Tööandja kohustusest maksta töötajale keskmist töötasu töötamise takistuse korral

Viimasel ajal on tekitanud palju poleemikat asjaolu, et uue töölepingu seaduse § 38 kohaselt kohustub tööandja maksma töötajale keskmist töötasu juhul, kui töötaja ei saa teha tööd teatud takistuste tõttu.

Arusaamatusi on tekitanud see, mida võiks selliseks töötamise takistuseks pidada, mille puhul on töötaja õigustatud keskmist töötasu saama.

Käesoleva artikli eesmärk on selgitada, kuidas määratleda juhtumeid, millal tööandja kohustub töötajale keskmist töötasu töö mittetegemise korral maksma, ning viidata mõningatele ebaselgustele sätte rakendamisel. 

Töölepingu seaduse § 38 kohaselt peab tööandja maksma töötajale keskmist töötasu aja eest, mil töötaja ei saa teha tööd tema isikust tuleneval, kuid mitte tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekkinud, põhjusel või ei saa töötajalt töö tegemist oodata muul töötaja isikust mittetuleneval põhjusel. TLS §-s 38 sätestatut tuleb vaadata koos TLS §-ga 42, mis sätestab töötaja õiguse nõuda vaba aega TLS §-s 38 ettenähtud tingimustel. Seega tuleneb tööandjale TLS §-st 42 kohustus võimaldada töötajale vaba aega ning TLS §-st 38 kohustus maksta keskmist töötasu aja eest, mil töötaja ei saa teha tööd tema isikust tuleneval, kuid mitte tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekkinud, põhjusel või töötaja isikust mittetuleneval põhjusel.

Paraku tekitab TLS § 38 rakendamine praktikas tööandjate jaoks mitmeid ebaselgusi. Nii võib erinevate juhtumite puhul tekkida küsimus, kas tööandjal ikka on kohustus töötajale vaba aega anda ja keskmist töötasu maksta.
TLS § 38 mõtteks on kindlustada töötajale keskmine töötasu ka juhul, kui töötajal ei ole objektiivsetest asjaoludest tulenevalt võimalik teha teatud toiminguid töövälisel ajal. Kas sellisteks olukordadeks võiks olla näiteks juhtumid, kus töötaja peab käima tööajast arsti vastuvõtul, notariaalset tehingut sõlmimas, lähedase isiku matusel, ülikooli lõpuaktusel või lapse esimese koolipäeva aktusel?

Ehkki TLS §-s 38 ei ole otseselt sätestatud, et selle rakendamisel tuleb iga konkreetse juhtumi puhul hinnata, kas töötajal oleks võimalik vastavat toimingut teha ka töövälisel ajal, tuleks käesoleva artikli autorite hinnangul mõlema poole huve ning mõistlikkuse põhimõtet silmas pidades seda teha.

Lähedase isiku surm ja matuse toimumine on asjaolud, mis on seotud töötaja isikuga ning mille toimumist ei saa töötaja mõjutada, mistõttu võiks matuse tõttu töölt puudumise korral keskmise töötasu maksmist pidada õigustatuks. Iseenesest on ka lapse esimese koolipäeva aktus ning töötaja ülikooli lõpuaktus asjaoludeks, mis on töötaja isikuga seotud, kuid üldjuhul on nende sündmuste toimumine töötajale kuupäevaliselt pikka aega ette teada.

Seega võiks olenevalt asjaoludest väita seda, et töötaja on saanud taolisi sündmusi pikemat aega ette planeerida, mistõttu oleks ta saanud juba varasemalt kokkuleppel tööandjaga vormistada vastav päev puhkuse päevana või muuta vastavalt oma tööajakava. Eriti võiks eeltoodut arvestada töötajate puhul, kelle töölt puudumine võib põhjustada näiteks teatud töö või protsessi seiskumise ettevõttes või toob tööandjale kaasa muid raskeid tagajärgi.

Mis puudutab töötaja minekut arsti vastuvõtule või notari juurde tööajast, siis võiks ka sellistel juhtudel hinnata, kas vastavat toimingut oleks olnud töötajal mõistlikult võimalik teha ka töövälisel ajal või lõunapausi ajal. Kui töötaja tööaeg on näiteks kell 8.00 kuni kell 17.00 ning arsti või notari vastuvõtud toimuvad üksnes tööpäeviti vahemikus kell 13.00 kuni kell 15.00, siis võib pidada töötaja puudumist tööajal TLS § 38 tähenduses õigustatuks ning tööandja kohustub talle töölt puudutud aja eest maksma keskmist töötasu. Isegi siis, kui arsti või notari vastuvõtuajad kestaksid kuni kell 18.00, kuid töötaja läheb vastuvõtule kell 15.00, kuna see on ainuke vaba aeg, võib pidada õigustatuks töötajale keskmise töötasu maksmist.

Samas on näiteks notariaalsed tehingud üldjuhul ette planeeritavad ja töötajal on võimalik vastav notari aeg broneerida reeglina mitmeid nädalaid varem, mistõttu võiks üldjuhul eeldada ka tööandjaga vastavaks ajaks vaba aja kokkuleppe saavutamist muul viisil. Sellega seoses tekib küsimus, kas TLS § 38 rakendub ka juhul, kui töölt ärakäimise vajadus on töötajale pikalt ette teada ning selles osas saaks tööandjaga kokku leppida vaba aja andmise muul viisil (tasustamata puhkus, puudutud töötundide ette- või järgitegemine, vms).

Ehkki käesoleva artikli autorite arvates võiks TLS § 38 rakendamisel sündmuste ettenähtavuse ja etteplaneeritavuse arvesse võtmine olla mõistlik ning asjakohane, ei ole need kriteeriumid seaduses otseselt sätestatud. Seega ei saa välistada, et TLS § 38 kuulub rakendamisele ja tööandja on kohustatud andma töötajale vaba aega ning maksma keskmist töötasu ka siis, kui töötaja peab töölt puuduma põhjusel, mis on pikalt ette teada või etteplaneeritud (nt lapse esimese koolipäeva aktus või mitu nädalat ette teada notari vastuvõtt). Selles osas peaks andma selgust aja jooksul kujunev kohtupraktika.

Seaduse kohaselt võib tööandja keelduda keskmise töötasu maksmisest siis, kui töötaja on väidetava enda isikust tuleneva töötamise takistuse põhjustanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Teisisõnu, töötaja ei tohi TLS §-s 38 sätestatut enda huvides kuritarvitada. Näiteks, kui töötaja on ülaltoodud näite puhul meelega valinud endale arsti või notari juurde mineku ajaks kellaaja 18.00 asemel kellaajaks 15.00, eesmärgiga olla töölt eemal ja saada selle aja eest keskmist töötasu, on tööandja õigustatud keelduma keskmise töötasu maksmisest. Seega tuleb ühe olulise kriteeriumina TLS § 38 puhul arvestada, kas töötaja on käitunud heauskselt ja kasutanud mõistlikult võimalusi tegeleda töötamise takistuse tinginud asjaoluga töövälisel ajal, ning kas ta oleks saanud takistuse tekkimist ära hoida.

Mida pidada juhtumiks, mil töötaja ei saa tööd teha põhjusel, mis ei tulene tema isikust, seadus ei täpsusta. Eelkõige võiks selle all mõelda n-ö vääramatu jõu sündmusi, mille esinemine või vältimine ei kuulu töötaja mõjusfääri. Näiteks võiks selleks olla olukord, kui töötaja satub autoga tööle sõites omapoolse süüta avariisse, mistõttu ei jõua ta õigeks ajaks tööle. Sellistel juhtudel ei saa töötaja ise töötamise takistust mõjutada, kuid tööandja on kohustatud talle säilitama keskmise töötasu.

Siin on oluline silmas pidada, et vastavat TLS §-st 38 tulenevat kohustust tasuda keskmist töötasu töötajast mitteoleneva töötamise takistuse korral ei tohi segi ajada olukorraga, kus tööandja on seadusest tulenevalt kohustatud keskmist töötasu maksma siis, kui tööandja ei ole kindlustanud töötajat tööga. Sellisel juhul peab tööandja keskmist töötasu maksma TLS § 35 alusel.

Töötajale töötamise takistuse korral töötasu maksmisele seab piirangu ka töötamise takistuse ajaline kestus. Tööandjal on keskmise töötasu maksmise kohustus üksnes mõistliku aja eest, mil töötaja töö tegemine oli takistatud. See, mida pidada mõistlikuks ajaks, sõltub paljudest asjaoludest ega ole üheselt määratletav. Eelkõige sõltub töötamise takistuse mõistliku aja hindamine selle konkreetse põhjuse olemusest, miks töötaja on sunnitud töölt ära käima.
Näiteks, teises linnas matusel käimise tõttu võib olla mõistlik ja vajalik puududa töölt terve tööpäev, samas üldjuhul notari juures tehingu sõlmimine terve tööpäev kindlasti ei kesta.

Eelnimetatu on siiski vaid näitlikustav hinnang, mistõttu tuleb mõistliku aja terminit sisustada igakordselt vastavalt konkreetse juhtumi mõistlikele reaalsetele vajadustele. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et keskmise töötasu maksmist ei saa eeldada juhul, kui töötaja peab pikema aja jooksul igapäevaselt tööajast ühe tunni täitma perekondlikke kohustusi (näiteks hoolitsema vanema eest, käima lastel lasteaias järel) või käima meditsiinilistel protseduuridel. Sellisel juhul eeldatakse, et pooled saavutavad eraldi kokkuleppe tööaja ja sellest tulenevalt ka töötasu muutmise osas.

Hoolimata sellest, et TLS § 38 sõnastus ei konkretiseeri täpsemalt olukordi, millal tuleks töötajale vaba aega võimaldada ning selle eest keskmist töötasu maksta, leiavad käesoleva artikli autorid, et TLS § 38 alusel töötajale keskmise töötasu maksmist tuleks rakendada siiski üksnes erandjuhtudel töötaja tõelise vajaduse korral töölt ära käia. Ka TLS §-st 42 tulenevalt tuleb töötajale kõnealuste töötamise takistuste puhul vaba aja andmisel arvestada tööandja ja töötaja huve.

Seega tuleb ühelt poolt arvestada sellega, milles seisneb ja kui tõsine on töötaja vajadus töölt ära käia (nt arsti juurde mineku vajadusel arvestada töötaja tervisliku seisundiga), ning teiselt poolt sellega, millised tagajärjed võiksid tööandjale töötaja töölt ärakäimisel kaasneda. Seega on TLS § 38 rakendamisel oluline eelkõige hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte järgimine ning mõlema töösuhte poole huvidega arvestamine. Järelikult ei tohi töötaja põhjendamatult ja ilma reaalse vajaduseta kasutada võimalust töölt ära käia ning tööandja ei tohi põhjendamatult keelduda keskmise töötasu maksmisest.

Eeltoodu väljendab artikli autorite seisukohti, kuid kindlasti kujuneb TLS § 38 rakendamise osas ka vastav kohtupraktika, mis saab nii tööandjale kui töötajale edaspidi abiks nimetatud sätte rakendamisel. Vaielda võib selle üle, miks peab tööandja maksma töötajale TLS §-s 38 ettenähtud juhtudel keskmist töötasu ning kas sellistel juhtudel ei oleks tööandja suhtes pigem õiglasem maksta hoopis töötasu alammäära. Tegemist on ju takistusega, mis ei ole ka tööandjast kuidagi tingitud, mistõttu võib keskmise töötasu maksmine tunduda tööandja suhtes ebaõiglane.

Paraku on selles küsimuses tegemist õiguspoliitilise otsusega ning seadusandja eesmärgiga kaitsta töötajat olukordades, kus töötaja ise ei saa kuidagi saabuvaid sündmusi mõjutada ning on sunnitud töölt puuduma.

Seetõttu tuleb tööandjal alati arvestada isiku töölevõtmisel sellega, et töötaja elus võib ette tulla erinevaid olukordi, mis võivad nõuda teatud aja jooksul töölt eemalviibimist, kuid mille puhul on tööandja siiski kohustatud töötajale keskmist töötasu maksma.

 

Osale arutelus

  • Lemmi Kann, Kaia Läänemets, Toomas Taube

Toetajad:

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad:

Palgakalkulaator

Tarkvara

Veebipõhine Microsoft Dynamics NAV majandustarkvara terviklahendus

Tänapäeva ettevõtete väljakutseks on pidev ärikeskkonna muutumine. Majandus- või äritarkvara peab seejuures olema paindlik, kasvama koos ettevõttega. Samas tuleb koguda ja vaadata oma andmeid täiesti uuel viisil, et teha tuleviku otsuseid, mitte konstateerida minevikku. Majandustarkvara peab olema kaasaegne, hästi integreeritud ja aitama tööaega kokku hoida.

SmartAccounts - lihtsaim ja kiireim raamatupidamistarkvara pilves

SmartAccounts on majandustarkvara, mis on suunatud väikese ja keskmise suurusega uuendusmeelsetele ettevõtetele, kelle jaoks on oluline lihtsus ja mugavus.

Valdkonna tööpakkumised

SiSi Finantsid otsib PEARAAMATUPIDAJAT

SiSi Finantsid OÜ

01. september 2017

Uudised