Saneerimine, I osa

Eelmise aasta lõpus jõustus Eesti õiguskorras täiesti uus seadus, nimelt saneerimisseadus, mille eesmärk on reguleerida uudse menetluse – saneerimismenetluse – läbiviimist. Seaduse tähenduses tuleb saneerimine appi majanduslikesse raskustesse sattunud ettevõtetele. Kuidas see aga ettevõttele abiks on, sellest lähemalt käesolevas artiklite sarjas.

Saneerimismenetlus kujutab endast seaduse § 2 kohaselt abinõude kompleksi rakendamist ettevõtte majandusraskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks. Seega tuleb saneerimismenetlus (saneerimine) kõne alla siis, kui ettevõte on sattunud majanduslikesse raskustesse. Seejuures on oluline, et majanduslikud raskused oleksid juba tekkinud või kohe ja vältimatult tekkivad, kuid ei oleks veel tagasipöördumatud. Ettevõte peab olema veel päästetav. Enne nimetatud seaduse jõustumist saneerimismenetlust Eestis reguleeritud ei olnud. Majandusraskuste leevendamiseks võimaldab õiguskord küll sõlmida nt kompromissi (s.h pankrotimenetluses) samuti 
on võimalus moratooriumiks krediidiasutuste suhtes kuid nimetatud võimalused on praktikas pigem üksikud erandid. Seega on nüüd tegemist kahtlemata olulise uuendusega Eesti õigusmaastikul. Vähetähtis ei ole ka seaduse jõustumise ajastus (majandussurutise ajal). Käesolev artikkel on saneerimist kajastavast artiklite sarjast esimene. Artikkel tutvustab saneerimismenetluse põhimõtteid ja menetluse alustamist. Järgmistes ajakirja numbrites ilmuvad järjed käsitlevad saneerimismenetluse kulgu ja lõpptulemusi.

Keda/mida saneerida?

Kõigepealt on vaja rõhutada, et saneerimisseadust kohaldatakse üksnes eraõigusliku juriidilise isiku suhtes (v.a. krediidiasutused, e-raha asutused, kindlustusandjad, investeerimisühingud, fondivalitsejad, aktsiaseltsina asutatud investeerimisfondid, Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja ja maksesüsteemi haldaja). See tähendab, et avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele kuuluvaid ettevõtteid saneerimisseaduse alusel saneerida ei saa.

Teiseks on oluline rõhutada, et saneerida saab üksnes ettevõtet. Seega on oluline eristada mõisteid „ettevõte” ja „ettevõtja”. Nimelt tähistab esimene majandusüksust, mille kaudu ettevõtja tegutseb (s.t asjad, õigused, kohustused ja lepingud, mis on määratud ettevõtte tegevuseks), teine termin tähistab aga äriseadustikust tulenevalt FIE-t ja äriühinguid (nt AS, OÜ). Sellise defineerimise tulemusena jääksid aga mitteäriühingutest eraõiguslikud juriidilised isikud seaduse kohaldamise alast välja ning seetõttu on seadusandja §-s 3 lg 2 täpsustanud, et ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on ka see eraõiguslik juriidiline isik, kes ei ole ettevõtja äriseadustiku tähenduses. Seega saab saneerida ka nt sihtasutusele või mittetulundusühingule kuuluvat ettevõtet. Küll aga ei saa saneerida avalik-õiguslikule isikule kuuluvat ettevõtet (NB! mitte ajada segi nt avalik-õiguslikule isikule kuuluva äriühinguga ja sellele kuuluva ettevõttega). Seega on saneerimismenetluse objektiks ettevõte kui majandusüksus ning subjektiks on ettevõtte kaudu tegutsev isik ehk ettevõtja kui eraõiguslik juriidiline isik.

Loomulikult ei vaja ja ei saagi saneerida igat ülaltoodud tunnustele vastavat ettevõtet, vaid ettevõte peab ülaltoodud tunnustele lisaks vastama veel kolmele olulisele tingimusele:
1) ettevõte peab olema majanduslikes raskustes, mis võib väljenduda erinevates tunnustes, kuid peamiseks tuleb ilmselt pidada likviidsusprobleeme ja vähest kasumlikust, mis on seadnud ohtu ettevõtte jätkusuutlikkuse, ning
2) need majanduslikud raskused on olulised, kuid sellegipoolest ületatavad, mis omakorda tingib kolmanda olulise eeltingimuse, et
3) tegemist ei ole veel pankrotiolukorraga, s.t ettevõte ei ole juba püsivalt maksejõuetu.

Otsustada seda, kas ettevõte on majandusraskustes või mitte, ei ole ilmselt üldjuhul keeruline, kuid otsustada selle üle, kas olukord on ületatav (s.t võimaldab saneerimismenetlust) või on juba tegemist pankrotiolukorraga, on hulga keerulisem. Kuivõrd saneerimismenetlus seisneb selles, et osaliselt kujundatakse saneeritava ettevõtte kohustusi ümber (vähendatakse, lükatakse edasi tähtaegu jne), siis võib esmapilgul tunduda, et igasugustest makseraskustest on teoreetiliselt võimalik saneerimisega välja tulla. Piisab vaid kõikide kohustuste kustutamisest ja makseraskused ongi kadunud. See aga ei saa kunagi olema saneerimise eesmärk või viis. Saneerimise käigus tuleb arvestada nii ettevõtja, võlausaldajate, töötajate kui ka kolmandate isikute huvidega. Kõiki neid huvisid tuleb omavahel vastandada, võrrelda ja hinnata – s.t kaaluda. Seega taandub otsus, kas saneerida või likvideerida (sh pankrotimenetluses), sisuliselt sellele, kas tundub õiglane ja õigustatud ning kas on kõikide isikute õigustatud huvides loobuda täna millestki selleks, et homme saada rohkem. Juhul, kui kaalumise tulemusena jõutakse järeldusele, et ettevõtet päästa ei õnnestu, tuleb valida likvideerimine või pankrot, s.t lõpetada võimalikult kiiresti majandusraskustes vaevleva ettevõtte tegevus ning jagada võlausaldajate vahel see vara, mis veel alles on. Nendele küsimustele vastamine sõltub otseselt sellest, kas ettevõtja juhtkonnal on nägemus sellest, kuidas asju paremaks muuta ja kuidas vähemalt lähitulevikus enam sellistesse raskustesse mitte sattuda. Kui juhtkonnal nägemus ja ideed puuduvad ja püsiv maksejõuetus on silmapiiril, siis on saneerimine välistatud. Küll aga on ka eelnõu seletuskirjas rõhutatud, et saneerimisavalduse esitamise hetkel ei nõuta veel täielikult ja lõpuni läbi kaalutud ning tulevikus kindlasti toimiva saneerimiskava olemasolu, sest saneerimismenetluse eesmärk on siiski just nimelt sellise kava koostamine saneerimisnõustaja abiga.

Saneerimismenetluse algatamine

Kui ettevõtja on jõudnud järeldusele, et temale kuuluv ettevõte on majandusraskustes, aga ei ole veel pankrotiseisus, ja majandusraskusi on võimalik ületada saneerimismenetluse käigus, siis on tal õigus esitada kohtule saneerimisavaldus. Siit tuleneb oluline erinevus pankrotimenetluse algatamise ja saneerimismenetluse algatamise vahel, kuivõrd saneerimismenetluse avalduse esitamise õigus on üksnes ettevõtjal endal, pankrotiavalduse võib aga esitada ka võlausaldaja. Saneerimise avalduses tuleb esitada ettevõtja selgitus majandusraskuste põhjuste kohta ja põhistada, et:
1) tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline,
2) ettevõte vajab saneerimist,
3) ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik.

Avaldusele lisatakse:
1) eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne,
2) ülevaade võlgniku finantsseisundist,
3) majandustulemustest ja rahavoogudest ning
4) võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga (siin märgitakse võlausaldaja nimi, kontaktandmed ning põhi- ja kõrvalnõude suurus, samuti andmed ettevõtja vara kohta).

Nagu näha, peab avalduse esitamisele eelnema korralik kodutöö. Erilise tähtsuse omandavad siinjuures just nimelt ettevõtte majandusseisundit väljendavad materjalid (majandusaasta aruanne, võlanimekiri, ülevaade finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest). On ilmselge, millele on viidatud ka eelnõu seletuskirjas, et kui ettevõtja ei suuda esitada korrektseid raamatupidamislikke dokumente ja finantsseisundit väljendavaid ülevaateid, siis ilmselt ei saa rääkida ka ettevõttest, mida oleks võimalik saneerida. Saneerimine eeldab tugevat finantsalast analüüsi, mida ei ole võimalik teha ilma korrektsete alusmaterjalideta. Seega on raamatupidajate roll siinkohal oluline.

Avaldusega peab ettevõtja suutma kohut veenda selles, et ettevõte on sellistes majandusraskustes, mis võivad viia pankrotini, kuid seejuures ka selles, et raskustest on võimalik veel üle saada, rakendades mõistlikke ja mitte kedagi ülemäära koormavaid meetmeid. Kui avaldusega kohut selles veenda ei suudeta, siis jätab kohus saneerimismenetluse algatamata. Lisaks võib kohus avalduse rahuldamata jätta juhul, kui
1) ettevõtja suhtes on juba algatatud pankrotimenetlus,
2) on tehtud kohtumäärus ettevõtja sundlõpetamise kohta või toimub täiendav likvideerimine,
3) ettevõtja suhtes toimunud eelmise saneerimismenetluse lõppemisest on möödunud vähem kui kaks aastat (seda eelkõige põhjusel, et takistada ettevõtjal algatamast pidevalt ja korduvalt saneerimismenetlust selleks, et hoida eemal võlausaldajaid).

Kui kohtule on samal ajal esitatud nii pankrotimenetluse kui ka saneerimismenetluse algatamise avaldus, liidetakse need ühte menetlusse ja avaldused vaatab läbi kohus, kellele esimesena avaldus esitati. Sellisel juhul kohaldatakse pankrotimenetluse algatamise kohta kehtivaid tähtaegu, mis tähendab seda, et kohtul on otsuse langetamiseks aega seitsme päeva asemel kümme päeva. Sellisel juhul peab kohus jõudma järeldusele, kas esitatud andmete alusel on veel võimalik ettevõtet päästa või on tegemist püsiva maksejõuetusega ning ainuke reaalne võimalus on pankrotimenetlus. Loomulikult on kohtul otsuse tegemiseks vaid talle esitatud ja/või muul viisil kohe kättesaadavad andmed ning siin saab eriliselt oluliseks see, kui veenvalt on saneerimisavaldus põhistatud.

Kuivõrd kohus teeb saneerimise alustamise otsuse ettevõtja esitatud avalduse alusel ning otsuse tegemiseks on üldjuhul vaid seitse päeva, siis on ilmselge, et ei ole võimalik, et kohus suudaks tuvastada kõik asjas tähtsad asjaolud viimse põhjalikkusega. Seetõttu näeb seadus ette, et juhul, kui kohtul tekib kahtlus, et ettevõtja avalduses toodud andmed ja väited võivad olla moonutatud või puudulikud, siis võib kohus kohustada ettevõtjat kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teada olevalt õiged. Kui ettevõtja keeldub vande andmisest, siis see ilmselgelt ainult suurendab kohtu kahtlusi ning üldjuhul saab sellega ilmselt praktikas kaasnema saneerimismenetluse algatamata jätmine. Ilmselt võiks praktikas vande võtmine olla pigem reegel kui erand, arvestades eelkõige saneerimismenetlusega kaasnevat võlausaldajate õiguste piiramist. Vannet andes peab ettevõtja arvestama, et vale vandumisega kaasnevad KarS § 320 tulenevad tagajärjed.

Kohus algatab seitsme päeva jooksul saneerimisavalduse saamisest arvates saneerimismenetluse määrusega (saneerimismäärus), kus märgitakse muu hulgas:
1) saneerimisnõustajaks määratud isiku andmed,
2) tähtaeg saneerimiskava vastuvõtmiseks,
3) tähtaeg, mille jooksul saneerimiskava tuleb esitada kohtule kinnitamiseks (tähtaeg ei või olla pikem kui 60 päeva),
4) summa, mille ettevõtja peab tasuma saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti, ning tähtaeg summa tasumiseks.

Nagu näha, on saneerimismenetlus suhteliselt kiire menetlus. Siinkohal ei saa rääkida aastatesse ulatuvast menetlusest, mille lõpp on kuskil ähmases tulevikus. Nii menetluse algatamine kui ka menetluse läbiviimine peaks toimuma kõik kokku paari-kolme kuu jooksul (v.a saneerimiskava täitmine). Sellise kiiruse tingivad eelkõige kaks asjaolu. Esiteks see, et saneerimine on menetlus, mis peab pöörama eesseisva ja juba nähtava pankroti poole liikuva ettevõtte allakäigu teelt edasisele majanduslikule edule. Selliseid muudatusi peab tegema kohe ja kiiresti ning ei ole mõeldav, et kuigi pankrot on juba näha (saneerimise avalduses näidatud), oleks veel aega pikalt mõelda ja kaaluda, mida ette võtta, et pankrotti vältida. Teiseks on kiire menetluse põhjuseks see, et saneerimismenetlus piirab ajutiselt, aga oluliselt võlausaldajate huve (vt täpsemalt järgmises lõigus). Seetõttu on saneerimismenetluse käigus tõstetud saneeritavat ettevõtet omava ettevõtja huvid kõrgemale kui võlausaldajate huvid. Tegemist on mõneti erakorralise olukorraga, seetõttu saab selline olukord olla ainult ajutine ning kesta nii lühidalt kui võimalik. Seetõttu on käesoleva artikli autori arvates ülimalt oluline see, et ettevõtjad pidevalt jälgiksid neile kuuluvate ettevõtete majanduslikku seisu ja pidevalt töötaksid välja tulevikunägemusi ja nn võimalikke riskistsenaariume ja saneerimiskavasid, mida vajadusel saaks kiiresti täpsustada ja muuta reaalseks saneerimiskavaks. Kui ettevõtja hakkab sisuliselt saneerimiskavale mõtlema alles avaldust esitades või pärast saneerimismääruse saamist kohtult, siis on ilmselt juba hilja ning on suur risk, et saneerimine muutub pankrotimenetluseks.

Saneerimismenetluse algatamise tagajärjed

Kui kohus on veendunud, et saneerimine võib olla võimalik, ja teinud saneerimismääruse, siis on sellel järgmised tagajärjed:

1) kohus peatab ettevõtja vara suhtes läbiviidava täitemenetluse kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni, välja arvatud täitemenetlus, mis viiakse läbi töösuhte alusel tekkinud nõude või elatise tasumise nõude täitmiseks;

2) viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamine ettevõtja vastu suunatud nõudelt peatub kuni saneerimiskava kinnitamiseni;

3) asja läbi vaatav kohus võib ettevõtja avalduse ja sellele lisatud saneerimisnõustaja heakskiidu alusel peatada kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni kohtumenetluse, milles on ettevõtja vastu rahaline nõue, välja arvatud töösuhte alusel esitatud nõue või elatise tasumise nõue, mille kohta ei ole veel otsust tehtud (heakskiidus hindab saneerimisnõustaja, kas kohtumenetluse peatamine on ettevõtte saneerimiseks vajalik);

4) kohus lükkab võlausaldaja esitatud pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamise otsustamise edasi kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõpetamiseni.

Saneerimismenetluse algatamise tagajärgede iseloomus avaldubki suures osas saneerimismenetluse mõte ja eesmärgid. Saneerimisseaduse seletuskirjas on toodud välja järgmised eesmärgid:

1) võimaldada ettevõtjal pidada rahulikult läbirääkimisi võlausaldajatega, kartmata, et samal ajal võidakse tema suhtes algatada pankrotimenetlus või esitada hagiavaldus, millega kaasneb aeganõudev ja kulukas kohtumenetlus või ettevõtte majandustegevuse seiskamine;

2) vältida olukorda, kus sundtäitmise käigus müüakse maha ettevõtte edasiseks majandamiseks vajalik asi, mille tõttu võib saneerimine ebaõnnestuda;

3) viiviste ja leppetrahvi nõudmise peatamisega kuni saneerimiskava kinnitamiseni soovitakse anda ettevõtjale aega muudatuste tegemiseks, et ettevõtja ei peaks kartma tema vastu olevate nõuete suurenemist menetluse ajal.

Seega antakse ettevõtjale aega mõtlemiseks ja vajalike ümberkorralduste tegemiseks – s.t võetakse aeg maha. Oluline on aga siinkohal rõhutada, et saneerimismenetluse ajal säilitab ettevõtja (juhtkond) praktiliselt kogu oma pädevuse. Saneerimismenetluse ajal ei astu menetlusse pankrotihalduri sarnast isikut, kes võtaks üle juhatuse funktsioonid. See tähendab, et juhatusel säilib õigus ka vara käsutamiseks (sh müümiseks). Juhatusel tuleb siiski arvestada, et lisaks õigustele säilivad loomulikult ka kõik kohustused (sh pankrotiavalduse esitamise kohustus), eelkõige kohustus tegutseda korraliku ettevõtja hoolsusega ning keeld teha tehinguid, mis nt eelistavad põhjendamatult ühte võlausaldajat teistele või kahjustavad ettevõtja majanduslikku seisu. Kuivõrd tegemist on saneerimise olukorraga, siis on juhatusele seatavad hoolsuse nõuded ilmselgelt veelgi kõrgemad ja juhatus peab olema eriliselt hoolas, sest iga vale liigutus võib tähendada pankrotti ning teatud juhtudel ka juhatuse vastutust pankroti põhjustamise eest. Samuti on saneerimismenetlusse kaasatud saneerimisnõustaja, kelle kohustus on viia ennast kurssi ja hoida kursis ettevõtja majandusliku olukorraga (saneerimisnõustaja kohta täpsemalt järgmises artiklis). See hõlmab ka kohustust jälgida juhatuse tegevust vara käsutamisel. Juhul, kui nõustaja leiab, et juhatuse tegevus ei vasta korraliku (saneerimise all oleva) ettevõtja hoolsusele, siis on nõustaja kohustatud sellest teatama kohtule avaldusega menetluse lõpetamise kohta. Samuti on võlausaldaja õigustatud tegema kohtule avalduse juhul, kui ta leiab, et tehingud kahjustavad võlausaldajate huve.

Nagu näha, eeldab saneerimise alustamise otsuse tegemine korralikku kodutööd ning ettevõtjal peab olema selge ettekujutus ettevõtte hetke majandusseisust, tulevikus tekkivatest majandusraskustest ja eelkõige nende põhjustest ning väljavaade, kuidas eesseisvaid majandusraskusi saaks vältida saneerimismenetlusega. Siin on oluline roll just nimelt raamatupidajatel, audiitoritel ja finantsnõustajatel, kes peavad pidevalt ettevõtte majanduslikku olukorda jälgima ning ohu märkide korral sellest juhtkonda teavitama. Järgmistes artiklites käsitleme lähemalt saneerimismenetluse kulgu ja lõpptulemust.

Järgneb

Osale arutelus

  • Jürgen Valter

Toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Raamatupidajat sotsiaalmeedias

RSS
Palgakalkulaator
Maksuvabastus (kuu)
Maksuvabastus (aasta)

Toetajad:

Tarkvara

Profit - lihtne ja funktsionaalne majandustarkvara

Profit on lihtne, aga funktsionaalne äritarkvara, mis sõltuvalt valitud moodulitest sobib nii väike- kui suurettevõtetele. Tarkvara katab tüüpilise ettevõtte igapäevased vajadused tänu erinevatele moodulitele, mis on omavahel täielikult integreeritud.

Standard ERP on integreeritud äritarkvara keskmistele ja suurtele ettevõtetele.

Standard ERP ühendab endas traditsioonilise ettevõtte ressursiplaneerimise (ERP) ja kliendihalduse (CRM) kõrval laialdasel hulgal erilahendusi lähtuvalt ettevõtte spetsiifikast ning vajadustest.

Valdkonna tööpakkumised

Taxify is looking for an ACCOUNTANT

Taxify OÜ

17. detsember 2017

Maxima otsib FINANTSANALÜÜTIKUT

Maxima Eesti OÜ

22. detsember 2017

Uudised

Tööriistad