Mis on tulumaksuseaduses üleliigne?

Tulumaksuseaduses on rida sätteid, mida seal sellisel kujul üldsegi vaja pole, sest need on ebaõiglased ja ebamõistlikud või lihtsalt sisutud ja segadust tekitavad.

Siinjuures ei hakka ma loetlema aegunud või aktuaalsuse kaotanud üleminekusätteid, sest nende sätete paigutusest ja sõnastusest on tavaliselt võimalik aru saada, et nende “eluiga” on läbi (näiteks §-d 58 ja 59 ning § 61 alguseosa).

§ 12 lõige 3

Füüsilise isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi, samuti kohtu väljamõistetud varalise kahju hüvitisi. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksmisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad.

Lõige sai sisse kirjutatud ainult sellepärast, et maksuametis leidus inimesi, kellel on raskusi loogilise mõtlemisega ja sõna “tulu” tavatähendusest arusaamisega (Seebitädist lähemalt vt § 32 juures). Iseenesest pole ju midagi halba, kui taoline seletav tekst seaduses on, tõele au andes on ju sarnaseid “jutumulle” seaduses päris palju ja seaduseelnõu koostajat (kelle nime me siinkohal ei nimeta) selle eest ka ebaõiglaselt kritiseeritud.

Paraku on praktika näidanud, et mõni asi läheb seletamisega aina segasemaks. Nii on § 12 lõike 3 puhul probleem füüsilisest isikust ettevõtjatele makstud kahju hüvitistega (kui kahju ise on juba ettevõtluskuluna arvesse võetud), saamata jäänud tulu hüvitistega, ilma kohtuotsuseta väljamakstud hüvitistega jne.

§ 14 lõige 3

Ettevõtluseks ei loeta füüsilise isiku poolt oma väärtpaberite võõrandamist.

See piirang on üle võetud eelmisest seadusest ja sattus see sinna 1998. aastal, kui üks “tädi” ühe ministeeriumi ühel korrusel kuulis maksuametist, et keegi ülbik oli julgenud aktsiate müügist saadud tulust maha arvata arvuti ostmise kulud, öeldes, et tal läheb arvutit vaja börsil kauplemiseks ja turgudega kursis olemiseks. Et selline korralagedus lõpetada, kirjutatigi seadusesse vastav muudatus. Muidugi tol ajal ei maksustatud teatud rakenduslikel põhjustel ettevõtlustulu sotsiaalmaksuga, mistõttu vaevalt keegi praegu nii väga sellest unistakski, et saaks väärtpaberitulu ettevõtlusena deklareerida.

Kuid jälgides kurikuulsa eelnõu 180 SE ümber toimuvat (täpsemalt öeldes mittetoimuvat) , on EML teinud ettepaneku, kuidas tagada realiseerimata väärtpaberitulude maksuvabastus ilma Hiina ime ja Hiina piinata: väärtpaberitulu tuleb allutada ettevõtlustulu maksustamise reeglitele (st lubada soetatud väärtpaberid kohe tulust maha arvata), kuid vabastada tulem sotsiaalmaksust.

§ 14 lõige 5

Äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja võib teha oma ettevõtlustulust 6. peatükis lubatud mahaarvamisi. Enne füüsilisest isikust ettevõtja registreerimist tehtud kulud võib ettevõtlustulust maha arvata, kui need on seotud ettevõtja registreerimisega või ettevõtluse alustamiseks vajalike tegevuslubade ja registreeringute saamisega.

Selle sätte mõttetusest oleme MaksuMaksja veergudel kirjutanud korduvalt. Säte põhjustab topeltmaksustamist, muudab maksu karistuseks registreerimiskohustuse rikkumise eest ning on vastuolus maksevõimelisuse põhimõttega. Veelgi tobedam on seostada kulude tegemist ettevõtjaks registreerimise ajaga, sest see ei ole eriti hästi kokku sobitatav kassapõhise arvestusega.

Tegemist on tüüpilise bürokraadi unistusega, kes tahab kõike kontrollida, kooskõlastada, kinnitada, lubada ja keelata. Mis kord see olgu, et igasugused siin ajavad äri ilma luba küsimata! Vangi tuleks sellised panna ja kogu raha ära võtta. Või nemad tahavad veel mingeid kulusid maha arvata? Mis kulusid sihukestel saab olla, spekulandid ja ärikad sellised?! Aus inimene käib kaheksast viieni tööl ja saab oma kuvalda ja vatijope tööandjalt allkirja vastu, nagu kord ja kohus.

§ 15 lg 4 punktid 1, 2 ja 3

TuMS § 15 lg 4 punkti 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga vastuvõetud pärandvara ning punkti 2 kohaselt ei maksustata omandireformi käigus tagastatud vara. Mõlemad punktid pärinevad 1994. aasta seadusest ja nende kehtestamise põhjus võis olla mingi hüpoteetiline eeldus, et tulumaksuga võidakse maksustada ka tekkepõhist vara suurenemist (st vara tasuta omandamist). Kuna § 15 pealkiri on “Kasu vara võõrandamisest”, siis need punktid siia eriti ei sobi — kui üldse kuhugi, siis ehk § 12 juurde. Praegune paigutus on üsna mitmel korral tekitanud väärarusaama, et näiteks pärandina saadud vara müügist saadud tulu on maksuvaba. Mida ta paraku ei ole.

TuMS § 15 lg 4 punkti 3 kohaselt ei maksustata sundvõõranditasu ja hüvitisi sundvõõrandamisel, viimaste muudatuste kohaselt ka kinnisasja vabatahtlikust võõrandamisest saadud kasu, kui olid täidetud sundvõõrandamise eeldused. See säte on tekitanud samuti väärarusaamu, justkui peaks maksustamine sõltuma sellest, kas tulu toonud tehing tehti isiku tahte kohaselt või tahtevastaselt. Nii mõnigi kord on püütud sundvõõrandamise mõiste alla mahutada näiteks täite- või pankrotimenetluses toimuvat võõrandamist või näiteks aktsiate ülevõtmist (kas või kuulsa Hansapanga näidet). Samuti ei ole riigi poolt kena eelistada riigiga tehinguid tegevaid isikuid teistele.

§ 25 lõige 4

Last üksi kasvatav, maksustamisperioodil lapsehoolduspuhkust kasutanud vanem võib samal maksustamisperioodil tasutud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud intressid täies ulatuses või osaliselt maha arvata järgnevate maksustamisperioodide tulust, arvestamata käesoleva seaduse §-s 282 sätestatud piirangut.

Selle sätte tekkelugu on üsna hämar, aga ilmselgelt on tegemist nimelise muudatusega (koodnimetus “Betlemi tädi seadus”). Loomulikult ei saa anda mingit mõistlikku seletust, miks last üksi kasvatav vanem peaks saama erandi just nimelt eluasemelaenu intresside mahaarvamise osas, aga mitte koolituskulude või mis tahes muu mahaarvamise osas. Sellel meile tundmatul neiul juhtus lihtsalt olema selline probleem.

Kindlasti oleks palju teisigi, kes taolist erandit sooviksid — kas või näiteks praegused töötud, kellel samuti puudub võimalus eluasemelaenu intresse olematust tulust maha arvata. Arvestades seda, et muudatust rakendati 2003. aastast, peaks “tellija” lapsed juba piisavalt suured olema, et lugeda projekt lõppenuks ja vastav säte tühistada.

§ 32 lõike 2 lõpuosa

TuMS § 32 lg 2 annab ettevõtlusega seotud kulu definitsiooni, mis on järgmine: Kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.

Viide töötervishoiu ja tööohutuse seadusele on siin täiesti üleliigne ja teatud oludes isegi põhimõtteliselt vale. Näiteks kui füüsilisest isikust ettevõtja palkab oma suvila ehitamiseks töötajad, on ta tööandjana loomulikult kohustatud tegema kulutusi ohutule töökeskkonnale. See aga ei tähenda sugugi, et need kulud oleks ettevõtlusega seotud, sest suvila ehitamine ei ole ettevõtlusega seotud. Pealegi on praktikas selle viite alusel üles ehitatud hoopiski terve teadus erisoodustuste maksustamisest, mis ei ole üldse selle paragrahvi teema.

Kui uurida veidi sätte saamislugu, oli lühidalt lugu selline, et Toompea koridoridesse olid selleks ajaks jõudnud hirmujutud maksuameti Seebitädist. Seebitädi (kelle isik on kindlasti paljudele lugejatele tuttav) nimelt tundis hästi nõukogude inimese hingeelu ja teadis, et kui töö juures on ripakil midagi sellist, mida töötajal kodus vaja läheb, siis varem või hiljem liigub vastav ressurss “vasakule” — olgu siis tegemist seebi või tualettpaberiga, lambipirnidega, lilledega, tööriietega vms.

Nii hakati paaniliselt otsima normi ja eeskirja, kus oleks kirjas, kui palju midagi peab olema. Et saaks kõike, mis ületab fondi ja limiiti, maksustada kui tõelist luksust. Viitega töötervishoiu eeskirjadele lootiski keegi naiivne riigikogulane (kelle nime me siinkohal ei nimeta) Seebitädi vaigistada. Kuid ta eksis rängalt — just see üleliigne lausejupp tulumaksuseaduses lõi seebi alles tõeliselt vahule. Seda vahtu võib huviline MTA kodulehel  nautida tänase päevani — kas naerdes või nuttes.
 
§ 33 lõige 2

Erisoodustuste andmisele tehtud kulusid võib ettevõtlustulust maha arvata alles pärast seda, kui on tasutud §-s 48 ette nähtud tulumaks.

Säte kehtib füüsilisest isikust ettevõtjatele ja pärineb samuti 1994. aasta seadusest, kus sellel oli algselt teine mõte — vältida topeltmaksustamist valikuõiguse kaudu: kas maksustada erisoodustus iseseisva objektina (ja arvata see kulu koos tulumaksuga oma ettevõtlustulust maha) või seda oma tulust mitte maha arvata ning selle kaudu maksustada. Kassapõhise maksuarvestuse tingimustes moonutab see piirang ainult tulemusi ajateljel ja tekitab asjatuid probleeme FIE raamatupidamises.

§ 35

See säte lubab füüsilisest isikust ettevõtjal ettevõtlustulust suuremaid kulusid edasi kanda kuni seitsmele järgmisele aastale. See piirang ei sobi kokku kassapõhise arvestuspõhimõttega, sest ka investeeringud, mille tasuvuse aeg on kaugelt pikem kui seitse aastat (nt kinnisvara), tuleb kohe kulusse kanda, mis tähendab, et suur osa tehtud kulust võib raisku minna. Niikaua kui see säte kehtib, peab praktikas probleemi lahendama kunstliku tulu tekitamise (nt erikonto raha liigutamine) või mitterahalise sissemakse kaudu.

§ 40 lõige 7

Asutuse töötajate, kelle koosseis, koondandmed või konkreetsed tööülesanded on riigisaladus, tulumaksu arvestust peetakse rahandusministri määrusega kehtestatud korras.

Kuna see erikord puudutab kõiki isikustatud arvestusega makse, oleks selle sätte õige koht maksukorralduse seaduses.

§ 48 lg 4 punkt 10

See punkt loeb erisoodustuseks töötaja taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmise, välja arvatud julgeolekuasutuse ametniku tasemekoolituse kulude katmine. Et tasemekoolituse kulude maksustamine ei ole õige, oleme rääkinud sellest ajast saadik, kui punkt seadusesse tuli.

Kindlasti ei saa normaalseks lugeda, et ainult julgeolekuasutus on see koht, mille ametnikud vajavad tööandja kulul maksuvaba koolitamist. Kui, siis olgu kõigil ühtemoodi kas kaks jalga või neli jalga. Säte ei jäta Eesti seadusloomest just kõige paremat muljet (siinkohal tuleb meelde ühe endise rahandusministri kergendatud ohe, kui ta teada sai, et see “pärl” ei sündinud tema ametiajal).

§ 51 lõige 5

Ettevõtlusega mitteseotud kuludeks ei loeta § 13 lõike 3 punktides 6–10 nimetatud kulusid.

Täiesti üleliigne säte, mis omal ajal tekkis jällegi suurest hirmust Seebitädi ees. Viidatud punktid sätestavad juba iseenesest maksuvabastuse, aga kuna ettevõtlusega mitteseotud kulud muutusid uue seaduse kontekstis iseseisvaks maksuobjektiks, siis kardeti, et sellest võidakse välja aretada KTM.  Naljakas on muidugi see, et viidatakse ainult ühele maksuvabastuse loetelu jupile.

Keda asi lähemalt huvitab, võib omal käel välja selgitada, kuidas ja kelle ettepanekul need punktid sinna loetellu tekkisid, ja selle kaudu saab ka vastuse küsimusele, miks just nii.

 Artikkel ilmus EML ajakirja MaksuMaksja jaanuarinumbris.

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Lasse Lehis

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV

Keskmistele ja suurtele ettevõtetele mõeldud Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem

Ellrex digidoc on ettevõtte dokumentide haldus- ja arhiveerimise süsteem mis on eraldatud raamatupidamise programmist.

Valdkonna tööpakkumised

TALOT otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Talot AS

31. august 2018

Uudised

Tööriistad