline muudatus puudutab pankrotimenetluse väljakuulutamise regulatsiooni juriidilisest isikust võlgniku puhul. PankrS uus § 31 lg 1 sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks on vajalik vaid võlgniku maksejõuetus (maksejõuetuse mõiste sätestavad PankrS § 1 lg-d 2 ja 3). Seega ei pea kohus pankrotiseaduse muudatuste kohaselt pankroti väljakuulutamiseks enam kontrollima, kas võlausaldajal on näiteks kindla suurusega põhjendatud nõue võlgniku vastu või mitte, samuti muid pankrotiseaduse § 15 lg-s 3 nimetatud asjaolusid. See parandus tuleneb asjaolust, et juhul, kui juriidilise isiku püsiv maksejõuetus on juba tuvastatud, tuleb pankrot välja kuulutada ja muudel asjaoludel ei ole enam tähtsust. Nimetatud järeldus tuleneb otseselt seaduses sätestatud juhatuse liikmete kohustusest esitada püsiva maksejõuetuse puhul pankrotiavaldus.

Eelnevalt juriidilise isiku kohta öeldu ei kehti aga täielikult füüsilisest isikust võlgniku suhtes, sest maksejõuetu füüsilise isiku puhul ei saa olla eesmärgiks kõrvaldada ta käibest. Nii sätestabki PankrS § 31 lg 2, et olenemata sellest, kas füüsilisest isikust võlgnik on maksejõuetu või mitte, jätab kohus tema pankroti välja kuulutamata, kui esineb seaduses sätestatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Eeltoodu tähendab, et füüsilisest isikust võlgniku puhul peab kohus kontrollima näiteks seda, kas võlausaldaja nõue on olemas ja kas see on põhjendatud, samuti muid PankrS § 15 lg 3 nimetatud asjaolusid.

Siiski tuleb märkida, et PankrS § 15 lg 2 kohaselt võib kohus jätta ajutise halduri sootuks nimetamata, seda olukorras, kus pankrotiavalduse on esitanud füüsilisest isikust võlgnik ise ning võlgniku varaline olukord on sedavõrd halb, et tema maksejõuetus on ilmne. Sel juhul võib kohus kuulutada pankroti välja kümne päeva jooksul alates füüsilisest isikust võlgniku enda esitatud pankrotiavalduse saamisest.

Pandiõigus

Teine oluline seadusemuudatus puudutab pandipidaja (sh hüpoteegipidaja) positsiooni pankrotimenetluses. Kui pandiga tagatud nõuet omanud võlausaldaja, kellele oli teatatud võlgniku pankrotist, jättis oma nõude tähtaegselt esitamata ning nõude esitamise tähtaega ei ennistatud, loeti pankrotiseaduse endise redaktsiooni § 95 kohaselt temale kuuluv pandiõigus lõppenuks. Arvestades asjaolu, et väljaspool pankrotimenetlust on pandipidaja positsioon tema nõude tagatuse seisukohalt vägagi tugev, oli selline pankrotimenetluse regulatsioon, kus pandiõigus võis nii lihtsalt lõppeda, pandipidaja jaoks üsnagi koormav.

Pankrotiseaduse uue redaktsiooniga võeti õigustatult suund pandipidaja positsiooni tugevdamisele ka pankrotimenetluses. Nimelt kaotas pankrotiseaduse paranduste jõustumisega kehtivuse senine PankrS § 95, mis võimaldas ülalkirjeldatud viisil pandiõiguse kadumist. Samuti muudeti selgemaks nõuete esitamise tähtaja ennistamise regulatsioon.

Pandipidaja positsioonist lähtudes on oluline, et nõuete esitamise tähtaja ennistamine ei ole pandiga tagatud nõude puhul vajalik (PankrS § 102 lg 11). Pandiga tagatud nõude puhul on oluline üksnes nõude esitamine ja selle tunnustamine, kuid mitte hilinemise korral tähtaja ennistamine. Samas kehtib ka pandiga tagatud võlausaldajatele (nagu ka muudele võlausaldajatele) kohustus esitada oma nõuded hiljemalt enne halduri poolt jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks esitamist, vastasel korral nende nõudeavaldusi enam vastu ei võeta ning enampakkumise käigus pandieseme võõrandamisel nende pandiõigus lõppeb (vastavalt PankrS §-dele 138 ja 139). Eeltoodust nähtuvalt ei ole pandiõigus siiski absoluutne, kuna see võib lõppeda, kui pandipidaja ei esita oma nõuet pankrotimenetluses enne jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks esitamist.

Pankrotiseaduse parandused on endaga kaasa toonud märkimisväärse muudatuse olukorras, kus võlausaldajal on pandiõigus pankrotivõlgnikust kolmanda isiku vastu. Pankrotiseaduse senise § 44 lg 3 kohaselt ei olnud pankrotivõlausaldajaks isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine sellise nõudega isiku õiguseid ei mõjutanud. Eeltoodu tähendas, et olukorras, kus võlausaldajal oli kolmanda isiku vastu pandiõigus, ei muutnud pantija pankrot võlausaldaja jaoks tegelikult midagi, vaid ta sai pandi realiseerida üldkorras. Pankrotiseaduse parandusega on viidatud PankrS § 44 lg 3 kehtivuse kaotanud. See tähendab, et eelkirjeldatud olukorras pantija pankroti puhul on pandipidajast võlausaldaja samasugune pankrotivõlausaldaja nagu kõik teisedki selle võlgniku võlausaldajad.

Märkida tuleb, et kui pankrot on kuulutatud välja enne 01.01.2010, kohaldatakse pankrotiseaduse rakendussätte § 193 lg 3 kohaselt pandipidaja õigusliku positsiooni määramisel siiski endist regulatsiooni.

Artikkel ilmus advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas maksejõuetusõiguse infokirjas.

 

 

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Peeter Viirsalu, Paul Varul

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad:

Palgakalkulaator

Tarkvara

Kiire ja lihtne aruandlus ja palgaarvestus

Raamatupidamistarkvaraga AccountStudio muudad aruannete koostamise ja palkade arvestamise kordades lihtsamaks ja kiiremaks.

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Valdkonna tööpakkumised

NORDWOOD otsib RAAMATUPIDAJAT

NORDWOOD

25. september 2017

Sundecor otsib kogenud PEARAAMATUPIDAJAT

Päikesedekoori OÜ

30. september 2017

Uudised